Kohtulahend

1-23-4927

1-23-4927 ning sellist allikat ei tuvastatud ka kohtueelse menetluse käigus. Veel on kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustes märgitud, et Y käitumises on küll teatavaid viiteid KarS § 209 koosseisu tunnustele, kuid suur osa kelmuse episoode oleks sellisel juhul aegunud. Nimelt on võimalik väidetav kelmus seoses 2602,13 eurose saadud tulemustasuga perioodil 2015-2017 aegunud. Seega võib hüpoteetiliselt kõne alla tulla Y võimalik kelmuse toime panemine seoses 2018.a saadud tulemustasuga summas 7749,16 eurot. Seega tuleb tuvastada, et Y tekitas Xle varalist kahju, luues tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutus ning sai ise selle tagajärjel varalist kasu. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustest nähtuvalt ei pannud Y kelmust toime kuna tema poolt sõlmitud lepingute eest on X saanud oluliselt suuremat vastuteenust kui välja makstud tulemustasu. Seega ei ole Xl tekkinud kahju ning kelmuse kui tagajärjedelikti oluline koosseisutunnus on täitmata. Samuti puudub Y käitumises pettusliku teo element. Y sõlmis suurklientidega lepingud ja vastavalt lepingutele sai ka tulemustasu. Samas Y poolt sõlmitud lepingute tegeliku kasumlikkuse ebaõiget prognoosi ei saa pidada väärkujutluse loomiseks. Kauba ja teenuse hind ei saa antud juhul olla pettuse objekt, küll aga seda kujundavad võimalikud asjaolud. Kuid Y ei tegelenud prognoosimisega, vaid neid esitasid X analüütikud ja ka suurkliendid ise. Seda, milliseid marginaale pidi kliendihaldur kasutama ja milliseid graafikuid kasutama, ei kirjeldanud ka BOSS juhis. Pealegi puudusid Xl kirjalikud juhised müügiprotsessi kohta. Ka X sisejuurdluse raportis on märgitud, et tulemustasu maksmise regulatsioon on puudulik, näiteks maksti tulemustasu kõikide lepingute pealt, mis olid BOSS infosüsteemis vastavas staatuses, sõltumata lepingu jõudmisest reaalse arvelduseni. Sisejuurdluse kokkuvõttest nähtuvalt esinesid Xs mitmed töökorralduslikud ja järelevalvega seonduvad puudused, milliseid ei saa aga lahendada kriminaalmenetlusega. Kokkuvõtvalt leiti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse põhistustes, et kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ei leidnud ka usaldusväärselt ja ümberlükkamatult tõendamist Y poolt KarS § 2172 , § 201, § 209 või karistusseadustiku eriosas ettenähtud mõne teise kuriteo toimepanemine. Nimelt tuleneb KrMS § 7 lg 3 ettenähtud põhimõttest lähtuvalt kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks ning seda eelkõige siis kui kohtueelse lõpuleviimise faasis ja tõendite kogumise ammendumisel jäävad kahtlused, et võimalik kahtlustatav ei ole kuritegu toime pannud ja puuduvad ka piisavad tõendid, et talle seda inkrimineerida.

X esindaja vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

1-23-4927 poolt loodud hinnamudelite eesmärk on vältida kahju tekkimist talle endale ning tööalased rikkumised on selgelt õigusvastasusseoses rikkumistega tekitatud kahjuga ja see jääb KarS § 2172 kaitsealasse. Y muutis riskiprofiilid kunstlikult madalaks ja see tähendas, et X sõlmis klientidega põhjendamatult soodsaid lepinguid. Riigiprokuratuur kaebaja selliste järeldustega ei nõustunud. KarS § 2172 koosseisu puhul on tegemist materiaalse kuriteokoosseisuga ehk tagajärjedeliktiga, mis tähendab, et see on lõpule viidud tagajärje saabumisega. Määruses on viidatud Riigikohtu 07.06.2013 otsusele nr 3-1-1-56-13, mille kohaselt on KarS § 12 lg 2 tagajärjedelikti puhul tegu ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda. KarS § 2172 koosseis eeldab tagajärjena aga suure, s.o vähemalt 40 000 eurose varalise kahju tekkimist. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 07.06.2023 määruses märgitu kohaselt (viitega Riigikohtu 02.05.2014 otsusele nr 3-1-1-23-14) tuleb varalise kahju tuvastamisel lähtuda nn saldopõhimõttest. Kohtupraktikas omaksvõetud saldopõhimõte tähendab, et kannatanu varalise kahju tuvastamisel tuleb ühelt poolt võrrelda kannatanu vara koguväärtust enne süüdlasele ette heidetavat tegu ja teiselt poolt seda, kui palju on kannatanu vara väärt pärast tegu. Kannatanul saamata jäänud tulu saab pidada aga varaks ainult juhul kui vara suurenemise ootuste realiseerumise võimalused on sedavõrd kindlad, et neile saab omistada teatava majandusliku väärtuse. Varaks ei saa aga pidada kannatanu lootust, et äkki tema vara tulevikus suureneb. Riigiprokuratuur nõustus täielikult ringkonnaprokuratuuri määruses märgituga, et puudulike andmete tõttu ei olnud menetlejal võimaliku kahju tekkimise tuvastamisel rakendada saldopõhimõtet ning seda muuhulgas põhjusel, et menetleja ei saanud kasutada X poolt elektri sisseostuhinna andmeid. X enda poolt esitatud kahju arvutamisel ei ole lähtutud aga mitte saldopõhimõttest, vaid sellest, et Y tegevuse tõttu sai ettevõte loodetust väiksemat kasu. Samas nähtub X sisejuurdluse 28.09.2018 raporti „Andmetega manipuleerimine X AS Energiamüügi suurkliendiosakonnas“ järeldustest, et tarbimisandmete manipuleerimise tulemusena tekitas Y Xle kahju kuna tema sõlmitud lepingutele on juurdluse läbiviimise aja seisuga lisa profiilikulu perioodil 2016-2023 kokku 642 520 eurot, mis on ühtlasi saamata jääv tulu. Lisakulu ja saamata jääva tulu lõplikku väärtust mõjutavad eelkõige aga kliendi tegelik tarbimine (prognoosi täpsus), tarbimiskäitumine (peak-tundide tarbimine) ja turuhindade volatiilsus (mida suurem on hindade kõikumine, seda suurem on risk, et Energiamüük peab tegema suuremad lisakulud). Seetõttu on Põhja Ringkonnaprokuratuuri 07.06.2023 määruses täiesti põhjendatult märgitud, et Yle ei saa ette heita ega omistada lisakulu tekkimist, kui selle lisakulu väärtust mõjutavad või võivad mõjutada temast mitte sõltuvad tegurid. Näiteks võis klient muuta oma tarbimisharjumust, samuti võisid muutuda turutingimused ja varem tehtud prognoos olla ebatäpne, mis kõik mõjutas elektrienergia müügist saadavat kasu või kahju ning mis iseenesest ei sõltunud Y poolt sõlmitud lepingu tingimustest. Iseenesest on võimalik, et kliendi poolt tarbimise vähendamise puhul ongi sõlmitud leping Xle väiksema kasumiga. Kaebuses on aga lihtsalt üldiselt märgitud, et Xl oli põhjalikult välja arvutatud elektrienergia müümise aluspõhimõtted. Kaebuses ei ole aga kuidagi ümber lükatud vaidlustatud määruses esitatud järeldust selles, et Y tegevusest mitte sõltuvad erinevad asjaolud võisid olulisel määral mõjutada X poolt saadavat kasu või kahju ning seda isegi juhul kui Y oleks kõik lepingud klientidega sõlminud X poolt soovitud viisil. Omaette küsimus on aga selles, et kas Xs oli üheselt ja arusaadavalt kõikidele kliendihalduritele selgeks tehtud nõue, s.o kohustus kasutada elektrilepingute koostamisel AVP tunnipõhiseid andmeid kliendi riskiprofiili arvutamiseks. Sisejuurdluse raportis (punkt f) heidetakse Yle kategoorilises vormis ette, et ta ei järginud juhendit „Suurkliendi (SKO) elektrilepingute koostamine BOSSis“ (koostatud 18.04.2012) ega 5.10.2015 e-kirja teel saadetud korraldust kasutada AVP tunnipõhiseid andmeid kliendi riskiprofiili arvutamiseks, koostades mõne kliendi puhul müügipakkumisi aastatarbimiste, mitte AVP-st laetud tunnipõhiste tarbimiste alusel. Selline lähenemine võimaldas tal muuta madalamaks kliendi riskiprofiili, misläbi tekkis võimalus lisada müügihalduri marginaal, mida aga kõrgema riskiprofiili tõttu ei oleks võimalik teha, sest elektrienergia müügihind kujuneks liiga kõrgeks ja pakkumine ei oleks konkurentsivõimeline. Tunnistaja C (endine C) 23.09.2022 ütluste kohaselt oli nimetatud juhend BOSS-süsteemi tehnilist kasutamist selgitav dokument, kuid ei kirjeldanud, et kuidas kliendihaldur peab müügiprotsessi läbi viima või mille alusel süsteemis 4(11)

