Kohtulahend

04.01.2023. a jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata.

a esitas X lepinguline esindaja vandeadvokaat M. Gaver kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale taotledes

1-23-1384 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist Y suhtes KarS § 319 lg 1 tunnustel.

1-23-1384 le füüsilist valu ja kehavigastusi (X tõmbas oma korteri välisukse kinni nii, et politseiametniku käsi jäi väidetavalt ukse vahele, misläbi politseinik sai käe verevalumi ja paistetuse). Kõnealuse kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sai politseipatrull 07.12.2022. a õhtul väljakutse peretüli kohta aadressile XXX, kus alkoholijoobes isa väidetavalt ei lase alaealisi lapsi korterist välja ema juurde. Kohale saabunud patrullpolitseinike sõnul palusid nad korteriperemehel ukse avada, et saaks veenduda laste ohutuses, kuid korteris olnud ärritunud ja agressiivselt meelestatud meesterahvas keeldus politseinikele ust avamast ja tegi ebatsensuurseid ähvardusi politseinike aadressil (lubas esimesel sisenejal n-ö hambad sisse lüüa). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt eskaleerus politseiametnike ja korteriperemehe vaheline konflikt vägivaldseks vastasseisuks (korteriperemees lükkas politseiametniku käe ukse vahele, mispeale politseiametnik kasutas gaasi, appi kutsuti veel teisedki politseipatrullid). Ka X poolt 07.12.2022. a õhtul Häirekeskusesse tehtud kõnedest nähtuvalt keeldus X igasugusest konstruktiivsest koostööst kohale saabunud politseiametnikega (telefonikõnes märkis X, et ta ei tee korteriust lahti ega soovi rääkida ukse taga olevate politseinikega, kes tahavad sisse pääseda; X ütles, et ukse taga on naispolitseinik, aga X ei soovi kedagi korterisse sisse lasta; X selgitas, et tema eksnaine tekitab paanikat ja olevat juba 8 korda politsei kutsunud; Häirekeskuse töötaja püüdis X rahustada ja soovitas tal politseile siiski ukse lahti teha, kuid X keeldus sellest otsustavalt, öeldes, et murdku või uks maha jne). Riigiprokurör märkis, et konflikt eskaleerus seetõttu, et X keeldus politseiga koostööd tegemast, keeldus korteriust avamast, et politsei saaks siseneda ja kontrollida olukorda (veenduda laste ohutuses) ning hakkas vastu teenistuskohustust täitvatele politseiametnikele. Riigiprokuröri arvates pidanuks X politseiametnikele korterukse avama ja laskma neil veenduda, et olukord on ohutu. Riigiprokurör leidis, et kuna X keeldus koostööst politseipatrulliga, hakkas politseiametnikele vastu ja kasutas sealjuures vägivalda, siis oli täiesti põhjendatud see, et politseipatrull kutsus teisi politseiametnikke appi ja X suhtes kasutati politseiametnike poolt füüsilist jõudu. Riigiprokurör osundas, et ka kriminaalasja nr 22231703871 materjalidest nähtuvalt, ei sõitnud politseipatrull 07.12.2022. a aadressile XXX välja mitte mingisugusele kuriteosündmusele (vabaduse võtmisele või pantvangidraamale, kuhu oleks saadetud tõenäoliselt eriüksus, aga mitte kaheliikmeline tavapatrull), vaid lahendama peretüli ning täiendavad politseijõud (lisaks ühele patrullile, kes oli saadetud peretüli asjaoludes selgust saama) kaasati alles siis, kui tolle peretüli üks osalistest oli politseile vägivaldselt vastu hakanud (patrulli naisliige oli sisuliselt töövõimetu, ei saanud vasakut kätt kasutada ja materjalidest nähtuvalt vajas kiirabi). Riigiprokuröri arvates nähtub juba sellestki asjaolust, et Y ei esitanud 07.12.2022. a õhtul Häirekeskusele mitte mingisugust kuriteokaebust, vaid küsis lihtsalt nõu ja abi peretüli küsimuses ja Häirekeskus saatiski politseipatrulli peretüli lahendama. Riigiprokurör nõustus abiprokuröriga selles, et olukord oleks võinud väga lihtsalt laheneda, kui X oleks võimaldanud politseiametnikel veenduda, et lastega on kõik hästi, et lapsed ei viibi koos joobes ega ärritunud isaga (riigiprokurör märkis, et joobes võis ju X tol õhtul ka mitte olla, kuid agressiivne ja ärritunud oli ta vaieldamatult, sest see nähtub juba X käitumisest politseiametnikega). Riigiprokurör leidis, et olukorra eskaleerumise tekitas X ise oma käitumisega (mitteallumisega politsei korraldustele, vastuhakkamisega politseinikele ja vägivallaga politseiametniku suhtes) ja politseinikega vastasseisu sattumise pärast ei ole X-l küll vähimatki alust teha etteheiteid oma eksabikaasa Y-le, kes pöördus peretüli puhul nõuande ja abi saamiseks Häirekeskuse poole ja kirjeldas olukorda. Riigiprokurör märkis, et antud juhul on pealegi tegemist täiesti paljasõnalise kuriteokaebusega, sest kaebuses tehakse tegelikult üksnes oletusi selle kohta, et milline võis olla Y poolt 07.12.2022. a Häirekeskusele tehtud kõne sisu. Riigiprokurör leidis, et juhul, mil kuriteoteade

