Kohtulahend

1-23-1164 Riigiprokuratuuri määrus

1-23-1164 kuidas kõik toimus. Tüli nägi pealt ka minu 7 aastane tütar C. Ma ei öelnud Y-le midagi vastu, sest olin tema peale väga vihane, et ta ei usalda mind ning süüdistas petmises. 06.05.2021 toimunud ülekuulamisel on X märkinud, et „ma ei tea, kus mul tekkisid kehale sinikad. Mul võisid sinikad mõlemale jalale ka sellest, et ma närvipingest kratsin end võisin lüüa ka end millegi vastu. Ma ei tea kindlalt öelda mismoodi mulle tekkisid sinikad. X 06.05.2021 ütlustest lähtuvalt ei tunnistanud ta 11.03.2021 Y poolt füüsilise vägivalla toimepanemist ning märkis, et „11.03.2021 oli meil Y-ga sõnavahetus. Füüsilist vägivalda polnud minu teada. 22.03.2021 toimunud episoodi kohta selgitas X samal ülekuulamisel, et „20.03.2021 oli meil jälle tüli.//Meie sõnavahetusele järgnes Y poolt lükkamine. Y lükkas mind ühe käega. //Y lükkas mind 1-2 korda. Ma arvan, et Y võis mind lükata ühe korra köögis ja teist korda koridoris. Ma võisin end ära lüüa vastu seina või vastu ukse pihta. Ma olin ka emotsionaalselt ärritunud ega mäleta.“ 07.09.2021 toimunud ülekuulamisel on kannatanu avaldanud, et „mulle on meenunud, et 11.03.2021 tõukas mind Y. Ta lükkas mind vastu kappi. Tüli toimus köögis. Peale lükkamist tundsin esialgu viha ja mõne hetke pärast tundsin valu. //20.03.2021 oli mul järjekordne tüli Y-ga. Y lõi mind jalaga kõhtu, ma vihastasin ja tundsin valu. Y jätkas minuga vägivallatsemist ja tõukas mind ka vastu seina. Ma tundsin järjekordset valu.“ Kannatanu ülekuulamise protokollidest lähtuvalt on ta mitmel korral erinevalt kirjeldanud 11.03.2021 ja 20.03.2021 toimunud episoode, mis seab tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. Riigiprokurör nõustus menetleja väidetega selles, et kannatanu ütlused on vastuolulised. Lisaks sellele on vastuoluline ka see, mida kannatanu on paralleelselt avaldanud kolmandatele isikutele. Nt on kannatanu saatnud verevalumist pildi ka tunnistaja W-le ning rääkinud talle, et hematoomid tekitas talle Y, lüües teda jalaga. Kusjuures tähelepanu tuleb juhtida sellele, et kannatanu oli pildid edastanud tuttavale 20.03 ja 23.03.2021, samas kui politseis ülekuulamisel rääkis ta jalaga löömisest esimest korda alles 07.09.2021. Lisaks pöörab riigiprokurör tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitaja väited Y alkoholi tarvitamisest väidetavate kuritegude toimepanemise ajal on samuti vastuolulised. 23.03.2021 kannatanuna ülekuulamisel mainis X, et 11.03.2021 „mõlemad ei olnud me tarvitanud alkoholi.“ 20.03.2021 episoodi kohta ei märkinud X, kas Y on alkoholi tarvitanud või mitte, aga tunnistajatele W ja F mainis X, et Y oli purjus. Märkimist väärib ka see, et kõnesalvestisel, mille Y politseile edastas ja mille puhul X enda väitel ei teadnud, et elukaaslane nende 25.03.2021 vestlust salvestab, ei räägi kannatanu midagi Y poolsest vägivallast enne, kui saab vestluse käigus teada, et Y on vestlust salvestanud. Enne seda on X vestluses elukaaslasega avaldanud, et tema sinikad võisid tulla kraapimisest, sest tal on kehv verevarustus või siis väga lihtsalt ka valesti magamisest või enda ära löömisest. X on vestluses avaldanud: „C läks kogemata mingisuguse asjaga mulle vastu, mul tuli juba siis plekk. Ei läinud üldse kõvasti.