Kohtulahend

1(8)

1-23-5604 kvalifikatsiooni, tõendite kogumise viiside, tõendite hindamise jms osas. Kuna lõpetamise üle otsustamine on antud eranditult prokuröri pädevusse, saab vaid tema otsustada, kas isiku süü on väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Kriteeriumid - isiku süü ei ole suur ja avalik menetlushuvi ei nõua menetluse jätkamist - on määratlemata õigusmõisted ja nende sisustamine jääb menetlusotsuse vastuvõtja kaalutlusõiguse piiresse. Seega on tegemist kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt mittemõõdukas (vt RKKKo 3-1-1-85-04, p-d 15 ja 16). KrMS § 202 lg 7 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise otsuse puhul tuleb edasikaebemenetluses kontrollida ainult seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Abiprokurör leidis, et määruses tõendite analüüsi puudumine ei mõjuta määruse koostaja sisulist otsust. Abiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õigust, milleks on õigus pöörduda kuriteokaebusega õiguskaitseorganite poole, ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Kannatanu saab vaidlustada üksnes väidetavat õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Käesoleval juhul ei nähtu, et kannatanu oleks osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatud kriminaalmenetluse raames. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm 3-1-1-18-06, p 7). Kriminaalmenetlust alustades ja asja menetledes on kannatanule antud selge sõnum, et riik ei jäta reageerimata isiku suhtes toime pandud kuriteole ehk kuriteo ohvriks langenud isik ei jää riigi kaitseta. Et süüdlast ei karistata kaebaja soovil kriminaalkorras, ei ole tema õiguste rikkumine. Abiprokurör nõustus Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruses tooduga, et kahtlustatava süü ei ole suur ja et avalik menetlushuvi puudub ja samuti Põhja Ringkonnaprokuratuuri põhjendustega selles osas. Kordamata kõiki Põhja Ringkonnaprokuratuuri põhjendusi rõhutas abiprokurör, et isiku kriminaalkorras karistamine peab jääma viimaseks võimaluseks tema mõjutamisel. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et avaliku menetlushuvi mõiste on mõeldud tagama seda, et karistusõiguslikud sanktsioonid säilitaksid oma ultima ratio iseloomu ja oleksid seega tõlgendatavad karistamise eesmärkide valguses, ning tagama, et karistust kohaldataks üksnes siis, kui muudest vahenditest ei piisa ja just selle järele on tungiv vajadus (vt TrtRgK 10.08.2023 määrus asjas 1-23-3961, p 15). Abiprokurör märkis, et avaliku menetlushuvi olemasolu ei saa jaatada üksnes selle pinnalt, kas tegu pandi toimes avalikus kohas, st avalikus kohas toimepanemine ei tähenda seda, et tegemist oleks koheselt avaliku menetlushuviga. Abiprokurör selgitas, et kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Sellist menetluse lõpetamist ei saa käsitleda kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Kui prokuratuur lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel, asub prokuratuur seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused ja tegu on väärt ühiskondlikku hukkamõistu, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend.

Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

2(8)

1-23-5604

3(8)

