1-24-3358/12 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.Harju Maakohtu 21. juuni 2024. a määruses on õigesti nenditud, et KrMS § 231 lg 5 kohaselt on uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebuse lahendamisel tehtud eeluurimiskohtuniku määrus lõplik, välja arvatud määrus, mis on tehtud jälitustoimingu käigu, sellest teavitamata jätmise või sellega kogutud andmete tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendamisel. Kaebuses sisaldavad viited oletatavale jälitustegevusele tema suhtes ei ole käsitatavad seaduses nimetatud erandina, sest prokuratuur ega eeluurimiskohtunik ei ole hinnanud jälitustoimingu käigu, sellest teavitamata jätmise või kogutud andmete tutvustamata jätmise seaduslikkust. Seega ei saa ringkonnakohus vastata määruskaebuses esitatud väidetele kriminaalmenetluses tehtud toimingute seaduslikkuse kohta ja määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata, v.a juhul kui leida, et seaduses, s.oKrMS §-s 231 lg 5 ja § 385 p-s 14 sätestatud edasikaebeõiguse piirang on põhiseadusvastane. Kuigi määruskaebuse esitaja seda otsesõnu ei taotle, võib määruskaebuses esitatud väidete pinnalt järeldada, et X taotlebki vastavate sätete põhiseadusvastaseks tunnistamist (viitega PS §-dele 13, 15 ja 23). PS § 23 puudutab praeguses asjas väidetavalt alusetult kriminaalmenetluse toimetamist, seega X kaebuse sisu, mitte tema õigust eeluurimiskohtuniku määrust vaidlustada. PS § 13 ja § 15 näevad küll ette kaitset riigivõimu omavoli eest ja kohtusse pöördumise õigust, kuid edasikaebeõiguse piiramisel on asjakohaseks põhiseaduse sätteks eeskätt PS § 24lg 5. Nimelt KrMS § 231lg 5 koostoimes § 385 p-ga 14 piirab mitte kohtusse pöördumise õigust kui sellist (Riigiprokuratuuri määrust saab vaidlustada maakohtus), vaid isiku edasikaebeõigust kohtu esimeses astmes ehk eeluurimiskohtuniku tehtud määrusele. PS § 24 lg 5 eesmärk on tagada kohtulahendi kontroll, et vältida eksimusi ja vigu kohtulahendites (vt nt Riigikohtu 9. aprilli 2008. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-07, p 18). Riigikohtu praktikas on selgitatud, et PS § 24 lg 5 kaitseala hõlmab nii õigust kaevata esimese astme kohtu lahendi peale edasi ringkonnakohtusse kui ka õigust kaevata ringkonnakohtu lahendi peale edasi Riigikohtusse. PS § 24 lg 5 selline tõlgendus ei tähenda samas seda, et kõiki kohtulahendeid peab olema võimalik vaidlustada. PS § 24 lg-s 5 on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis annab seadusandjale võimaluse seada edasikaebeõigusele nii menetluslikke kui ka materiaalseid piiranguid. Teisisõnu ei tulene kõnealusest sättest isiku õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima. Kriminaalmenetlusõigus ei taga ega peagi kooskõlas PS § 24 lg-ga 5 tagama edasikaebeõigust absoluutselt kõigi kohtumääruste peale. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. juuni 2019. a määrus kriminaalasjas nr 1-18-1860, p 19 koos viidetega varasemale kohtupraktikale).KrMS § 385 p-s 14 sisalduva piirangu legitiimne eesmärk on praegusel juhul kooskõlas Riigikohtu praktikaga eeskätt menetlusökonoomia, välistades uurimisasutuse ja prokuratuuri toimingute ja määruste vaidlustamine kõigis kohtuastmetes. Piirangu proportsionaalsuse põhimõttele vastavust kontrollib ringkonnakohus järjestikku kolmel 2(3)

1-24-3358 astmel - kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust (vt lähemalt Riigikohtu 6. märtsi 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-02, p 15).Esmalt nendib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse alustamine ja selle kulgemine ehk kriminaalmenetluse toimetamine tervikuna ei ole kohtulikult üldse vaidlustatav – seda kinnitab üheselt ka Riigikohtu praktika (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi12. novembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-103-13, p-d 12 ja 13). Eeltoodu tõttu puudub eeluurimiskohtunikul ka pädevus kriminaalmenetlust lõpetada. Seega ei ole kaebuse esitaja eesmärk tema väljendatud lõpptaotlusena praeguses kohtumenetluses igal juhul saavutatav. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust lähtudes tulnuks maakohtul jätta vastav taotlus läbi vaatamata, kuid võttes arvesse, et maakohtule esitatud kaebuses vaidlustas X ka konkreetsete kohtueelse menetluse toimingute seaduslikkust, seostades seda menetluse lõpetamise vajadusega, siis tõlgendas maakohus põhjendatult olukorda isikule soodsamalt, lahendades tõstatatud küsimusi sisuliselt ja jättes selle tulemusena kaebuse rahuldamata.Seadusandja pidas vajalikuks võimaldada vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras uurimisasutuse või prokuratuuri konkreetse menetlustoimingu või määrusega kaasnenud isiku õiguste rikkumisi. Kohtulik kontroll on tagatud eeluurimiskohtuniku institutsiooni kaudu. Ringkonnakohus leiab, et eeluurimiskohtuniku määruse vaidlustamise välistamise puhul on tegemist sobiva abinõuga tagamaks menetlusökonoomiat, sest see välistab kohtusüsteemi koormamist määruskaebemenetlustega ja kohtueelse menetluse venimist. Tegemist on ka vajaliku abinõuga, sest ei ole samaväärset meedet, mis piiraks isiku õigusi vähem – isik kas saab eeluurimiskohtuniku määrust vaidlustada või mitte. Tegemist on ka mõõduka abinõuga. Kahtlustatav (kelleks praegusel juhul on määruskaebuse esitaja X) saab vaidlustada võimalikke menetlusõiguse rikkumisi ja taotleda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist süüdistatavana kohtumenetluses või ka tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel.Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS §-s 231 lgst 5 ja § 385 p-st 14 jätab ringkonnakohus X määruskaebuse läbi vaatamata.(allkirjastatud digitaalselt)