Kohtulahend

1(10)

1-24-3316 Riigiprokuratuuri määrus

2(10)

1-24-3316 Kaebaja on rõhutanud, et XXX läbiotsimine oli ebaseaduslik, viidates sealjuures AdvS §-le 43 ja selle erinevatele lõigetele. Samas on oluline tähele panna, et KrMS § 91 nähakse ette erisused mh XXX läbiotsimise kohta ja kohtupraktikas on sõnaselgelt mööndud, et AdvS-ist ei tulene keeldu XXXd mis tahes põhjustel läbi otsida. Riigikohtu halduskolleegium on XXX läbiotsimise kontekstis selgitanud, et KrMS §-s 91 ei ole otsesõnu sätestatud tingimusi, mil võib XXX läbi otsida. Siiski, kuivõrd KrMS § 91 lg-s 3, mis lubab edasilükkamatutel juhtudel läbiotsimist toimetada prokuratuuri määruse alusel, on välistatud selle sätte kohaldamine XXX läbiotsimisel, on selge, et seadusandja on pidanud kohtu loal XXX läbiotsimist lubatavaks. Keeldu mis tahes juhul XXXd läbi otsida ei tulene ka AdvS § 43 lg-st 5. AdvS § 43 lg 5 esimeses lauses keelatakse advokaati kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida või vahistada, välja arvatud kohtumääruse alusel. Sama lõike teises lauses keelatakse advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel läbi otsida „ka XXXd, mille kaudu ta õigusteenust osutab“. Kolleegiumi hinnangul viitab teise lause sõnastus (iseäranis sõna „ka“ kasutamine), et esimeses lauses sätestatud tingimus (st nõutav on kohtumäärus) kohaldub ka teise lause puhul. Seega ei ole AdvS § 43 lg 5 ja KrMS § 91 lg-d 2 ja 3 omavahel vastuolus (vt RKHK nr 3-19-467/28, p 19). On mõistetav, et erinevate ja kohati vastandlikes rollides menetlusosaliste nägemused sellest, kuidas konkreetses kriminaalmenetluses kohtueelset menetlust läbi viia tuleks, milliseid menetlustoiminguid millises järjekorras konkreetsel ajahetkel teostama peaks ning eriti tagantjärele formuleeritud hinnangud selle kohta, kuidas seda teha tulnuks, võivad kardinaalselt erineda. Siiski on riigiprokurör Y praegusel juhul tegutsenud seaduse ja oma seadusest tulenevate volituste piires, kusjuures tema esitatud läbiotsimistaotlus läbis ka kohtuliku kontrolli Harju Maakohtus. Nimelt on ühe kriminaalmenetluse keskse põhimõtte kohaselt prokurör tulenevalt ProkS § 2 lg-st 2 oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja oma veendumuse järgi. Sama põhimõte on olemuslikult sõnastatud ka KrMS § 30 lg 2 esimeses lauses, mille kohaselt prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. Oluline on sealjuures silmas pidada praeguse kaebemenetluse raames ka juba varasemalt selgitatud fakti, et arutataval juhul läbis Harju Maakohtule esitatud läbiotsimistaotlus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kohtuliku kontrolli ja kohus pidas võimalikuks ning seaduslikuks selle taotluse alusel läbiotsimismääruse andmist. Ehkki sellega seonduvalt on kuriteokaebuses ühtlasi esitatud etteheiteid ka kohtu tegevusele, kes ei ole kaebaja hinnangul piisaval määral tutvunud läbiotsimistaotluse aluseks olnud tõenditega, ei saa seda kriitikat kuidagi inkrimineerida taotlust esitanud prokurörile, mistõttu on otstarbekas vastav hinnang eeluurimiskohtuniku tegevusele kaebuse lahendamise kontekstis tähelepanuta jätta. Eeltoodud põhjustel on igati selged ja nõustumisväärsed KAPO ning juhtiva riigiprokuröri seisukohad, mille kohaselt puuduvad Y tegevuses ka KarS § 299 tunnused. Nii KAPO kui juhtiv riigiprokurör on selgitanud, et nende hinnangul ei ole Y kandnud 20.06.2022 läbiotsimise taotlusesse sisult ebaõigeid andmeid. Riigiprokurör on dokumendis kirjeldanud, kuidas 21.04.2022 Riigikogu korruptsioonvastase erikomisjoni poolt KAPO-le edastatud avalduses on väidetud, et Riigikogu liige C on esitanud koolituskuludena XXX arved. Selle kinnituseks on viidatud Õhtulehe 10.10.2020 artiklile „Ka koroonaajastul tekitasid riigikogulased poole miljoni eest kuluaruandeid“, kus esineb sama väide (lk 1-2). Läbiotsimistaotluse lk-l kirjeldab prokurör, kuidas kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXXX on vaatlusega tuvastatud, et C on kandnud XXX pangakontole üheksa kandega kokku 8271 eurot ja Riigikogu Kantseleilt on C pangakontole laekunud samal perioodil üheksa kandega 10 071 eurot seoses koolituskulude hüvitamisega. Need asjaolud ehk avalduses ja ajalehe artiklis vastava väite esinemine, nende väidete kontrollimisel tehtud vaatlusel tuvastatu on sisult õiged. Sellest ja ka dokumendi ülejäänud tekstist tulenevalt on KAPO ja juhtiva riigiprokuröri hinnangul loogiliselt jälgitav, kuidas prokurör jõuab järeldusele, et kriminaalasjas tõe välja selgitamiseks on vajalik taotleda luba läbiotsimiseks XXXs, et leida mh X poolt väidetavalt Cle osutatud koolitusteenuse arved ja materjalid või tuvastada nende võimalik

