Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus X lepinguline esindaja v.adv. Raiko Paas, kaebetähtaja ennistamise taotlus ja kaebus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RESOLUTSIOON
1.Jätta X esindaja Raiko Paasi kaebus Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024. a määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud
1.Põhja Ringkonnaprokuratuuris registreeriti 22. detsembril 2023 X kuriteokaebus, milles kaebaja palus alustada kriminaalmenetlust kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtulikul uurimisel ülekuulatud Q suhtes KarS § 320 lg 1 või lg 2 järgi ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi C suhtes KarS § 321 lg 1 või lg 2 järgi. Kuriteokaebuse põhjenduste kohaselt eksis Q ütlusi andes segatud algainete kogustega ja jättis istungil nimetamata pulbrilise amfetamiini saamiseks vajaliku lahusti. Sellest tulenevalt andis Q ilmselgelt valeütlusi. Samuti jättis ekspert C istungil ülekuulamise käigus nimetamata olulise asjaolu, et pulbrilise amfetamiini saamiseks vedelast amfetamiinist on vaja ka lahustit, mistõttu andis vale eksperdiarvamuse. Kaebuse esitaja möönab, et eelnimetatud kuritegude puhul võib olla saabunud aegumistähtaeg, mis takistab nende uurimiseks kriminaalmenetluse alustamist, kuid nimetatud protsess on vaja läbida X rehabiliteerimise eesmärgil.
1(5)
2.Põhja Ringkonnaprokuratuuri 2. jaanuari 2024. a teatega jäeti kriminaalmenetlus alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Teate koostamisel tugineti lisaks kuriteokaebusele ja selle lisadele ka Harju Maakohtu 15. juuli 2019. a otsusele nr X-XX-XXXX, samas asjas Riigikohtus tehtud otsusele ning 30. märtsil 2023 Xga seonduvalt Riigikohtusse esitatud teistmisavaldusele. Riigikohus jättis 6. juuni 2023. a määrusega X teistmisavalduse menetlusse võtmata.
3.17. jaanuaril 2024 Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses palub X ümber vaadata Põhja Ringkonnaprokuratuuri menetlusotsuse ning alustada kriminaalmenetlus.
4.Riigiprokuratuur jättis 30. jaanuari 2024. a määrusega X kaebuse rahuldamata, nõustudes kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 24730000003 põhjendustega. Riigiprokurör märkis, et Harju Maakohus tugines 15. juuli 2019. a otsuses X süüditunnistamisel erinevatele otsestele ja kaudsetele tõenditele. Seetõttu on X kuriteokaebuses ja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgitu, et ta mõisteti süüdi sisuliselt ainult Q ütluste alusel, iseenesest ebaõige. Ka samas asjas Riigikohtu 25. märtsi 2020. a otsuses on märgitud, et eelnevad kohtud põhjendasid igakülgselt ja jälgitavalt millistele tõenditele tuginedes ja miks tuvastati (sh X puhul) suure koguse narkootiliste ainete ebaseaduslik grupiviisiline käitlemine ja iga kaastäideviija teopanus. Mis puutub aga X väidetesse, et kriminaalasja nr X-XX-XXXX kohtulikul arutamisel andis Q 10. detsembril 2018 valeütlusi ja ekspert C andis 20. detsembril 2018 kohtus ekspertiisiaktide sisu selgitades valearvamuse, siis kohtuistungi protokollidest selliseid asjaolusid ei nähtu. Ekspert C ei ole kohtuistungil ekspertiisiaktide sisu selgitades kordagi väitnud, et vedelast amfetamiinist lõppastmes pulbrilise amfetamiini saamiseks lahustit vaja ei ole. Seda ei ole 10. detsembril 2018 kohtuistungil ütlusi andes väitnud ka Q. Nimetatud istungil väitis Q, et ta vajas amfetamiini valmistamiseks nn vedelat algainet ja väävelhapet, mis ei ole iseenesest valeväide. KarS § 320 lg 1 ja lg 2 näevad ette vastutuse kannatanu ja tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või vale ütluse andmisega kaasnenud tõendi kunstliku loomise eest. Kui isegi hüpoteetiliselt eeldada, et Q võis 10.12.018 kohtuistungil mingis osas valet rääkida, siis ei oleks teda võimalik KarS § 320 ettenähtud kuriteo eest vastutusele võtta kuna ta ei olnud kõnealuse kriminaalasja kohtulikul uurimisel ütlusi andes ei kannatanu ega ka tunnistaja, vaid süüdistatav.
