5.Edastada määrus Xle, tema kaitsjale, prokurörile ja Sihtasutus Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikule.
6.Jõustunud määruse arvutivõrgus avalikustamisel asendada X nimi ja isikuandmed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale saavad esitada määruskaebuse prokuratuur, advokaadist kaitsja või teised kohtumenetluse pooled advokaadi vahendusel. Määruskaebus tuleb esitada Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Põhja Ringkonnaprokuratuur koostas 30. oktoobril 2023 X kohta psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks kriminaalasja kohtusse saatmise määruse, mille põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Prokuratuur taotleb Xle psühhiaatrilise sundravi kohaldamist, kuna ta on pannud 1(7)
1-23-6375 süüdimatus seisundis toime õigusvastased teod, KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Tegude asjaolud on järgmised:
mis
on
kvalifitseeritavad
a. X, sõites 2. augustil 2023 kella 15.30 ajal Tallinnas liinibussis nr 15 marsruudil Estonia– Sõjamäe, lõi Y ühel korral vasaku käe rusikaga kaela piirkonda ja ühel korral parema käe rusikaga näo piirkonda. Löökide tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu. b. X lõi 31. augustil 2023 kella 13.30 ajal Tallinnas aadressil XXX asuvas kaupluses M Q parema käe rusikaga õlavarre piirkonda, mille tagajärjel tundis kannatanu füüsilist valu.
2.29. septembril 2023 koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti nr 7.1-3/532 kohaselt vastab X psüühiline seisund Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni versiooni 10 (RHK 10) järgi raske psüühikahäire luululine häire (F22) kriteeriumitele. Xl kujunenud raske psüühikahäire ehk luululine häire avaldub mõtlemise vormilistes ja sisulistes häiretes, kahjustus-, jälitus-, ja suurusluulumõtetes, veidralt suurelises meeleolus ja tajuhäiretes nagu episoodilised kuulmispetted, mille mõjul on X käitunud impulsiivselt ja agressiivselt. Eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud X 2. augustil 2023 ja 31. augustil 2023 oma vaimse seisundi poolest võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. X ei ole oma vaimse seisundi poolest võimeline osalema menetlustoimingutes kohtueelsel menetlusel ja kohtus ega kandma süüdimõistmise korral karistust. Tal esineb käesoleval ajal ravita jäämisel selliseid psüühikahäireid, mille tõttu on alust prognoosida uuritavat ennast või teisi isikuid ohustavat käitumist. X viibis SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikus haiglaravil 31. augustil 2023 – 20. septembril 2023, kus alustati pikaajalist toetusravi psühhofarmakonidega. X lubas peale haiglaravi ambulatoorselt ravi vastavalt määratud raviskeemile jätkata, mistõttu võib sundravi määramist kaaluda ambulatoorses vormis.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Harju Maakohus lõpetas 24. novembri 2023 määrusega kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja jättis X suhtes sundravi kohaldamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
4.X pani toime õigusvastased teod, mis vastavad KarS § 121 lg 2 p 3 objektiivsele koosseisule. Seda kinnitavad kriminaalasjas kogutud tõendid. Xl tegude toimepanemisel eksisteerinud tervisehäire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Mõlema sündmuse kohta selgitas X, et vahetult enne väärkohtlemise toimepanemist kuulis ta hääli, mis käivitasid temas tegutsemisinstinkti. Võttes arvesse, et kannatanud olid X jaoks võõrad inimesed, kellega X puutus kokku juhuslikult, oli X tegevus tingitud tema haiguslikust seisundist ehk temal esinevatest mööduvate kuulmismeelepetetest. X tervisehäire takistas tal oma tegude keelatusest aru saada ja oma käitumist juhtida, s.o ta ei ole süüdiv.