3(10)

1-24-3316 puudumine. Riigi peaprokurör asus seisukohale, et viidatud põhjendused on igati jälgitavad ja õiguspärased. Nõustuda tuleb ka KAPO ja juhtiva riigiprokuröri järeldustega, mille kohaselt ei ole riigiprokurör Y tegevuses võimalik sedastada KarS § 345 lg 1 tunnuseid. 01.04.2024 registreeritud kaebuses väidetakse, et juhtiva riigiprokuröri vastavasisulised põhjendused on täiesti arusaamatud, kuna pikalt tsiteeritakse seadust, aga pole jälgitav ja arusaadav see, kuidas jõutakse järeldusele, et kõnealuses asjas esitatud materjalide põhjal ei ole võimalik väita, nagu Y tegevuses esineks KarS § 345 lg 1 sätestatud süüteokoosseis. Olles vastavate põhjendustega tutvunud, ei pea riigi peaprokurör võimalikuks nõustuda, nagu juhtiva riigiprokuröri selgitused ei oleks arusaadavad. Juhtiv riigiprokurör on ammendavalt kirjeldanud, kuidas KarS § 345 lg 1 objektiivne koosseis eeldab võltsitud dokumendi, pitsati või plangi kasutamist, viidates selle juures ka asjakohasele kohtupraktikale – vt RKKK nr 1-21-5033, p 14. Seega, rõhutab juhtiv riigiprokurör, peab esinema võltsitud dokument ning samuti peab toimuma võltsitud dokumendi kasutamine. KarS § 345 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab otsest tahtlust (vt KarS § 16 lg 3) selles osas, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Lisaks peab dokumendi kasutamine toimuma eesmärgiga ehk kavatsetult (KarS § 16 lg 2) omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Juhtiv riigiprokurör märgib, et asjas esitatud materjalide põhjal ei ole võimalik väita, et Y tegevuses esineb KarS § 345 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis, kuna ei nähtu, et oleks üleüldse esinenud võltsitud dokument, mida oleks kasutatud. Kuna võltsitud dokumendi olemasolu ei nähtu, ei ole võimalik rääkida KarS § 345 lg-s 1 sätestatud süüteo olemasolust, sest KarS § 345 lg 1 eeldab võltsitud dokumendi kasutamist. Need selgitused on igati arusaadavad ja pelgalt prokuratuuri selgitustele vastuväidete esitamine ei tee neid puudulikeks või mittejälgitavateks. Ehkki 01.04.2024 registreeritud kaebuse sisulises osas nendele kuriteokoosseisudele eraldi viidatud ei ole, on varasemates kaebustes viidatud ning 01.04.2024 kaebuse resolutsioonis taotletud Y suhtes kriminaalmenetluse alustamist ka KarS § 310 ja 280 võimalike tunnuste osas. Siinkohal tuleb taas igati nõustuda KAPO ja Riigiprokuratuuri ammendavate ja põhjalike seisukohtadega selle osas, et praegusel juhul puuduvad Y tegevuses KarS §-de 310 ja 280 tunnused. KarS § 310 objektiivne koosseis eeldab teona mh prokuröri poolt süüdistuse esitamises füüsilisele isikule või juriidilisele isikule või kokkuleppe sõlmimises isikuga, kes ei ole kuritegu toime pannud, sh ei ole teos süüdi või esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. Juhtiv riigiprokurör on põhjendatult leidnud, et asjas olevate materjalide põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, nagu arutataval juhul ei oleks inimene, kelle suhtes on toimetatud kohtueelset menetlust ning seejärel esitatud süüdistus, üldse seotud etteheidetavate tegudega, mis olid kriminaalmenetluse nr XXXXXXXXXXX esemeks, kuna materjalidest nähtub, et X on olnud seotud Cle etteheidetavate tegudega. Lõpliku hinnangu süüdistuse tõendatusele annab siiski kohus, kuid samas tuleb meeles pidada, et isegi siis, kui kohus mõistab inimese õigeks, ei tähenda see mõistagi automaatselt, nagu tegemist olnuks ebaseadusliku süüdistuse esitamisega. Riigi peaprokurör märkis, et vastupidise loogika järgi muutuks ainuüksi võistleva kohtumenetluse kontseptsioon sisutühjaks ja praktikas teostamatuks. Samuti on juhtiv riigiprokurör 15.03.2024 määruses põhjendatult leidnud, et nii KarS § 280 lg 1 kui ka KarS § 280 lg 2 objektiivne koosseis eeldavad mh valeandmete esitamist haldusorganile, mistõttu ei saa kõnealune paragrahv praegusel juhul asjakohane olla. Nii on haldusorgan HMS § 8 lg 1 kohaselt seadusega, selle alusel antud määrusega või halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik. Juhul kui prokurör või menetleja esitab kriminaalmenetluse eeluurimise ajal või kohtuliku arutamise käigus andmeid kohtule, ei saa kohut sellisel juhul vaadelda kui haldusorganit HMS § 8 lg 1 ja KarS § 280 lg 1 või 2 mõttes. Samas tuleb silmas pidada, et isegi kui teoreetiliselt käsitleda kohut ka praeguses kontekstis haldusorganina – millega prokuratuur ei nõustu – siis KarS § 280 lg 1 objektiivse koosseisu üheks eelduseks on valeandmete esitamine. Nagu eelnevalt põhjalikult selgitatud, siis asja materjalide põhjal ei ole