5.Lisaks on X poolt nimetatud ajahetkedel väidetavalt toimepandud kuriteod aegunud. Kuivõrd X poolt nimetatud kuriteod pandi väidetavalt toime 2018. a detsembris, hakkas sealt kulgema ka KarS § 81 lg 1 p-s 2 sätestatud viie aasta pikkune kuriteo aegumistähtaeg, mis on käesolevaks hetkeks möödunud. Praegusel juhul ei rakendu ka KarS § 81 lg-tes 5 ja 7 nimetatud kuriteo aegumise katkemist ja peatumist mõjutavad asjaolud. Samuti ei rakendu KrMS § 199 lg-s 3 sätestatu. Kuriteo aegumine on KrMS § 199 lg 1 p-st 2 tulenevalt absoluutne menetlust välistav asjaolu ning lisaks eelmärgitule ei oleks ka sellel põhjusel võimalik esitatud kaebust rahuldada.
14.veebruaril 2024 esitas X Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, vaidlustamaks Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024. a määrust.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. veebruari 2024. a määrusega nr 1-24-895 X taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kuigi X on maksejõuetu, oleks kaebus Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024. a määrusele perspektiivitu. Seetõttu puudub alus riigi õigusabi andmiseks RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel.
2(5)
8.X esitas 28. veebruaril 2024 riigi õigusabi saamise taotluse Riigikohtule sooviga vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2024 riigi õigusabi andmisest keeldumise määrust.
9.Riigikohus jättis 4. märtsi 2024 määrusega X riigi õigusabi taotluse rahuldamata asudes seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2024. a määrus on põhistatud ja edulootust selle tühistamiseks ei ole. Ringkonnakohus on hinnanud Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamise perspektiivi ammendavalt. Edasine vaidlus neil asjaoludel jääks X jaoks soovitud tulemuseta.
10.18. märtsil 2024 esitas X lepinguline esindaja v.adv, Raiko Paas Tallinna Ringkonnakohtule taotluse ennistada X kaebuse esitamise tähtaeg ning tühistada prokurör Margus Grossi 30. jaanuari 2024. a määrus ja kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust X 22. detsembri 2023 avalduse alusel. 10.1 Esindaja palub lugeda advokaaditeenuse eest tasumise võimaluse puudumist oluliseks põhjuseks kaebetähtaja ületamisel ja ennistada X kaebuse esitamise tähtaeg Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks. 10.2 Kaebuse põhjendustes märgib esitaja, et KrMS §-s 6 sätestatu kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (RKKK 3-1-1-60-10). Nimetatud põhimõttest peaks juhinduma ka Riigiprokuratuuri määruse põhjendus. 10.3 Riigiprokuratuur on selgitanud, et ekspert pole teadvalt vale eksperthinnangut andnud. Praeguses asjas on riigiprokuratuur ise selgitanud, et ekspert on ise teistes samasugustes asjades pidanud oluliseks, et pulbrilise amfetamiini valmistamine eeldab lahusti kasutamist. Nimetatut on peetud oluliseks eraldi rõhutada ja sellele on pööratud tähelepanu eksperthinnangus. Samas praeguses asjas on ekspert kirjeldanud amfetamiini valmistamise protsessi, kuid pole lahusti kasutamist üldse märkinud. Eeltoodust tulenevalt ei veena prokuratuuri järeldus selle kohta justkui ekspert ei rääkinud sellest, kuivõrd talt ei küsitud jne. Ka ekspert W on olulisena kirjeldanud lahusti kasutamist pulbrilise amfetamiini valmistamise protsessis. Juhul, kui ekspert on seda ise varasemalt amfetamiini valmistamise protsessis oluliseks pidanud, poleks saanud seda praeguses protsessis n-ö lihtsalt ära unustada või eirata. Eeltoodust tulenevalt esineb minimaalselt vähemalt kahtlus selles, et ekspert on andnud asjas ebaõige arvamuse ning puudub alus väita, et puudub kahtlus KarS § 321 teo toimepanemises. 10.4 Kuivõrd kuritegu võis olla aegunud ajaks kui kaebaja sai teada ebaõigest ekspertarvamusest, puuduks kaebajal võimalus sisuliselt ebaõige ekspertarvamuse vaidlustamiseks, veelgi enam juhul, kui sellega seotult võib olla toime pandud kuritegu. Tegemist võib olla Inimõiguste konventsiooni artikkel 13 põhimõtte rikkumisega, kuivõrd kaebaja kaebust ei saaks rahuldada väidetavalt kuriteo aegumise tõttu. Kaebajal puuduks tõhus õiguskaitsevahend sellises olukorras oma õiguste kaitseks.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11.Esmalt tuleb märkida, et Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024 määrusele kaebetähtaja ennistamiseks alust ei ole, sest kaebus on esitatud tähtaegselt ning tegemist ei ole möödalastud kaebetähtajaga.
