Harju Maakohtu 18. jaanuari 2024. a määrus, millega tunnistati lubamatuks Valerija Karaulova suhtes tehtud Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni kohtu
17.augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 tunnustamine ja vangistusega karistatud isiku ülevõtmine
1.Tühistada Harju Maakohtu 18. jaanuari 2024. a määrus.
2.Teha uus määrus, millega jätta Justiitsministeeriumi poolt edastatud Valgevene Vabariigi Peaprokuratuuri taotlus Eesti Vabariigi kodaniku Valerija Karaulova suhtes tehtud Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni kohtu 17. augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 tunnustamiseks ja vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks läbi vaatamata.
4.Määrata Advokaadibüroole K. Roosalu vandeadvokaat Kristina Isokoski poolt Valerija Karaulova määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot (sh käibemaks) ja jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdimõistetu saab määruskaebuse esitada advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas Harju Maakohtule 26. juunil 2023 Valgevene Vabariigi Peaprokuratuuri taotluse Eesti Vabariigi kodaniku Valerija Karaulova suhtes tehtud
1(6)
1-23-3966 Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni kohtu 17. augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 tunnustamiseks ja täitmiseks Eesti Vabariigis, s.o vangistusega karistatud isiku ülevõtmiseks.
2.V. Karaulova mõisteti Valgevene Vabariigis süüdi Minski linna Moskva rajooni kohtu
17.augusti 2021. a otsusega ning teda karistati Valgevene Vabariigi kriminaalkoodeksi § 328 lg 4 järgi, s.o eriti suures koguses eriti ohtlike psühhotroopsete ainete ebaseaduslikus hoidmises ja transportimises müügi eesmärgil, mille on toime pannud organiseeritud rühmitus. Karistuseks määrati vabadusekaotuslik karistus 10 aastat üldrežiimiga karistuskoloonias. Lisaks mõisteti talle rahatrahv 2320 rubla, mille V. Karaulova on tasunud. Valgevene Vabariigi kriminaalseadustiku § 75 lg 1 p 2 kohaselt arvestati karistusaja hulka isiku kinnipidamine ja vahistamine alates 14. aprill 2021 kuni kohtuotsuse jõustumiseni arvestusega, et eelvangistuses viibitud 1 päev vastab vangistuses viibitud 1,5 päevale. Kohtuotsus jõustus 29. oktoobril 2021.
3.Maakohus palus Justiitsministeeriumi kaudu lisateavet selle kohta, kas Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahel sõlmitakse kriminaalmenetlusalast koostööd võimaldav leping. Sellise lepingu sõlmimise kavatsuse olemasolu korral taotles maakohus täiendavate andmete esitamist kuriteokoosseisu tunnuste ja psühhotroopse aine kohta.
4.Justiitsministeerum edastas maakohtule 2. jaanuaril 2024 Valgevene Vabariigi Peaprokuratuuri vastuse, millest nähtub, et Valgevene Vabariigi Peaprokuratuuril ei ole õigust sõlmida lepinguid vangistusega karistatud isikute karistuse edasikandmise üleandmiseks. Valgevene Vabariigi siseriiklikud õigusaktid näevad ette korra, mille alusel vangi mõistetud isikud viiakse karistuse edasiseks kandmiseks üle oma kodakondsusjärgsesse riiki rahvusvahelise lepingu või vastastikkuse põhimõtte alusel.
5.12. jaanuaril 2024 toimunud kohtuistungil leidis prokurör, et lähtuda tuleks rahvusvahelise koostöö üldpõhimõtetest ehk koostöö on võimalik ka vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel, mida toetab ka põhiseadus. Kaitsja nõustus prokuröri seisukohaga ja lisas, et V. Karaulova on Eesti Vabariigi kodanik, kes avaldas tahet asuda karistust kandma Eestis. Ainuüksi see, et puudub vastav leping või konventsioon, et saa olla põhjus, miks V. Karaulova ei saa tulla Eestisse karistust kandma. Maakohtu määrus
6.Harju Maakohus tunnistas 18. jaanuari 2024. a määrusega lubamatuks V. Karaulova suhtes tehtud Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni kohtu 17. augusti 2021. a otsuse nr 02U21375 tunnustamise ja täitmise Eesti Vabariigis. Maakohtu määruse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
7.V. Karaulova on Eesti Vabariigi kodanik, kes esitas 18. oktoobril 2022 Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumile ja 2. veebruaril 2023 Valgevene Vabariigi parandusasutuste Peaprokuratuurile avalduse, milles palub võimalust jätkata karistuse kandmist Eesti Vabariigis. V. Karaulova avalduse kohaselt elavad ta vanemad ja sugulased Eestis ning ta on tutvunud õiguslike tagajärgedega, mis on seotud Eesti Vabariiki karistuse edasiseks kandmiseks üleviimisega.