4(10)

1-24-3316 võimalik väita, et riigiprokurör oleks Harju Maakohtule esitanud valeandmeid, kui esitas taotluse läbiotsimisloa saamiseks. KrMS §-s 193 lubatakse kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. KrMS § 193 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. KrMS § 194 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteokaebus. Kriminaalmenetluse alusena sätestab KrMS § 194 lg 2 kuriteo tunnuste sedastamise kriminaalmenetluse ajendis – kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on välistatud kriminaalmenetluse alustamine. Riigi peaprokurör rõhutas, et kriminaalmenetlust kui ülimat riiklikku sekkumist ei saa alustada pelgalt subjektiivse hinnangu või spekulatsioonide põhjal. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile kaebuse esitamine, milles isik spekuleerib olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks – seda ka mitte in dubio pro duriore põhimõtte valguses. Praegusel juhul puudub kaebuses kirjeldatud asjaolude pinnalt igasugune alus kriminaalmenetluse alustamiseks Y suhtes KarS §-de 299 lg 1, 310, 345 lg 1, 280 lg 2 või mõne muu KarS-i eriosas sätestatud kuriteokoosseisu tunnustel. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

5(10)

1-24-3316 26.06.2022 tehtud määrusega kriminaalasja menetlejale loa läbiotsimise teostamiseks XXX muuhulgas eelnimetatud koolitusmaterjalide ja -arvete leidmiseks ning ära võtmiseks. Koolitusmaterjalide ja koolitusarvete otsimine ja nende leidmiseks XXXs läbiotsimise taotlemine tundub X jaoks jätkuvalt põhjendamatu olukorras, kus läbiotsimistaotluse esitamise ajaks oli prokuratuurile ilmnenud fakt, et mingisuguseid materjale koolituste kohta ei oldud koostatud ning koolitusarveid ei ole esitatud, seega ei saanud neid olla XXXs ega kusagil mujal. Nii riigiprokuröri 20.06.2022 taotluses kui ka eeluurimiskohtuniku 26.06.2022 määruses on ära märgitud fakt, et 02.05.2022 esitas Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon KAPO-le Riigikogu liikme C poolt Riigikogu Kantselei finantsosakonnale hüvitamiseks esitatud kulutuste tegemist ja tasumist tõendavad dokumendid. Eeltoodust nähtuvalt pidi riigiprokurör Y olema nimetatud dokumentidega tutvunud juba enne 20.06.2022 läbiotsimistaotluse koostama asumist ja saanud võimaluse veenduda, et kuludokumentides ei ole tehtud mingisugust viidet koolitusteenuse osutamisele, vaid XXX arved olid väljastatud kliendile osutatud õigusteenuse eest. Praegu kohtus menetletavas kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kinnitas 28.05.2024 toimunud istungil tunnistaja Q, et andis 27.06.2024 (s.o XXX läbiotsimisega samaaegselt) tunnistajana ülekuulamisel KAPO-le vabatahtlikult välja XXXga kliendilepingu. Miks oli vaja otsida arveid ja kliendilepinguid läbiotsimise teel XXXst ja arveid raamatupidaja büroost, kui need arved olid kriminaalasja menetlejal juba eelnevalt olemas ja kliendilepingu oli XXX klient nõus vabatahtlikult välja andma, jääb Xle samuti ebaselgeks. Siinkohal on oluline osundada tõsiasjale, et läbiotsimine viidi XXXs läbi samal ajal, kui XXX kliendid tunnistajatena KAPO ametiruumides üle kuulati ja neilt samu dokumente küsiti, mida XXX läbiotsimisel otsima tuldi. 