“ Ehkki Y küsis vestluse jooksul korduvalt X-lt otse, kas tema põhjustas naisele need hematoomid, põikles X sellele küsimusele vastamisest kõrvale ja tõi selgituseks välja muid asjaolusid nagu nt närvipinge ja kratsimine. Eeltoodule tuginedes ei nõustu riigiprokurör kannatanu esindaja väidetega selle osas nagu oleks Y kaitseversioon pelgalt teoreetiline ega haakuks ühegi teise kogutud tõendiga. Y on esitanud omapoolse tõendina tema ja X vahelise 25.03.2021 toimunud vestluse salvestise, mis suurendab juba kannatanu enda ülekuulamiste pinnalt tekkinud kahtlusi kannatanu poolt antud ütluste usaldusväärsuse osas. Kannatanul fikseeritud vigastuste tekkemehhanismi on hinnatud kohtuarstliku ekspertiisi käigus, ent ka selle tulemusel on ekspert vaid ühe, vasakul pool seljal oleva verevalumi kohta arvanud, et see on iseloomulik tömbile traumale ja see võib olla saadud näiteks kukkumisest vastu kõva tömpi pinda või eset või ka löögist kõva tömbi esemega. Samas ei välista see eksperdi hinnang kannatanu enda poolt Y-ga peetud vestluses avaldatut, et ta võis end ka ise ära lüüa või võis talle hematoomi tekitada tema tütar, kes oli talle mingi asjaga vastu läinud. Riigiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust ega ka võimalust koguda täiendavaid tõendeid, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et välja on selgitatud kõik 3(11)

1-23-1164 võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Käesolevas menetluses on üle kuulatud kõik võimalikud teadaolevad isikulised tõendiallikad ning uuritud dokumentaalseid tõendeid. KrMS § 61 näeb ette juhised, kuidas peab toimuma tõendite hindamine. Ka kohtueelses menetluses tuleb lähtuda kohustuslikest tõendite hindamise põhimõtetest, milleks on, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Riigiprokurör leiab, et tõendeid on hinnatud objektiivselt nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid põhjendamatult teistele. Kui aga tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (RKKK 3-1-1-24-06 ja 3-1-1-78-05). Nii on ka antud juhul toimitud. Riigiprokurör märkis täiendavalt, et tunnistaja F antud ütlused ei ole lubatavad tõendid KrMS § 63 lg 1 mõttes. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. F on oma ütlustes väljendanud, et „X näitas mulle ka sinikat enda telefonis pildina kui käis minu kodus. Aeg oli mai algul. Millal sinikas tekkis ma ei tea. X rääkis mulle, et Y oli purjus ning tuli talle kallale armukadedusest.“ Kuivõrd väidetavad vägivallaepisoodid toimusid 11.03. ja 20.03.2021 ja tunnistaja sõnul rääkis kannatanu talle toimunust mai alguses, siis ei saa kindlasti öelda, et kannatanu oleks olnud sel ajal veel vahetult tajutu mõju all, mistõttu tuleb F ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. F ütlusi võiks käsitleda äärmisel juhul iseloomustava materjalina kahtlustatava tausta osas, ent konkreetsete uurimisaluste vägivallaepisoodide kohta need ütlused täiendavat tõendusteavet ei anna. Toimiku materjalide pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, et 11.03.2021 ja 20.03.2021 on Y toime pannud kuriteod, mis vastavad KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 tunnustele. Ei ole välistatud, et osapoolte vahel olid konfliktid, mis võisid lõppeda kehalise väärkohtlemisega, kuid olemasolevate tõendite pinnalt ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et X on saanud verevalumid just Y tegude tagajärjel. X on kriminaalmenetluse jooksul üle kuulatud kolm korda ning alles viimasel ülekuulamisel on ta tõsikindlalt väitnud, et Y on teda tõuganud, mille tulemusena tekkisid tal sinikad ning lisas, et 20.03.2021 lõi Y talle jalaga kõhtu. Ei saa välistada asjaolu, et X on oma ütlusi täiendanud seoses Riigiprokuratuuri 12.08.2022 määrusega. Kriminaalmenetluses aga tuleb isiku süü tõsikindlalt tuvastada. Juhul, kui isiku süüd tõsikindlalt tuvastada ei õnnestu, ei saa isikule kuriteo toimepanemist ette heita. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu täiendavaid menetlustoiminguid, mida antud asjas täiendavalt läbi viia. Samuti tuleb nõustuda, et kogutud tõendite alusel ei ole Y süü talle etteheidetud tegudes tõsikindlalt tõendatud. KrMS § 7 lg 3 järgi tuleb kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus tõlgendada kahtlustatava kasuks. Selliseid kahtlusi ei ole käesolevalt kõrvaldatud ja ei nähtu, et neid oleks võimalik kõrvaldada täiendavate menetlustoimingutega. Seega on kriminaalmenetlus õigesti lõpetatud. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1-23-1164 samuti lüües kannatanut jalaga kõhtu. Tunnistaja sõnul on ta näinud kannatanu kehal sinikaid kõhul, seljal, jalgadel. Sündmust pealt näinud tunnistaja selgitab oma mõistetavalt sõnadega toimunut, ning annab veenvalt ja usutavalt menetlejale edasi, mida ta toimunust mäletab. Vaidlusalusel juhul on toimunut pealt näinud lapse ütlused oluliseks otseseks tõendiallikaks, mille kõrvalejätmist tuleks ka veenvalt põhistada. Praegusel juhul on prokuratuur selle määruses täielikult tähelepanuta jätnud. Kannatanu rõhutab täiendavalt, et üldjuhul on lähisuhtes toime pandud kehaline väärkohtlemine käsitletav peitkuriteona. Riigikohtu praktikas ei ole välistatud isiku süüdi tunnistamist kaudsetele tõenditele tuginevalt (Riigikohtu otsus 3-1-1-8-10 p 10). Vastasel juhul oleks oluliselt raskendatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida endast ka käesolevad süüteod kujutavad. Vaidlusalusel juhul aga on lisaks kaudsetele tõenditele olemas ka otsesed tõendid (kallaletungi pealt näinud tunnistaja ütlused ning tõendid kannatanu vigastuste kohta). Seega on kummastav, et prokuratuur on stressiseisundis kannatanu ütluste mõningate vastuolude esinemise tõttu pidanud kriminaalmenetluse lõpetamist põhjendatuks, hoolimata kuritegu pealtnäinud tunnistaja ütlustest. Prokuratuur on määruses jätnud kuritegu pealt näinud tunnistaja ütlused aga hoopis tähelepanuta ning käsitlemata. Kannatanule heidetakse ette, et kolmel erineval ülekuulamisel antud ütlused on sedavõrd vastuolulised, et kuriteo toimepanemist ja isiku süüd ei ole võimalik tuvastada. Kannatanu arvates ei ole prokuratuuri järeldused vastuoludes põhjendatud. Lisaks ei ole teatavates vastuoludes midagi erakordset, kuivõrd juba esimeste ütluste pinnalt on arusaadav, et kannatanu oli oma elukaaslase käitumisest ja võimalikust perekonna purunemisest väga tugevas šokiseisundis (ütlused anti 3 päeva pärast II sündmuse toimumist) ning mõned detailid (sh konkreetselt jalaga tõukamine/loomine) meenusidki kannatanule alles hiljem. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kannatanu oli sündmuste toimumise ajal rase ning mures oma sündimata lapse pärast. Kriminaalmenetluse lõpetamise I määruse kohaselt suhtles tunnistaja politseiametnik AK kannatanuga esmalt 23.03.2021 Järvamaa Haigla EMO osakonnas. Kannatanu oli väliselt hirmunud ega soovinud esialgu ütlusi anda, vajas menetluse osas mõtlemisaega. Suhtlus kannatanuga oli salvestatud vormikaameraga. Kannatanu leiab, et prokuröri etteheiteid, kuidas kannatanu näiteks II ülekuulamisel märkis: „13.03.2021 füüsilist vägivalda polnud minu teada“ on otsitud, arvestades, kuidas I ülekuulamisel (23.03.2021) annab kannatanu ütlusi, kuidas ta Yt kardab ning on olnud pikka aega ka vaimse vägivalla ohver. Seda kinnitavad ka politseiametniku AK ütlused, kes kinnitas, et kannatanu oli väliselt väga hirmunud ja kartis anda vägivalla kohta ütlusi. Asjaolu, et kannatanu