Jätta Riigiprokuratuuri 26. veebruari 2024 määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata.
MÄÄRUSE VAIDLUSTAMISE KORD
Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse advokaadi vahendusel Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei-ja Piirivalveamet sai 22. novembril 2023 X süüteoteate, mille kohaselt andis ta
4.juulil 2019 kannatanuna kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX (kohtuasja nr X-XX-XXXX) kohtueelses menetluses uurijale valeütlusi.
2.Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur andis 4. detsembril teada kriminaalmenetluse alustamata jätmisest ning koostas 11. detsembril 2023 menetluse alustamata jätmisele põhjendused.
3.X esindaja Marko Tammann vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise Lääne Ringkonnaprokuratuuris.
4.Lääne Ringkonnaprokuratuur jättis 22. jaanuari 2024 määrusega kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Abiprokurör märkis, et süüdistuskohustusmenetluses on edasikaebeõigus üksnes kannatanul, kuid X ei saa kuriteoteatest ega hilisema kaebuse asjaoludest lähtuvalt kannatanuna käsitada. KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu kriminaalmenetluses füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. X on kuriteoteate esitanud iseenda kohta. KarS §-s 320 ettenähtud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on objektiivne õigusemõistmine. Seega on valeütluse koosseisu üks eesmärke tagada ausa, läbipaistva ja õiglase menetluse ja kohtupidamise karistusõiguslik kaitse. Isik, kes enda sõnul on andnud valeütlusi, ei saa olla samas kriminaalmenetluses üheaegselt nii kahtlustatav kui ka kannatanu. Järelikult ei saa X olla kannatanuks KarS § 320 lg 1 mõttes. Lisaks märkis prokurör, et väidetava kuriteosündmuse ajal 4. juulil 2019 oli X 10-aastane ehk KarS § 33 mõistes süüvõimetu isik, mis on kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Seega juba sest tulenevalt ei oleks võimalik kriminaalmenetlust alustada ja läbi viia ega X kriminaalvastutusele võtta.
5.X esindaja vaidlustas ringkonnaprokuratuuri määruse Riigiprokuratuuris, taotledes määruse tühistamist ja ringkonnaprokuratuuri kohustamist lahendama X kaebust sisuliselt.
6.Riigiprokuratuur jättis 26. veebruari 2024 määrusega esitatud kaebuse rahuldamata, leides, et ringkonnaprokuratuuri määrus on seaduslik. Riigiprokurör märkis, et kannatanuks on seaduse mõttes isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga vahetult kahjustatud. Kaebustest ei selgu, millist kahju on X endale kriminaalasjas kannatanuna antud väidetavate valeütlustega tekitanud, st puudub selgitus ja põhistus tekitatud konkreetse varalise või moraalse kahju ja selle vahetule seosele väidetava kuriteo toimepanemisega. Kaebuse esitaja on ka ise märkinud, et „mõistetavalt ei saa olukorras, mil isik tahab tunnistada üles tema poolt valeütluste andmist, rääkida talle kuriteoga tekitatud kahjust selle tavamõttes“. Seega ei ole X KarS § 320 lg 1 koosseisuga kaitstava õigushüve kandja ning kõnealune kuritegu ei ole tekitanud talle vahetult KarS § 320 koosseisu kaitsealasse jäävat kahju. Karistusõiguse eesmärk ei ole kaitsta isikut iseenda eest. Karistusõigus kriminaliseerib vaid isiku poolt teiste õigushüvede kahjustamise. Seega isegi juhul, kui X hinnangul kahjustas ta oma teoga iseenda õigushüve, ei oleks sellises olukorras isikule kannatanu menetlusseisundi omistamine kooskõlas karistusõiguse üldpõhimõtetega. X esitatud asjaolude kirjeldus viitab sellele, et ta võib olla käsitatav kirjeldatud teo toimepanijana, mitte kannatanuna. Teo toimepanijal ei ole aga KrMS § 207 lg 1 järgi õigust tema enda suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada.