1-23-5604 Riigiprokuratuur on nõustunud, et tegu vastab kuriteo tunnustele. Paraku on jätnud nimetamata, millisest konkreetsest teost on üldse juttu, mistõttu süü suurust ja avalikku huvi pole kunagi kaalutud. Määrus on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning miinimumnõuded, põhimõtetega. Direktiiv näeb ette kannatanu õiguste tõhusa tagamise ning ka teabe kättesaadavuse. Sellega pole kooskõlas isegi kannatanu suhtes toimpandud teo tuvastamata jätmine. Riigiprokuratuur on tähelepanuta jätnud ka kaebaja väite, et kannatanul on elementaarne õigus sellele, et tema suhtes toimepandu korrektselt fikseeritakse. Riigiprokuratuuri määruses pole KrMS § 145 lg 3 p 1 ja 2, 202, 207 rikkumisega ja eirates Riigikohtu juhiseid kirjeldatud C konkreetset tegu, mis välistas imperatiivselt kohustusliku kaalutlusõiguse teostamise süü suuruse ja avaliku menetlushuvi osas. Ainuüksi see rikkumine tingib määruse tühistamise. Riigiprokuratuur on eiranud kaebaja väiteid selle kohta, et vastavalt KrMS 276 lg 2, kriminaalmenetluse lõpetamise määrus peab vastama KrMS § 145, sh selle lg 3 p 1 ja 2 nõuetele. Vaidlustatav määrus põhineb stamp-põhistusel selle kohta, et prokuratuuril on õigus kriminaalmenetlus lõpetada, mitte aga asjaolude kirjeldusele ja viidetele tõenditele. Stamp-motiivid seadusega sätestatud õigustele ei tähenda kaalutlusõiguse teostamist. Riigikohus on leidnud, et seaduse tekstil põhinev konstateering ei ole määruse põhjendus (KrMS § 145 lg 3 p 1), vaid üksnes KrMS § 145 lg 3 p 2 kohane viide määruse menetlusõiguslikule alusele (1-22-510/38, p 19). Määruses puudub igasugune seaduse nõuete kohane teo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste ning asjaolude kirjeldus ja tõendite analüüs, rääkimata tuvastatud asjaolude seondamisest tõenditega. Seega pole prokuratuur kaalutlusõigust teostanud või on vähemalt selle menetluslikke reegleid rikkunud. Riigiprokuratuur pole iseenesest vaidlustanud kannatanu esindaja väidet selle kohta, et kriminaalasja lõpetamise määruses pole kirjeldatud tegu ennast (sh 12.07.2023 asitõendi vaatlusprotokollis fikseeritud löömist kui ka eelnevalt selleks varutud gaasi näkku pihustamist, varju otsiva kannatanu edasiliikumise takistamist jne). Riigiprokuratuur on olulise menetlusrikkumisega jätnud arvestamata kannatanu väite koos viidetega seadusele ja Riigikohtu lahenditele, et KrMS § 202 kohaldamine eeldab teo karistatavuse üldiste eelduste - süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süü - tuvastamist (1-22- 225, p. 17; 1-17-3615/13, p 21; 3-1-1-19-10, p 8.3; 3-1-184-10, p 34; Tallinna Ringkonnakohtu otsused: 25.11.2022 3-21-578p. 11; 26.10.2021 nr. 1-207948, p. 10.6). Määruses pole KrMS § 145 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1 rikkumisega arvestatud kaebaja väidetega, et KarS § 121 lg 2 p 2 kujutab endast ohtlikumat vägivallaalternatiivi. Endiseks abikaasaks olek ning see, et pooltel on ühised lapsed, on lähisuhte tunnused (1-21-330727, 1-19-3377/32, p 10). Samuti saab rääkida sõltuvussuhtest, kusjuures jõustunud kohtulahenditega tagatud lastega suhtlemise võimalus sõltus ründaja heasoovlikkusest. Kõik kaebaja väited selle kohta, et lõpetamise määruses pole isegi kajastatud, et kannatanu ei teinud muud, kui soovis maksma panna kohtumäärusest tulenevaid õigusi, samuti lapse õigust saada arstiabi, on Riigiprokuratuuri poolt jäetud arvestamata. C ründas kannatanut vastuseks sellele, et viimane soovis kohtumääruste täitmist ning enese ja laste põhiõiguste tagamist. Ründaja on murdnud sotsiaalset turvatunnet ning tema eesmärgiks oli ära hoida laste ja isa kontakte. Rünnaku tagajärjed on meditsiiniliselt hästi dokumenteeritud ning kõnekad on kannatanu näost tehtud fotod, mis viitavad löömisele ja gaasirünnakule, kuid määruses neile ei viidata. Kõik kaebaja motiivid rünnaku intensiivsuse osas on jäetud vastuseta. Määruses pole arvesse võetud, et C tegu polnud ühekordne käitumisakt hetkeemotsiooni ajel. Riigiprokuratuuri määruses sisuliselt tunnistatakse, et ringkonnaprokuratuuri määruses polnud KrMS § 145 lg 3 p 1 ja 2 rikkumisega kajastatud ainsatki tõendit, rääkimata asjaolude tõenditega sidumisest. Riigiprokuratuur leidis ekslikult, et see pole määruse tühistamise alus. Tegu saab tuvastada tõendite alusel ning ilma teo objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste väljatoomiseta pole võimalik jõuda õigetele järeldustele süü suuruse ja avaliku menetlushuvi puudumise osas.