andis 23.03.2021 esmastes ütlustes uurijale teada, et kannatanu justkui „ei tundnud väärkohtlemise hetkel midagi“, oli arusaadavalt põhjustatud kannatanu šokiseisundist ning täiendavalt ka perekondlikust sõltuvussuhtest tingitud kartusest või hirmust perekonna võimaliku lõhkimineku pärast. Sellisel juhul on eluliselt usutav, et kannatanu ei tea, kui täpseid ütlusi anda ning võib asuda väärkohtlejat teatud määral kaitsmagi – veelgi enam võib kannatanu seda teha ka hirmust väärkohtleja võimaliku kättemaksu eest. Seda kinnitavad mh kannatanu ütlused: „Seekord lükkas mind vastu seina, ma tõesti ei tundnud midagi, ma olin tohutult vihane. // Jällegi nägi meie tüli pealt minu tütar. Y poolt toimub pidev vaimne terror. // Ma kardan Yt, sest ma tahan, et pere toimiks ja kõik oleks hästi. Ma ootan Y last. Y on teadlik, et ma olen lapseootel.// Ma soovin jätkata Y-ga suhet//Minu elu osas on vaimne terror Y poolt igapäevane. Ma soovin temaga koos elu jätkata ja ühiselt suhet parandada. Minu elu osas on vaimne terror Y poolt igapäevane. //Vaimse terrori osas olen rääkinud sõbrannale, füüsilisest vägivallast mitte. Kuivõrd kannatanu on andnud ütlusi, mille kohaselt ta soovis elu koos Y-ga jätkata, ei ole mitte midagi eriskummalist ka selles, et 25.03.2021 telefonivestluses kannatanu otsesesõnu Y füüsilises vägivallas ei süüdistanud. Arvestades, et kannatanu oli kannatanud füüsilise ja ka vaimse vägivalla all juba väga pikka aega ning kuna see oli muutunud igapäevaseks, on inimlikult mõistetav, et kannatanu oli vägivallaga 5(11)

1-23-1164 sedavõrd harjunud, et esialgu ei pidanud kannatanu seda isegi mainimisväärseks. Ka see selgitab, miks ei pidanud kannatanu vajalikuks 25.03.2021 telefonivestluses Y-le füüsilist vägivalda mainida. Viidatu ei tähenda omakorda, et kannatanule ei langenud osaks ulatuslik füüsiline vägivald. Kannatanu arvates seisnevad prokuröri poolt esitatud väited kannatanu ütluste „suurte vastuolude“ kohta endiselt nn pisidetailides nokkimises. On fakt, et alaealine tunnistaja on kinnitanud, et nägi mõlemal korral vägivalda pealt. Kannatanu on korduvalt kõikidel ülekuulamistel kinnitanud, et tema suhtes tarvitati füüsilist vägivalda. Veelgi enam – infolehte täites vastab kannatanu menetleja küsimusele „Kas te füüsilist valu ka tundsite?“ esmalt „Mhmh“ ning selgitab siis, et „kui Sa kuhugi vastu kukud, siis ikka tunned ju“ ning viitab hematoomidele, mis haiglas tuvastati. 31.03.2021 tunnistajana ülekuulatud W teab, et tema tuttavatel X-l ja Y-l on suhtes probleeme. Ühtlasi kinnitab tunnistaja, et kannatanu rääkis talle, et Y teda lõi ja näitas ka kehal olevaid sinikaid, samuti edastas kannatanu tunnistajale vigastuste kohta pildid. Kannatanu arvates on teatavat laadi vastuolud ütlustes täiesti loomulikud. Seda eriti juhul kui sündmusest on möödunud teatav aeg. Esiteks tajuvad inimesed sündmusi erinevalt ja väga erinev on inimeste võimekus pöörata sündmuste keerises tähelepanu kõikidele detailidele (eriti olles šokiseisundis) ning veelgi enam on keeruline hiljem piinliku täpsusega kõike menetleda. Prokuratuuril on ebareaalne ootus, et kannatanu oleks otsekui robot: mäletab 100%-liselt iga pisidetaili ning sealjuures on tema jutt kõikides pisiasjades, peensusteni teiste tõenditega 100% kokkulangev. Kannatanu arvates viitaks just kirjeldatud situatsioon üpris suure tõenäosusega võimalusele, et kannatanu on oma mälestusi endale sobivas suunas „korrigeerinud“. Tegelikult ei ole kannatanu ütlused omavahel vastuolus (eriti olulistes küsimustes). Kannatanule jäävad nii menetleja kui prokuröri meelevaldsed järeldused arusaamatuteks ka seetõttu, et esimestes 23.03.2021 antud ütlustes kinnitab kannatanu, et teda tõugati mõlemal korral. Samuti kinnitas kannatanu, et tema tütar nägi vägivalda ja tõukamist mõlemal korral pealt. 