1-23-4927 midagi otsustama. Tunnistaja sõnul pidid need juhised kliendihalduritele jõudma kusagilt mujalt. 05.10.2015 saatis Energiamüügi koolituste ja kasutajatestimise valdkonna juht C aga SKO suurkliendihalduritele e-kirja sisuga „BOSSis Bid Modeli koostamisel on võimalik AVP-st alla laadida kliendi aastatarbimine“. Muuhulgas on e-kirja pealdises märgitud teemaks (subject) „BOSSis kasuta Bidi loomisel alati tunnipõhiseid andmeid“. Samas saatis C 14.09.2018 e-kirja aadressil XXX, kus ta märgib, et 05.10.2015 e-kirja mõte oli eelkõige teada anda BOSS süsteemi võimaluste muutustest ja edaspidi tuli üldiselt kasutada AVP tunniandmeid. Samas lisas C, et 05.10.2015 kiri ei keelanud kuidagi kasutada süsteemi teisi võimalusi, kuna esines olukordi, kus AVP-st saadud andmeid ei olnud õiged või neid üldse ei eksisteerinud. Sisejuurdluse raportis märgitu kohaselt (punkt b) ütles C aga Y poolt kasutatud metoodika kohta, et selliseid variante juhises kirjas ei olnud, kuid samas oli SKO-s suuline kokkulepe Y poolt valitud variandi kasutamiseks kui tunniandmed puuduvad. Tunnistaja Q kui Y endise juhi 17.03.2023 ütluste kohaselt oli X SKO-s seoses elektrituru avanemisega põhimõte, et seniseid kliente peab hoidma ja suurt kukkumist (klientide kaotamist) tuleb vältida. BOSS-süsteemi tulek aitas analüütikutel mõnevõrra paremini elektrienergia müüki prognoosida. Kuna aga süsteem ei olnud väga töökindel, siis esines kliendihalduritel selle kasutamisel sageli tehnilisi probleeme. Samuti esines olukordi, kus klient ei täpsustanud oma tarbimist ja alles hiljem selgus, et osa tarbimist kukkus ära, samuti olid planeeritud hooldused või kolis klient hoopis teisele aadressile. Ka olid prognoosid sageli ebatäpsed. Leping võidi sõlmida ühe teadmisega, kuid kaks aastat hiljem selgus, et klient hoopis vähendab elektrienergia tarbimist, mistõttu leping ei olegi enam nii kasumlik kui seda algselt prognoositi. Kliendihalduritele sh SKO-s mingeid eraldi kirjalikke juhiseid müügiprotsessi korraldamiseks ei olnud. Peamine eesmärk oli kliendi rahulolu ja kliendi säilitamine. Sisejuurdluse raportist nähtuvalt heideti Qle aga ette, et ta ei taganud SKO juhina osakonna juhendite ajakohasust. Juhendmaterjal oli aegunud ega käsitlenud erijuhtumite lahendamise viise, kooskõlastamise nõudeid ning ei kirjeldanud aruandluse ja järelevalve protsessi müügihalduri töö üle. Erinevate osakondade haldurite intervjuudest nähtuvalt olid mitmed tööprotsessi küsimused kokku lepitud suuliselt. Eelnevast tulenevalt leidis Riigiprokuratuur, et X SKO juhi tegemata jätmisi ei ole võimalik kuidagi käsitleda Y rikkumistena. Kuigi Y poolt 10.08.2018 sisejuurdluse raames antud seletuskiri ei ole käsitletav tõendina ütluste mõttes, annab selles väidetu siiski informatsiooni, et Y võis osade sõlmitud lepingute puhul lähtuda SKO-s valitsenud kliendi hoidmise põhimõttest. Nimelt on ta väitnud, et mitmed äriühingud soovisid oma tarbimisprofiili tulevikus ühtlasemaks muuta ja tarbida elektrit rohkem odavamatel tundidel. Kuna aga süsteem ei võimaldanud muuta klientide tunniandmeid või lasta seda teha kliendil, siis kasutas Y rumalusest aastakoguseid. Seega oli Xl küll ootus, et kliendihaldurite poolt kliendi riskiprofiili arvutamiseks kasutatakse ainult AVP tunnipõhiseid andmeid (va üksikud erandid), kuid puuduvad tõsikindlad andmed selle põhimõtte rakendamise kohustuslikkuse kohta. Kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus kogutud tõenditest ei nähtu üheselt, et Y kindlasti ja alati pidi kasutama lepingute sõlmimisel AVP tunnipõhiseid andmeid ning oli sellest kohustusest ka selgelt teadlik. Kokkuvõtvalt leidis Riigiprokuratuur, et X poolt saamata jäänud tulu ei vasta KarS § 2172 mõttes kahju mõistele ega oleks Yle ka omistatav. Väidetavalt