4(8)

1-23-5604 Riigiprokuratuur on kõik kaebaja väited, mis puudutavad konkreetset teokirjeldust ning seda tõendavaid tõendeid jätnud olulise menetlusrikkumisega tähelepanuta. Vaatamata kannatanu taotlusele pole Riigiprokuratuur ka tõenditega tutvunud, sh rünnakuvideot vaadanud (vähemalt selle kohta puuduvad andmed). Seetõttu taotleb kaebaja ringkonnakohtu poolt materjalide väljanõudmist, tõenditega tutvumist. Kumbki määrus vaikib rünnakuvideo ja asitõendi vaatlusprotokolli osas. Etoimikus olevast nimekirjast ei nähtu rünnakut kajastavat DVD-d, kuid see on toimikule lisatud. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et C üritas kannatanut lüüa, takistas tema edasiliikumist ning hoidis gaasiballooni käes, kuid löömine, gaasi pihustamine kannatanu pea suunas ning pakkumineva kannatanu edasiliikumise takistamist pole piisavalt fikseeritud. DVD seevastu aga kajastab sündmusi vägagi graafiliselt. Gaasirelva kasutamist iseenesest ei eita isegi C ega tema ema W. Kriminaalmenetluse jätkumisel kuulub asitõendi vaatlusprotokoll täiendamisele, kuna selles pole kajastatud kõike videos salvestatut. Kaebaja taotleb ringkonnakohtult KrMS § 208 lg 4 p 2 kohast korraldust menetlustoimingu tegemiseks. Riigikohus osundas lahendis 1-21-1591, p 19, et legaliteedipõhimõttest tulenevalt on prokurör lausa kohustatud vaatama sisuliselt läbi asjakohased etteheited, mille kohaselt puudus alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Kõrgemalseisev prokurör peab ka omal algatusel hindama kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud (samu põhimõtteid toonitas Riigikohus lahendis 1-20-79/9 p-d 25-32). Kaebaja taotleb lisaks e-toimikusse üleslaetud kriminaalasja muudele materjalidele viidatud video põhjalikku vaatamist, mis kinnitab: 1) süü suurust (järjepidevat, sihikindlat ja eelnevalt ettevalmistatud jõhkrat rünnet isiku vastu, kes üritas avalikus kohas asuvalt sündmuskohalt rahumeelselt eemalduda); 2) seda, et protokoll on olulise menetlusrikkumisega puudulikult vormistatud. Tõendeid peab koguma menetleja ning tõendite puudumine pole menetlustakistus (1-20-79/9, p 31; 4-21-3478/29, p 29). Antud juhul varustas menetlejat tõenditega tunnistaja, kes oli rünnaku videosse salvestanud. Vaatamata viidetele ringkonnaprokuratuuri määruses teostamata jäetud tõendite analüüsi kohta, ka Riigikohus tõendeid ei puuduta vaid pigem isegi leiab, et tõenditele viitamata jätmine ei ole määruse tühistamise alus. Tunnistaja Q kinnitas, et kahtlustatav peksis ja suunas gaasijugasid kannatanule, kes üritas eest ära liikuda. Q ütlused riimuvad asitõendi vaatlusprotokolliga ja video endaga, mis kinnitab, et ründaja oli C ning kannatanu ei teinud muud, kui üritas eest ära liikuda, kuid kahtlustaav ründas teda ja takistas edasiliikumist. Tunnistaja F avaldas, et C üritas takistada kannatanu edasiliikumist. Kannatanu X ütlused, mis on kooskõlas kõigi eelnevate süüstavate tõenditega ning mis kummutavad C ütlused. Riigiprokuratuur leiab, et rünnak avalikus kohas ei välista kriminaalmenetluse lõpetamist. Kummatigi, konkreetne välistus või mittevälistus saab mitteimperatiivse menetlusotsustuse puhul põhineda konkreetsete asjaolude tuvastamise ja alalüüsi järel. Määruses pole piisavalt arvestatud, et jõhker ja küüniline rünnak toimus avalikus kohas ja teiste isikute silme all. Riigiprokuratuuri määruses pole kaalutud kaebuses väljatoodud asjaolu, et tegemist võis olla KarS § 263 lg 1 p 1 ja 2 kuriteoga. Nii vaatlusprotokolli fotodelt, kui videost on selgesti näha, et C ründas kannatanut avalikus kohas, kõigile nähtavalt ja päise päeva ajal tänaval. Isegi, kui tegemist pole avaliku korra raske rikkumisega, kus C kasutas vägivalda ja gaasirelva, iseloomustab avalik teokoht rünnaku ohtlikkust ja ka seda, et ründaja eesmärk oli tegutseda varjamatult ja paljude inimeste silme all s.o küüniliselt ning avalikkuse kiuste. Riigiprokuratuur pole vastanud kaebaja väidetele selle kohta, et oportuniteedi määruses on umbmääraselt viidatud kergendavatele asjaoludele, mis tegelikkuses puuduvad. C andis objektiivsete tõenditega kummutatud küünilisi valeütlusi, ta pole toimepandut kahetsenud ega kannatanult vabandust palunud. Riigiprokuratuuri määruses pole pööratud tähelepanu C konkreetsele teole ja tema suhtumisele toimepandusse. Kuigi kahtlustatava poolt valeütluste andmine pole sanktsioneeritav, siis on ilmne, et kahtlustatav andis valeütlusi ning süüdistas kannatanut alusetult ja küünilisel viisil võtmete varguses. C väitis oma teo ettekäändeks, et

