Kohtulahend

1-23-4647 dokumendid on kuritegelikud. Uurimisasutus nõustus kuriteokaebuses esitatud väidetega, et F OÜ poolt C OÜ-le väljamaksete pikk ajavahemik, maksekorraldustes konkreetsete lepingute viidete puudumine, majandusaruannete hilisemad parandused, raha tagastamine Q-le, võib tõlgendada võlasuhte puudumist kaudselt kinnitavaks. Uurimisasutuse hinnangul on aga samal ajal olemas ka otsesed ja kaudsed tõendid võlasuhte eksisteerimise kohta, nt F OÜ poolt C OÜ-le väljamaksete tegemine, tagasimaksete puudumine jne. Kõnealuste võlasuhete olemasolu küsimus oli vaidlusesemeks tsiviilasjades nr 2-20-16898, 2-20-16214, 2-20-18344, 2-20-19262 ja see sai kohtupoolse õigusliku hinnangu. Olles tutvunud kohtumenetluste materjaliga, leidis uurimisasutus, et kuriteokaebuste esitajad taotlevad sisuliselt samade tõendite ja asjaolude uurimist kriminaalmenetluses. Uurimisasutus märkis, et kelmuse objektiivseks tunnuseks on kannatanu tahtlik eksitusse viimine eesmärgiga saavutada temapoolne varakäsutuse tegemine. Eelkäsitletud põhjustel ei ole eksimusse viimine tõendatav. Kogutud tõendid võimaldavad mitu tõlgendust, sh õiguspärase äritegevuse versiooni ehk F OÜ väljastas C OÜ-le laene, mis ei olnud tagastatud ja seda väidet ei ole võimalik kriminaalmenetluses ümber lükata. Kui oletada, et F OÜ ja C OÜ esindajad üritasid luua kuriteokaebuse esitajatel ebaõiget ettekujutust nende poole nõuetega pöördumisega, siis peaks järeldama, et sellele järgnenud tsiviilkohtumenetlustega kaasnesid massilised õigusrikkumised viimatinimetatud äriühingutet esindajate poolt ehk valeseletuste andmine, valeandmete esitamine. PPA-le ei ole kohtu poolt laekunud ühtegi niisugust kuriteokaebust. Kohtulahendite seisukohtade ülekontrollimine ega kordamine pole vajalik. Viitega Riigikohtu praktikale selgitas uurimisasutus, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksimusse (RKKKo 3-1-1-28-12, p 8). Eksitav käitumine ja eksitusse sattumine ei ole aga piisavad, et jaatada subjektiivset koosseisu ehk eelmärgitud tahet. Uurimisasutuse hinnangul ei nähtu tõenditest F OÜ ja C OÜ esindajate käitumises vastavaid kuriteotunnuseid. Uurimisasutus viitas KrMS § 7 lg 3 alusel, et kujunenud tõenduslikus olukorras esinevad põhjendatud kahtlused isikute süü osas, mida kogutud tõendid ei võimalda kummutada, mistõttu tuleb langetada menetlusotsustus nende kasuks. Lisaks märkis uurimisasutus, et F OÜ pöördus nõudekirjaga Q poole käendaja kohustuste täitmiseks 28. juulil 2017 ja varakäsutamine viimase poolt F OÜ kasuks 31. juulil 2017 ehk KarS § 81 lg 1 p 1 kohaselt on see tegu tänaseks aegunud.

Kannatanud Y ja X vaidlustasid kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris.

RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS

1-23-4647 loeti kehtivaks ning F OÜ poolt C OÜ-le teostatud üle 130 000 euro ulatuses väljamaksetest lugesid kohtud esimese laenulepinguga seotuks väljamaksed 88 000 euro ulatuses, teise laenulepinguga 0 euro ulatuses. Tsiviilasjades kaebajate poolt esitatud seisukohtade ja materjalidega, mis kattuvad ka kaebajate poolt kriminaalmenetluses väljendatu ja esitatuga, on kohtud tõendite hindamisel ja õiguslike seisukohtade kujundamisel arvestanud. Käesolevas kriminaalmenetluses puudub alus kaldumaks kõrvale jõustunud kohtuotsustes toodud õiguslikest seisukohtadest. Samuti ei nähtu kriminaaltoimikust selliseid täiendavaid tõendeid (sh tõendeid, mida tsiviilasja arutavad kohtud keeldusid vastu võtmast), mis annaks aluse asumaks teistsugusele seisukohale ka juhtumi tõendatuks loetavate asjaolude osas. Nii puudus kriminaalmenetluses tõsikindel alus asumaks kaebajate seisukohale, et laenulepinguid- ja käsunduslepinguid ei eksisteerinud või et need ei kehtinud, mistõttu ei saa rääkida ka dokumendi võltsimisest ega nõude või hagi esitamisest teadlikult ebaõigetel asjaoludel, s.o võimalikust kelmusest. Sellest tulenevalt on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuses põhjendatult asutud seisukohale, et toimiku materjalid ei kinnita tõsikindlalt kaebajate versiooni juhtunust. Kaebajate versioon juhtunust tekitaks piisava kahtluse kontrollimaks juhtumi asjaolusid kriminaalmenetluses, kuid kogutud materjalid ei ole piisavad isikutele süüdistuse esitamiseks.

