Kohtulahend

1(6)

1-23-2990 kaebuste esitamisel ainult kannatanul. Riigikohtu 11.04.2011 määruses nr 3-1-1-97-10 on märgitud, et KrMS § 37 lg 1 esitatud tingimustel peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga ehk kannatanuks saab olla üksnes see isik, kellele tekitatud kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. See tähendab, et kannatanu kahju ja kriminaalmenetluse eseme vahel on nõutav ka õiguslik seos. Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Ainult sellisel juhul saab kannatanuna käsitletav isik süüdistuskohustusmenetluses teostada KrMS § 207 lg 2 nimetatud kaebeõigust, s.o antud juhul vaidlustada Riigiprokuratuuris Põhja prefektuuri 23.02.2023 kriminaalmenetluse lõpetamise määrust. Samuti on X poolt vaidlustatud määruses selgitatud, et kriminaalmenetluse lõpetamise põhistatud määruse saab KrMS § 207 lg 2 alusel vaidlustada ainult kannatanu ja et KrMS § 206 lg 3 alusel on kannatanul õigus tutvuda kriminaaltoimiku materjalidega. X aga ei ole antud kriminaalasjas kannatanuks ning seda järgmistel põhjustel. Kriminaalasja nr 22231703236 menetlust alustati 10.10.2022 Põhja prefektuuris KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 tunnustel. KarS § 344 ja § 345 sätestatud süüteokoosseisud kaitsevad õigushüvena dokumendi puutumatust ja selle kaudu dokumendiga seotud õiguskäibe valdkonda. Samuti paiknevad nimetatud paragrahvid karistusseadustiku struktuuris 19. peatükis, millesse on seadusandja koondanud avaliku usalduse vastased süüteod. Sama kehtiks ka KarS § 281 lg 1 ettenähtud süüteokoosseisule, mille X on nii oma esialgses kui ka Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses ära märkinud. KarS § 281 lg 1 süüteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on avalik võim, s.o selle funktsioneerimise tõhusus. Riigikohtu eespool viidatud otsuses väljendatud seisukoha järgi ei saa üksikisikut käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. Kõikide nimetatud süüteokoosseisude puhul on aga tegemist kollektiivseid õigushüvesid kaitsvate süüteokoosseisudega, mille puhul ei käsitleta üksikisikut üldjuhul kannatanuna. Seega olukorras, kus kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu korral on kaebaja arvates kahjustatud mõnda tema individuaalset õigushüve, tuleks sellist arvamust ka põhistada. Seda aga X teinud ei ole. Ainuüksi isiku arvamus, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, ei ole kannatanu menetlusseisundi tekkimise alus. X ei ole esitatud kaebuses põhjendanud, et kuidas väidetavalt Y poolt KarS § 344 ja § 345 või ka KarS § 281 lg 1 järgi toimepandud kuritegudega sai konkreetselt talle tekkida selline kahju, mis oleks kõnealuste kuritegudega nii faktiliselt kui õiguslikult seotud. Pelgalt väide, et Y tegevuse tõttu pidi X pöörduma tsiviilkohtusse ning seetõttu alustati tsiviilasja nr 2-22-15103 menetlust, ei saa kuidagi olla aluseks, et määratleda teda kriminaalasjas nr 22231703236 kannatanuna. Samuti nähtub materjalide juures olevast Tartu Maakohtu registriosakonna 18.10.2022 määrusest nr Ü 10077501 / M5, et Tallinnas XXX korteriühistuga seotud ning registriosakonnale 06.09.2022 ja 14.10.2022 esitatud kandeavaldused on peatatud kuni tsiviilasjas nr 2-22-15103 vaidluse lahendamiseni. Eeltoodust lähtuvalt ei tuvastanud Riigiprokuratuur kriminaalasja nr 22231703236 ja X poolt esitatud lisamaterjalide pinnalt tema puhul kannatanu seisundi tekkimise eeldusi, mistõttu asus seisukohale, et kaebaja ei ole käesolevas menetluses isikuks, kellele laieneks kaebeõigus vastavalt KrMS §-le 207. Seega puudub alus kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks. Kuna X ei ole antud menetluses kaebeõigusega isikuks ehk kannatanuks, siis puudub tal igasugune seadusest tulenev alus nõuda ka kriminaalasja nr 22231703236 materjalidega tutvumist. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