5.Sundravi kohaldamine on aga võimalik vaid siis, kui isik on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ja vajab ravi. Xlt lähtub oht teiste inimeste tervisele, kuivõrd ta on toime pannud kaks õigusvastast tegu. Samas ei saa eirata asjaolu, et pärast menetluse esemeks olevaid sündmusi viibis X haiglaravil ja tema ravi on pärast haiglaravi jätkunud vabatahtliku ravina – nii medikamentravina kui ka erialaarsti vastuvõttudega. Pärast haiglaravi lõppemist pole X õigusvastaseid tegusid toime pannud ja ka varem, s.o enne menetluse esemeks olevaid sündmusi ei ole ta toime pannud isikuvastaseid tegusid. X osales maakohtu istungil, allus kohtu korraldustele, oli kohtu ja teiste kohtusaalis viibinute vastu viisakas ja vaoshoitud, vastas kohtu, kaitsja ja prokuröri 2(7)
1-23-6375 küsimustele adekvaatselt ning tema käitumises ja olekus puudusid nüansid, mis tõstataksid kahtlusi ebaadekvaatsuse või ohtlikkuse kohta. Lisaks väljendas isik
7.septembril 2023 Põhja-Eesti Regionaalhaiglas ülekuulamisel mõlema juhtumi osas siirast kahetsust ja nördimust ehk andis adekvaatse hinnangu oma tegudele. Samuti väljendas X kohtuistungil selget arusaama ravimite võtmise vajaduse kohta vastavalt raviskeemile. Võttes arvesse X terviselugu ja menetluse esemeks olevaid tegusid puhul, siis olukorras, kus X on allutatud vabatahtlikule ravile ja kinnitab arusaama ravi jätkamise vajadusest, ei ole tuvastatav tema ohtlikkus. Tegemist on vaid abstraktse ohtlikkusega, mis ei ole piisav sundravi määramiseks.
6.Ekspert on X ohtlikkusest kõnelenud olukorras, kus ta jääb ravita. Samas väljendas ekspert juba ekspertiisi tegemisel seisukohta, et X sundravi võib olla määratud ambulatoorse ravina. Seega oli Xl juba ekspertiisi tegemise ajal adekvaatne arusaam ravimite võtmise kohta ja ta on võimeline etteantud raviskeemi jälgima. Toimiku materjalide kohaselt suundus X pärast haiglaravi kohe tööle ega pidanud vajalikuks töövõimetuslehele jäämist. Ankeetandmete kohaselt töötab X kaupluse saaliteenindajana, mis tähendab pidevat kokkupuudet väga erinevate inimestega. Haiglaravi järel ei ole X mistahes õigusvastaseid tegusid toime pannud, mistõttu kinnitab eeltoodu täiendavalt X ohtlikkuse puudumist ja raviskeemist nõuetekohast kinnipidamist.
7.Sundravi kohaldamisel tuleks Xl alluda ambulatoorsele ravile Viljandis, s.o Jämejala külas. Ainuüksi sinna jõudmisega kaasneb Xle arvestatav ajakulu ja lisaks tähendab Viljandisse sõit ka märkimisväärset rahalist kulu. Ambulatoorne sundravi kahjustaks küllaldase tõenäosusega X tervislikku seisundit veelgi, sest ainuüksi ravile jõudmine ja seal ravile allumine osutuks täiendavaks stressi- ja pingeallikaks. Seega võib tegelikkuses eluga iseseisvalt hakkama saav inimene lõpetada statsionaarsel ravil.
MÄÄRUSKAEBUSMENETLUS
8.Maakohtu määrusele esitas kaebuse abiprokurör Maksim Kink, kes taotleb määruse tühistamist osas, millega jäeti X suhtes sundravi kohaldamata ja ringkonnakohtu määrusega kohaldada KarS § 86 lg 12 alusel Xle ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kuni isiku tervenemiseni või ohtlikkuse äralangemiseni. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.
9.Ei saa nõustuda sellega, et X ei ole ohtlik. Vaidlust ei ole selles, et X mõistab ravivajadust. Samas viibis X ekspertiisiakti andmetel varem korduvalt psühhiaatriakliinikus ravil (nii statsionaarselt kui ambulatoorselt) alates 1985. aastast. Tema välise käitumise järgi võib prokuröri hinnangul järeldada, et hoolimata ravist haigus ei ole taganenud, vaid on hoopis süvenenud ning ägenes 2023. aasta augustis, mis tõi kaasa õigusvastaste tegude toimepanemise. X on selgitanud, et ta töötab suure kaupluse saaliteenindajana, mis tähendab pidevat kokkupuudet väga erinevate klientidega. Asjaolu, et haiglaravi järgselt ei ole X mistahes õigusvastaseid tegusid toime pannud, sh pole ta neid toime pannud olukorras, kus tal on kokkupuude erinevate inimestega, ei kinnita Xl ohtlikkuse puudumist. Arvestades X haiguse pikaajalist arengut, on see vaid aja küsimus.
