Tartu Maakohtu 14. novembri 2023. a määrus, millega jäeti rahuldamata Sergey Semenukha (isikukood: 39206230242) taotlus Tartu Vangla kohustamiseks esitama maakohtu täitmiskohtunikule taotlus süüdimõistetu edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks
Jätta Tartu Maakohtu 14. novembri 2023. a määrus muutmata ja selle peale esitatud määruskaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord Käesolev määrus on määruskaebe korras vaidlustatav. Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule vangla, süüdimõistetu advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.
PÕHIOSA
Asjaolud ja menetluse käik
1.Harju Maakohtu 2. septembri 2021. a otsusega tunnistati Sergey Semenukha süüdi karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 p 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. KarS § 54 lg 1 alusel kohaldati Sergey Semenukha suhtes lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos seitsmeaastase sissesõidukeeluga. Ühtlasi lahendati kohtuotsuses asitõendite ja menetluskuludega seotud küsimused. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 24. mai 2022. a määrusega. Vanglakaristust kannab Sergey Semenukha alates 11. novembrist 2020.
5.oktoobril 2023 laekus Tartu Maakohtule Sergey Semenukha avaldus, milles ta palub kohtul kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 4241 lg 1 ja § 416 lg 1 p 1 alusel kohustada vanglat esitama täitmiskohtunikule esildist (taotlust). Selle alusel saaks kohus otsustada talle mõistetud kandmata karistusosa tühistamise ja tema Eestist väljasaatmise üle. Avalduse
kohaselt esitas Sergey Semenukha samasisulise taotluse ka Tartu Vanglale, kuid viimane jättis selle rahuldamata.
3.Sergey Semenukha kaitsja vandeadvokaat Raiko Paas leiab, et vangla keeldumine pole õiguspärane. Maakohtu määrus
4.Tartu Maakohtu 14. novembri 2023. a määrusega jäeti Sergey Semenukha taotlus rahuldamata. Kohtumääruses esitatud põhjendused on lühidalt sellised.
4.1.KrMS § 4241 lg 1 kohaselt võib karistuse kandmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik vangla taotlusel ning KrMS § 416 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud aluste esinemisel (pidades silmas ka § 416 lg-s 2 sätestatut) süüdimõistetu edasise karistuse kandmiselt vabastada. Kuna Sergey Semenukha on süüdi tunnistatud esimese astme kuriteos, saab tema vabastamine tulla kõne alla vaid KrMS § 416 lg 1 p 1 alusel ehk juhul, kui ta antakse üle välisriigile või saadetakse riigist välja. Harju Maakohtu 2. septembri 2021. a otsusega kohaldatigi Sergey Semenukha suhtes lisakaristusena tema riigist väljasaatmist.
4.2.Täitmiskohtunik saab otsustuse isiku karistuse kandmisest vabastamise üle langetada vaid juhul, kui vangla seda taotleb. Tartu Vangla 4. oktoobri 2023. a vastus tõendab, et kuigi süüdimõistetu seda soovis, keeldus vangla asjakohast taotlust täitmiskohtunikule esitamast. Vangla arvates pole taotluse esitamine kinnipidamisasutuse jaoks kohustuslik, kuna tegemist on kaalutlusotsusega. Ehkki vangla vastusest ei selgu, millistest kaalutlustest vangla keeldumisel lähtus, ei takista see kohtul Sergey Semenukha taotluse (kohustamiskaebuse) lahendamist.
4.3.Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a määruses nr 1-13-11203 on kohus selgitanud, et menetluslikult pole selge, kas vangla on kohustatud KrMS 4241 lg 1 alusel kohtule taotluse esitama juhul, kui selleks vajalikud materiaalsed eeldused on täidetud. Ennetähtaegse vabastamise menetluses vanglal diskretsiooniõigust ei ole: vangistusseaduse § 76 kohaselt esitatakse materjalid kohtule tähtaja saabudes automaatselt. Samuti on ringkonnakohus asunud seisukohale, et seadusest ei nähtu, millisel ajahetkel KrMS § 416 lg 1 järgne vabastamine kõne alla tuleb. Ennetähtaegse vabastamise menetlus eeldab, et inimene on teatud aja vanglas ära: teise astme kuriteo puhul vähemalt kolmandiku ja esimese astme kuriteo puhul vähemalt poole talle mõistetud vangistusest. See on seletav seeläbi, et kurjategija peab oma süü lunastama, taludes oma vabadusõiguse rasket riivet. Seda võib vaadelda ka ühiskonna õiglustunde rahuldamisena: ühiskonnaliikmed näevad, et kuriteole järgneb kurjategija jaoks ebameeldiv kohtlemine – ja ühiskonnaliikmete hinnangul on see õiglane. Seda silmas pidades ei ole ringkonnakohtu meelest võimalik, et KrMS § 4241 järgses menetluses sellest loogikast ei lähtutaks (ja vangla saaks KrMS § 4241 järgse taotluse esitada kasvõi kinnipeetava vangistuse kandmise esimesel päeval). Jääks ju kurjategija süü sellisel juhul lunastamata ja see võiks tugevasti riivata ühiskonna õiglustunnet. Seepärast ei ole inimese vabastamine ka KrMS § 4241 alusel võimalik enne seda, kui on möödunud KarS §-s 76 nimetatud tähtaeg.