8.V. Karaulova välisriigis toimepandud tegu võib vastata KarS § 184 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo tunnustele. Samas tehti maakohtu menetluses päring, saamaks Valgevene Vabariigist täiendavat teavet käideldud aine ja selle koguse kohta, et oleks võimalik selgitada süüteo asjaolude 2(6)
1-23-3966 vastavust Eesti Vabariigis kehtivale kohtupraktikale. Kuivõrd Justiitsministeerium edastas päringu vaid võimaliku lepingu sõlmimise võimaluste kohta, ei ole teavet V. Karaulovale omistatud süüteo täpsemate asjaolude kohta ega ole tuvastatud kuriteokoosseisu vastavus Eesti Vabariigis karistatavatele tegudele. Seda saanuks aga järgnevas menetluses täpsustada.
9.Tulenevalt KrMS § 4751 sõnastusest esineb oluline menetluslik takistus. Sätte kohaselt kohaldatakse 19. peatüki 5. jaos sätestatut rahvusvahelisele koostööle kriminaalmenetluses, mis toimub rahvusvahelise lepingu alusel ning millele ei kohaldata Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete sätteid. Kuivõrd Valgevene Vabariik ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, ei kohaldu Euroopa Liidu kriminaalmenetlusalase koostöö meetmete sätted. Seega on rahvusvaheline koostöö kriminaalmenetluses Valgevene Vabariigiga võimalik vaid rahvusvahelise lepingu alusel. Justiitsministeeriumi vahendusel saadud vastuse kohaselt puuduvad Valgevene Vabariigi Peaprokuratuuril volitused lepingute sõlmimiseks ja kriminaalmenetlusalases koostöös lähtutakse rahvusvahelistest lepingutest või vastastikkuse põhimõttest. Ka maakohtul puuduvad volitused lepingute sõlmimiseks, samuti ei ole maakohtul võimalik mõjutada riiki mingeid lepinguid teise riigiga sõlmima või üksikküsimusi lahendama.
10.Vastuolu riigisisese õiguse (KrMS 19. peatüki sätete) ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete vahel ei esine. Eestis kehtivad need õiguse üldpõhimõtted, mida tunnustatakse Euroopa õigusruumis, kuid need üldpõhimõtted ei saa asendada siseriiklikus õiguses üksikasjalikult reguleeritud rahvusvahelise koostöö menetluskorda. Praegusel juhul ei ole tuvastatud asjakohase rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtte olemasolu ja selle sisu.
11.KrMS §-s 4751 sätestatud rahvusvahelise lepingu olemasolu kohustuslikkus ei võimalda selle puudumisel rahvusvahelist kriminaalmenetlusalast koostööd Valgevene Vabariigiga ja KrMS § 433 lg-s 2 sätestatud põhimõtted ei tingi irdumist KrMS § 4751 sätestatud piirangust. Seega ei ole õiguslikku alust Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni 17. augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 tunnustamiseks ja V. Karaulova ülevõtmiseks karistuse edasiseks kandmiseks. Eeltoodust tulenevalt ja KrMS § 483 lg 1 p 2 alusel on V. Karaulova suhtes tehtud Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni 17. augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 täitmise Eesti Vabariigis lubamatu. Määruskaebus
12.Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu V. Karaulova kaitsja, kes palub tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega tunnistada Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni 17. augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. Kaitsja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus kriminaalmenetlusõigut. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
13.KrMS § 477 lg 2 eeldused on täidetud – V. Karaulova esitas avalduse karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariigis. Samuti on V. Karaulova kuritegu Eesti Vabariigis karistatav ja seda KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. V. Karaulovale karistuseks mõistetud 10 aastat vangistust jääb KarS § 184 lg 2 p-s 1 ettenähtud karistusmäära (3-15 aastat vangistust) vahemikku. Maakohus jõudis oma määruses õigustatult järeldusele, et KrMS § 476 ja § 477 lg-s 2 sätestatud tingimused on t täidetud.
3(6)
1-23-3966
14.Maakohus viitas põhjendatult ka rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetele ja leidis, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted on nii kriminaalmenetlusõiguse allikaks kui ka Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Küll aga ei saa nõustuda maakohtu järeldusega selles osas, et kuivõrd KrMS 19. peatüki sätted reguleerivad üksikasjalikult rahvusvahelise koostöö menetluskorda, siis on välistatud V. Karaulova karistuse täitmine Eesti Vabariigis. Kohus on jätnud tähelepanuta Eesti Vabariigi põhiseaduses jäädvustatud kodanike põhiõigused. PS § 10 kohaselt ei välista II peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. PS § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele.