2(6)

1-23-2990 Kaebaja märgib, et käesolevalt on põhiküsimuseks kujunenud X kaebeõiguse küsimus, kuriteokoosseisu esinemine Y tegevuses on jäetud menetlejate poolt tahaplaanile ja tähelepanuta. X ei nõustu menetlejatega kummaski küsimuses. Kaebaja hinnangul esineb Y tegevuses kuriteokoosseis ja X on asjaolusid arvestades kannatanu staatuses ja omab seega ka menetluse lõpetamise vaidlustamiseks kaebeõigust. Kaebaja ei nõustu, et kuna KarS § 344 ja § 345 on avaliku usalduse vastased kuriteod, et siis on dokumendi võltsimisega ja selle kasutamisega riivatud ainult kollektiivsed õigushüved. Ka Riigiprokuratuuri viidatud Riigikohtu lahendist (3-1-1-97-10, p-st 23) tuleneb, et üksikisikut tuleb käsitleda kannatanuna, kui pole riivatud üksnes kollektiivne, vaid ka individuaalne õigushüve. Selline lähenemine näitab, et menetlejad ei oma elementaarseid teadmisi ühinguõigusest ja korteriühistu kui mittetulundusühingu põhikirja olemusest ja tähendusest. KÜ põhikiri on oma olemuselt KÜ-sse kuuluvate korteriomanikke vaheline leping, kuna sellest tulenevad korteriomanike vahelised õigused ja kohustused. Põhikirjal on tehinguline iseloom ja see on siduv ühistu liikmete vahelistes suhetes ja suhetes ühistuga ning kõik juhtorganite (üldkoosolek ja juhatus) otsused peavad olema põhikirjaga kooskõlas. Kui KÜ juhatuse liige Y võltsis korteriühistu põhikirja, mis seisnes punktide 5.9 ja 5.15 omavolilises muutmises, nimetatud punktide muutmist ei kajastatud korteriühistu koosoleku protokollis ega kutses ning seejärel esitas Y muudetud punktidega põhikirja Tartu Maakohtu registriosakonnale, on sisuliselt tegemist korteriomanike vahelise lepingu võltsimisega. Seega on iseenesest eelduslikult kahjustatud X kui ka teiste korteriomanike individuaalsed õigushüved ning tulenevalt legaliteedipõhimõtte rikkumisest on menetlus lõpetatud õigusvastaselt. Seejuures viitab kaebaja Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-97-10 märgitule, et tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on just prokuratuuri pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks ja kes saaksid selliselt kindlaksmääratud piiridest lähtuvalt olla kriminaalmenetluses käsitatavad kannatanutena. Samuti viitab kaebuse esitaja, samas lahendis toodule, et isik, kes leiab, et ta on kuriteos kannatanu, saab kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle lõpetamist vaidlustada KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud süüdistuskohustusmenetluse raames. Kehtivas kriminaalmenetlusõiguses ei ole otsesõnu lahendatud küsimust, kas isik, kes enda hinnangul on kuriteos kannatanu, võib taotleda kohtulikku kaitset ka siis, kui kohtueelne menetleja keeldub teda kannatanuna kaasamast toimuvasse kriminaalmenetlusse. PS § 15 lg 1 valguses tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt. Seejuures asub kolleegium KrMS § 2 p-le 4 tuginedes seisukohale, et uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada isikut konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna on isikul võimalik vaidlustada samuti KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud süüdistuskohustusmenetluses. Kaebaja leiab, et Y tegevus on kvalifitseeritav KarS § 344 ja 345 järgi kvalifitseeritavate kuritegudena ning need teod on võltsitud dokumentide esitamisega lõpule viidud. Ei ole tehtud dokumentide ekspertiisi ega dokumentide võrdlemist nii Tartu Maakohtu registriosakonnale esitatud dokumentidega kui ka Y ütlustega uurijale. Mõlemad nii 07.09.2022 kui ka 14.10.2022 kohtu registriosakonnale esitatud 05.09.2022 põhikirjad omavad neile ainulaadseid kokkulangevaid võltsimise tunnuseid, mis on jäetud tähelepanuta. Isegi kui kuriteod poleks lõpule viidud, siis on KarS § 221 tulenevalt ka katsestaadiumisse jäänud kuritegu karistatav. Kuna KarS § 281 sätestatud kuritegu on antud juhul ilmselgelt otseselt seotud KarS § 344 ja 345 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemisega Y poolt, siis tuleb ka selles osas menetlust jätkata ja sel põhjusel on Xl ka selle kuriteo osas menetluse lõpetamise peale õigus kaevata. Kuigi tegemist võib olla kuritegude konkurentsiga, ei ole tavakodanik kohustatud ja õigustatud ise politsei ja prokuratuuri eest kuritegusid kvalifitseerima.