27.05.2024 toimunud kohtuistungil kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kinnitas tunnistaja W, et ta käis Riigiprokuratuuris juhtiva riigiprokuröri B kutsel 2022. aasta alguses vestlemas kohtudes B ja veel kellegagi, kelle nime ta ei mäleta. W kinnituse kohaselt mingit protokolli selle kohtumise kohta tema teada ei koostatud ning allkirja ta kuhugi ei andnud. Samas kinnitas ristküsitlemise käigus, et kõik tsiviilasjad, kus X esindas riigiprokurör Y koostatud läbiotsimise loa taotluses märgitud kliente Qt, G ja N, on otseses seoses ja puutumuses ning tulenevad tunnistaja ja C vahel tekkinud tööalasest konfliktist, milles osapooled käisid erinevatel aegadel ja erineval põhjusel Riigikogu korruptsioonivastases komisjonis ütlusi ja selgitusi andmas. Suurem skandaal puhkes siis, kui ajakirjanduses ja meedias hakkasid osalised kommenteerima minister C nõuniku W lahkumise põhjuseid. Siinkohal väärib märkimist asjaolu, et W kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX kohtueelses menetluses KrMS §-s 68 sätestatud korras üle ei kuulatud. Kui W käis Riigiprokuratuuris juhtivale riigiprokurörile Ble n-ö mitteametlikult selgitusi jagamas, ei saanud olla prokuratuurile teadmata C ja W vaheline tööalane konflikt ning sellele järgnenu. Meedias leidis see konflikt korduvalt kajastamist, sh ka see, et osalised käisid Riigikogu korruptsioonivastases komisjonis selgitusi andmas. Ei saa välistada, et pärast toimunud vestlust kujunes Bl arusaam XXX läbiotsimise vajadusest ja põhjendustest, mida selle saavutamiseks eeluurimiskohtunikult luba taotledes küsida. Sellisel juhul jagas ta oma nägemust riigiprokurör Yga, kes talle teenistusalaselt allub ning kes pärast kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX menetluse alustamist asus Riigiprokuratuuri poolt juhtima kohtueelset menetlust. KrMS § 91 lg 1 sätestab, et läbiotsimise eesmärk on leida hoonest, ruumist, sõidukist või piirdega alalt asitõendina kasutatav või konfiskeeritav objekt, kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kriminaalmenetluses arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. Läbiotsimist võib toimetada, kui esineb põhjendatud kahtlus, et otsitav asub läbiotsimiskohas. Konkreetsel juhul kaebaja kutsetegevusega tegelemise kohaks olevat XXXd mindi läbi otsima olukorras, kus prokuratuuril olid eelnevalt olemas nii XXX arved Cle ja seega teada nende sisu. Samaaegselt andis XXX klient Q kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX tunnistajana ülekuulamisel KAPO ametiruumis menetlejale välja XXXga sõlmitud kliendilepingu. Seega on endiselt vastuseta