4.4.Kuna Sergey Semenukhal on (esimese astme kuriteo eest) mõistetud karistusest kantud vähem kui pool, ei ole formaalsed eeldused tema edasisest karistuse kandmiselt vabastamiseks täidetud. Seetõttu puudub alus kohustada vanglat KrMS § 4241 lg-s 1 nimetatud taotlust
esitama, kuivõrd selle formaalsed eeldused ei ole täidetud. Ühtlasi ei ole väljaandmise või saatmise otsustus ainsaks kriteeriumiks isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamiseks: KrMS § 416 lg-st 2 kohaselt võetakse kõnealuses menetluses arvesse, kas süüdimõistetu on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ning tasunud kriminaalmenetluse kulud või muud avalik-õiguslikud nõuded. Seega ei saaks Sergei Semenukha ka pärast KarS § 76 lg-s 2 sätestatud karistusaja ärakandmist nõuda tema vabastamist karistuse edasisest kandmisest üksnes sel põhjusel, et ta saadetakse Eestist välja. Määruskaebus
29.novembril 2023 esitas Sergey Semenukha kaitsja vandeadvokaat Raiko Paas Tartu Maakohtu 14. novembri 2023. a määruse peale kaebuse, paludes kohtul kaevatava kohtumääruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega kohustatakse Tartu Vanglat otsustama uuesti maakohtule asjakohase taotluse esitamise üle. Määruskaebuses esitatud argumendid on kokkuvõetult järgmised.
5.1.Maakohus viitab Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2021. a määrusele, milles on leitud, et KrMS § 4241 lg 1 alusel taotluse esitamine pole võimalik enne, kui on möödunud KarS § 76 lgs 1 sätestatud tähtaeg. Taoline järeldus ei tule aga KrMS-i sätetest – sellist sätet, mis vastava taotluse esitamist enne KarS §-s 76 toodud tähtaegu keelaks, menetlusseadustikus ei ole. Liiati võimaldab KrMS § 416 vangistuse jätta sootuks täitmisele pööramata, mille tulemusena poleks isik üldse n-ö süüd lunastanud. KrMS § 416 ja KarS § 76 kohaldamise kriteeriumid on erinevad.
5.2.Isegi juhul, kui tuleks hinnata, kas süüdimõistetu on oma süü lunastanud, ei saa jätta arvestamata, et praegusel juhul on Sergey Semenukhale (lisaks vangistusele) mõistetud ka lisakaristus, milleks on riigist väljasaatmine. Seega rahuldaks ühiskonna õiglustunnet seegi, et ta saadetakse riigist välja. Õiguskirjanduses on KrMS § 416 osas märgitud, et kuna üld- ja eripreventiivsed eesmärgid saavutatakse süüdlase suhtes läbi tema väljaandmise või riigist väljasaatmise, ei ole vangistuse täideviimine vajalik. Seeläbi hoitakse kokku vangistuse täideviimisele tehtavaid kulusid. Jääb arusaamatuks, mida annaks riigile Sergey Semenukha jätkuv ülalpidamine. Sergey Semenukhal ei ole kannatanu ees täitmata kohustusi. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud motiividel see tühistamisele ei kuulu.
7.Ringkonnakohus jääb oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt on väljaantava või väljasaadetava isiku edasisest karistuse kandmisest vabastamise esmaseks formaalseks eelduseks kurjategija poolt n-ö süü lunastamine ehk KarS § 76 lg-s 1 või 2 nimetatud karistusaja ärakandmine. Olgugi, et Sergey Semenukha kaitsja märgib korrektselt, et taolist eeldust KrMS § 416 lg 1 otsesõnu ette ei näe, kujuneb otsustus väljasaadetava või väljaantava süüdimõistetu karistuse kandmisest vabastamise üle täitmiskohtuniku kaalutluse tulemusena. Et KrMS § 416 lg 1 (ega § 4241 lg 1) selleks mingeid pidepunkte ette ei näe – peale eelduse, et süüdimõistetu puhul on tegemist väljasaadetava või välisriigile väljaantava isikuga, ning kohustuse võtta arvesse seda, kas ta on asunud heastama tekitatud kahju või hüvitama nõudeid – , on seadusandja jätnud kõnealuse normi sisustamise suuresti kohtupraktika ülesandeks. Ka seaduseelnõu seletuskirjas on toonitatud, et täitmiskohtunikul on KarS § 4241 lg 1 alusel (sarnaselt KrMS § 416 lg-ga 1) otsuse tegemisel lai diskretsioon võtta arvesse kõiki
asjakohaseid kriteeriume, nagu toime pandud kuriteo raskust, asjaolusid, süüdlase isikut, karistust jne (vt Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 658 SE seletuskiri, lk 26). Kuna kaalutlusotsustuse tegemisel on tarvis lähtuda kõigist tähtsust omavatest asjaoludest, eeskätt normi eesmärgist ning vabastamise võimalikest tagajärgedest, peab kohus oma siseveendumuse kujunemist ammendavalt põhjendama. Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et asjakohased eeldused, millest KrMS § 416 lg 1 või § 4241 lg 1 alusel väljasaadetava või välisriigile väljaantava süüdimõistetu vabastamise üle otsustuse tegemisel lähtuda on 1) KarS § 76 lg-s 1 või 2 nimetatud tähtaja möödumine; 2) riigipoolse olulise huvi puudumine (et ei esineks näiteks mõnda pooleliolevat kriminaalmenetlust); 3) kurjategija poolt tekitatud kahju – vähemalt osaline – heastamine (vt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2021. a määrus asjas nr 1-13-11203).
