Kohtulahend

1(6)

1-23-837 hääletada. Salvestiselt nähtuvalt räägib X arutelu ajal korduvalt tema kõrval istuva linnavolikogu liikme, majanduskomisjoni (juhtivkomisjon linnavara võõrandamise eelnõu ettevalmistamise protsessis) esimehe ER-ga. Viimane tõstab käe küsimuse esitamiseks, kuid X surub ER käe maha ja pahandab temaga. Samuti räägib X tema ees istuva linnavolikogu liikmega. X-ga eelnevalt suhelnud ER esitab ettekande seoses X-le kinnistu võõrandamisega. Videosalvestiselt nähtuvalt žestikuleerib X küsimuse arutelu ajal kätega volikogu tööd juhtiva aseesimees JM suunas. Kuriteoteates selgitati, et X on pikaajaline Pärnu poliitik, kellel on Reformierakonna fraktsioonis tugev maine ja suur mõjuvõim. Ta on endine Pärnu maavanem ja linnapea, käesoleval ajal on ta Riigikogu liige, põhiseaduskomisjoni liige ja Pärnu volikogu liige. X oli 2021 kohalike omavalitsuste valimistel Reformierakonna Pärnu linnapeakandidaat ja valimisnimekirja esinumber. Kuriteoteate kohaselt ei saanud olla kahtlust ega vaidlust tema mõjuvõimus teiste Reformierakonna fraktsiooni liikmete üle. Kuriteoteates leiti, et X avaldusest, millega ta ennast volikogu tööst seonduvalt XXX asuv kinnistu müügi otsustamisest taandas, võis aru saada, et ta oli istungile eelnevalt teinud oma isiklikus küsimuses avaldusi ja esitanud seisukohti linnavolikogu liikmetele fraktsioonides, kuna tema sõnul „liikmetel oleks olnud võimalik küsida küsimusi fraktsioonides.“ Kuna otsustusprotsessina tuleb käsitleda kogu menetlust alates kinnistu ostu avalduse esitamisest kuni selle lõpliku lahendamiseni Pärnu linnavolikogu otsusega, tulenes kuriteoteate kohaselt eelnevast, et X oli kasutanud oma mõju ja ametiseisundit teiste fraktsiooniliikmete mõjutamiseks ja otsuse sisuliseks suunamiseks. Hoolimata enda taandamisest, osales X siiski kinnistu võõrandamise otsustamisel, suunates ja otseselt mõjutades teist linnavolikogu liiget ER. Samuti pärast seda, kui X oli ER-ga rääkinud, soovis viimane tõsta käe küsimuse küsimiseks, kuid X rebis ta käe maha ja ER oma küsimust ei küsinud. Küll aga esines ER sama päevakorrapunkti arutamisel hiljem oma seisukohavõtuga. Seega oli X kindlasti sisuliselt suunanud ER kui linnavolikogu liikme hääle andmist kui otsuse tegemist selles päevakorrapunktis. Kuna X viibis mõjuka Pärnu poliitikuna volikogu istungil, olid kuriteoteate esitajad seisukohal, et ka tema istungil viibimine ja seal oma meelsuse avaldamine žestidega mõjutas samuti otsustusprotsessi.

2(6)