3(5)
11.1 Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 208 lg-st 1 tulenevalt võib kaebuse Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusele esitada advokaadi vahendusel ringkonnakohtule määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Ringkonnakohtule Riigiprokuratuuri poolt edastatud teatest nähtub, et Xle edastati Viru Vanglasse Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024 määrus tähtkirjaga 31. jaanuaril 2024. Seega kui arvestada, et X sai vaidlustatava määruse kätte järgmisel päeval, hakkas kaebetähtaeg kulgema kõige varem 1. veebruaril 2024. Vaidlust Riigiprokuratuuri määruse kättesaamise osas ei ole ning taotluses ei ole vaidlustatava määruse kättesaamise aega ka märgitud. 11.2 Esindaja jätab täielikult tähelepanuta, et KrMS § 319 lg 5 kohaselt apellatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega ja hakkab uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Neid põhimõtteid tuleb kohaldada ka süüdistuskohustusmenetluses, sest KrMS § 208 selles osas erisusi ei sätesta. 11.3 Käsilolevas asjas esitas X 14. veebruaril 2024 Tallinna Ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse, vaidlustamaks Riigiprokuratuuri määrust. Seega peatus sellest ajast ka kaebetähtaeg. Kaebetähtaeg hakkas uuesti kulgema 4. märtsil 2024 kui Riigikohus keeldus Xle riigi õigusabi andmisest. See tähendab, et kaebetähtaja uuesti kulgemise ajaks oli möödunud 14 päeva ning seejärel kestis kaebetähtaeg veel 16 päeva. Alates 4. märtsist 2024 jätkuv kaebetähtaeg lõppes seega
20.märtsil 2024. X lepinguline esindaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse aga 18. märtsil 2024. Seega KrMS § 208 lg -s 1 sätestatud kaebetähtaja jooksul.
12.Ringkonnakohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse ja ringkonnakohtule edastatud materjalid (sh kohtuasjas nr 1-24-895 edastatud materjalid), leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks.
13.Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde (Ringkonnakohtu 23. veebruari 2024 määrus nr 1-24-895), et Riigiprokuratuuri määruses on ammendavalt selgitatud kuriteokoosseisude puudumist ning kaalutud tähtsust omavaid asjaolusid. Uusi asjaolusid, mida riigiprokuratuur ei oleks kaebuse rahuldamata jätmisel analüüsinud, ringkonnakohtule kaebuses ei ole esitatud. Ringkonnakohus nõustub, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks Q suhtes KarS § 320 lg 1 või lg 2 ning Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi eksperdi C suhtes KarS § 321 lg 1 või lg 2 alusel ning ei pea vajalikuks prokuratuuride poolt kirjeldatud asjaolude üle kordamist. Prokuratuur on ammendavalt vastanud, miks ei vasta Q ja C tegevus eelmärgitud kuriteokoosseisude tunnustele.
14.Lisaks on Riigiprokuratuur ka asjakohaselt selgitanud, et väidetavate süütegude aegumistähtaeg on möödunud. Kuriteo aegumine on KrMS § 199 lg 1 p-st 2 tulenevalt absoluutne menetlust välistav asjaolu ning juba seetõttu ei ole kriminaalmenetluse alustamine aegunud sündmuste osas võimalik. Seejuures on kaitsja seisukoht Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 13 võimalikus rikkumises ainetu. Xle oli tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile võimaldades tal vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmine.
15.Märkida tuleb ka seda, et kriminaalmenetlust juhib prokuratuur ning prokuratuuri pädevuses on otsustada kas kriminaalmenetluse alustamiseks on alust arvestades KrMS § 199
4(5)
kriminaalmenetlust välistavate asjaoludega. Kannatanu ei saa nõuda või ette kirjutada prokuratuurile kelle osas ja kas kriminaalmenetlust alustatakse, üksnes kannatanu subjektiivse hinnangu põhjal, et kuritegu on toime pandud, kriminaalmenetlust ei alustata.
16.Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 30. jaanuari 2024. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata.
/allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.