Vastuseks kaebuse väitele, et kui praegusel juhul ei saa isik kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada, keeldutakse tunnistamast isiku õigust tõe rääkimise ülestunnistamiseks, märkis Riigiprokuratuur, et KrMS § 195 lg 1 alusel on kuriteoteate esitamise õigus igaühel. Seadusega on tagatud ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustuse edasikaebevõimalus, kuid seadusandja on soovinud piirata seda õigust vaid kannatanuga. Kannatanu, veel vähem väidetav teo toimepanija, ei saa nõuda riigilt isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKK 3-1-1-18-06, p 7). Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
7.X esindaja esitas 25. märtsil 2024 Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri kohustamist lahendama ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebust sisuliselt. Kaebuse kohaselt on selle keskseks õiguslikuks küsimuseks, kas isik, kes on esitanud süüteoteate, milles ta tunnistab enda poolt kuriteo toimepanemist, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada või mitte. Riigikohtu praktika ses küsimuses puudub. Kaebaja leiab, et olukorras, kus isik süüteoteates ise tunnistab kuriteo toimepanemist ehk teises kriminaalasjas valeütluste andmist, ei oleks Politsei- ja Piirivalveamet KrMS §-st 6 tulenevast legaliteedipõhimõttest tohtinud kriminaalmenetlust alustamata jätta. Nimetatud säte on protsessuaalne vahend kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt. Eelnevad menetlejad pidanuks arvestama, et kui neil oleks tekkinud mõistlikud ja põhjendatud kahtlused, et süüteoteate esitajat on mõjutatud, siis pidanuks nad sellekohaseid kahtlusi kontrollima, ehk vaagima süüteoteate esitaja KarS §-s 320 ettenähtud kuriteole kihutamist KarS § 22 lg 2 järgi. Spekuleerida, eeldada või oletada, et süüteoteate esitajat on mõjutatud või et see mõjutamine ei ole lõppemine (nagu leidis Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskonna juhtivuurija), on õiguslikult kohatu ja meelevaldne. Seega on kujunenud olukord, kus isikult, kes on otsustanud enda poolt toime pandud kuriteo üles tunnistada, on võetud ebaseaduslikult õigus, et selle kuriteo toimepanemise suhtes pädev riigiasutus tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud legaliteedipõhimõttest kriminaalmenetluse algataks ja tema poolt toime pandud kuritegu uuriks. Ei tohi jätta tähelepanuta, et KarS § 33 mõttes süüvõimetu isiku poolt kuriteo toimepanemine ei välista ega piira tema suhtes kriminaalmenetlus alustamist, küll aga välistab (teo toimepanemise ajal) isiku süüvõimetus tema karistamise. Ehk täitevvõimu legaliteedipõhimõtte eiramise tõttu on kaebuse esitajalt võetud õigus ja võimalus, et ta saaks enda süü kuriteo toimepanemises lunastada. Eelkirjeldatud ebaseadusliku tegevusega on eeskätt prokuratuur tekitanud enda suvast lähtuvalt olukorra, kus ennekõike KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalse määratletusele tuginevalt tõkestati isiku õigustee tema suhtes kriminaalmenetluse algatamata jätmise vaidlustamiseks. Kriminaalasjas jõustunud kohtuotsus ei välista ega piira muu hulgas selles kriminaalasjas kannatanu õigust esitada politseile või prokuratuurile süüteoteade seoses tema poolt kriminaalmenetluses valeütluse andmisega. Seejuures ei tohi eelkõige prokuratuur peljata,
et prokuratuuri poolt kohtusse viidud süüdistushüpoteesi põhjal tehtud süüdimõistev kohtuotsus võib hiljem löögi alla sattuda. Kaebuse esitaja tõdeb, et praegune olukord on eriline, kuna isik, kes süüteoteates väidab, et ta on toime pannud kuriteo, ei saa samal ajal olla kannatanu vähemalt KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalse määratluse järgi. Ehkki isik võib kannatada valetamisest ehk tõe mitterääkimisest põhjustatud süümepiinade tõttu, ei ole seadusandja seda KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu mõiste konstrueerimisel siiski arvestanud. Oluline on veel märkida, et praegune olukord ei ole n-ö klassikaline süüdistuskohustusmenetlus, kus kaebeõigus on üksnes kannatanul. Riigikohtul ei ole alust normi põhiseadusvastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Seega, kui ringkonnakohus peaks asuma põhimõtteliselt samale seisukohale ja leidma, et kaebuse esitaja ei vasta KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalse määratlusele ning eeskätt põhiseaduskonformse tõlgendamisega ei ole võimalik puudusi õiguslikus regulatsioonis ületada (ehk kaebuse esitajale kannatanu staatust omistada ja seega talle kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamise õigust anda), siis palub kaebuse esitaja ringkonnakohtul tunnistada seadusandja tegevusetus – s.o kriminaalmenetluse seadustikus asjakohaste normide, mille kohaselt oleks ka süüteo toime pannud isikul õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada, kehtestamata jätmine – põhiseadusvastaseks. Nagu kohtusse pöördumise õiguse (PS § 15 lg 1) teostamine, nii ei ole ka edasikaebeõiguse teostamine eesmärk iseeneses, vaid vahend kohtumenetluse kaudu muude õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse tagamiseks (vt nt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-35-15, p 25). PS § 15 lg 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See põhiõigus on osaks PS § 15 lõikest 1 koostoimes §-ga 14 tulenevast põhiõigusest tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele, mis peab tagama isiku õiguste tõhusa ja lünkadeta kaitse (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. detsembri 2019. a otsus nr 5-19-40/36, p 63). Praegu on tekkinud olukord, kus isik, kes KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu materiaalsele (aga ka formaalsele) määratlusele ei vasta, ei saagi oma lähedase vastu antud valeütluste tunnistamisega seotud kuriteokaebuse põhjal kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Sisuliselt keeldutakse kujunenud olukorras tunnistamast isiku õigust tõe rääkimise ülestunnistamiseks ning takistatakse selle õiguse mittetunnistamise vaidlustamist. Selline olukord on äraspidine kriminaalmenetluse ja karistusõiguse üldisele loogikale ja eesmärgile – mida võib lihtsustades väljendada selliselt, et „tõde saaks jalule seatud ning kurja teinud isik saaks oma teole vastava ja väärilise karistuse“ – ning ei taga isiku kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta ja tõhusat kaitset. Olukorras, mil isik tahab tunnistada üles tema poolt valeütluste andmist, ei saa rääkida talle kuriteoga tekitatud kahjust selle tavamõttes, kuid ka sellisel isikul, kes soovib kuriteo ülestunnistamisega oma süüd lunastada, olema õigus ja võimalus tema suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Vastupidine arusaam oleks vastuolus lisaks PS §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigusele ka nii riigi omavoli keeluga (PS § 13 lg 2), üldise põhiõigusega menetlusele ja korraldusele (PS § 14) kui ka õigusloome võrdsuse põhimõttega (PS § 12 lg 1 esimene lause). Riigiprokurör ei ole nendele argumentidele tähelepanu pööranud.
Ehkki karistusõiguse eesmärk ei ole kaitsta isikut iseenda eest, tuleb isikule, kes süüteoteates tunnistab enda poolt kuriteo toimepanemist, tagada, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine oleks kõigepealt täitevvõimu (konkreetse tööpiirkonnaga seotud prokuratuuri ja Riigiprokuratuuri) ning seejärel kohtuvõimu (ringkonnakohtu) poolt kontrollitav.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Kaebuse argumendid ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks.
9.Hoolimata sellest, et kaebuses on sedastatud, et praeguses kaebemenetluses on lahendatav küsimus see, kas kuriteoteate esitanud X saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada, on kaebuses esmalt sisuliselt vaidlustatud argumente, millega jäeti kriminaalmenetlus alustamata. Nimelt heidetakse kaebuses ette, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate koostanud politseiametnik on kohatult ja meelevaldselt asunud spekuleerima, et X on mõjutatud oma kriminaalmenetluses nr XXXXXXXXXXX antud ütlusi valeks tunnistama. Ses küsimuses ei saa ringkonnakohus praeguses kaebemenetluses seisukohta võtta. Sellele hinnangu andmine, kas menetluse alustamata jätmise põhistus oli asjakohane ja õiguspärane, on võimalik ainult kaebuse sisulisel läbi vaatamisel. Ringkonnaprokuratuur jättis kaebuse läbi vaatamata ning Riigiprokuratuur leidis, et kaebuse läbi vaatamata jätmine oli põhjendatud. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebust läbi vaadates saab ringkonnakohus lahendada üksnes küsimust, kas Xl on õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada. Kaebusest võib aru saada, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate argumentide alusetuse tuvastamine on vajalik näitamaks, et Xl peab olema võimalik vale otsustuse kõrvaldamiseks kriminaalmenetluse alustamata jätmine vaidlustada. See seisukoht on alusetu. Kaebuse esitaja on sisuliselt leidnud, et ringkonnaprokuratuur poleks tohtinud jätta kaebust läbi vaatamata, sest vaidlustatud menetluse mittealustamise otsustus oli väär. Sellega on kaebuse esitaja pööranud läbi vaatamata jätmise loogika ümber, seades läbi vaatamata jätmise lubatavuse sõltuvusse kaebuse sisulise lahendamise tulemusest. Kaebeõiguse olemasolu ei saa tuletada konkreetse lahendi õigsusest; see, kas mingi lahend on vaidlustatav, nagu ka see, kellel on õigus seda vaidlustada, on reguleeritud ühetaoliselt. Ainult juhul, kui lahendi on selleks ettenähtud korras vaidlustanud isik, kellel on selleks õigus, saab kaebeinstants kaebust sisuliselt läbi vaadates võtta seisukoha vaidlustatud lahendi väidetava põhjendamatuse ja/või ebaseaduslikkuse suhtes. X kuriteokaebuse lahendamise ega sellele järgnenud kaebemenetluse küsimus ei ole ka see, kas uurimisasutus ja prokuratuur kaalusid kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates väljendatud kahtluse valguses, kas kuriteoteate esitamine ise viitab mingi uue kuriteo toimepanemisele olgu siis X vastu või tema enda poolt (kaebuses mainitud valeütluste andmisele kihutamisest saaks rääkida juhul, kui põhitegu ehk valeütluste andmine ise on jõudnud vähemalt katsestaadiumi). Kuna tegemist on kuriteoteate lahendamisest eraldiseisva küsimusega, ei olnud uurimisasutusel ega prokuratuuril kohustust teavitada X tema kuriteoteate
lahendamisel sellest, kas legaliteedipõhimõttest lähtudes kontrolliti, kas X võimalik mõjutamine võis vastata kuriteo tunnustele, ega sellest, mis järeldusele jõuti.
10.Kaebuse kohaselt on prokuratuur loonud omavoliliselt olukorra, kus isik ei saa vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist. See väide on ilmselgelt alusetu. Nagu kaebuses märgitud, tugines prokuratuur KrMS § 37 lg-s 1 toodud kannatanu määratlusele. Sellest pidigi prokuratuur lähtuma, sest KrMS § 207 lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitada kaebuse prokuratuurile kannatanu. Kaebuses viidatud Riigikohtu 10. jaanuari 2005 määruses 3-1-1-134-04 öeldu ei tähenda mitte seda, et KrMS § 207 ja § 208 kontekstis tuleks käsitada kannatanuna igaühte, kes ise leiab, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, vaid seda, et kuigi reeglina saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS §-de 207 ja 208 kontekstis käsitada kannatanuna ka menetlusvälist isikut, kes kriminaalmenetluses vastaks kannatanu tunnustele. Ka Riigikohus ise on hilisemas menetluses praktikas selgelt väljendanud seisukohta, et süüdistuskaebemenetluses on kaebeõigus ainult isikul, kes vastab KrMS § 37 lg-s 1 toodud kannatanu tunnustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi 2024 määrus kriminaalasjas nr 1-23-3265, p 15). Ilmselgelt ei ole X tema kuriteoteates kirjeldatud teo kontekstis kannatanu KrMS § 37 lg 1 tähenduses – kuritegu pole toime pandud tema vastu ning sellega pole vahetult rikutud tema õigushüvesid. Alusetu on kaebuses esitatud väide, nagu oleks seadusandja jätnud kannatanu mõiste määratlemisel arvestamata, et kriminaalmenetluses ütlusi andes valetanu võib kannatada valetamisest põhjustatud süümepiinade tõttu. See, kas kedagi tuleks pidada kannatanuks, ei sõltu sellest, kas ja milliseid tundeid tas menetletav kuritegu (või kuritegu, mille uurimist taotletakse) tekitab. Kannatanu on kriminaalmenetluses kindlate õigustega menetlusosaline ning need õigused tulenevad asjaolust, et tegemist on isikuga, kelle vastu on kuritegu toime pandud. Arvestades kannatanu staatuse määratlemise eesmärki – anda võimalus kriminaalmenetluses osaleda isikule, kelle vastu on kuritegu toime pandud ja nii tema õigushüvesid kahjustatud –, ei saa kuidagi rääkida sellest, nagu oleks seadusandja tähelepanematusest jätnud kannatanu staatuse omistamata isikule, kes on väidetavalt kuriteo toime pannud. Kaebuse kohaselt pole praegusel juhul tegemist klassikalise süüdistuskohustusmenetlusega, kus kaebeõigus on ainult kannatanul. Seda, millel see väide põhineb ja mis on selle õiguslik tähendus, kaebuses selgitatud pole. Ringkonnakohtu hinnangul on selline liigitus klassikaliseks ja mitteklassikaliseks süüdistuskaebemenetluseks sisutu. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale saab kaevata kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud isik menetlusseadustikus sätestatud korras. Seega saab küsimus olla üksnes selles, kas menetluse alustamata jätmise peale on esitanud kaebuse isik, kellel on selleks menetlusseadustiku kohaselt õigus, ja kas kaebus on esitatud menetlusseadustikus sätestatud korras. Pealegi ei ole see, et kuriteoteate esitanud isik väidab, et kuriteo on pannud toime tema ise, midagi sellist, millest tulenevalt ei saaks kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel lähtuda selle kohta käivast üldisest regulatsioonist. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kuriteoteate esitanu õigust saada kaebemenetluses seisukoht küsimuses, kas menetluse alustamata jätmine oli põhjendatud, tuletada ka
legaliteedipõhimõttest. Riigikohtu praktika kohaselt peab kaebuse saanud kõrgemalseisev prokurör KrMS § 213 alusel võtma seisukoha küsimuses, kas legaliteedipõhimõtet on järgitud, ka juhul, kui kaebajal ei ole KrMS §-st 207 tulenevat kaebeõigust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2021 määrus kriminaalasjas nr 1-21-1591, p 19). See ei tähenda aga ringkonnakoht arusaama kohaselt seda, et kaebuse saanud kõrgemalseisev prokurör peab kaebuse esitanule oma seisukoha teada andma ja seda põhjendama. Selle, kellele ja millisel juhul peab Riigiprokuratuur esitama oma seisukoha menetluse alustamata jätmise põhjendatuse suhtes, määrab ikkagi KrMS § 207 lg 1. Viidatud säte annab kaebeõiguse ainult kannatanule, mis tähendab, et Riigiprokuratuuril on ka kohustus esitada oma põhistatud seisukoht, kas menetlus jäeti alustamata põhjendatult, ainult vastusena kannatanu või tema esindaja esitatud kaebusele.
11.Ringkonnakohus ei näe alust tunnistada KrMS § 207 lg 1 põhiseadusevastaseks osas, milles see ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist isikul, kes on esitanud kuriteoteate väidetavalt enda toimepandud kuriteo kohta. On tõsi, et PS §-dest 14 ja 15 tuleneb riigi kohustus tagada isikule kohane menetlus tema õiguste ja vabaduste kaitseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei riku kriminaalmenetluse mittealustamine väidetavalt enda toime pandud kuriteost teatanud isiku õigusi. Kaebuses on märgitud, et „sisuliselt keeldutakse kujunenud olukorras tunnistamast isiku õigust tõe rääkimise ülestunnistamiseks ning takistatakse selle õiguse mittetunnistamise vaidlustamist“. Valetamise võib üles tunnistada ja tõtt rääkida ka ilma, et selleks viidaks läbi kriminaalmenetlus. Vähemalt valetanu enda õigusi ei riku kuidagi see, kui ta peaks valetamise tema vale läbi kannatanule üles tunnistama ja vabandust paluma väljaspool formaalset menetlust. Seegi, et väidetav valetamine ise leidis aset kriminaalmenetluses, ei tähenda, et valetanul tekiks õigus nõuda tehtu tagasi võtmiseks uue kriminaalmenetluse läbi viimist. Kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse vastavalt KrMS §-le 5 riigi nimel. See tähendab, et riigil on karistusvõimu monopol ja põhimõtteliselt ei ole isikutel subjektiivset õigust mingi kriminaalasja menetlemisele. Kuivõrd kannatanu on isik, kelle õigushüve on tema vastu toime pandud teoga kahjustatud, on talle antud õigus kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustada, kuid kannatanulgi ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-09, p 17, 15. märtsi 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-06, p 7 ja 3. aprilli 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-06, p 9).
12.Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga, et kuna X ei saa käsitada kriminaalmenetluses kannatanuna, siis puudub tal kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamise õigus. Seega on Riigiprokuratuur jätnud X esindaja kaebuse põhjendatult rahuldamata. Juhindudes KrMS § 208 lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 26. veebruari 2024 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.