3(6)

1-23-2990 Arusaamatuks jääb ka etteheide, et X pole suutnud oma individuaalse õigushüve riivet ise välja tuua. Õigushüvede riive esinemist või puudumist puudutav analüüs on ilmselgelt menetleja kohustus. Tavakodanik ei peagi seda ise suutma ja ei saa ka eeldada, et kannatanu (isik, kelle hüvesid on riivatud) kaasab kohe menetlusse advokaadi või muu õigusteadmisi omava isiku. Antud juhul tuleb asja menetlust uuendada, sest juhul kui kuriteokoosseisu esinemise ja tõendatuse osas ei piisa ainult kannatanu X ning Y ülekuulamisest, kes on andnud ennastõigustavaid ütlusi ja pole suutnud oma kaitseversiooni tõendada, siis tuleb veel tõendeid koguda. Vaidlust ei ole selles, et Y esitas registrile korteriühistu põhikirja, milles oli muudetud kujul punktid 5.9 ja 5.15. Kuigi X küsis Y-lt tutvumiseks uut põhikirja, siis seda ta vaatamata korduvatele palvetele ei saanud. Seejärel õnnestus X-l korteriühistu põhikiri hankida notari kaudu ning põhikirja uue versiooniga tutvudes avastas ta, et selles oli varasemaga võrreldes punktide 5.9 ja 5.15 sõnastust muudetud. Põhikirja punkti 5.9 uue sõnastuse kohaselt oli üldkoosoleku otsused võimalik vastu võtta isegi siis, kui koosolekut kokku ei kutsuta ning seda tingimusel, et otsuse poolt hääletavad kirjalikult üle poolte ühistu liikmetest. Põhikirja punkti 5.15 uue sõnastuse kohaselt aga piisas dokumendi kätte saaduks lugemiseks faktist kui dokumendi saatja oli selle teele pannud. Sellise sõnastuste eesmärk on lihtsustada üldkoosoleku otsuste vastuvõtmist Y-le kui ühistu liikmele endale sobival viisil. Kriminaalasja kohtueelse uurimise käigus kuulati kahtlustatavana Y üle ning tema ütluste kohaselt koostati uus põhikiri kehtiva põhikirja mingit algset versiooni kasutades, milles olid punktid 5.9 ja 5.15 teise sõnastusega. Põhikirja uut versiooni kohturegistrile edastades ei pannud korteriühistu juhatuse liige Y väidetavalt aga tähele, et need punktid olid teise sõnastusega. Samas tal väidetavalt mingit soovi põhikirja punkte 5.9 ja 5.15 muuta ei olnud ning sellest on teadlik ka kohtute registriosakond. Registris on tänaseni Y poolt esitatud erineva sisuga samanimelised dokumendid, seega tegemist ei ole juhuslike põhikirja versioonide esitamisega, vaid tahtliku tegevusega. Y arvates olevat lihtsalt Tallinnas XXX korteriühistu põhikirja planeeritud muutmise käigus ekslikult sinna sattunud kahe veaga. Tegemist on ilmselgelt ennastõigusavate paljasõnaliste ütlustega, sest põhikirja 05.09.2022 algset versiooni pole ükski ühistu liige kunagi näinud ja sellekohaseid tõendeid ei saagi Y esitada. Y kirjeldatud viisil pole ka võimalik eksida. Lisaks veel, et Y varjas teiste ühistuliikmete eest võltsitud põhikirja esitamist. Asjas on üle kuulamata teised ühistu liikmed peale kannatanu ja Y, mis tähendab, et tõendite kogumiseks on võimalik teha veel täiendavaid uurimistoiminguid. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 1-21-1591, milles on avaldatud, et legaliteedipõhimõtte järgimise kontrolli mehhanismiks on eelkõige mõeldud KrMS §-des 207-208 sätestatud kannatanu õigus vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmist või lõpetamist. Kolleegiumi hinnangul ei tähenda see aga seda, et kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte maksmapanek ei oleks KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeteed kasutamata võimalik. Nii saab KrMS §-s 213 näha prokuratuuri järelevalvemehhanismi legaliteedipõhimõtte järgimise üle. Osutatud paragrahvi lõige 6 annab kõrgemalseisvale prokurörile õiguse hinnata kriminaalmenetlust lõpetava määruse seaduslikkust ka siis, kui kaebajal ei ole KrMS §-st 207 tulenevat kaebeõigust. Kõrgemalseisev prokurör peab ka omal algatusel (ex officio) hindama kriminaalmenetluse lõpetamise või alustamata jätmise seaduslikkust, kui talle saab mis tahes allikast teatavaks tõsiseltvõetav kahtlus, et kõnesolev menetlusotsustus ei pruugi olla seaduslik ja põhjendatud. Seda ka juhul, kui asjakohane teave pärineb isikult, kes ei saa kasutada KrMS §-des 207-208 sätestatud kaebeteed. Kaebaja on seisukohal, et ülalpool esitatud väited ja viidatud Riigikohtu lahendid annavad aluse menetluse uuendamiseks ja jätkamiseks, sest kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole olnud seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4(6)