1-23-837 1-1-41-15, 1-19-9575). Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-97-10 leidnud, et KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud tingimus, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult kuriteoga, tähendab seda, et kannatanuna saab käsitada üksnes isikut, kelle kahju on kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteoga nii faktiliselt kui ka õiguslikult seotud. Faktilise seotuse all peetakse silmas seda, et kannatanu kahju peab olema tekkinud sellistel asjaoludel, mis olulises osas kattuvad menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaoludega. Vastasel korral ei ole võimalik väita, et kannatanule oleks kahju tekitatud sama teoga, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks. Õigusliku seose all peetakse silmas KrMS § 37 lg 1 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab kahju olema tekitatud vahetult "kuriteoga". Kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma seda sama õigushüve, mille rikkumisest kannatanu kahju tuleneb. Riigiprokurör selgitas, tuginedes eelnevalt sõnastatud põhimõtetele, ei ole Pärnu Linnavolikogu liikmed AL, RK, HK, SS, EP, PS, SL, AP, AK ja VV nende esindaja poolt vaidlustatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises nr 22750000061 kajastatud asjaoludel käsitletavad kannatanutena, mistõttu puudub neil ka õigus selles osas Riigiprokuratuurile kaebust esitada ja nende esindaja esitatud kaebus tuleb seetõttu jätta läbivaatamata. Riigiprokurör märkis, et KarS § 3001 lg 1 kirjeldatud suures ulatuses korruptsioonivastases seaduses kehtestatud teadva toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseisuga on mõelnud seadusandja kaitsta õigushüvesid, milliste eesmärgiks on korruptsiooni ennetamine ja vältimine. Tegemist on ametialase süüteoga, mida vaadeldakse ka laiemas tähenduses riigivastase süüteona, mille kriminaliseerimise kaudu kaitstakse avaliku võimu korrakohast toimumist, püütakse vältida riigivalitsemise kahjustamist. Seadusandja ei ole pidanud võimalikuks selle kuriteokoosseisu osas näha füüsilisest isikust kannatanut, sest sellise teoga ei ole võimalik riivata vahetult ühegi füüsilise isiku individuaalõigusi. Toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseisuga kaitseb riik kollektiivseid õigushüvesid, nagu märgitud avaliku võimu korrakohast toimumist. Riigiprokurör märkis, et täheldades hüpoteetiliselt Pärnu Linnavolikogu liikme X käitumises XX.XX.XXXX volikogu istungil KarS § 3001 lg 1 tunnused, ei oleks võimalik nende olemasolu korral nende alusel Pärnu Linnavolikogu liikmeid AL, RK, HK, SS, EP, PS, SL, AP, AK ja VV käsitleda kannatanutena KrMS § 37 mõttes ja seda põhjusel, et kuriteo tehiolude kontekstis, kus ametiisikust linnavolikogu liige X osaledes linnavolikogu istungil teda isiklikult huvitatud küsimuse arutelul, otsuse vastuvõtmisel või seda protsessi mõjutades ning selliselt rikkudes avalikes huvides kehtestatud KVS reegleid, ei tekita oma tegevusega vahetult mistahes liigilist kahju teistele Pärnu Linnavolikogu liikmetele ehk sellise X tegevuse tulemusena ei toimu volikogu liikmete individuaalõiguste riivet. Sellise X hüpoteetilise tegevusega saaks kahjustatud avaliku võimu korrakohane toimimine ehk nagu mainitud kollektiivne õigushüve, mitte aga üksikute linnavolikogu liikmete individuaalsed õigused. Riigiprokurör ei nõustunud kaebajaga ka selles, et Riigikohtu praktika, antud juhul määrus nr 1-211591/11, oleks loonud süüdistuskohustusmenetluses (KrMS § 207) täiendava kaebeõiguse aluse isikutele, keda ei saa vaidlustatava menetlusotsuse asjaolude osas käsitleda kannatanutena ja, millest lähtuvalt peaksid kõrgemalseisvad prokurörid selliste isikute kaebused selles menetlusliigis põhjendatud menetlusotsusega läbi vaatama. Riigiprokurör selgitas, et seadusandja on KrMS-is määratlenud isikute ringi, kel on õigus seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja lõpetamise otsuseid ning kelle tähtaegsed kaebused lahendatakse nende rahuldamata jätmisel põhistatud ja omakorda vaidlustatavate määrustega (KrMS §-d 207-208). Eeltoodud seaduse sätet ei ole Riigikohus määruse nr 1-21-1591/11 p-s 19 öelduga muutnud või süüdistuskohustusmenetluse kaebeõiguse raame laiendanud, vaid on selgitanud KrMS § 213 lg 6 märgitud prokuratuuri sisest korda, mille raames võib kõrgemalseisev prokurör asjakohase teabe omandamisel, mis võib pärineda ükskõik millisest allikast, sh isikult, kes ei saa kasutada KrMS §-des 207-208 sätestatud kaebeteed, ex officio

