1-23-1868/5 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1-23-1868 Kaebuse esitaja leiab, et tegu võib vastata KarS § 120 lg 1 tunnustele. Prokurör märkis sarnaselt varasemate menetlejatega, et KarS § 120 lg 1 ettenähtud koosseis eeldab selle toimepanija poolt kannatanu ähvardamist tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega, kui seejuures on alus karta ka ähvarduse täideviimist. Kuid see ei tähenda pelgalt kannatanus hirmutunde tekitamist, vaid lisaks peab esinema objektiivne alus arvata, et selline ähvardus võidakse tõesti täide viia. Nii on senises kohtupraktikas leitud, et ähvardus peab olema tõsiseltvõetav ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seejuures ei saa ähvardaja poolt öeldut alati vaadelda rangelt iseseisvalt, vaid arvestada tuleb ka konkreetset sündmustikku (Riigikohtu 06.02.2020 otsus nr 1-19-1849). X ja Y kohtusid 17.12.2022 kella 12.00 paiku juhuslikult. Abiprokurör tutvus väärteoasjas nr 231523000007 olevate videosalvestistega ning veendus, et X toimetas 17.12.2022 kella 12.00 paiku aadressile XXX „Fudy“ teenuse kaudu mingi paki. Seejärel pärast paki kohale toimetamist ja nimetatud kinnistult väljumist tekkis tal ilmselt vaidlus Y-ga, keda on videosalvestistel näha alles hetkest kui kohale saabus politsei. Videosalvestiselt on aru saada, et meeste vahel käib vaidlus seoses XXX kinnistu piirdeaia väravaga. X kuriteoteatest nähtub, et üks meesterahvas ähvardas teda nimetatud kuupäeval ja kellaajal XXX maja juures relvaga mis oli ähvardajal taskus ning lõi seejärel tugevalt vastu tema autot Toyota Corolla XXXXXX ja kriimustas (ilmselt autot). X väidete kohaselt süüdistas too võõras meesterahvas, kelleks kuriteoteate kontrollimise käigus osutus Y, teda XXX värava lõhkumises. Menetleja kontrollis X kuriteoteates märgitut, s.o väidetavalt tema ähvardamist Y poolt viisil, et helistas X-le. Helistamise käigus menetleja veendus, et tegelikult mingit relva X vahetult ise ei näinud ning kõnealune väidetav ähvardamine toimus Y poolt suusõnaliselt. Samuti ei nähtu väärteomaterjalide juures olevatelt eelnevalt nimetatud videosalvestistelt, et Y-lt oleks politseiametnike poolt sündmuskohale saabudes leitud mingit relva. Seda kinnitasid politseiametnikud hiljem ka kuriteoteate lahendajale. Abiprokurör nõustus täielikult varasemate menetlejate põhistustega selles, et kuriteoteate lahendamise faasis ja kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise otsustamisel tuleb hinnata, kas kuriteoteates väidetud asjaolud on tõenäolised ja võivad vastata mõne kuriteo tunnustele ehk kas saab rääkida kuriteokahtluse tõusetumisest. KrMS § 193 lg 1 sätestab, et uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad käesoleva seadustiku § 199 lg 1 sätestatud asjaolud. KrMS § 194 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse ajendiks kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. KrMS § 194 lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kriminaalmenetluse alustamiseks peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima temale esitatud materjalide pinnalt siseveendumus, et mingi kuritegu on toime pandud. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal. Seejuures ei ole menetlejal keelatud koguda täiendavat informatsiooni ka kriminaalmenetluse alustamise või mittealustamise otsustamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.2021 määrus asjas nr 1-21-2664). X märkis oma kuriteoteates ja selle täiendustes, et teda ähvardati Y poolt relvaga, kuid tegelikult ta mingit relva vahetult ise ei näinud ja seda ei tuvastanud ka sündmuskohal käinud politseiametnikud. Kuna kannatanu hirmutunne ei saa põhineda ainult tema isikulisel eripäral, siis tuleb eraldi need asjaolud, millel ähvardatu kartus põhines, ka eraldi tuvastada. Vastasel korral realiseeruks KarS § 120 ettenähtud kuriteokoosseis pelgalt kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Seetõttu peaks andma aluse karta ähvarduse täideviimist välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Abiprokurör leidis, et X kuriteoteatest ja selle täiendustest selliseid asjaolusid ei nähtu ja üldse, need on liiga üldsõnalised, et selle põhjal järeldada KarS § 120 lg 1 ettenähtud kuriteotunnuste võimalikku esinemist. Iseenesest võisid X ja Y 17.12.2022 kella 12.00 paiku üksteisega kõvahäälselt sõneleda ja Y võis X-le ka midagi