10.Maakohtu määruse õiguslik analüüs tugineb KarS § 86 lg-le 1, s.o kuna X ei ole ohtlik, siis puudub sundravi kohaldamise alus. Prokurör taotles aga ambulatoorse sundravi kohaldamist. Nimelt sätestab KarS § 86 lg 12, et psühhiaatrilist sundravi võidakse kohaldada ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et isik peab kinni ravirežiimist. Nimetatud sätte kehtestamise seletuskirjas on 3(7)
1-23-6375 eesmärgina toodud paremate menetluslike garantiide loomine isikutele, kelle suhtes osutub vajalikuks kohaldada psühhiaatrilisele sundravile suunamist, kuna seadustatakse isikute suunamine statsionaarse sundravi kõrval ka ambulatoorsele ravile. Vastavalt Riigikohtu täiendavatele selgitustele on ambulatoorne sundravi oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse ja selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määrus nr 3-1-1-105-16, p 32). Kuivõrd maakohtu määruses puudub KarS § 86 lg 12 õiguslik analüüs ning kohus piirdus vaid statsionaarse sundravi kriteeriumite hindamisega, on prokuröri hinnangul tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tõi endaga kaasa põhjendamatu kohtulahendi ja kriminaalmenetlusõiguse ebaõige kohaldamise. Menetlus ringkonnakohtus
11.Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2023. a määrusega võeti prokuröri määruskaebus Harju Maakohtu 24. novembri 2023. a määrusele menetlusse ja kohtumenetluse pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule kirjalike seisukohti ja taotlusi kuni 3. jaanuarini 2024.
12.Ringkonnakohtus X kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Pilt esitas 2. jaanuaril 2023 kirjalikud seisukohad määruskaebusele. Kaitsja leiab, et maakohtu määrus on seaduslik. Kohtulik uurimine antud asjas oli igakülgne ja täielik, materiaalõigust kohaldati õigesti ja kriminaalmenetlusõigust ei ole rikutud. Maakohtu määruse seisukohad vastavad õigusvastase teo toimepannud isiku teole, tema tervislikule seisundile ja ka tema käitumisele kohtuistungil ja pärast seda. Maakohtu seisukoha kujunemine on kaitsja hinnangul jälgitav ning sealjuures on arvesse võetud seda, et Xl on adekvaatne arusaam ravimite võtmise kohta ja ta on võimeline etteantud raviskeemi järgima. Maakohus on arvestanud ka seda, et X ei ole haiglaravi järel mingeid õigusvastaseid tegusid toime pannud, ta asus koheselt tööle, järgib oma raviskeemi ja ei vaja täiendavat ambulatoorset sundravi. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja jätta maakohtu määrus muutmata ja prokuröri määruskaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13.Ringkonnakohus, olles tutvunud asja materjalide, maakohtu määruse, prokuratuuri määruskaebuse ja kaitsja esitatud seisukohtadega, leiab, et määruskaebuse väited väärivad tähelepanu.
14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega selles, et X puhul on täidetud sundravi kohaldamise eeldused, s.o õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatus teo toimepanemise ajal. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega Xl ohtlikkuse ja ravivajaduse puudumise kohta. Oma seisukohti põhjendab kriminaalkolleegium järgmiselt.
15.Sundravi üle otsustamisel tuleb esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund. Maakohus tegi igati põhjendatult kindlaks, et X pani 2. augustil 2023 ja 31. augustil 2023 õigusvastaseid tegusid, mis vastavad KarS § 121 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteokoosseisule. Samuti tuvastas maakohus, et X ei olnud talle etteheidetavate tegude ajal süüdiv. Kuivõrd selles osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud, ei pea kolleegium KrMS § 390 lg 2 alusel vajalikuks seda täiendavalt analüüsida.
16.Sundravi kohaldamise eelduste esinemise korral tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Esitatud määruskaebuses 4(7)
1-23-6375 taotleb prokurör maakohtu poolt sundravi kohaldamata jätmise tühistamist leides, et maakohus on ekslikul leidnud, et puuduvad sundravi kohaldamise alused. Prokurör taotleb sundravi kohaldamist ambulatoorses vormis KarS § 86 lg 12 alusel.