6(10)

1-24-3316 küsimus, millist seaduslikku eesmärki läbiotsimisega saavutada taheti, kui tõendid, mida otsima mindi, olid prokuratuuril juba olemas ja/või oli olemas võimalus need vabalt ilma läbiotsimist korraldamata saada. Siinkohal osundab kaebaja tõsiasjale, et EIK on oma praktikas selgitanud, et riigisisesed kohtud peaksid läbiotsimismäärust tehes kaaluma kohustust kaitsta advokaadi ja kliendi konfidentsiaalsust kriminaaluurimise vajaduste eest, nt analüüsima vajaliku teabe teistest allikatest (näiteks advokaatide klientidelt) saamise võimalusi. EIK on leidnud, et kohtutel peaksid olema eeskirjad, mille alusel teha kindlaks, millal võib ja millal ei ole lubatud rikkuda seaduse kohaselt privilegeeritud dokumentide konfidentsiaalsust. EIK on ka selgitanud, et olukorras, kus siseriiklikud kohtud ei ole viinud läbi kaalumist ega uurinud, kas isikute õiguste riive vastas tungivale sotsiaalsele vajadusele ja oli ühtlasi proportsionaalne taotletavate õiguspäraste eesmärkidega, on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklit 8 (EIKo 04.06.2020 nr 11264/04, Kruglov jt vs Venemaa, p-d 128-129). Kaebaja hinnangul laieneb EIK-i praktikas nimetatud kaalumiskohustus ka prokuratuurile, kes peab enne kohtult XXX läbiotsimiseks loa taotlemist analüüsima tõendamiseseme asjaolude aspektist olulise ja seega kogumist vajava teabe teistest allikatest (sh advokaatide klientidelt ja ametiasutustelt) saamise võimalusi. Konkreetsel juhul seda kahetsusväärselt ei tehtud. Valeväide koolitust puudutavate dokumentide olemasolu kohta Riigiprokuratuuri taotluses ja selle teksti suurel määral üle kordavas eeluurimiskohtuniku määruses tekitab põhjendatud kahtluse, et riigiprokurör Y esitas kohtule taotluses teadvalt ebaõigeid andmeid, mistõttu sai võimalikuks nimetatud andmete sisaldumine nii prokuratuuri läbiotsimistaotluses kui ka eeluurimiskohtuniku määruses. Nagu juba selgitatud, pidi olema prokurörile läbiotsimise loa taotlemise ajaks selge, et mingisuguseid X poolt Cle väidetavalt koostatud koolitusmaterjale ja -arveid ei ole kunagi eksisteerinud ja C ei ole seetõttu kunagi Riigikogu Kantseleilt taotlenud, et tal tekkinud õigusabikulud hüvitataks kantselei poolt koolituskuludena. Seda iseäranis veel tõsiasja valguses, et W poolt esitatud 13.02.2022 avalduses, mille vastavalt 26.06.2022 eeluurimiskohtuniku määruses märgitule Riigikogu korruptsioonivastane komisjon 21.04.2022 KAPO-le saatis ning mille alusel 04.05.2022 kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX menetlust alustati, on avalduse esitanud W kasutanud sõnu „koolitused“ ja „koolituskulud“ jutumärkides, mis viitab ühemõtteliselt sellele, et tegemist on sõnadega, millele on antud kas tavatu või pilkeline tähendus. Y koostatud prokuratuuri läbiotsimise loa taotlus ja eeluurimiskohtuniku määrus, millega taotlus rahuldati ning prokuratuurile taotletud luba anti, põhinevad niisiis ebaõigel eeldusel, faktilisel alusel ja prokuratuuri poolt kohtule teadvalt esitatud ebaõigetel faktiväidetel. Riigikogu Kantseleis said olla ainult need XXX arved, mis on läbiotsimismääruses nimetatud. Muid arveid prokuratuuri poolt kriminaaltoimikusse lisatud ei ole ning neid ei ole ka taotluses nimetatud. AdvS § 43 lg 3 kohaselt advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud. AdvS § 45 lg 1 kohustab advokaati hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, samuti tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Vastavalt AdvS § 45 lg-s 4 sätestatule kutsesaladuse rikkumiseks ei peeta andmete avaldamist järelevalvet teostavale juhatusele ning distsiplinaarsüüteoasja arutavale aukohtule. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 kaitstakse igasuguse isikutevahelise kirjavahetuse konfidentsiaalsust ja antakse tugevdatud kaitse advokaadi ning advokaadi klientide vahelisele teabevahetusele. Euroopa Kohus on värskemas praktikas seonduvalt advokaadi kutsetagatistega selgitanud, et advokaatide kutsesaladusele antud erilist kaitset õigustab asjaolu, et advokaatidele antakse demokraatlikus ühiskonnas põhjapanev ülesanne kaitsta õigussubjekte. See ülesanne nõuab, et igal õigussubjektil peab olema võimalus täiesti vabalt oma advokaadi poole pöörduda ja seda on tunnustatud kõigis liikmesriikides. Kohus selgitas, et kutsesaladus hõlmab ka õigusnõustamist ning seda nii selle sisu kui ka selle olemasolu osas (EKo 08.12.2022 nr C-694/20, Orde van Vlaamse Balies jt, p 28).

