Kohtulahend

1-23-4253 Riigiprokurör selgitas, et veoauto juht Q saab käsitletaval juhul vastutada KarS § 423 lg 1 järgi üksnes siis, kui ta on süüdi liiklusõnnetuse teise osapoole (jalakäija Y) surma põhjustamises ning see süü avaldub ettevaatamatuse vormis. Ettevaatamatus on kergemeelsus või hooletus. Nende ühine tunnus on see, et mõlemal juhul oleks toimepanija tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral süüteokoosseisu realiseerumist (tagajärge) ette näinud. Kergemeelsuse puhul näeb süüdlane ette tagajärje saabumist, kuid loodab seda vältida. Hooletuse puhul ei näe süüdlane ette hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema. Ettevaatamatusdelikti puhul peab süüdlane rikkuma hoolsuskohustust. Kõikidel juhtudel eeldab hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamine isiku käitumises selle võrdlemist konkreetses situatsioonis hoolsa ehk nõuetekohase käitumisega. Selleks tuleb vaadeldavas olukorras küsida, kuidas oleks süüdlase asemel toiminud keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. Riigikohus on öelnud (lahend kohtuasjas nr 3-1-1-109-05), et hoolsa käitumise mudel igas üksikus olukorras tuleb selgitada asjas tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt. Hoolsuskohustuse rikkumine ei tähenda alati õigusnormist tuleneva nõude rikkumist. Kohtupraktikast tulenevalt võib hoolsuskohustus tuleneda ka kindlas valdkonnas kehtivast heast tavast. Riigiprokurör märkis, et ei ole olemas absoluutset ohutust või turvalisust ja seda kindlasti mitte ka liikluses. Ei ole võimalik absoluutse kindlusega tagada isikute turvalisust mitte üheski situatsioonis ja sealjuures kindlasti mitte liikluses, kus erinevad osapooled võivad omavahel kontakteeruda ja saada selle tagajärjel kahjustusi, mis kontakteerumise asjaoludest tingituna võivad osutuda paraku ülirasketeks. Alati ja igal pool võib juhtuda õnnetusi, mida tavainimene ka hoolsalt käitudes ära hoida ei suuda. Hoolsuskohustuse järgimise mõte ongi selles, et kas keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik oleks juhtunut ette näinud ja ära hoidnud. Kui ka seesugune keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik ei oleks juhtunut ette näinud, siis ei saa rääkida ka hoolsuskohustuse rikkumisest. Kõnealusel juhul toimus liiklusõnnetus, mille käigus liiklusnõudeid ja sõiduki käitusnõudeid järginud veokijuht sõitis otsa liiklusnõudeid eiranud jalakäijale, kusjuures selle avarii tagajärjel saabus jalakäija surm. Riigiprokurör märgib, et lubatud kiirus kõnealusel teelõigul oli 50 km/h. Veokijuhi enese sõnul ta seesugust kiirust ka hoidis. Digitaalse sõidumeeriku andmetel oli veoki kiirus pisut enne kokkupõrget (ohu märkamise hetkel, kui algas pidurdamine) 55 km/h. Riigiprokuröri hinnangul oli veoauto kiirus (võimalikke tehnilisi ebatäpsusi arvesse võttes, sest ei sõidumeerik ega spidomeeter ei näita sõidukiirust ilmselt tõsitäpselt, alati on võimalikud mingisugused kõrvalekalded) ligikaudu 50 km/h või pisut üle selle, kuid pole tuvastatud, et sõiduki kiirus oleks mingil moel põhjuslikus seoses juhtunud liiklusõnnetusega (pole tuvastatud, et autojuht oleks kiiruse tõttu ja tegelikult ju suhteliselt tagasihoidliku kiiruse rakendamise olukorras näiteks kaotanud kontrolli sõiduki üle, teinud seetõttu mingeid ohtlikke manöövreid vms). Liiklusõnnetus toimus oktoobrikuises ööpimeduses kella 04:30 paiku. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (vaatlus algas samal ööl ligikaudu 40-45 minutit pärast liiklusõnnetust) nähtuvalt oli pime aeg, valgustus puudus, taevas oli pilvine, teekate märg ja sadas vihma. Ka autojuhi Q ütlustest nähtuvalt sadas õnnetuse ajal vihma. Mõistagi võinuks Q sellistes oludes valida lubatust mõnevõrra väiksema sõidukiiruse, kuid karistusõiguslikult ei saa autojuhile ette heita, et ta seda ei teinud. Riigiprokurör rõhutab, et hoolsuskohustuse järgimise/mittejärgimise seisukohalt hinnates tuleb Q tegutsemist võrrelda keskmiselt kohusetundliku ja ettenägeliku, samas eluvaldkonnas tegutseva isikuga (antud juhul keskmise autojuhiga), mitte aga kellegi äärmiselt ettevaatliku ja eriti alalhoidliku subjektiga. Riigiprokurör nõustus menetlejaga, et veoautot juhtinud Q käitumises ei ole tuvastatud liiklusseaduse nõuete rikkumisi ning liiklusreegleid eirava käitumisega asetas jalakäija Y ennast paraku ise ohtu.