5(8)

1-23-5604 kannatanu olla tema ukse eest võtnud võtmed, pannud need pintsaku taskusse ning liikunud auto poole. Kui jätta kõrvale see, et tegemist ei ole kannatanu peksmise ja temale gaasi suunamise legitiimne õigustusega, siis videos on seevastu näha, et võtmed olid C käes, gaasirünnaku tõttu hingamis- ja nägemisraskustes kannatanu üritas edasi liikuda, kuid kahtlustatav takistas teda, lüües näkku ja suunates talle uusi gaasijugasid. Riigiprokuratuur pole mingit tähelepanu osutanud kannatanu väidetele, et C eitas kannatanu löömist ning temale gaasi suunamist viisil, et kannatanu pihta sai, kuid vaatlusprotokollist nähtub vähemalt löömise üritamine, gaasitamine ning video kinnitab objektiivselt löömist ja korduvat gaasirünnakut. Riigiprokuratuuri poolt muutmata jäetud oportuniteedi määruses on väidetud, et kahtlustatav tegutses enda hinnangul kaitseseisundis ja vastastikuses konfliktis. Kõik kaebaja väited selle kohta, et määrus ignoreerib vettpidavaid ja mittekummutatavad tõendeid, on Riigiprokuratuuri poolt tähelepanuta jäetud. Määruse kohaselt vastas tegu KarS § 202 lg 2 p 2 tunnustele. Ühtegi näiliku hädakaitse alust pole tuvastatud ning tõendikogum välistab selle. Isegi C ütlustest ei nähtu midagi kaitseseisundile viitavat. Tõendite kogumist tuleneb, et ründaja ja kannatanu edasiliikumise takistaja oli C ning X üritas tema eest varjuda. Riigiprokuratuur on ignoreerinud ka kaebaja väiteid selle kohta, et tegemist polnud emotsiooni ajel tehtud ühe provotseeritud käitumisaktiga. C tegevus oli eelnevalt ettevalmistatud tahtlik, järjekindel ning sihipärane, mitte heausklikult kõhklev ja situatsiooni valesti hindav. C oli rünnakuks eelnevalt gaasi varunud ja teades, et laste isa tuleb lapse järele, gaasiballooni kaasa võtnud. C eesmärk oli kannatanu tervist kahjustada, talle valu tekitada ning teda avalikus kohas alandada. Prokuratuuri määruses on täielikult jäetud arvestamata kuriteokaebuse sedastusega, et C on õigusmagister fookusega perevägivalla õiguslikule käsitlusele, mis kinnitab, et ründaja sai väga hästi aru oma tegevuse õigusvastasusest, samuti sellest, et puudub hädakaitsesituatsioon. Kannatanu on veendunud, et õigusmagistrit ei saa mõjutada prokuratuuri poolt ettekirjutatud Paarissuhete Rahulolu Edendamise programmis osalemine. Ründajat pole ohjeldanud isegi õigusmagistrikraad lähisuhtevägivalla teemal. Programm on selle kõrval marginaalne. Riigikohtu poolt lahatud kaasusest nähtub, et löömine ja gaasi silmapihustamine tõi kaasa reaalse vangistuse (3-20-915, p 17). Kannatanu ei hakka nõudma vabaduskaotuslikku karistust, kuid süüdistuse esitamise ja süüdimõistmise fakt ajendaksid kahetsust mitteülesnäidanud C edasistest vägivallategudest hoiduma.