1-23-2990

5(6)

1-23-2990 määruse tühistamist. Seda seetõttu, et menetleja ongi andnud omapoolse hinnangu talle esitatud asjaolude alusel ning selgitanud, et kuivõrd tegemist on kollektiivseid õigushüvesid kaitsvate süüteokoosseisudega ja X puhul ei ole tuvastatavad asjaolusid, mis annaks aluse teda kannatanuna käsitleda, tuleb jätta tema esitatud kaebus läbi vaatamata. Kui isik sellise seisukohaga ei nõustu, on tal õigus seda vaidlustada ning tuua välja põhjused, miks ta ikkagi leiab, et teda saab kannatanuna käsitleda, seejuures põhjendades ka talle tekitatud kahju. Seda käesoleval juhul tehtud ei ole. Kuigi kaebaja viitab, et tavakodanik ei pea seda oskama, ei ole ka advokaadist esindaja oma esitatud kaebuses sisustanud, kuidas on X õigushüvesid riivatud ja talle kahju tekkinud. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Isiku arvamus, et talle on kuriteoga tekitatud kahju, ei ole kannatanu menetlusseisundi tekkimise alus. Kannatanu mõiste olemust ja sisu on kõrgeima astme kohus selgitanud määruses nr 3-1-1-97-10 ja nii märkinud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga tähendab seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega ja et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb.

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.