Yle alusetult makstud tulemustasu summas 10 351,29 eurot ei täidaks aga usalduse kuritarvitamise koosseisu kuna võimalik kahju jääb alla 40 000 euro. Lisaks ei ole vaidlusalune küsimus selles, kui suur oli Xl Y väidetavate rikkumiste tõttu saamata jäänud tulu, vaid küsimus, kas seda on üldse võimalik käsitleda varalise kahjuna KarS § 2172 koosseisu mõttes. Seega puudub vajadus ka analüüsida, kas X poolt saamata jäänud tulu Y väidetavast tegevusest tingituna oli suurem või väiksem kui 40 000 eurot. Samas nähtub kaebaja poolt viidatud Riigikohtu 16.11.2010 otsusest nr 3-1-1-83-10, et kahju tuvastamisel tuleb arvestada ikkagi ka KrMS § 7 lg ettenähtud in dubio pro reo põhimõtet. Kui koosseisulise varalise kahju tekkimist ei ole võimalik tõsikindlalt tõendada, siis sellised kahtlused tuleb tõlgendada kahtlusaluse kasuks. Mis puudutab aga kaebaja taotlust Yle kahtlustuse esitamiseks ja tema ülekuulamiseks, siis seda taotust ei ole võimalik rahuldada. Nimelt on kaebaja ka ise selgitanud, et Xle Y poolt varalise kahju tekitamist või mitte tekitamist on võimalik hinnata objektiivsete asjaolude põhjal. Yle ei saa inkrimineerida kuriteo toimepanemist. Seetõttu puudub alus kohustada 5(11)

1-23-4927 uurimisasutust või ringkonnaprokuratuuri Yt kahtlustatavana üle kuulama.

KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

1-23-4927 varalise kahjuna KarS § 2172 lg 1 mõistes. Asjaolu, et andmebaasi alusel korrektselt arvutatud hinnaga müüdud elektrist saadud tulu tuleb lugeda X varaks kinnitab see, et X müüb teistele klientidele märkimisväärses mahus elektrit just infobaasi alusel arvutatud (ning mitte kunstlikult madalate) hindadega. Kui menetleja peaks selles väites kahtlema – mida ei ole küll ei 07.06.2023 ega 19.07.2023 määrustes esile toodud –, on selle kontrollimiseks võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Ei ole kahtlust, et X, mille põhitegevusalaks on elektrienergia müümine, oli teinud ettevalmistused, et müüa elektrit kliendiandmetest lähtuvalt arvutatud hinnaga, sh neile klientidele, kellele Y poolsete rikkumiste tõttu müüdi elektrit oluliselt odavama hinnaga. Sellised ettevalmistused seisnesid mh asjaolus, et hinna kalkuleerimiseks ettenähtud andmebaasid olid välja arendatud ning müügihalduritele koos kasutusjuhenditega kättesaadavaks tehtud. Eeltoodut pole kahtluse alla seadnud ka Riigiprokuratuur. Kuna Xl on elektrimüügikogemust üle 80 aasta, ei olnud kõnealuste prognooside puhul tegemist pelga lootusega, vaid faktidel põhineva arvutusega, mille korrektsus on piisavalt kindel, et omistada sellele majanduslik väärtus (RKKKo nr 3-1-1-2314, p-d 9, 11). Xl oli ka võimalus ja soov kokkulepitud koguses klientidele elektrienergiat tarnida, mida tõendab ainuüksi asjaolu, et seda reaalselt hiljem tehtigi. Y eiras vaidlusaluste lepingute sõlmimisel lepinguhaldussüsteemi „BOSS“ kasutamiseks ettevõttes kehtestatud nõudeid, et saavutada kunstlikult lepingute madalam hind ja seeläbi tõsta endale tulemustasu maksmise aluseks olevat kasumimarginaali. Kui Y oleks sõlminud lepingud nõuetekohaselt arvutatud hindadega, oleks X saanud müüdud elektri eest kohase vastusoorituse, ning vaidlusalust kahju poleks tekkinud. Lisaks on selgunud, et menetluses esile toodud kahju ei ole tingimata kvalifitseeritav ainult saamata jäänud tuluna, vaid ka otsese varalise kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses. Nimelt on X kõnealustele klientidele Y poolt sõlmitud lepingute alusel praeguseks reaalselt elektrit tarninud, ning seda tavapärasest oluliselt väiksema hinnaga. Selliselt on X vara (elektrienergia) läinud VÕS § 128 lg 3 mõistes kaotsi ulatuses, milles X võõrandas Y rikkumiste tõttu vara kolmandatele isikutele ilma kohase vastusoorituseta. Kuigi kannatanu tõi selle asjaolu välja ka 07.06.2023 kaebuses, ei ole