15.Eeltoodust tulenevalt kahepoolse lepingu puudumine Valgevene Vabariigiga või asjaolu, et Valgevene Vabariik ei ole liitunud rahvusvaheliste konventsioonidega ei saa jätta Eesti Vabariigi kodanikku V. Karaulovat ilma riigi kaitsest karistuse kandmisel. V. Karaulova huvides on võimaldada tal karistuse kandmise jätkamist Eesti Vabariigis. Menetlus ringkonnakohtus
16.Tallinna Ringkonnakohtu 13. veebruari 2024. a määrusega võeti V. Karaulova kaitsja määruskaebus Harju Maakohtu 18. jaanuari 2024. a määruse peale menetlusse. Kohtumenetluse pooltele võimaldati esitada kirjalikke seisukohti ja taotlusi kuni 26. veebruarini 2024, kuid selle aja jooksul seisukohti ei esitatud. Kaitsja esitas kohtule riigi õigusabi tasu taotluse.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus, olles tutvunud asja materjalide, maakohtu määruse ja V. Karaulova kaitsja määruskaebusega leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada. Küll aga ei too maakohtu määruse tühistamine endaga kaasa määruskaebuse rahuldamist kogu ulatuses. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
18.19. peatüki 5. jao pealkirjast koostoimes KrMS §-ga 4751 järeldub, et selles jaos sisalduvad kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mida kohaldatakse Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaalmenetlusalases koostöös mitteosaleva riigi kohtuotsuse tunnustamisel ja täitmisel. KrMS § 433 lg 2 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös
19.peatüki sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti. KrMS § 4751 sõnastusest tuleneb omakorda üheselt, et 19. peatüki 5. jaos sätestatut kohaldatakse, kui koostöö toimub rahvusvahelise lepingu alusel. Seda kinnitab ka kriminaalmenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri (578 SE), millega muudeti KrMS 19. peatüki 5. jao sõnastust (muudatused jõustusid 1. jaanuaril 2015). Seletuskirja kohaselt eristatakse KrMS-i 19. peatükis konventsioonide või muude rahvusvaheliste lepingute alusel tehtavat koostööd ning Euroopa Liidu (EL) koostöömeetme alusel tehtavat koostööd. Koostöö EL-i liikmesriikidega EL-i meetmete alusel sätestatakse KrMS-i 19. peatüki 8. jaos. KrMS 19. peatüki 5. jagu kohaldub üksnes sellisele rahvusvahelisele koostööle kriminaalmenetluses, mida tehakse Eesti jaoks siduva rahvusvahelise lepingu alusel.
19.Seega on tegemist selge seadusandja valikuga, mille kohaselt kohtule on antud volitus EL koostöömeetmes mitteosaleva välisriigi kohtuotsust tunnustada vaid juhul, kui Eesti Vabariigi ja 4(6)
1-23-3966 välisriigi vahel on sõlmitud seda tüüpi koostööd reguleeriv rahvusvaheline leping, milles lepitakse kokku poolte õigused ja kohustused, täpsustades vajadusel karistuse täitmise ülevõtmise tingimusi. Kolleegium ei välista seejuures, et süüdimõistetu saaks taotleda riigilt enda õiguste kaitseks vastava lepingu sõlmimist, kuid see ei ole praeguse menetluse esemeks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seejuures iseenesest välistatud, et seadusandja näeb de lege ferenda ette vähemalt mõningatel juhtudel (erandlikku) võimalust välisriigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja isiku vangistuse täitmise ülevõtmiseks ka ilma lepinguta.
20.Praeguses kriminaalasjas tuvastas maakohus nõuetekohaselt ja seda ei ole ka vaidlustatud, et Eesti Vabariik ja Valgevene Vabariik ei ole sõlminud lepingut, mis reguleeriks vastastikku kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist. Samuti ei ole Valgevene Vabariik ühinenud mõne muu kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist reguleeriva rahvusvahelise konventsiooniga, mille osaline oleks ka Eesti Vabariik. Valgevene Vabariigi Peaprokuratuur kinnitas, et nad ei sõlmi lepingut üksikjuhtumi lahendamiseks. Seega ei ole praegusel juhul täidetud KrMS §-s 4751 sätestatud tingimus, mille kohaselt Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaalmenetlusalases koostöös mitteosaleva riigi kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise aluseks on rahvusvaheline leping. Seetõttu tuleb nõustuda maakohtuga, et lepingu puudumisel ei ole kohtul võimalik tunnustada Valgevene Vabariigi otsust ja võtta üle V. Karaulova karistuse täitmine vaatamata sellele, et ta ise on sellega nõus.