1-23-4647 asjassepuutuv. Lisaks toovad kaebajad etteheitena välja, et tsiviilkohtute tuvastatu erines hageja versioonist: nt hageja F OÜ väitel andis ta C OÜ-le kahe laenulepingu alusel laenu 130 000 euro ulatuses, millise laenu saamist kinnitas ka laenuvõtja C OÜ, kuid kohtud lugesid tõendatuks nende kahe laenulepingu alusel laenu andmise vaid 88 000 euro ulatuses. Samas ainuüksi tsiviilvaidluse poole nägemuse erinevus kohtu poolt lõppastmes tuvastatuks loetud asjaoludest või erisused neile asjaoludele antavas õiguslikus hinnangus ei tähenda, et pool oleks automaatselt toime pannud kuriteo. Niisamuti näiteks ei leidnud tsiviilkohtus kinnitust kaebajate versioon juhtunust: see aga automaatselt ei tähenda, et kaebajad oleks vastavas osas püüdnud nt hageja suhtes toime panna kuritegu. F OÜ on esitanud tõendid kõigi laenu väljamaksete kohta ja ainuüksi asjaolu, et osade väljamaksete puhul ei peetud seost konkreetsete laenulepingutega piisavaks, ei tähenda tõsikindlalt, et need väljamaksed ka tegelikkuses ei olnud nende laenulepingutega seotud. Ka kriminaalmenetluses kogutud täiendavad materjalid ei anna alust seisukohale, et laenumakseid konkreetsete laenulepingute alusel tegelikkuses tõsikindlalt ei teostatud. Kaebuses tuuakse välja, et kaebajate hinnangul puudutab kuriteo aegumine vaid Q suhtes toime pandud tegu. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt ongi kuriteo aegumise küsimus välja toodud vaid Q episoodis. Kaebajaid puudutavas osas on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel, s.o kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu: kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine ei leidnud tõsikindlat tõendamist. Kaebuses korratakse, et majandusaasta aruannetes vastavaid laene ei kajastatud. Selles osas on kohtud juba selgitanud, et vastavalt Riigikohtu praktikale ei loo majandusaasta aruanne poolte vahel õigussuhted (vt nt TlnRngKo 220-19262 p 10.7). Seega ei mõjuta pooltevaheliste laenulepingute kehtivust – ega ka käenduslepingu ja -kohustuse kehtivust – nende laenude majandusaasta aruannetes kajastamata jätmine. Ja teisalt, kuigi majandusaasta aruannetes laenusuhete kajastamata jätmine on asjaolu, mis tõstatab teatava kahtluse laenusuhte faktilises olemasolus, on – nagu leidsid ka kohtud – laenusuhte olemasolu siiski tõendatud võlgniku vastava kinnitusega ja laenuandja poolt laenuväljamaksete tegemisega. Laenusuhte olemasolu ei sea kahtluse alla ka kaebajate viide, et üks konkreetse laenu väljamakse teostati pärast käendajale nõude esitamist: kõnealune asjaolu seab kahtluse alla vaid selle, kas kõnealune väljamakse on õiguslikult ja/või faktilisest seostatav viidatud laenulepinguga ja kas see on kaetud käenduskohustusega. Kriminaalmenetluses kogutud teave ei võimalda aga selle seotust kõnealuse laenulepinguga üheselt välistada. Kokkuvõtvalt tuleb rõhutada, et isikule süüdistuse esitamiseks ei piisa vaid teatud kahtlusest, et toime on pandud kuriteo tunnustele vastav tegu, vaid kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine peab olema leidnud tõsikindlalt kinnitust.