Riigiprokuratuur otsese kahju ulatuse osas seisukohta kujundanud ega selles küsimuses oma seisukohta põhjendanud, sh pole välja toonud otsese varalise kahju summat. Kuigi 07.06.2023 määruses ei seadnud Põhja Ringkonnaprokuratuur Yle etteheidetavat rikkumist kahtluse alla, väljus Riigiprokuratuur kannatanu kaebust lahendades kaebuse esemest ning leidis, et Y ei rikkunud töölepingust tulenevaid kohustusi. Riigiprokuratuuri väitel ei saa Yle ette heita teatud klientidele müügipakkumiste tegemisel lähtumist klientide aasta, s.o mitte tunnipõhisest tarbimisest. Menetleja viitab tunnistaja C antud ütlustele, mille kohaselt oli vaatamata 18.04.2012 koostatud juhendis „Suurkliendi (SKO) elektrilepingute koostamine BOSSis“ ja 05.10.2015 e-kirjas 2 toodud reeglitele praktikas erandjuhtudel lubatud lähtuda ka kliendi aastapõhisest tarbimisest, „kuna esines olukordi, kus AVP-st saadud andmed ei olnud õiged või neid üldse ei eksisteerinud.“ Eeltoodud põhjendused ei ole asjakohased ega õigusta Y tegevust. Vaidlusaluste tehingute puhul ei esinenud tunnistaja C poolt viidatud erandlikku olukorda, kus konkreetsete klientide kohta andmevahetusplatvormilt allalaetavad tunnipõhised andmed olid ebaõiged või neid ei eksisteerinud. Neid erandlikke asjaolusid ei nähtu kogutud tõenditest, samuti ei ole menetleja teinud toiminguid väidetavate kahtluste kontrollimiseks vajalike tõendite kogumiseks. Menetleja tõdemus, et teatud hüpoteetilistes erandlikes olukordades oleks isiku tegevus olnud kooskõlas töölepingust ja seadusest tulenevate nõuetega, ei anna alust pidada perspektiivituks kriminaalmenetluse jätkamist episoodides, kus viidatud erandlikke asjaolusid ei esinenud ning kahtlustatava töökohustused olid selged. Arvestades lisaks, et Y sõlmis lepinguid nii lähtuvalt kliendi aastapõhisest tarbimisinfost (üle 50% lepingutest) kui ka tunnipõhisest arvestusest (alla 50% lepingutest), oli ta teadlik, millistes erandlikes olukordades on lubatud tööandja kehtestatud reeglitest objektiivsetel põhjustel kõrvale kalduda. Sellest ei ole võimalik järeldada, nagu poleks kannatanu ettevõttes vastavad reeglid kehtinud ning et Y oleks järginud töölepingust tulenevaid kohustusi. Põhja Ringkonnaprokuratuur leidis 07.06.2023 määruses, et kuriteoga kaasnenud tagajärge (varalist kahju) pole võimalik Yle normatiivselt omistada, kuna „tuleb arvestada ka maailmas toimunud sündmusi ja kriise (nt koroona-, energia-, inflatsiooni- ja kliimakriis, Ukraina-invasioon jne), mis kõik on mõjutanud ka energiaturgu ja järelikult ka EE 7(11)

1-23-4927 klientide tarbimiskäitumist ja turusituatsiooni ning mille tõttu võisid varasema prognoosid osutuda ebatäpseteks“. Riigiprokuratuur kordas seda järeldust, leides, et „Yle ei saa ette heita ega omistada lisakulu tekkimist, kui selle lisakulu väärtust mõjutavad või võivad mõjutada temast mitte sõltuvad tegurid“. Kannatanu nende põhjendustega ei nõustu. Y õigusvastane tegu seisnes müügipakkumistele eelnevas riskiprofiili manuaalses muutmises ja X sisekorda eirates põhjendamatult madalate hinnapakkumiste tegemises. Prokuröri väide, et vaidlusaluste tehingutega tekkinud kahju täpne suurus sõltus lisaks Y tegevusele ka muudest teguritest, võib olla küll tõene, kuid ei takista Yle kuriteoga saabunud tagajärje omistamist. Karistusõiguses põhjusliku seose tuvastamiseks kasutatava ekvivalentsusteooria kohaselt on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kuna ekvivalentsusteooria mõttes on kõik tagajärje saabumise tingimused võrdväärsed, siis tuleb selle käsitluse praktilisel rakendamisel lähtuda konkreetselt saabunud tagajärjest ja selleni vahetult viinud teost (RKKKo nr 3-1-1-37- 07, p 11). Kui Y poleks etteheidetavaid tegusid toime pannud, ei oleks kahju tekkimine kõne alla tulnud. Riigikohtu praktika kohaselt kontrollitakse „normatiivse omistamise