7(10)

1-24-3316 Kaebaja peab võimalikuks ja kriminaalmenetluse raames kontrollimist vajavaks versiooni, et just kaebaja kui vandeadvokaadi valduses olevate andmekandjate puutumatuse tõttu osutus Yl vajalikuks esitada läbiotsimistaotluses valeväide, nagu oleks võimalik XXXst leida koolitusarveid ja koolitusmaterjale, luues sellega eeluurimiskohtunikule mulje, justkui oleks XXX või kaebaja võltsinud koolitusarveid tegelikult mitteläbiviidud koolituste kohta. See omakorda õigustas lisaks nimetatud arvetele ka väidetavaid koolitusi puudutavate materjalide otsimist, kuigi selleks ajaks oli teada, et neid ei saanud objektiivselt eksisteerida.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8(10)

1-24-3316 samaaegselt) tunnistajana ülekuulamisel KAPO-le vabatahtlikult välja XXXga kliendilepingu. Kaebaja ilmselt silmas pidanud aastat 2022. Küll aga on juba eelnevalt ringkonnakohus toonud välja põhjendused, millised kaalutlused on olnud aluseks läbiotsimise läbiviimiseks. Kui kaebaja märgib, et Q andis kliendilepingu välja XXX läbiotsimisega samaaegselt, ei saa see ka kuidagi anda alust heita riigiprokurörile ette mõnda rikkumist, kuivõrd läbiotsimise taotluse koostamise hetkel polnud see asjaolu talle teada (ega ka maakohtule loa andmise ajal). Kaebuse esitaja märgib, et arusaamatuks jääb, miks oli vaja otsida arveid ja kliendilepinguid läbiotsimise teel XXXst ja arveid raamatupidaja büroost, kui need arved olid kriminaalasja menetlejal juba eelnevalt olemas ja kliendilepingu oli XXX klient nõus vabatahtlikult välja andma. Sellekohase väite seotus väidetava KarS § 299 lg-s 1 sätestatud kuriteo tunnuste (aga ka teiste kaebuses toodud võimalike kuriteokoosseisudega) esinemisega riigiprokurör Y tegevuses jääb selgusetuks. See tähendab, et sisuliselt heidab kaebaja ette läbiotsimise läbiviimist iseenesest, kuid selle toimetamise fakt ei ole seotud riigiprokuröri poolt taotluse esitamisega, veel vähem selles esitatud andmete väidetava võltsimisega. Nagu riigi peaprokuröri määruses kaebajale selgitatud on, otsustab uurimistoimingute viisi ja järjekorra üle uurimisasutus ja kui mõneks toiminguks on vaja prokuröri või kohtu luba, siis tehakse seda koostöös menetlust juhtiva prokuröriga. Seda, miks läbiotsimise taotlus esitati, on selgitanud nii riigiprokurör Y kui ka menetleja ja Riigiprokuratuur X kaebuseid menetledes.

9(10)

1-24-3316 jääb arusaamatuks, millise informatsiooni pinnalt sellisele seisukohale asutakse. Pole mingisugust tõsiseltvõetavat alust arvata, et isegi, kui laiendada seda kohustust ka prokurörile, poleks prokuratuur seda analüüsi käesolevalt enne läbiotsimistaotluse esitamist teostanud.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.