17.Ringkonnakohus nendib, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2017. a määruse nr 3-1-1-105-16 p-s 31 sätestatud põhimõtetest ilmneb, et KarS § 86 lg-t 12 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt tuleb ka ambulatoorse sundravi puhul tuvastada indiviidi ohtlikkus KarS § 86 lg 1 ja KrMS § 394 p 4 mõttes, kuid olukorras, kus tema ohtlikkuse prognoos ei tingi vabaduse võtmist statsionaarse sundravi kohaldamise näol, võib kohus isikule määrata kohe ka ambulatoorset sundravi.
18.Kolleegium nõustub samas prokuröriga, et maakohus tegi X ohtlikkuse ja sundravi vajaduse hindamisel ning põhjendamisel kaalutlusvea, rikkudes sellega KrMS § 339 lg 2 ja kohaldades ebaõigesti KarS § 86 lg 12 sätteid ja põhjendab seda järgmiselt.
19.Maakohus leidis kokkuvõttes, et kuigi X on ohtlik teistele inimestele, on see oht määruse tegemise ajal maandatud määral, et rääkida võib ainult abstraktsest ehk teoreetilisest ohust, mis ei tingi sundravi kohaldamist. Maakohus põhjendas seda seisukohta eeskätt tõsiasjaga, et X allutati pärast teo toimepanemist tahtevastasele ravile, ta ostis välja talle väljakirjutatud ravimid ja käis kokkulepitud ajal ehk 25. oktoobril 2023 ka arsti vastuvõtul. Lisaks asus X uuesti tööle kaupluses ega ole uusi tegusid toime pannud. Ambulatoorne ravi Viljandis võib olla isiku jaoks liiga koormav ja tingida hoopis statsionaarse ravi kohaldamise vajadust.
20.Kolleegium leiab, et praegusel juhul omistas maakohus liiga suurt tähtsust ajavahemikule teo toimepanemisest kohtuistungini (ligi 2,5 kuud) ja jättis põhjendamatult arvestamata isiku haiguslugu ja toimepandud tegude olemust. Lisaks ei ole asjakohane ja on seega sobimatu maakohtu argument, mille kohaselt võib ambulatoorne sundravi olla isiku jaoks liiga koormav.
21.Maakohtu menetluses tuvastati, et Xl esineb raske psüühikahäirena luululine häire, mis tingis omakorda kuulmismeelepetete mõju all tema õigusvastaseid tegusid – teiste isikute ründamist ja nende väärkohtlemist (löömist). Seega tuleneb Xst oht teiste inimeste tervisele. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 29. septembril 2023 koostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 7.1-3/532 nähtub, et Xle määrati juba 27. mail 2013 kohtupsühhiaatriaekspertiis, mille tulemusena leiti, et X pani KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo toime psüühilise haiguse ägenemise foonil ja ägenemise seisundis, suutmata oma tegusid juhtida ja neist aru saada. Lisaks nähtub ekspertiisiaktis kirjeldatud haigusanamneesist, et 2015. aastal hospitaliseeriti X Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda (6. mai 2015 – 8. mai 2015) diagnoosiga F43.24 (RHK-10 järgi), s.o valdavalt käitumishäiretega reaktsioon. Xt hospitaliseeriti kiirabi ja politsei abil kauplusest, kus tekkis konflikt, mille käigus X lõi teist klienti. Seega nähtub X haigusloost, et X on ka varem vaimse seisundi häirituse tõttu sattunud konfliktidesse, mille tagajärjeks on teiste isikute suhtes vägivaldne käitumine. Pärast 2015. aastat pöördus X 2018. aastal PERH-i psühhiaatriapolikliinikusse vastuvõtule neljal korral ja talle kirjutati välja ka rispolept ehk antipsühhootikum. 2018. aastal diagnoositi Xl F23.3, s.o domineerivalt luululine psühhootiline häire.