2(7)

1-23-4253 Riigiprokurör märkis, et objektiivse kõrvaltvaataja hinnangut silmas pidades oli veoautojuht Q liiklusreegleid järgides võtnud tarvitusele küllaldased abinõud ohutuse tagamiseks liikluses ning üldjuhul oleks tarvitusele võetud abinõud kaasliiklejate ohutuse ka taganud, kui jalakäija Y poleks liiklusreegleid selgelt eiranud. Kõnealusel juhul ei näinud veokijuht Q sõidukitele mõeldud teeosal reeglipärase kiirusega liigeldes ja liiklusreegleid järgides ette seda, et jalakäija liigub väga halva nähtavuse tingimustes keset sõiduteed ning saab ohu realiseerumise läbi surmavaid vigastusi, kusjuures midagi sellist ei võinud ega pidanudki veokijuht ette nägema. Asjaolu, et jalakäija kandis sealjuures tema seljas (käes) oleva koti küljes helkurit, ei õigusta vähimalgi määral jalakäija liikumist keset sõiduteed. Riigiprokurör asus seisukohale, et sellistes tingimustes liiklev n-ö keskmine sõidukijuht ei näe ette seda, et jalakäijast kaasliikleja võib kõiki liikumisreegleid eirates kõndida sügisöises pimeduses keset sõiduteed, kusjuures n-ö keskmine sõidukijuht ei peagi sellist asja ette nägema. Riigiprokuröri hinnangul ei ole käesoleval ajal võimalik enam tõsikindlalt tuvastada, et miks jalakäija end ööpimeduses keset sõiduteed kõndides nii ilmselgelt ohtu asetas, sest jalakäija hukkus selles liiklusõnnetuses, kuid pole välistatud, et tolle jalakäija näol võis olla tegemist ümbritsevat maailma mitte just kõige adekvaatsemalt tajuva inimesega, kes võib-olla ise ei saanudki aru sellest, kuivõrd suurde ohtu ta ennast keset sõiduteed kõndides asetab (X sõnul „sai Y lapsepõlves peatrauma ja oli invaliid, tervis oli tal kehv“; meditsiinilise õiendi kohaselt „külastas Y aastatel 1996-2020 korduvalt psühhiaatriakliinikut, diagnoosiga dementsus“; X sõnul „eksis Y umbes aasta tagasi ära ning hilja õhtul pidas politsei ta teel kinni“; riigiprokurör peab võimalikuks, et seesuguse eripärase psühhiaatrilise seisundiga inimene ei pruukinud võib-olla tajudagi seda, et kõnnib pimedas keset sõiduteed või siis mõtles ehk, et sellisel öisel ajal peale tema enda rohkem liiklejaid teel pole; kokkuvõttes peab märkima, et kõnealusel juhul ju ei olegi tegelikult kriminaalmenetluslikult oluline, mis ajendas jalakäijat nii ennasthävitavalt ja surmapõlgavalt käituma). Kaebuse esitaja arvates tuleks käesolevas kriminaalasjas teha veel täiendavaid menetlustoiminguid (kuulata täiendavalt üle veoki juht Q, täpsustada liiklusõnnetuse asjaolusid ja korraldada liiklustehniline ekspertiis). Riigiprokurör märkis, et täiendavaid menetlustoiminguid saab teha ilmselt igas kriminaalasjas ja alati, kuid ühtki menetlustoimingut pole ju vaja teha toimingu enese pärast. Riigiprokurör asus seisukohale, et 8 kuud pärast liiklusõnnetust ei ole tõsiseltvõetavat eeldust mingisuguste (tõendamiseseme seisukohalt) oluliste asjaolude täiendavaks tuvastamiseks. Vähemalt mitte tõsikindlaks ega usaldusväärseks tuvastamiseks. Parimal juhul võib täiendavate menetlustoimingute teostamine tekitada ehk kõrvaldamata kahtlusi, kuid kõikide kõrvaldamata kahtluste tõlgendamise suund on teadagi võimaliku kahtlustatava/süüdistatava kasuks. Kaebuse esitaja märgib, et asja materjalides on märgitud erinev auto VOLVO ja jalakäija kokkupõrke aeg. Kaebuse esitaja osundab sellele, et tunnistaja Q on ülekuulamise protokollis märkinud liiklusõnnetuse toimumise ajaks kell 04:45, kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on juhtumi ajaks märgitud 04:37, aga sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt tuli teade liiklusõnnetusest kell 04:37 (seega liiklusõnnetus ise toimus enne kella 04:37-t). Kaebuse esitaja teeb järelduse, et liiklusõnnetus toimus järelikult varem kui 04:37, digitaalse sõidumeeriku andmetel kell 04:30. Riigiprokuröri hinnangul nähtub kriminaalasja materjalidest päris selgelt, et liiklusõnnetus ei saanud toimuda kell 04:45, nagu on tunnistaja Q märkinud ülekuulamisprotokollis. Vahetult pärast liiklusõnnetust toimunud ülekuulamisel 17.10.2022. a öösel ei pruukinud veokijuhi Q ajataju olla nii kronoloogilis-punktuaalselt täpne. Seesugune ebaoluline segadus täpse kellaajaga on mõistetav (öine aeg; liiklusõnnetuse järgne šokk, sest veokijuht oli just ajanud alla inimese), mistõttu tunnistaja võis minutitega eksida (kell 04:45 ei saanud kõnealune liiklusõnnetus kindlasti mitte juhtuda, sest juba 8 minutit varem teatas ju veokijuht õnnetusest telefoni teel Häirekeskusele).

3(7)