tasandil seda, kas isik põhjustas tagajärje oma vastutusalas oleva ja tema valitsetava põhjusliku ahelaga, sest nii saab välistada asjasse mittepuutuvad põhjuslikud ahelad ning lahendada küsimuse, kas tagajärg saabus süüdistatava või muu isiku teo või muu põhjuse tõttu. Näiteks ei saa isikule tagajärge normatiivselt omistada juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires, kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala, kui ohu looja algatatud põhjusliku ahela kulgemisse sekkus teine isik või kui tegemist oli ebatüüpilise põhjusliku ahela, s.t juhusega“ (RKKKo 18.10.2022, 1-20-7409, p 18). Hinnates Riigikohtu seisukoha valguses antud juhtumit, on selge, et ei esine ühtegi objektiivset omistamist välistavat kriteeriumi. Arusaadavalt ongi kannatanu poolt loodud hinnamudelite eesmärk vältida kahju tekkimist kannatanule, tööalased rikkumised on selgelt õigusvastasusseoses rikkumistega tekitatud kahjuga ja see jääb KarS § 2172 kaitsealasse, ka ei ole tegemist ebatüüpilise kausaalahelaga. Samuti ei esine ühtegi erandlikku asjaolu, mis oleks Y poolt toimepandud tegudega kaasneva kahju ära hoidnud või seda ebatavaliselt suurendanud. Seda pole väitnud ka Põhja Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur. Xle tekkinud kahju omistamine Yle ei eelda, et kahju lõplik suurus oleks sõltunud üksnes Yst. Just Y tegevus vallandas kausaalahela, mis põhjustas õigusvastase tagajärje, st põhjendamatult soodsate lepingute sõlmimisega kaasnenud kahju Xle, mis kokku ületas vähemalt 40 000 eurot. Pole oluline, kas kahju täpse suuruse kujunemine oli pärast teo toime panemist Y ainukontrolli all või mitte. Kliendi tarbimiskäitumise ja turuhinna muutuse mõju üle spekuleerimine ei ole kohane, sest põhjusliku seose tuvastamise korral ei tohi olemasolevat ahelat kujuteldavaga asendada. Klienditarbimise ja turuhinna muutumine võivad olla Xle nii kasulikud kui ka kahjulikud. Seetõttu ei saa üksnes asjaolu, et prognoosides esineb teatud mõõtemääramatus, seada kahtluse alla kahjulike tehingutega tekitatud kahju põhjustamist. On üldteada asjaolu, et elektrienergia sisseostushinnad ja kliendi tarbimisharjumused muutuvadki ajas ning neid tulevikumuudatusi ei suuda mitte keegi 100% täpsusega vaba turu tingimustes prognoosida. Kannatanu erinevad hinnamudelid ongi aga koostatud pikaajalise kogemuse pinnalt arvesse võttes võimalikke hinnakõikumisi ja klientide riskiprofiile. Õigest hinnamudelist irduva lepinguga tekkiv kahju on seetõttu tuvastatav üldjuhul lihtsa matemaatikatehtega, kus tuleb võrrelda, palju erineb kannatanu sisendkäibe summa õige hinnamudeli järgse hinna ja tegelikult sõlmitud lepingus oleva hinna alusel, arvestades, et muud näitajad jäävad mõlema stsenaariumi puhul sarnaseks (sisseostuhind ja selle võimalik muutus, tarbimismaht, periood, jne). Samuti ei ole tähtis see, kas tegelikult sõlmitud leping oli lõppkokkuvõttes kasumlik (kui õige hinnamudeli korral oleks kasum olnud veelgi suurem) või et ka õige hinnamudeli kasutamisel oleks leping olnud lõpuks kahjumlik nt elektrienergia sisseostuhinna prognoosimatu kiire tõusu tõttu (kui kokkulepitud hinna puhul on kahjum veelgi suurem). Nagu korduvalt välja toodud, on sisendkäibe vahe kahe ülalmainitud lepingu puhul ka eraldivõetuna suurem kui 40 000 eurot. Varavastaste kuritegude, eriti KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud koosseisu puhul on tavapärane, et kuriteoga kaasnevad tagajärjed on mõjutatud mh ka välistest teguritest. Näiteks sõltub võõra asja hävitamise korral kuriteokoosseisu esinemine sellest, milline 8(11)