26.03.2021 tunnistajana ülekuulatud alaealine C ütluste kohaselt lükkas Y kannatanut käe ja jalaga koridoris vastu seina, samuti lüües kannatanut jalaga kõhtu. Tunnistaja sõnul on ta näinud kannatanu kehal sinikaid kõhul, seljal, jalgadel. Kannatanu kinnitab veelkord, et loomulikult oli tal tõukamise ja löömise tagajärjel valus, lihtsalt sel hetkel (esmaste ütluste andmise ajal) ei osanud kannatanu menetlejale toimunut võibolla täpsemalt kirjeldada. Samuti oli kannatanul kehas šokiseisundist tingituna väärkohtlemise hetkel adrenaliinitase sedavõrd kõrge, mistõttu võis kannatanule tunduda, et tal ei olegi valus. Arvestada tuleb asjaoluga, et olukorras, kus elukaaslane, kelle last sa ootad ja kellega sa oled pikka aega lootnud peret luua, sind vägivaldselt kohtleb, võib hingeline valu olla sedavõrd suur, et füüsiline valutunne võibki jääda närvisüsteemis ja ajus registreerimata, mis omakorda ei tähenda seda, et kannatanu füüsilist valu ei tundnudki. Seega, arvestades toimunu objektiivseid tehiolusid, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kannatanu mitte mingisugust valu ei tundnud. Kuivõrd pärast toimunut tundis kannatanu seljapiirkonnas tugevat valu, siis hirmust nii enda kui ka loote tervisliku olukorra pärast, pöörduski ta EMO-sse. Ka objektiivse kõrvalseisja vaatevinklist, on täisealise meesterahva poolt raseda naise (kelle rasedustest ründaja on teadlik) tõukamine ja jalalöök kõhtu hinnatav valutekitavate tegudena. Analüüsides nii alaealise tunnistaja ütlusi, kannatanu ütlusi ning teiste tunnistajate (sh F) ütlusi kogumis, puudub mistahes alus kahelda kannatanu sõnades. Kannatanu sõnul tekkis talle väärkohtlemise tagajärjel seljale verevalum. On eluliselt usutav, et jalaga tõukamise tagajärjel võis seljale tekkida verevalum. Kokkuvõtvalt on prokurör on jätnud arvestamata lähisuhtes toimepandud kuriteoliigi eripära ja tehiolud. Vastavalt omaksvõetud kohtupraktikale ei tule diametraalsete vastuolude esinemise korral asuda hindama milliseid sama isiku vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas isiku taolisi ütlusi saab üldse pidada usaldusväärseteks. Lahendi 3-1-1-25-15 p-s 7 on Riigikohus leidnud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus 6(11)

1-23-1164 kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 12). Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Viidatud lahendist ei tulene mitte kohtu kohustus, vaid võimalus tunnistada osa ütlustest usaldusväärseks ja olenevalt kriminaalasja eripärast kasutada neid tõendina. Eelnevast tuleneb, et ka juhul kui kannatanu poolt erinevatel aegadel antud ütlused on omavahel diametraalselt vastuolus, ei ole kohtupraktika järgi kannatanu ütlusi võimalik täielikult kõrvale jätta, vaid üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Samas on ilmne, et käesolevas kaasuses ei ole kannatanu ütlused mitte kunagi olnud diametraalselt vastuolus. Ainuüksi seetõttu on kannatanu ütluste kõrvale jätmine ja ebausaldusväärseks nimetamine arusaamatu. Prokurör on osundanud, et kannatanu on andnud vastuolulisi ütlusi seoses võimaliku alkoholi tarvitamisega Y poolt. Kannatanu ei mõista, miks on prokuröri arvates võimalik alkoholi tarvitamine sedavõrd oluline asjaolu, mis kinnitab kannatanu ütluste täielikku ebausaldusväärsust ja vastuolulisust. Lisaks ei ole võimalik tuvastada, mis on siis see konkreetne vastuolu. Prokurör nendib, et 23.03.2021 ülekuulamisel ütleb kannatanu: „mõlemad ei olnud tarvitanud alkoholi“. 