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6(8)

1-23-5604 õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse raames (nt kui § 202 kohaldamisel ei ole pandud isikule kohustust hüvitada kahjusid). Teostades mainitud kontrollfunktsiooni käesolevas kriminaalasjas, ringkonnakohus menetlejapoolseid minetusi ei tuvastanud, vaid peab kriminaalmenetluse lõpetamist KarS § 202 järgi seaduslikuks ja põhjendatuks.

7(8)

1-23-5604 toimetatakse Eesti Vabariigi nimel. Nimetatust tuleneb riigi karistusvõimu monopol, mille kohaselt kriminaalmenetluslike otsuste tegemine on ainult riigi pädevuses, kes peab selliste otsuste tegemisel lähtuma seadusest ja seadusega sätestatud kaalutlusõigusest. Viimases avaldub kriminaalmenetluse seaduslikkuse põhimõte. Kriminaalmenetluse riiklikkuse põhimõtte eesmärgiks on tagada kriminaalasja menetlemine võimalikult objektiivselt, erapooletult ja võimalikest kriminaalmenetluse objektiivset kulgu kallutada võivatest isikutest (sh nii kahtlustatavast kui kannatanust) sõltumatult. Sellest tulenevalt on menetlusosaliste ja menetlusväliste isikute võimalused kriminaalmenetluse suunamiseks piiratud. Kannatanu võimalused kriminaalasja mõjutamiseks on piiratud valdavalt KrMS § 38 sätestatud õiguste teostamisega ning nende realiseerimiseks pole kannatanule takistusi tehtud. Eelnevast aga ei saa kannatanu nõuda kellegi süüditunnistamist ja karistamist, mida käesoleval juhul sisuliselt taotletakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kannatanu õigusi rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Esitatud kaebuses ei ole osutanud ühelegi kannatanu põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames ega ühelegi tema õiguse rikkumisele, mis on kaasnenud kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamisega. Üksnes isiku rahulolematust menetleja otsustusega, ei saa pidada tema õiguste rikkumiseks ning tema subjektiivne nägemus sellest, millised peaksid olema C suhtes kohaldatavad meetmed, ei anna alust menetluse jätkamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.