1-23-1384 ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega põhjendatud. Riigiprokuröri arvates on lubamatu selline põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks sügavalt subjektiivsest ja täiesti ebatõsisest kuriteo-etteheitest ajendatuna justkui kriminaalmenetluse esiti ära alustama ning alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas mõne kuriteo tunnused faktiliselt on üldse sedastatavad. Riigiprokurör peab lubamatuks kriminaalmenetluse alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil. Ka Riigikohus on oma praktikas märkinud, et tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et Y ega kellegi teise käitumises ei ole X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri esitatud kuriteokaebuses ega kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 319 järgi kvalifitseeritava kuriteo (valekaebuse) ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Ülaltoodust lähtudes leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on antud juhul õige, põhjendatud ja seaduslik ning X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 23730000001 seonduvas süüdistuskohustusmenetluses ei kuulu rahuldamisele. Kaebuses taotletakse ühtlasi Y poolt 07.12.2022. a Häirekeskusele tehtud telefonikõne salvestise lisamist asja materjalidele, kuna kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates on ringkonnaprokuratuur sellele salvestisele tuginenud, kuid viidatud tõendit kaebajale edastatud ega tutvustatud pole. Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 23730000001 seonduvas süüdistuskohustusmenetluses X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri 16.01.2023. a kaebust lahendades tutvus riigiprokurör väga põhjalikult ka Y poolt 07.12.2022. a Häirekeskusele tehtud telefonikõne salvestisega. Riigiprokurör on kõnealust salvestist X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri kaebuse lahendamisel kasutanud ja salvestis on seega kaebemenetluse materjalide hulgas. Kaebuses märgitakse, et X-le (ega tema lepingulisele esindajale) ei ole kõnealust salvestist edastatud ega seda talle tutvustatud. Riigiprokurör asus seisukohale, et kui X (või tema lepinguline esindaja) soovivad nimetatud salvestisega tutvuda, siis tuleks neil selles küsimuses pöörduda Põhja Ringkonnaprokuratuuri poole.