22.Võttes arvesse, et kuigi isiku psüühilisele häirele antav täpne hinnang on olnud ajas muutuv, on igal juhul ilmne, et X vaimse tervise probleemid põhjustasid konkreetset ohtu teiste isikute tervisele ka varem. Kuigi isik pöördus tõepoolest juba 2018. a vabatahtlikult ravile, ei ole see olnud 5(7)
1-23-6375 tulemuslik määral, mis oleks ära hoidnud praeguses asjas talle etteheidetavate tegude toimepanemist. Isiku ohtlikkus ei ole seejuures ajas oluliselt muutunud või siis saab öelda, et isik on muutunud ohtlikumaks, sest 2023. a augustis ta ründas kahte talle võõrast kannatanut ühe kuu jooksul ja seda kuulmisluulu mõjul. Seega on ringkonnakohtu hinnangul enneaegne järeldada X teistele inimestele ohtlikkuse (püsivat) äralangemist selle pinnalt, et isik on suutnud käituda õiguspäraselt paari kuu jooksul pärast seda, kui ta on vabanenud tahtevastaselt ravilt. Seejuures sai maakohus lühimenetluses tugineda nõutava ravi järgimise, sh ravimite manustamise osas vaid X ütlustele. Ka ringkonnakohtu kolleegiumil ei ole lühimenetluses võimalik tugineda täiendavatele andmetele isiku tervise kohta, sh raviskeemi järgimise kohta pärast maakohtu istungit. Kuigi X ohtlikkus ei ole praegusel ajal akuutne määral, mis tingiks talt vabaduse võtmist, on see ringkonnakohtu arvates säilinud. Järgnevalt hindab kolleegium sellest ohtlikkusest tingitud sundravivajadust.
23.Maakohus on põhjendatult leidnud, et X puhul on tegemist regulaarse ravivajadusega isikuga. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtu käsutuses olevate andmete pinnalt isiku toimetuleku kohta ei ole alust järeldada statsionaarse psühhiaatrilise sundravi vajalikkust. Siiski ei leia ringkonnakohus samaselt maakohtuga, et X tuleks käesolevalt raviskeemi järgimisega iseseisvalt toime. Esmalt nagu märgitud, ei ole tegemist esmakordse haigusliku seisundi ilmnemisega ja seni ei ole isik suutnud vabatahtlikult oma tervist kontrolli all hoida. Tema enda ütluste kohaselt on tal palju stressi tema hinnangul „pettuste tõttu“ tekkinud võlgnevustega. Asja materjalidest ei ilmne, et Xl oleks tugiisik või lähedased, kes saaksid ravi katkestamisel või selle ebakorrapärasuse puhul isikule ravi olulisust meelde tuletada või seda kontrollida. Ekspertiisiaktis on kirjeldatud haiglas tehtud psühholoogi uuringut, mille kohaselt erineb isiku kognitiivne profiil eakohasest normist ja seda ka näiteks tähelepanufunktsiooni osas, mis jääb piiripealsele kuni vanusenormi alumise osa tasemele. Seega võivad ka isiku kognitiivsed võimed takistada tal ravi nõuetekohast vabatahtlikku järgimist. Ambulatoorse sundravi määramise korral on võimalik parandada X toimetulekut, juurutada raviskeemi täitmise harjumust ning viia X õige ravi saamisel selleni, et tema ohtlikkus väheneb määrani, mil ambulatoorse ravi kohaldamine ei ole enam vajalik.
24.Maakohus märkis, et ambulatoorse sundravi kohaldamine on välistatud ka seetõttu, et sundravi saab kohaldada vaid SA Viljandi Haigla, kuhu minekuga kaasneb Xle arvestatav ajaline- ja rahaline kulu. Kolleegiumi hinnangul ei ole see ravivajaduse hindamisel lubatav argument, kuna riik on pidanud sellist ravikorraldust piisavaks. Kuivõrd rahaline olukord on X ütluste kohaselt kohati keeruline, leiab ringkonnakohus vastupidi, et just ambulatoorne sundravi on see, mis tagab X poolt raviskeemi järgimise ja vajaliku ravi saamise ning raviharjumuse tekkimise kuni tema ohtlikkuse äralangemiseni. Vabatahtliku ravi korral ei ole Xl kohustust psühhiaatri külastamiseks ning medikamentravi jätkamiseks, milline võib viia olulise tagasilanguse ning raske psüühikahäire ägenemiseni.
25.Eeltoodu tõttu ja lähtudes KarS § 86 lg-st 12 tuleb ringkonnakohtu hinnangul määrata Xle psühhiaatriline sundravi, kuid seda ambulatoorses vormis. Ringkonnakohus leiab, et ambulatoorne psühhiaatriline sundravi võimaldab Xl jätkata töötamist ja elatise teenimist.
26.Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, 3 ja §-st 390 tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue määruse. Määruskaebus tuleb rahuldada. Võttes arvesse, et määrus sisaldab delikaatseid isikuandmeid X tervise kohta, 6(7)
1-23-6375 tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avalikustamisel asendada X nimi ja isikuandmed tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.