1-23-4253 Arusaadavalt ei saanud õnnetus toimuda kell 04:45, kuna videosalvestisest nähtuvalt askeldasid sel ajal sündmuskohal juba väljakutse peale kohale sõitnud politseinikud. Riigiprokuröri hinnangul ei saanud liiklusõnnetus toimud ka kell 04:37, sest sel kellaajal helistas veokijuht Q Häirekeskusesse, et teatada juhtunud liiklusõnnetusest (helisalvestisest nähtuvalt helistas tunnistaja Häirekeskusesse kell 04:36). Mõistagi ei saanud kõnealune liiklusõnnetus toimuda ka kell 04:36, sest enne Häirekeskusesse helistamist pidi Q peatama pärast jalakäijaga kokkupõrget auto, ronima kabiinist välja maanteele, uurima kokkupõrke asjaolusid, tuvastama, kes tema veoki alla jäi jne. Riigiprokuröri arvates võtab see kõik aega (pealegi öisel maanteel ja üksjagu n-ö segases olukorras), mistõttu on alust öelda, et otsasõit jalakäijale võis toimuda tollest kõnest Häirekeskusele veel ligikaudu 5 minutit varem. Seega paigutaks riigiprokurör kõnealuse liiklusõnnetuse toimumise aja ligikaudu kella 04:30 kanti (umbes sel ajal näitab pidurdamist ja veoki kiiruse langemist 55 km-lt/h 0-ni ehk auto seiskumiseni ka digitaalne sõidumeerik). Riigiprokuröri arvates ei ole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust sellel, kas keset teed liikunud jalakäijale sõideti otsa kell 04:30 või mõni minut hiljem, samuti olid ju pime ja pilvine ilm, halb öine nähtavus, vihmasadu ning märg maantee sündmuskohal nii kell 04:30 kui ka 04:37. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole veoautojuhi Q ega kellegi teise käitumises kõnealusel juhul tuvastatud KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnuseid. Riigiprokuröri hinnangul oli kõnealusel juhul tegemist äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga, kui jalakäija täiesti mõistetamatul põhjusel arvas heaks oktoobriöises halvas nähtavuses keset sõiduteed käia, asetas end sellega ise suurde ohtu ja kahjuks hukkus liiklusõnnetuses. Seega on õigustatud menetluse lõpetamine kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

4(7)

1-23-4253 Riigiprokuröri hinnangul nähtub kriminaalasja materjalidest päris selgelt, et liiklusõnnetus ei saanud toimuda kell 04:45, nagu on tunnistaja Q märkinud ülekuulamisprotokollis. Prokurör paigutaks liiklusõnnetuse toimumise aja ligikaudu kella 04:30 kanti (umbes sel ajal näitab pidurdamist ja veoki kiiruse langemist 55 km-lt/h 0-ni ehk auto seiskumiseni ka digitaalne sõidumeerik). Diagrammi andmed on vastuolus Riigiprokuröri järeldustega. Eelnevast järeldub, et riigiprokurör jättis tähelepanuta diagrammi andmed pärast veoauto esimest peatumist kell 04:30:21. Riigiprokuröri arvates ei ole tõendamiseseme seisukohalt tähtsust sellel, kas keset teed liikunud jalakäijale sõideti otsa kell 04:30 või mõni minut hiljem, samuti olid ju pime ja pilvine ilm, halb öine nähtavus, vihmasadu ning märg maantee sündmuskohal nii kell 04:30 kui ka 04:37. Kaebaja hinnangul on võimalik, et diagrammide mõistmiseks/arusaamiseks on vajalikud eriteadmised. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu sellele, et riigiprokurör, omamata autotehnilise ekspertiisi tulemusi, kinnitab, et jalakäija liikus keset teed. Ta usaldab täiel määral Volvo juhti. Peale selle ei analüüsi riigiprokurör autojuhi käitumist koheselt pärast avarii toimumist, vaid teeb oma oletuste põhjal järeldused. Riigiprokurör leiab, et 8 kuud pärast liiklusõnnetuse toimumist täiendavate menetlustoimingute tegemise puhul ei ole tõsiseltvõetavat alust eeldada/loota mingite oluliste asjaolude täiendavat tuvastamist, sealjuures pealegi usaldusväärsel ja tõsikindlal kujul (nagu on kohane kriminaalmenetluses, kus kõikvõimalikele oletustele teadagi kohta pole). Vaatamata sellele, et möödunud on 8 kuud, ei näe kaebuse esitaja takistusi autojuhi ülekuulamiseks ning autotehnilise ekspertiisi läbiviimise määramiseks. Ekspert otsustab konkreetset ekspertiisi tehes, milliseid toiminguid ja uuringuid on vaja teha, et tagada ekspertiisiarvamuse täielikkus ja objektiivsus. Ringkonnakohtul puudub pädevus prokuratuurile osutada, mil viisil tõendeid hinnata. Ent antud asjas ei ole kõik tõendid kogutud. Ringkonnakohtul on pädevus tuvastada, et asjas on jäänud teostamata mõni elementaarne menetlustoiming. Surmaga lõppenud avariide kriminaalmenetluste lõpetamine ilma autotehnilist ekspertiisi teostamata põhjustab kannatanutes usaldamatust uurimise kvaliteedi suhtes ning kahtlusi tehtud järelduste objektiivsuses. Järelduste tegemiseks Volvo juhi tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise kohta on vajalik koguda kõik võimalikud tõendid ning hinnata neid kogumis. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja kuulata üle sõiduki juht ning selgitada välja põhjus ja auto liikumisteekond pärast auto kokkupõrget jalakäijaga, võrrelda sõiduki juhi ütlusi olukorraga sündmuskohal ja määrata liiklustehniline ekspertiis.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-23-4253 välja, mis selleks aluseks oli, kuid võib eeldada, et mh kaebaja väljatoodu sõiduki kiirusega seonduvas. Ringkonnakohus nõustub, et põhimõtteliselt on sõidukijuhi ülekuulamine sõiduki liikumise kohta pärast toiminud avariid võimalik, kuid leiab, et sellest menetlustoimingust võimalikult saadav informatsioon ei ole sellise kaaluga, mille pinnalt võib arvata, et isiku tegevusele antav hinnang võiks muutuda. Seda eelkõige seetõttu, et sõidukiga läbitud vahemaa ja sõiduki kiirus olid niivõrd väikesed, et asetleidnud avarii osas ei saanud see toimunut mõjutada. Tegelikkuses ei ole kaebaja toonud ka välja, miks ta leiab, et sõiduki liikumine peaks muutma lõppjäreldust kriminaalmenetluse lõpetamisest. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et nõustub riigiprokuröriga selles, et menetlustoiminguid ei ole põhjust teha üksnes toimingu tegemise pärast, vaid hinnata tuleb eelkõige seda, kas taotletav toiming võiks anda kriminaalmenetluse seisukohalt olulist ja objektiivset tõenduslikku informatsiooni. Kaebaja seisukoht justkui oleks sõidukijuht rikkunud LS nõudeid ja seega pannud toime väärteo, ei mõjuta kuidagi kriminaalmenetluse lõpetamise otsustust.