7.Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X esindaja Vladimir Sadekov, kes palub Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja alustada kriminaalmenetlust. Kaebaja märgib, et ähvardamine eeldab, et ähvardaja ütleks või jätaks muul viisil mulje, et kahju tekitamine sõltub temast, st toimepanija peab tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuse edasist võimalikku käiku, näiteks realiseerib ähvarduse. Ehk ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises isikus hirmutunde tekitamisele. Kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine on võimalik ka teoga, millest kahju tekkimist on võimalik ühemõtteliselt järeldada. Kaebaja märgib, et ainuüksi ähvardus relvaga ei ole ainus tegu. On kindlaks tehtud, et kaebajale kuuluvale sõiduautole Toyota Corolla reg nr XXXXXX on tekitatud kahju ja seda samuti Y poolt. Seda asjaolu on kinnitanud prokuratuur, et tõepoolest selline tegu leidis aset. Kaebaja X pöörab veelkord tähelepanu asjaoludele, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest ei nähtu üheselt, et oleks teostatud mingeidki toiminguid. Ei ole ülekuulatud kannatanut, kahtlustatavat ennast ega uuritud, kas võiks olla keegi antud juhtumites üleüldse tunnistajateks. Sellest tulenevalt ei ole uurimisasutus teinud piisavaid toiminguid, ei ole kogunud tõendeid, vaid on lähtutud ainult kuriteoteates sisalduvast ja on antud sellele umbmäärane hinnang ning tähelepanu väärib fakt, et tehtud on ainult mõni telefonikõne, mille pinnalt asuti arvamusele, et midagi pole tegelikult toimunud. Kaebaja leiab, et ähvarduse sisuks olevat tegevust tuleb hinnata koostoimes teiste kaasnevate ja juba tuvastatud asjaoludega. Ei saa jätta tähelepanuta, et sõiduautole tekitas sama isik kahjustused, kes ähvardas kaebajat ennast ka isiklikult. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Antud juhul õigushüve, mida ähvardamisega rünnatakse, on inimese tervis. Õiguskaitse tervisele tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 28. Objektiivse koosseisu moodustab ähvardamine, mille sisuks on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või

1-23-1868 olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine ning ähvardus peab olema veenev. Ähvardamine on võimalik üksnes tegevuse vormis. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine kannatanule, et temas hirmutunnet tekitada. Tavaliselt toimub ähvardamine suuliselt või kirjalikult esitatud sõnade teel. Ähvarduse teadvustamine on võimalik ka kaudse ehk konkludentse teoga, kui kahju tekkimist on võimalik ühemõtteliselt järeldada. Ähvardaja ei pea sõnaselgelt välja ütlema tapmist, tervisekahjustuse tekitamist või vara rikkumist, küll aga peab tema sõnakasutus või väljendusviis ning muud asjaolud andma kogumis aluse koosseisupärase kahju tekitamise eelduse. Muude asjaolude all on mõeldud näiteks tema varasemat käitumist. Varasem Y käitumine on näidanud, et ta võib ähvardused täide viia. Subjektiivsest küljest eeldab antud koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud siis, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kaebaja leiab, et antud juhul on nii objektiivne kui subjektiivne külg täidetud. Prokuratuuril ei tekkinud esitatud materjalide pinnalt siseveendumust, et oleks mingi kuritegu toime pandud. Samuti on prokuratuuri hinnangul kuriteoteates välja toodu liiga üldsõnaline. Hetkel tekkis tunne, et enne kui tekiks siseveendumus, et mingi kuritegu on toimunud, peabki reaalselt isikuga midagi juhtuma. Enne seda ei ole mingit kuritegu. Kaebajale on tekkinud arvamus, et ähvardust võetakse tõsiselt alles siis kui on reaalselt midagi rasket ja traagilist juhtunud. Alguses on tekitatud kahjustused sõiduautole ja järgmisena võib olla juba X tervis või isegi olla ohus tema elu. Antud juhul Y-l ei tekkinud mitte mingisugustki vastutust, mistõttu suure tõenäosusega tema julgus võis suureneda, teades, et midagi ei tehta. Prokuratuur tõi lisaks välja, et politseiametnike saabumisel sündmuskohale ei leitud mingit relva. Kaebajal on aga kahtlus, kas seda relva üldse otsiti. Millal saabus täpselt politseipatrull, kes sündmuskohale jõudsid? Pealegi, milleks X peaks luiskama tulirelva kohta, milleks on see vajalik.