4(8)

1-23-4647

KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

1-23-4647 samade faktide kohta vastukäivaid väiteid. 2017. a oleks saanud kinnitada toimunu üle juba teostatud maksekorralduste alusel. Seda ei tehtud, selle asemel digiallkirjastati ja kinnitati üle 2015 a dokumendi plank. See suurendab põhjendatud kahtlust ja lisab kaebajatele kindlust, et tsiviilkohtumenetluses esitatud maksekorraldused pole tegelikult üldse seotud väidetava võlasuhtega, mida käendajad nõustusid käendama. Uurimisasutus ei ole ka seda vastuolu uurimise käigus kõrvaldanud. Teisisõnu, kohus on tuvastanud, et väidetavast laenust 120 000 eurot on käendustega tagatud 79 404 eurot. Kohus ei nõustunud laenuandjaga, et on tõendatud laenu andmine kogusummas 120 000 eurot vaid, et laenu on väljastatud 88 000 eurot. Iseenesest on küsitav, kuidas käendajaid informeerimata tehti alusvõlasuhtega teistsuguseid toiminguid, kui käendajatega oli lepitud kokku. Järgnevalt on kaebuses esitatud asjaolud, millede alusel kaebajad leiavad, et kohtu tuvastatud käenduste summa on tegelikkuses märksa suurem. Kaebajad selgitavad, et 88 000 aluskohustuse osas realiseeriti nõudeid 100 272 euro ulatuses. Kaebajad ei pea sellist käenduste realiseerimist õiguspäraseks. Järgnevalt vaidlustavad kaebajad tsiviilasjas kohtu poolt võetud seisukohti. Tänaseks on Y-lt sisse nõutud üle 33 000 euro. Ehk siis F nõuab tsiviilkohtu käsitluse alusel kahes erinevas kohtumenetluses sisse 12272 eurot rohkem kui saaks eeldada. Kõige negatiivsemalt on seda realiseeritud Y suhtes, kes on selle tulemusel saanud suurima kahju. Kaebajad ei nõustu ka Riigiprokuratuuri järeldusega nagu ajutise pankrotihalduri seisukohtadel puuduks mõju kriminaalmenetlusele. See kinnitab, et väidetavalt laenusaajaks olnud äriühingus ei olnud majandustegevusega asjad korras. See, kas sellel on mõju kriminaalasja võimalikule uurimisesemele, on vaja selgitada uurimise käigus. Ei ole võimalik väita, et see ei puutu asjasse, kui ajutine haldur on andnud selge indikatsiooni, et võimalik maksejõuetus äriühingus on olnud pikaajaline ning esines eeldatavalt enne, kui anti väidetavad laenud. Seega sellises olukorras oleks tulnud äriühingu seaduslikel esindajatel esitada pankrotiavaldus, mitte hankida täiendavaid laenusid. Sellises olukorras oli eesmärk igal juhul jätta kohustus käendajate kanda, kuid seniajani ei ole suutnud keegi tuvastada 1.11.2015 laenu- ja käenduslepingutele vastava aluskohustuse olemasolu vaid hoopis mingi kohustuse summas 88 000 eurot. Seda ei saa pidada normaalseks äriühingu majandustegevuseks või võlasuhtes toimimiseks. Väidetav laenuandja F OÜ ei ole likvideerimismenetluses ega pankrotimenetluses teadaolevalt oma nõudeid C OÜ vastu esitanud. Küsimusi tekitab tervikuna aga nii F OÜ kui ka C OÜ raamatupidamine, sest teadaolevalt korraldab mõlema raamatupidamist W ja Z ema Õ äriühing. Olukorras, kus tänaseks on põhjendatud kahtlusi majandustehingute tegemises nagu tsiviilasjades tuvastatud, on vaja kuulata üle raamatupidaja ja saada temalt selgitused raamatupidamise kohustuse täitmise kohta. Samuti selgitus, miks on mõlema äriühingu raamatupidamisdokumentides, nende olemasolus ja majandusaasta aruannetes palju ebajärjekindlust ja puudusi. Nt käenduslepingus viidatud aluskohustus ei vasta ei asjaoludelt, summaliselt, ajaliselt ega osamaksete osas käenduse aluskohustuse sisule ja tsiviilkohus ei tuvastanud sama kohustuse tegelikku olemasolu, vaid 88 000 eurose summa olemasolu. See vastuolu on kriminaalmenetluses eraldi hindamata ja kõrvaldamata. Ainuüksi mingite rahasummade ülekandmine C OÜ arvelduskontole ei anna alust lugeda laenulepinguid sõlmituks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-109-11, p 11). Asjaolust, et F andis raha C OÜle arvestades maksekorralduste makseselgitusi, ei tulene eeldust, et poolte vahel oli konkreetsetele 1.11.2015 tingimustele vastav laenuleping (vt RKKKo nr 2-14-61508/73, p 23). Tänaseks hetkeks ei ole avalikes C OÜ ja F OÜ majandusaasta aruannetes võimalik laenude olemasolu tuvastada. Veelgi enam äriühingu likvideerija ja ajutine pankrotihaldur ei suutnud äriühingu raamatupidamise algdokumente tuvastada. F OÜ pole nõuet kinnitatud/esitanud vandeadvokaadist likvideerijale ja vandeadvokaadist ajutisele pankrotihaldurile. Hetkel teadaolev faktiline seis on selline, et laenuandjal ei ole laenusaaja nõuet üldse olemas, kuid käendajad on tsiviilasjade lahendites kohustatud kohtulahendite alusel tasuma. Isegi, kui jätta kõrvale kõik muud küsimused, siis miks ei ole F OÜ andnud C OÜ ajutisele pankrotihaldurile oma nõuetest teada. Kriminaalmenetluse raames on see põhjendatud küsimus ja seda tuleks edasi uurida. Teadaolevalt on täna F OÜ nõudnud käendustena rohkem sisse kui saab lugeda, et eksisteeris üldse väidetavalt aluskohustust 88 000 euro näol. Nii saab eeldada, et on tekkinud olukord, kus laenandja on täna juba käendajate arvel alusetult rikastunud, kuna on nõudnud sisse käendusi enam, kui tegelikku 6(8)