8.Sergey Semenukha kaitsja viitab määruskaebuses küll kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaandele (Pikamäe – KrMS. Kommentaar, § 416, komm 5), kuid on jätnud tähelepanuta, et selle viimane trükk on välja antud 2012. aastal ehk ajal, mil nappis asjakohast kohtupraktikat ja KrMS § 4241 regulatsioon puudus sootuks. Samuti on esile tõstetud seisukoht suuresti n-ö kontekstist välja rebitud: selles on selgitatud, et vangistuse täitmisele pööramisest loobumine on käsitatav oportuniteedipõhimõtte rakendamisena süüdimõistmisele järgnevas karistuse täitmise staadiumis. Selle järgi võib riik karistuse täitmisele pööramisest loobuda, kui karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on süüdlase suhtes saavutatavad (ainuüksi juba) tema väljaandmise või riigist väljasaatmise läbi. Niisuguse otsustuse tegemisel on kohtul ulatuslik hinnanguvabadus.
9.Iseenesest on õige, et KrMS § 416 lg 1 võimaldab väljasaadetavale või välisriigile väljaantavale süüdlasele mõistetud reaalse vanglakaristuse täitmisele pööramisest (täielikult) loobuda. Sergey Semenukha kaitsja märgib, et sellisel juhul ei lunastaks kurjategija üldse oma süüd. Kohtukolleegium möönab, et nii see tõesti on ja prevaleerivateks on üld- ning eripreventiivsed eesmärgid. See hoiab ära välismaalase poolt uute kuritegude toimepanemise Eesti Vabariigi territooriumil. Kuigi nii KrMS § 416 kui ka KrMS § 4241 sätted on kohaldatavad nii teise kui ka esimese astme kuritegude puhul, võiks taoline olukord aktualiseeruda ennekõike väikese ebaõigussisuga kuritegude toimepanemisel. Teatud juhtudel võib kurjategija süü olla sedavõrd väike, et selle lunastamiseks polegi tarvis mõistetud vangistust reaalselt täitmisele pöörata – selle asemel võib süüdlase kohe pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist riigist välja saata või välisriigile välja anda. See on riigi seisukohalt ka otstarbekas, kuna sellega hoitakse kokku vangistuse täideviimise kulud.
10.Vastupidistes olukordades – ennekõike juhtudel, kus süüdlane on pannud toime iseäranis raske kuriteo – ei pruugi üksnes süüdlase riigist väljasaatmine või välisriigile väljaandmine olla piisav. Sellisel juhul jääks kurjategija süü täielikult lunastamata. Ka ei tohiks KrMS § 4241 sätete kohaldamine kujuneda raskeid kuritegusid toime pannud isikutele karistusest vabanemise võimaluseks. Seda silmas pidades on ringkonnakohtu meelest kohane eeldada, et raskema kuriteo toime pannud isik kannab vähemalt mingi osa vangistusest reaalselt ära. Sellega seonduvalt on otstarbekas lähtuda analoogia korras KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 sätestatud ajaraamidest ning lugeda süü lunastamiseks kuluvat minimaalset karistusaega selle järgi.
11.Kuna Sergey Semenukha on toime pannud esimese astme kuriteo ning ta pole selle eest mõistetud vangistusest vähemalt poolt karistusaega ära kandnud, nagu näeb ette KarS § 76 lg 2
p 1, ei kuuluks ta KrMS § 4241 lg 1 alusel karistuse kandmiselt vabastamisele. Seetõttu leidis maakohus igati põhjendatult, et kuna Sergey Semenukha vabastamise formaalsed eeldused ei ole täidetud, pole kohtul alust vanglat taotluse esitamiseks kohustada.
12.Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 14. novembri 2023. a määruse muutmata ja selle peale esitatud määruskaebuse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.