6(7)

1-23-4253 oludes oleks jalakäija liikunud teepervel, ei saa täie kindlusega väita, et see oleks avarii ära hoidnud. Kaebaja heidab riigiprokurörile ette, et viimane on asunud tegema järeldusi oletuste pinnalt. Sellega ei saa siiski nõustuda, nimelt ei saa täielikult välistada, et kannatanu ei tajunud olukorra ohtlikkust või saanud täpselt aru oma tegevusest. Nii on tunnistajana ülekuulatud X selgitanud, et suhtles Y-ga viimati 16.10.2022. a õhtul, mil X avaldas, et tahab minna metsa kuuseoksi lõikama. Avariipaigalt leiti Y juurest kilekott kuuseokstega. Pole tõenäoline, et keskmine inimene peaks vajalikuks minna pimedal sügisööl kuuseoksi metsa tooma. Lisaks nendele asjaoludele on riigiprokurör võtnud arvesse Y varasemat terviseseisundit, eelkõige seda, et ka varasemalt on olnud olukord, kus ta metsa minnes on ära eksinud ning politsei on ta öösel koju toimetanud. Selliste andmete pinnalt ei saa pidada täiesti oletuslikuks ja alusetuks riigiprokuröri seisukohta, et Y ei pruukinud saada aru, kus ta on ning ka sellest, kui ohtlikku olukorda ta end halbade ilmaoludega, tumedates riietes teel liikudes asetab. Ringkonnakohtu hinnangul on riigiprokurör justnimelt teinud vastavad järeldused hinnates menetluses kogutud tõendeid kogumis nende pinnalt, mitte ei ole tegemist üksnes pelgalt oletustega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 12.09.2023 määrusega

RESOLUTSIOON

Asendada Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2023. a määruses märgitud edasikaebekord järgnevaga „Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu“.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.