3(6)

1-23-837 põhimõtte alusel varasema menetlusotsustuse tühistada. Eelnevast ei ole võimalik välja lugeda mõttekäiku, et ka õigusliku aluseta esitatud kaebused tuleks süüdistuskohustusmenetluses sisuliselt läbi vaadata ja sellise kaebuse esitanud kaebajale teda mitterahuldavate otsustuste peale kaebeõigus tagada. Riigiprokurör leiab, et selline tõlgendus muudab seadusandja poolt süüdistuskohustusmenetluses seatud kaebeõiguse piirangud ja kaebetähtajad sisutühjaks, sest kriminaalmenetluse alustamata jätmisi ja lõpetamisi saaks tähtajatult vaidlustada kõik isikud sõltumata nende puutumusest kõnealuste juhtumitega. Eeltooduga riimuvalt on ka hilisemas kohtupraktikas selgitatud, et kõnealuses Riigikohtu määruses viidatud KrMS §-st 213 tulenev prokuratuuri siseselt toimiv kontrollimehhanism ei kohusta prokuratuuri esitama põhjendusi, miks kõrgemalseisev prokurör ei tühista menetluse alustamata jätmise otsustust. KrMS §-st 207 tulenevalt on õigus saada kaebetee kaudu kõrgemalseisva prokuröri seisukoht vaid kannatanul (vt TlnRngKm 1-22-2406/6, p 11). Sõltumata kaebeõiguse olemasolust tutvutakse prokuratuuri sisemise kontrollimehhanismi raames kõigi esitatud kaebustega. Kui esitatud kaebusest/pöördumisest peaks nähtuma alus mõne menetlusotsustuse tühistamiseks, siis seda KrMS § 213 lg 6 alusel ka tehakse. Kui aga vastavat alust ei ilmne, puudub kõrgemal seisval prokuröril KrMS § 207 lg 5 mõttes kohustus koostada selle kohta asjaolude kohane sisuline menetlusotsustus (rahuldamata jätmine) ja anda kaebuse/pöördumise esitajale süüdistuskohustusmenetluses kaebeõigus. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

4(6)

1-23-837 kinnitanud, et tema määrus on vastuolus Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt on prokuröri töö läbi vaadata kaebus ka selle sisu osas, isegi kui selle pole esitanud kannatanu. Kohtupraktika kohaselt võib kriminaalmenetluse alustamist pidada põhjendamatuks vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada (RKKK 3-1-1-129-13, p 7). Käesoleval juhul see aga puudub – in dubio pro duriore põhimõttest lähtudes on kaebajad sedastanud piisavalt teavet, et alustada kriminaalmenetlust uurimaks, kas X on toime pannud KarS § 3001 lõikes 1 toime pandud kuriteo. Selle osas peaks Riigiprokuratuur võtma ka sisulise seisukoha.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5(6)

1-23-837 KrMS §-de 207 ja 208 korras, vaidlustatud Tartu Ringkonnakohtu 05.03.2021. a lahendi tühistanud. Kuivõrd aga Riigikohus leidis, et ringkonnakohus on kaebuse läbivaatamata jättes tegutsenud õigesti, puudub alus ka kaebaja poolt viidatud lahendi ja kaebuses toodud väidete puhul praeguses asjas Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks. Käesoleval juhul on kriminaalmenetluse alustamata jätmine ja selle vaidlustamine toimunud justnimelt KrMS §-des 207 ja 208 sätestatud korda järgides, mistõttu on Riigiprokuratuuri määrus seaduslik ja põhjendatud ning seda ka kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis avaldatu valguses.

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.