20.03.2021 episoodi kohta ei selgitanud kannatanu, kas alkoholi tarvitati või mitte, aga tunnistajatele mainis, et Y oli purjus. Kannatanu ei ole seega kordagi uurijale kinnitanud, et Y ei olnud kindlasti alkoholi tarvitanud. Milles seisneb viidatud vastuolu jääb arusaamatuks. Prokuröri järeldused on seega meelevaldsed. Olukorras, kus rasedat kannatanut lüüakse jalaga kõhtu ja tõugatakse nii tugevasti, et kannatanu alaealine laps näeb seda pealt, puhkeb nutma, hüüab, et „ära löö emmet“ ja tunneb hirmu, tuleb keskmise kõrvalseisjana asuda seisukohale, et kannatanu tundis füüsilist valu. Ehk kohtupraktikas on leitud, et ka juhul kui kannatanu ei soovi süüdistavale midagi inkrimineerida, on võimalik tuvastada lähisuhtes toime pandud vägivalla kuritegu. Seetõttu ei ole ka kannatanu enda ütlused sedavõrd määravad. Prokuratuuri järeldused on seda enam kummastavad, kuivõrd 01.12.2022 määruses leiab uurija, et kahtlustatava käitumine on taunitav. Ehk osundusega Y tegevusele leiab menetleja 01.12.2022, et igasugune füüsiline vägivald ei ole kindlasti aktsepteeritav. Igale vägivallale tuleb reageerida ja kannatanu nõustumine üldse pöörduda õigusorganite poole on tunnustusväärne tegu. Samuti löömine, tõukamine, lükkamine lapseootel naise suhtes on täiesti väär käitumine. Ehk menetleja annab juba 01.12.2022 määruses vastuolulisi selgitusi ning teeb vastuolulisi järeldusi. Ühelt poolt leiab uurija, et Y on olnud füüsiliselt vägivaldne, löönud ja tõuganud oma lapseootel naist, kuid ometi tuleks kriminaalmenetlus lõpetada. Kuidas on sellises olukorras võimalik asuda seisukohale, et kannatanu valetab ja soovib Y „süüdlaseks lavastada“. Seega, isegi kui jätta kannatanu ütlused tõendikogumist osaliselt välja, on kriminaalasjas kogutud piisavalt tõendeid, mis annavad tõsikindla aluse väiteks, et Y on tekitanud kannatanule kehavigastusi ja valu. Pärast Riigiprokuratuuri 12.08.2021 määrust kogutud tõendid tõendavad täiendavalt, et KarS § 121 lg 2 p 2, 3 sätestatud koosseisutunnused antud juhul esinevad. Mõlemad kogutud tõendid (nii kannatanu 07.09.2021 ütlused kui ka 05.10.2022 ekspertarvamus) kinnitavad kogumis muude tõenditega täiendavalt, et KarS § 121 lg 2 p 2, 3 sätestatud koosseisutunnused antud juhul esinevad. Kannatanule jääb mõistmatuks, miks heidetakse määruses kannatanule ette ütluste muutumist, olukorras, kus menetleja vastavalt riigiprokuröri juhistele esitab otsese kannatanule küsimuse valu tundmisega seoses ning kannatanu kinnitab, et ta tundis valu. Ehk määruse järeldustest võib sisuliselt välja lugeda, et juhul kui kannatanu oleks III ülekuulamisel valu tundmist eitanud, oleks kriminaalasi kuulunud koosseisu tunnuste puudumise tõttu lõpetamisele (valu puudumise tõttu) ning kui kannatanu III ülekuulamisel valu tundmist kinnitas, kuulub menetlus samuti lõpetamisele,

7(11)

1-23-1164 kuna kannatanu järelikult ei räägi tõtt, sest I ülekuulamisel kannatanu sedavõrd selgelt valu tundmist ei kinnita. Prokuratuur on põhjendamatult jätnud tähelepanuta ka teiste tunnistajate ütlused: W kinnitab 31.03.2021 ütlustes, et kannatanu saatis talle fotod Y tekitatud sinikatest ning kannatanu kinnitas, et sinikad tekitas talle Y, lüües teda jalaga. Tunnistaja F on andnud ütlusi, kuidas Y oli temaga korduvalt kooselu jooksul füüsiliselt vägivaldne (F selgitas, kuidas Y oli temaga olnud varem füüsiliselt vägivaldne, teda lükates, tõugates ning ükskord kõrvakiilu andes ning kõrist