21.Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, mille kohaselt saab Valgevene Vabariigi otsust tunnustada ja täita rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete alusel. Kaitsja ei selgita, mille pinnalt saab järeldada, et praegusel juhul peab kohus Valgevene Vabariigi kohtuotsuse tunnustamisel ja täitmisel kohaldama rahvushvalise õiguse üldtunnustatud põhimõtet ja mis on selle põhimõtte sisu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse kriminaalasja lahendamisel võimalik lähtuda ka rahvusvahelise suhtlemise vastastikkuse põhimõttest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2023. a määrus kriminaalasjas nr 1-22-7101, p 47). Tegemist ei ole sellise üldtunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõttega, mis annab ilma täiendava regulatsioonita kohtule iseseisvat õiguslikku alust tunnustada ja täita teise riigi kohtuotsust. Kohtule ei ole muu hulgas esitatud andmeid selle kohta, et Valgevene Vabariigi ja Eesti Vabariigi vahel eksisteerib vastastikune tava või praktika vangistust kandvate isikute üleandmiseks.
22.Määruskaebuses viitab kaitsja kohtuotsuse tunnustamise võimaliku alusena ka PS §-le 13, millega ringkonnakohus samuti ei nõustu. Tegemist ei ole igal juhul iseseisva kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise õigusliku alusega. PS § 13 lg 1 näeb ette, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning Eesti riik kaitseb oma kodanikku ka välisriikides, kuid sellest ei saa järeldada Eesti Vabariigi (absoluutset) positiivset kohustust tunnustada ja täita teise riigi otsust oma kodaniku suhtes. Sättest tuleneb eeskätt Eesti Vabariigi kodaniku õigus diplomaatilisele ja konsulaarkaitsele välisriigis. Kuigi PS § 13 lg-s 1 nimetatud kaitse hõlmab ka juhtumeid, kus välisriigi karistuse kandmisel rikutakse Eesti kodaniku õigusi, jääb otsustus, kas ja millistel tingimustel välisriigi kohtuotsuseid tunnustada, üldjuhul seadusandja diskretsiooniõiguse raamidesse välissuhtlemise ja rahvusvahelise koostöö reguleerimisel. Määruskaebuses ei ole välja toodud selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiksid viidata sellele, et just KrMS §-s 4751 sätestatud piirang välisriigi otsuse tunnustamise osas tooks konkreetsel juhul kaasa ebaproportsionaalse riive V. Karaulova põhiõigustele- ja vabadustele (näiteks õigus elule ja tervisele või õigus 5(6)
1-23-3966 perekonnaelule). Seega ei ole kolleegiumil määruskaebemenetluses esitatud argumentide põhjal võimalik järeldada, et KrMS § 4751 on vastuolus PS §-ga 13.
23.Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtul praegusel juhul õiguslikku alust kontrollida Eesti Vabariigi kodaniku V. Karaulova suhtes tehtud Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni kohtu 17. augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 Eesti Vabariigis tunnustamise ja täitmise lubatavust või tunnistada selle lubamatuks. Vastav võimalus olnuks maakohtul vaid juhul kui olnuks olemas rahvusvaheline leping Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahel, mis võimaldaks vastava taotluse esitamist ja selle läbivaatamist. Seega rikkus maakohus taotlust läbi vaadates oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
24.Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
18.jaanuari 2024. a määruse ning teeb uue määruse, millega jätab Valgevene Vabariigi Peaprokuratuuri taotluse Eesti Vabariigi kodaniku Valerija Karaulova suhtes tehtud Valgevene Vabariigi Minski linna Moskva rajooni kohtu 17. augusti 2021. a otsuse nr 102U21375 tunnustamiseks ja täitmiseks Eesti Vabariigis ning V. Karaulova ülevõtmiseks karistuse kandmise jätkamiseks Eesti Vabariigis läbi vaatamata. Määruskaebuse rahuldab ringkonnakohus osaliselt.
25.Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtumäärusega tutvumisele ja analüüsile ning määruskaebuse koostamisele kokku 2 tundi, mille eest soovib kaitsja 144,00 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on taotlus põhjendatud. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3, KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 187 lg-st 1 ning viidatud korra § 1 lg-st 1, § 7 lg-st 1, tuleb Advokaadibüroole K. Roosalu välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 144 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse, hüvitab menetluskulu KrMS § 187 lg 1 kohaselt riik.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.