1-23-4647 aluskohustust sai eksisteerida.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kaebus jääb rahuldamata.

1-23-4647 materjali hulgas sisalduvad maksekorraldused perioodist 2014-2017, milledest nähtuvalt on C OÜ andnud korduvalt F OÜ-le laenu kokku suurusjärgus 100 000 eurot (I kd, tl 74-80). Arvestades eelviidatud tõendeid, jääb ringkonnakohtunikule mulje, et tegemist on olnud reaalset majandustegevust omavate äriühingutega, nende tegevused võisid sisaldada arvestatavaid äririske, mida investorid/käendajad kaalusid ja neist üks andis teisele märkimisväärses kogusummas laenu, mille tagasimaksmist võisid kõnealused käendused olla suure tõenäosusega mõeldud tagama. Kuna kogutud tõenditest nähtuvad konkreetsed asjaolud, et laenuandmine toimus ja märkimisväärses summas, siis esineb kõrvaldamata kahtlus KarS § 209 lg 1 objektiivse koosseisu tunnuse, s.o pettusliku teo, osas. Ringkonnakohus nõustub menetlejaga, et nendel asjaoludel ei ole alust rääkida ka võltsimisest ega võltsitud dokumendi esitamisest. Kaebuse väiteid võivad tekitada küsimusi lepingupoolte tegevuse korrektsuses, kuid nagu riigiprokurör märkis, ei võimalda kaebaja väited ja taotletavad menetlustoimingud koguda kirjeldatud olukorras tõendeid, mille pinnalt võiks olla mõeldav tõsikindla süüdistuse esitamine. Seejuures ei ole ringkonnakohtul ka pädevust kohustada prokuratuuri esitama süüdistust, vaid üksnes pädevus juhtida prokuratuuri tähelepanu, kui on eksitud mõne õigusnormi tõlgendamisel või kriminaalasja läbiviimisel jäeti tegemata mõni tõendamiseseme seisukohalt elemetaarne menetlustoiming. Ringkonnakohus ei saa teha kummaski osas uurimisasutusele ega prokuratuurile etteheiteid. Menetleja on analüüsinud kuriteokoosseisude tunnuseid asjakohaselt, tuginenud seaduslikult ja põhjendatult õigetele menetlusnormidele ja kriminaalasjas on tehtud piisavalt uurimistoiminguid. Olles tutvunud kriminaalasja materjaliga, on ringkonnakohtunik seisukohal, et asjas on teostatud elementaarsed uurimistoimingud ja kogutud tõendid kinnitavad vaatamata kaebajate mittenõustumisele, et laenuandmine suure tõenäosusega toimus. Ringkonnakohus nõustub uurimisasutuse ja prokuratuuriga, et sellises olukorras ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et dokumendid võlasuhte eksisteerimise kohta on võltsitud ja käendajaid eksitati väitega selle võlasuhte olemasolu kohta. Ringkonnakohtul pole põhjendatult alust arvata, et kaebuses väljapakutud menetlustoimingud, s.o OÜ F ja OÜ C esindajate kahtlustatavana ülekuulamine ja nende raamatupidaja tunnistajana ülekuulamine annaks tõendamiseseme seisukohalt midagi edasiviivat, uut teavet võrreldes sellega, mis kriminaalasja toimikus juba on ja veelgi enam – võimaldaks kummutada eelmärgitud väiteid. Kaebajate mittenõustumine nii menetlejate kui kohtulahendites esitatud järeldusega, et kõnealune laenusuhe suure tõenäosusega eksisteeris, ei ole niisugune, et kummutaks kahtluse selles küsimuses. Seega leidsid uurimisasutus ja prokuratuur põhjendatult, et kriminaalasjas esineb kõrvaldamata kahtlus KrMS § 7 lg 3 tähenduses, mis tingib KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.