1-23-4927 on hävitatud asja turuväärtus ning kuidas see menetluse käigus muutub (KarS § 203 lg 1, § 218 lgd 1, 4). Ainuüksi tõdemusest, et hävitatud asja turuväärtus pole isiku ainukontrolli all, ei järeldu, et koosseisus ettenähtud kahju piirmäära ei täidetud või et teo toimepanijale polnud kahju suurus ettenähtav. Ükski menetleja ei ole asjas kogutud tõenditele viidates välja toonud, kas ja kuidas mõjutasid antud juhul Yst mittesõltuvad tegurid süüteoga tekitatud kahju ulatust. Kui kõrvutada 28.09.2018 dateeritud kannatanu sisejuurdluse raportit (kahjusumma 642 520 eurot) praeguseks korrigeeritud kahjuarvestusega (kahjusumma ca 300 000 eurot), on ilmne, et muudatused elektrienergia turuhinnas jm viidatud tegurid on Y poolt toime pandud süüteoga tekkinud kahju osaliselt vähendanud, sellele vaatamata ületab see KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kahju piirmäära enam kui seitsmekordselt. Eeltoodust ei ole võimalik loogiliselt järeldada, nagu poleks kahju tekitamine vähemalt 40 000 euro ulatuses Yle omistatav. Seda oleks võimalik teoreetiliselt väita üksnes juhul, kui oleks tõenditest tuvastatav, et etteheidetav tegu tõi kaasa alampiirist suurema kahju üksnes väliste ja väljaspool mõistlikku elukogemust jäävate tegurite tõttu, mida kahtlustatav ei saanud teo toimepanemise hetkel kuidagi ette näha. Seda asjas kogutud tõenditest ei nähtu. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb esitada ka küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms; RKKKo nr 1-19-4422 p 13). Objektiivne kõrvalseisja nägemus tüüpilisest tagajärjest Y teole ühtib reaalse tagajärjega. On enesestmõistetav, et ettenähtust odavama hinnaga toote müümine toob kaasa eeldatavast väiksema vastusoorituse. Xle tekkinud kahju kujunemisel on Y poolne riskiprofiili muutmine otsustava tähtsusega ning tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Seetõttu on tekkinud kahju talle omistatav. Lisaks kuriteo objektiivsele koosseisule on täidetud ka subjektiivne koosseis. Y pidi möönma, et võrreldes tavapäraste X suurklientidega tarbitakse vaidlusaluste põhjendamatult soodsate lepingute alusel elektrit vähemalt sellises mahus, et X kaotab elektri müügilt (arvestades hinnavahet tavapärase hinnaga) enam kui 40 000 eurot. Asjaolu, et praeguseks on selgunud kahju tegelik ulatus ca 300 000 eurot, kinnitab seda asjaolu. Subjektiivse koosseisu täidetust kinnitab juba ainuüksi N OÜ-ga sõlmitud elektrienergia müügileping, millega X kohustus müüma elektrienergiat koguses 45 199 MWh oluliselt madalama hinnaga 35,5 eurot / MWh . Y oleks pidanud kasutama elektrienergia hinna arvutamiseks selleks ettenähtud andmebaasi, mille korral oleks ühe MWh hinnaks olnud 49,39 eurot. Lepingu mahtu arvestades on vaieldamatu, et andmebaasi alusel genereeritud hinna puhul oleks lepingu maksumuseks 2 232 378,61 eurot, kuid Y sõlmitud lepingu maksumuseks on 1 604 564,50 eurot. Arvestades Y pikaajalist elektrienergia müügihaldurina töötamise kogemust ning sõlmitud lepingute arvu, pidi Y vähemalt möönma, et N OÜ-ga sõlmitud leping tekitab kannatanule kahju mitte vähem kui 40 000 eurot. Kuigi Riigiprokuratuur puudutas aegumise küsimust üksnes KarS § 209, mitte KarS § 2172 kontekstis, rõhutab kannatanu, et Yle etteheidetavad teod ei saa olla aegunud. Kuna KarS § 2172 on nn tagajärjedelikt, algab kuriteo aegumine kuriteo lõpuleviimisest (KarS § 81 lg 1). Karistusõiguse teoorias omaksvõetud arusaama kohaselt loetakse süütegu lõpuleviiduks, kui toimepanija on realiseerinud kõik selle koosseisu tunnused. Viimasest järeldub, et materiaalse ehk tagajärjedelikti korral algab aegumistähtaja kulg alles koosseisupärase tagajärje saabumisest. Kui koosseisupärane tegu ja tagajärg on teineteisest lahutatud pikema ajavahemikuga, hakkab aegumistähtaeg kulgema alles tagajärje ilmnemisel. Kuna antud juhul ei ole tagajärg veel lõplikult realiseerunud (kõik vaidlusaluste elektrimüügilepingute tähtajad pole veel lõppenud), ei ole teo aegumine isegi veel alanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kaebus jääb rahuldamata.