tõstes). Analüüsides nii alaealise tunnistaja ütlusi, kannatanu ütlusi ning teiste tunnistajate (sh F) ütlusi kogumis, puudub mistahes mõistuspärane alus kahelda vägivalla toimumises. Kannatanu sõnul tekkis talle väärkohtlemise tagajärjel seljale verevalum. On eluliselt usutav, et jalaga tõukamise tagajärjel võis seljale tekkida verevalum. Ka 05.01.2022 ekspertarvamus sedastab üheselt, et vasakul pool seljal olev nahaalune verevalum on samuti iseloomulik tömbile traumale ja see võib olla näiteks saadud kukkumisest vastu kõva tömpi pinda või eset või ka löögist kõva tömbi esemega. Seega on ekspert tuvastanud, et seljal olev verevalum võib olla saadud ka löömise, lükkamise ja tõukamise (ehk vägivalla) tagajärjel. Menetleja ei järginud riigiprokuratuuri 12.08.2021 määruses toodud kohustuslikke juhiseid ning Riigiprokuratuur ei kõrvaldanud menetleja minetusi. Riigiprokurör asus seisukohale, et 12.08.2021 määruses osundatud puudused senises menetluses tuleb uuendatud kriminaalmenetluse käigus kõrvaldada. Ühtlasi osundas riigiprokurör, et kui kohtueelne menetleja ja/või menetlust juhtiv prokurör on pärast täiendavat menetlust jätkuvalt seisukohal, et menetlus kuulub lõpetamisele, tuleb seda ka kõiki käesolevas määruses väljatoodud seisukohti analüüsides ning asjakohaselt põhistades selgitada. Kuigi Riigiprokurör leidis oma 12.08.2021 määruses, et hematoomide olemasolu on objektiivselt tuvastatud ning 05.01.2022 EKEI ekspertiis kinnitab, et vähemalt seljal olev verevalum võib olla saadud ka löömise, lükkamise ja tõukamise (ehk vägivalla) tagajärjel, siis millegipärast jättis menetleja 01.12.2022 määruses KarS § 121 lg 1 esimese koosseisualternatiivi sisuliselt käsitlemata. Samuti ei ole menetleja 01.12.2022 määruses endiselt põhjendanud, miks ta on sisuliselt jätnud kõrvale tunnistaja, vägivalda pealt näinud kannatanu lapse ütlused. Samuti ei ole menetleja endiselt kontrollinud Y tegevuses võimaliku süüteokatse toimepanemist KarS § 25 mõttes. Neid minetusi ei ole riigiprokurör kõrvaldanud ega neile tähelepanu juhtinud. Kannatanu selgitab veelkord, et Riigikohtu praktika kohaselt rakendatakse in dubio pro reopõhimõtet üksnes olukorras, kus on tekkinud põhjendatud kahtlus selles, et kahtlustatav ei ole tegu toime pannud. Põhjendatud kahtluse tekkeks aga ei piisa üksnes kahtlustataval oma versiooni esitamisest, vaid selleks peab olema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Riigikohus on lahendi 1-1886 punktis 58 selgitanud, et „põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.“ Y enda versioon, kuidas teda üritatakse süüdlaseks lavastada on hoolimata riigiprokuröri järeldusest, endiselt kriminaalasjas kogutud tõenditega vastuolus. Eelnevast tulenevalt on ebaõige kriminaalmenetluse lõpetamine viidates, kuna puuduvad KrMS § 199 lg 1 kohased kriminaalmenetlust välistavad asjaolud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-23-1164

1-23-1164 AK ütlused, et kannatanu oli väliselt hirmunud ja kartis anda vägivalla kohta ütluseid. Sisuliselt märgib kaebaja ise, et kannatanu kartuse põhjuseks on mh ka see, et ta kannatas vaimse vägivalla all. Kannatanu on menetluses läbivalt kinnitanud, et füüsilist konflikti on tema ja kahtlustatava vahel toimunud kahel korral (etteheidetavad 11.03 ja 20.03). Seega on alus arvata, et tema kartus põhineski suures osas just vaimsest vägivallast tuleneval, mis aga ei ole alus kahtlustatava suhtes menetluse jätkamiseks KarS § 121 alusel.

10(11)

1-23-1164

(allkirjastatud digitaalselt)

11(11)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.