1-23-1384 vabaduse võtmisele. Seejuures on õiguskirjanduses selgitatud, et vabaduse võtmine on isikule liikumistakistuse loomine, tema kinnipidamine või kinnihoidmine ning vabaduse võtmise tagajärjel saab kannatanu viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Kaebaja väidetav joobeseisund ei viidanudki ka kaebaja hinnangul otseselt mingisuguse kuriteo toimepanemisele, küll aga ilmselgelt mõjutas politseipatrulli arusaama võimalikust kuriteost ning viitas ka sellele, et Y hinnangul oli laps kaebaja oleku tõttu ka ohus. Sellest tulenevalt ongi kaebaja seisukohal, et riigiprokuröri poolt välja toodud Y häirekeskusele edastatud info (et kaebaja ei luba last kodust välja) viitab, et Y esitas kaebaja suhtes kuriteokaebuse. Seejuures on oluline rõhutada veelkord, et Y esitatud kaebusest tulenevalt reageeris sündmusele politsei. Riigiprokurör on määruses välja toonud, et kriminaalasja nr 22231703871 materjalidest nähtuvalt ei sõitnud politseipatrull 07.12.2022 aadressile XXX välja mitte mingisugusele kuriteosündmusele, vaid lahendama peretüli. Kaebaja jaoks on selline seisukoht arusaamatu, kuivõrd riigiprokuröri poolt viidatud Y tehtud kõnest häirekeskusele ei nähtunud, et tegemist oleks peretüliga, vaid Y viitas sõnaselgelt sellele, et last hoitakse vägisi kinni ega lasta tal lahkuda. Siinkohal on oluline märkida, et kaebaja tegi patrullpolitseinikega videokõne, kus andis teada, et lapsega on kõik korras ning ta ei soovigi lahkuda. Seejuures öeldi kaebajale selles samas videokõnes, et politseipatrull tuli sündmuskohale seetõttu, et Y oli teavitanud, et laps on ohus ning kaebaja hoiab teda pantvangis. Seega viitasid sündmuskohale tulnud patrullpolitseinikud ise kaebajale, et reageeriti siiski teatele, mille kohaselt ei lubata lapsel lahkuda ning seejuures on laps ka ohus, kuivõrd kaebaja olevat joobes. Kaebaja hinnangul viitavad need asjaolud üheselt sellele, et Y esitas häirekeskusele helistades kuriteokaebuse ning patrullpolitseinikud reageerisid olukorrale kui võimalikule kuriteole. Veelgi enam viitab patrullpolitseinike teadmisele võimaliku kuriteo toimepanemise kohta nende käitumine sündmuskohal. Nimelt teavitas kaebaja patrulli, et lubab ühe politseiametniku tuppa kontrollima lapse heaolu, millega patrull ei nõustunud. Veidi aega hiljem tulid politseiametnikud tagasi kahe patrullekipaažiga. Politseiametnikud ning kaebaja rääkisid ukse vahelt ning kaebaja lubas taaskord, et laseb ühe politseiametniku sisse lapse heaolu kontrollima. Seega oli kaebaja nõus, et politseiametnik kontrollib lapse heaolu, ent sellise lahendusega politseiametnikud ei nõustunud. Selle asemel kutsus esialgne politseipatrull hoopis abijõude juurdegi. Seega pidi kaebaja hinnangul olema sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikel veendumus või vähemalt esialgne arvamus sellest, et last ei lubata kaebaja juurest ära ning laps võib olla ka ohus. Seega esitas Y telefoni teel kaebaja suhtes kuriteoavalduse, et kaebaja hoiab nende ühist last jõuga kinni, kuigi laps soovib lahkuda. Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu vastupidist. Kuigi prokurör on väitnud, et kaebaja on Y häirekeskusele tehtud kõne kuulmata teinud „oletusliku tõlgenduse“, et tegemist oli kuriteokaebusega, siis nähtub ka riigiprokuröri väljatoodust, et Y viitas kõnes üheselt sellele, et kaebaja ei luba lapsel lahkuda. Kaebaja hinnangul seega esitas Y info, mille põhjal on võimalik sedastada, et toime on pandud KarS §-s 136 sätestatud kuritegu. Seejuures, kuivõrd laps on alla 18-aastane, siis on tegemist KarS § 136 lg-s 2 sätestatud kvalifikatsiooniga. Kaebaja aga ei hoidnud last nn jõuga kinni, vaid laps oli avaldaja juures vanemate ühisel kokkuleppel, samuti ei soovinud laps kaebaja juurest lahkuda. Y esitas kuriteokaebuse kaebaja suhtes, seega on Y viidanud kaebuses üheselt identifitseeritavale isikule. Lisaks avaldas Y väidetava kuriteo kohta sellise info, millest nähtuvad teo asjaolud ja kuriteo olemus, st kuriteotunnused KrMS § 194 lg 2 mõttes. Kaebaja hinnangul on täidetud ka valekaebuse esitamise subjektiivne teokoosseis. Subjektiivne koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st on teadlik, et esitab valekaebuse. Selleks peab toimepanija teadma, et isik, kelle kohta ta kaebuse esitab, ei ole kuritegu toime pannud (kuritegu ei ole kas üldse toime pandud või ei ole seda toime pannud tema näidatud isik). Kaebaja on jätkuvalt veendunud, et Y esitas valekaebuse vähemalt otsese

1-23-1384 tahtlusega KarS § 16 lg 3 järgi, kuivõrd Y teadis, et tema poolt väidetud kuritegu ei ole üldse toime pandud, st kaebaja ei hoia nende ühist last seadusliku aluseta kinni. Y oli teadlik, et kõnealuse päeva osas oli vanemate vahel olemas selge kokkulepe, mille kohaselt laps pidi olema isaga. Samuti soovis laps isaga olla. Seega on täidetud ka valekaebuse esitamise subjektiive koosseis. Riigiprokurör on asunud seisukohale, et kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kaebaja on seisukohal, et on nii kuriteoavalduses kui ka esitatud kaebuses veenvalt näidanud, millised on Y käitumises ilmnevad kuriteotunnused. KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtuvalt peaksid seega uurimisasutus ja prokurör oma pädevuse piires kuriteo asjaolude (tunnuste) ilmnemisel alustama ja toimetama kriminaalmenetlust sõltumata mistahes isiku arvamusest, st ka menetleja või prokuröri enda arvamusest. Seejuures on oluline, et vastupidiselt juba alustatud kriminaalmenetlusele toimib kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta – kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada. Kaebaja leiab, et kuivõrd esineb nii ajend kui ka alus menetluse alustamiseks, seejuures on ajendis esitatud faktilised asjaolud eluliselt usutavad ning annavad alust kriminaalmenetluse alustamiseks, tuleb kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsus tühistada ning kriminaalmenetlus igal juhul alustada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-23-1384 määruses käsitlenud ja põhjendanud, miks asus selle pinnalt seisukohale, et tegemist on nõu küsimisega, mitte aga kuriteokaebusega. Ringkonnakohus märgib, et lisaks riigiprokuröri poolt avaldatule kõne sisu ja sellele antava hinnangu osas, tuleb tähele panna sedagi, et tehtud telefonikõne alusel kriminaalmenetlust läbi viidud ei ole. Samuti pole selle alusel tehtud nt kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustust, st et ka formaalselt pole seda kuriteoavaldusena käsitletud. Mitte iga politseipatrulli poolne kontroll ei päädi kriminaalmenetlusega. Asjaolu, et kaebaja sellega ei nõustu ja tõlgendab seda vastupidiselt, ei anna aga alust Y suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks.

1-23-1384

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.