1-23-4927 vajalik Yle KarS § 2172 järgi kahtlustuse ja edasiselt süüdistuse esitamiseks. Kaebuses on siiski räägitud ka vajadusest viia läbi menetlustoiminguid. Nähtuvalt aga kaebuse sisust, on ainsa konkreetse menetlustoiminguna nimetatud Y kahtlustatavana ülekuulamist. Muu on jäetud menetleja enda otsustada. Menetleja aga on oma määrustes leidnud, et kriminaalmenetluses viidi tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks läbi juba kõik elementaarsed uurimistoimingud. Veendumaks selles, tellis ringkonnakohus uurimisasutusest kriminaalasja materjali 2 köidet, mis laekusid Tallinna Ringkonnakohtusse 4. septembril 2023.

1-23-4927 tegu (RKKKo 3-1-1-23-14, p 9). See seisukoht on asjakohane ja selles õiguslikus küsimuses pole iseenesest vaidlust. Kaebajad on argumenteerinud seda, missugust kahju tuleks lugeda tekitatud kahju hulka. Kaebuses ringkonnakohtule on konkreetsete elektri edasimüügi lepingute näitel ja Yle makstud tulemustasu suuruse pinnalt argumenteeritud, et need summad ületavad 40 000 eurot, s.o suurt kahju KarS § 121 p 2 tähenduses. Samuti on kaebuses argumenteeritud, et X prognoosidele tuginevalt, kui Y poleks rikkumisi tehingute tegemisel toime pannud, oleks elektri müügilepingutest saadav kasu olnud suurem. Kaebuse kohaselt müüs Y X AS nimel elektrit edasi madalama hinnaga, kui näinuks ette X AS andmebaas ja hinnamudel. Põhja Ringkonnaprokuratuur on aga leidnud, et niisugune X AS-i enda lähenemine elektrimüügiga tekitatud kahjule ei võimalda tegelikult saldopõhimõtet rakendada. Krimnaalmenetluse käigus ei ole X AS soovinud avaldada menetlejale elektri sisseostuhinda, millest tulenevalt olnuks võimalik arvutada tekkinud kahju. Ringkonnakohtu jaoks on see argument asjakohane. Kui kannatanu saab teo tagajärjel mõne vastusoorituse, mis on väärt vähemalt sama palju kui teo teoimepanija poolt käsutatud vara, ei ole võimalik kõneleda varalise kahju tekkimisest, kuivõrd vastusooritus kompenseerib kannatanu jaoks kaduma läinud vara väärtuse ja kannatanu vara koguväärtuse vähenemisest ei saa kõneleda (sama eelviidatud Riigikohtu lahendi p 9). Kaebuses on selgitatud, et menetlejal on võimalik kriminaalmenetluse jätkudes viia läbi lisatoiminguid varalise kahju ulatuse täpsemaks selgitamiseks. Menetleja on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tõdenud, et nende andmete täielik kogumine on kannatanu soovimatuse tõttu teatud andmeid (elektri sisseostuhind) avaldada jõudnud tupikseisu. Kaebusest apellatsioonikohtule ei leia ringkonnakohtunik samuti nimetatud andmeid. Siingi käib vaidlus mitte õigusliku küsimuse, vaid tõendatuse üle, mistõttu ei hakka ringkonnakohus kordama oma pädevust teha prokuratuurile selles osas ettekirjutusi. Kaebuses on veel suurt tähelepanu pööratud selle selgitamisele, kuidas toimub põhjusliku seose tuvastamine ja mida kujutab endast ekvivalentsusteooria. Ringkonnakohtuniku hinnangul ei ole menetleja põhjusliku seose kui õigusliku kontseptsiooni mõistmisel eksinud. Vaidlusi on tekitanud siingi, kas Y teo ja saabunud tagajärje vahel on põhjuslik seos tõendatud.

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.