Kohtulahend

1-22-7967 tagastanud. OÜ X nõudis 05.06.2021 Y-lt Q OÜ kontoväljavõtteid. Väljavõtetelt nähtub, et OÜ X poolt Q OÜ kontole kantud raha ei ole kasutatud sihtotstarbeliselt, s.o kulutustena maapirni kasvatamiseks ja töötlemiseks. 20 000 eurot on Q OÜ pangakontolt välja viidud 21. maiks 2018, ülekanded on tehtud Y isiklikule kontole, mõne tema kontrolli all või temaga seotud äriühingu kontole. Ka 01.11.2018 laenulepingu alusel OÜ X poolt Q OÜ-le üle kantud 2000 eurot ei ole sihtotstarbeliselt kasutatud. OÜ-le X teatavaks saanud asjaolude kohaselt ei hakanud Q OÜ tegelikkuses maapirni kasvatuse või töötlemisega tegelema, ei kaasanud maapirni kasvatuse tarbeks ühtegi teist lubatud investeeringut ega toetust. Konto väljavõtte kohaselt ei ole Y ega ükski temaga seotud äriühing tagastanud Q OÜ-lt saadud summasid. Eelmärgitule tuginedes esitati Y-le kahtlustus KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Kahtlustatavana ülekuulamisel Y ennast süüdi ei tunnistanud.

1-22-7967 Seega, kuna riigiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid koguda, tuleb asuda seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud ning kaebus puudutab üksnes olemasolevate tõendite hindamist ning tõusetunud kahtluste tõendatust. Võttes arvesse, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas, siis kuulub üksnes kontrollimisele, kas määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Käesolevas menetluses on üle kuulatud kõik võimalikud teadaolevad isikulised tõendiallikad ning uuritud dokumentaalseid tõendeid. KrMS § 61 näeb ette juhised, kuidas peab toimuma tõendite hindamine. Ka kohtueelses menetluses tuleb lähtuda kohustuslikest tõendite hindamise põhimõtetest, milleks on, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Riigiprokurör leiab, et tõendeid on hinnatud objektiivselt nende kogumis, eelistamata ühtesid tõendeid põhjendamatult teistele. Kui aga tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel (RKKK 3-1-1-24-06 ja 3-1-1-78-05). Nii on ka antud juhul toimitud. Isiku vastutusele võtmine KarS § 209 alusel kelmuse eest eeldab tema poolt kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist ehk pettustegu. Ehk siis et tehingut sooritades on kannatanu süüdlase poolt viidud eksimusse ja selle eksimuse tagajärjel teeb ta varakäsutuse, mille tagajärjel saab varalist kahju. Selleks, et hinnata teiste kelmuse koosseisu tunnuste esinemist ja vajalikku põhjuslikku seost, tuleb esmalt tuvastada pettustegu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Mitte igasugune lepinguga võetud kohustuse täitmisega viivitamine või selle täitmata jätmine ei ole vaadeldav pettusena kelmuse koosseisu tähenduses. Oluline on see, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika. Nimelt lahendis nr 3-1-1-28-12 märkis kohus, et „kelmus kui varavastane kuritegu erinebki tsiviilõiguslikust vaidlusest lepingu sõlmimise ja selle täitmise tingimuste üle selle poolest, et kelmuse puhul peab olema kahtlusteta tõendatud süüdlase tahe viia teine pool eksitusse. Seega võib eksitav käitumine ja isegi selle tagajärjel teise isiku eksitusse sattumine olla iseenesest piisav kelmuse objektiivse koosseisu tuvastamiseks, kuid sellest ei piisa veel subjektiivse koosseisu olemasolu jaatamiseks.“ Samuti selgitas Riigikohus lahendis 3-1-1-124-00, et „oluline on seejuures, millal süüdlasel tekkis tahtlus lepingu tingimusi rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist eesmärgiks selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi kannatanu pettuse abil eksitusse, on teiste kuriteo koosseisu elementide olemasolul tegemist kelmusega.“ Seega, hindamaks kelmuse koosseisutunnuste esinemist, tuleb menetlusotsustuse vastuvõtmisel hinnata neid asjaolusid, mis esinesid lepingu sõlmimise ajal. Kaebaja pole esitanud neid konkreetseid asjaolusid, millega teda oleks enne varakäsutuse tegemist eksitatud. Kaebaja sisustab kelmust asjaoludega, mis leidsid aset pärast varakäsutuse tegemist – nn maapirni projekt ei käivitunud ning tema poolset investeeringut on kasutatud väidetavalt mitte sihipäraselt. Riigiprokurör ei näe kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt kaebaja eksitamist enne varakäsutuse tegemist. Kuriteokaebuse kohaselt „...Y andis vestluse käigus põhjalikuma ülevaate ettevõtte ideest ja tegemistest. Y edastas W-le ka kirjaliku ülevaate ettevõtte tegevustest maapirniga seonduvalt, milles oli välja toodud nii tegevuse eesmärk, prognoos tegevuse tulususele, ülevaade tehtud ja pooleliolevatest toimingutest jmt. Y selgitas, et projekti on osaliselt võimalik finantseerida ka EU tõukefondide toetusel. Maapirni projekt tundus läbimõeldud idee, millega Q OÜ oli juba algust teinud ning vajas investeeringut idee edasiseks elluviimiseks... Kohtumisel esitas Y W-le ka täpsema tegevuste eelarve“. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt jätkas Y projektiga tegelemist ka pärast kaebaja poolset investeeringut. Investeerides oli kaebajale teada projekti hetkeseis, talle tutvustati asjakohaseid dokumente jne. Et oleks varjatud midagi sellist, mille teadmisel ta investeeringut teinud poleks, kaebaja välja toonud ei ole. Märkimata ei saa jätta, et investeeringu nn vastuteene osaluse näol Q OÜ-s on täidetud. 3(10)

1-22-7967 Ka laenulepinguga seonduv ei anna alust väiteks nagu Y kaebajat kuidagi eksitanud. Lepinguga pole laenu saaja Q OÜ võtnud kohustust kasutada laenu konkreetse seadme soetamiseks konkreetseks kuupäevaks. Ja isegi kui see nii oleks, näiteks vastavalt suulisele kokkuleppele lepingu poolte vahel, ja seda pole täidetud, on tegemist lepingu tingimuste rikkumisega, millega seonduvad vaidlused tuleb lahendada tsiviilkohtupidamise korras. Kui laenu andmise üheks tingimuseks oli selle sihtotstarbeline kasutamine teatud tähtajaks, oleks olnud võimalik see ka lepingus sõnaselgelt sõnastada. Lisaks tuleb märkida, et nagu nähtub kriminaalasja materjalidest, oli osta soovitud pesur oluliselt kallim kui laenuks saadud 2000 eurot, ning see jäi ostmata vaatamata Y pingutustele puudu olevat raha leida. Asuda seisukohale, et kõnealust pesurit polnud Y-l OÜ Q esindajana X OÜ-lt laenu küsides üldse plaanis osta, kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda. Riigiprokurör ei jaga kaebaja seisukohta, et kui Y tegevuses ei nähta kelmust, on tegemist omastamisega. Omastamine KarS § 201 mõttes tähendab valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist. Kuivõrd enda kasuks pööramine on erinevalt vargusest objektiivse koosseisu tunnus, siis vajab see seetõttu faktilist manifesteerimist. Omastamistahte manifesteerimine tähendab seda, et objektiivne vaatleja peab mõistma, et asja valdaja kavatseb selle endale jätta või kolmandale isikule üle anda. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib kas ise võõra asja omanikuna käituda või laseb seda teha kolmandal isikul. Seoses laenuks antud 2000 euro väidetava omastamisega tuleb märkida, et puudub omastamisele kui kuriteole vajalik manifitseerimise tunnus. Y laenu saaja Q OÜ esindajana pole laenu saamist ega sellest tekkinud võlga eitanud. Vastupidi, ta on asunud positsioonile, et võlg tuleb tagasi maksta ning on asunud ka seda tegema. Tagasi makstud on kriminaalasja materjalidest nähtuvalt vähemalt 700 eurot s.o üle kolmandiku laenusummast. Omastamisest saa rääkida ka Q OÜ-sse investeeritud rahaga seonduvalt. Tegemist oli investeeringuga, mille eest investeerija sai vastavalt kokkuleppele osaluse Q OÜ-s. Kokkuvõtvalt leidis riigiprokurör, et tõendite kogumise võimalused kriminaalasjas on ammendunud ning olemasolevad tõendid ei võimalda Y edasist süüstamist. Kaebuse kohaselt „võimalik, et kahtlustatav Y tegevus täidab ka KarS § 3811 raamatupidamise kohustuse rikkumise ja § 384 maksejõuetuse põhjustamise koosseisu“. Millele selline kahtlus tugineb, selgitatud pole. Selles osas pole ka kriminaalmenetlust läbi viidud, seega pole kaevatavat menetlusotsust, mida saaks Riigiprokuratuuris vaidlustada. Kui kaebaja jätkuvalt leiab olevat Y tegevuses märgitud kuriteotegudele viitavaid tunnuseid, tuleb esitada õiguskaitseorganeile sellekohane motiveeritud süüteoteade. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1-22-7967 kannatanu sellest tulust osa ei saa. Tegemist on kelmusega, kus varalise soorituse tegi kannatanu vaid eksimuse tõttu ja läbi kolmandate ettevõtete pööras kahtlustatav raha enda kasuks, lõigates kannatanu välja. Hiljem küsis kahtlustatav sihtotstarbelist laenu (kahtlustatav on ka ise kinnitanud, et laen oli sihtotstarbeline). Kannatanu kogu summat laenata ei saanud ning kahtlustatav pidi ülejäänud raha mujalt otsima. Raha juurde otsimise asemel kandis kahtlustatav raha samal päeval ettevõttest välja ehk tuleb jaatada, et vabandus laenu küsimiseks oli kannatanu eksimusse viimine ja raha pöörati koheselt teiste isikute kasuks. Tegemist oli samuti kelmusega ning kahtlustatav ei otsinud täiendavaid investeeringuid ega proovinud laenu eesmärki täita. Millest on Riigiprokuratuur järeldanud, et maapirni pesur, mida laenatud summaga sooviti osta, jäi ostmata vaatamata kahtlustatava pingutustele puudu olevat raha leida, on jälgimatu. Toimikus ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et kahtlustatav oleks proovinud täiendavat raha kaasata pesuri ostmiseks. Vastupidi, kui paar tundi peale laenuraha saamist asus kahtlustatav seda raha ettevõttest välja viima, siis järelikult oleks pesur ostmata jäänud ka täiendava raha kaasamisel. Samuti kahtlustatav ei tagastanud laenu, kui sai aru, et raha ei saa sihtotstarbeliselt kasutada. Seega oli algusest peale kahtlustatava soov panna toime kelmuse kuritegu ning ta asus mõlemal korral samal päeval peale raha saamist varasid ettevõttest välja viima, et ei oleks võimalik ettevõtte vastu nõuet maksma panna, tekitades sellega kahju kannatanule ja endale varalist kasu. Prokuratuur on lähtunud justkui eeldusest, et tegemist on seaduspärase investeeringuga ning äri ei ole veel käima saadud ning kahtlustatav astub samme selle suunas. Et kannatanu on ju osaluse oma investeeringu vastu saanud, et järelikult on ta õiglase vastusoorituse saanud. Selline käsitlus on täiesti väär – küsimus ei ole äririski realiseerumises või alles äri käima ajamises. Kahtlustatav on koheselt kogu raha ja kasumliku tegevuse suunanud investeeringu saanud ettevõttest välja. Ehk kahtlustataval oli juba teadlik plaan ning tahtlus petta kannatanult raha välja enne investeeringu kaasamist, koheselt peale seda ning ka hiljem korduvalt laenu küsimisega. Kahtlustataval oli teadlik plaan ja tahtlus koheselt investeering ainult endaga seotud ettevõtete või enda kasuks pöörata ning kui äri käima läheb, siis üksi kasumit teenida. Seda väidet toetab ka asjaolu, et kahtlustatav asus koheselt raha välja viima ettevõttest peale investeeringu saamist. Sama muster kordus ka laenu küsimisel. Tänaseks on ettevõttel ka kustutamishoiatus ja kahtlustatava poolt väidetud: „Sügisel 2022. a peaksin äri käima saama,“ oli järjekordne vale. Ettevõttest on koheselt kogu raha välja viidud, tuhandet eurotki ei ole sihipäraselt kasutatud üle kahekümne tuhandest eurost ning prokuratuur usub, et kahtlustatav proovib veel äri käima saada. Selline naiivsus jääb kaebuse esitajale mõistmatuks, eriti arvestades kahtlustatava varasemat tausta. Tänaseks peaks olema selge, et tegemist on tühja ettevõttega, millel on vaid võlad ning kus reaalselt mingit tegevust ei toimu, vaatamata kahtlustatava poolt väidetule. Kogu kasumlik tegevus käib Ü OÜ kaudu, kes nt müüb LLL-s maapirnijahu või muude kolmandate ettevõtete, nt N OÜ, mida omab ja juhib kahtlustatava poeg, kellega kahtlustatav on ka varasemalt koos ettevõtlusega tegelenud, millele järgnesid salaviina müümise ja maksupettuse süüdistused. Kahtlustatav lihtsalt ootab, millal Q OÜ ära kustutatakse, mitte ei ürita ettevõtte kaudu äritegevust käima saada. Muidu oleks ta majandusaasta aruanded esitanud. Kahtlustatav väitis kannatanule, et on aktiivselt planeerimas juurutada Eestis suuremahulist maapirni mahekasvatamist ja töötlemist ning et on juba selle tegevusega enda ettevõttega (Q OÜ) algust teinud. Reaalsuses ei toimunud selles ettevõttes mistahes äritegevus ning ka kasumlikud planeeritavad äritegevused suunati Q OÜ-st välja teistesse juriidilistesse isikutesse, mille omanik kannatanu ei olnud. Selline tegevus vastab kelmusele, kuna enne investeeringu kaasamist antud informatsioon oli vale, et kannatanu teeks varakäsutuse, ning samuti peale investeeringu kaasamist asus kahtlustatav kohe raha enda ja kolmandate isikute kasuks pöörama. Eluliselt ei ole usutav, et selline tegevus saaks olla midagi muud kui kelmuse kuritegu. Eelkõike kuna investeeringu ja väljamaksete vahe on vaid paar tundi. Riigiprokuratuur on vastuoluliselt märkinud: „Kaebaja pole esitanud neid konkreetseid asjaolusid, millega teda oleks enne varakäsutuse tegemist eksitatud,“ 5(10)

1-22-7967 kuid samas leidnud, et kaebajat ehk kannatanut ei tule menetluses üle kuulata. Kannatanu saaks üksikasjalikult ülekuulamisel selgitada, kuidas ta eksimusse sattus ja selle tõttu varakäsutuse tegi. Samuti ka muid asjaolusid, nt peale investeeringut asus kahtlustatav tema kõnesid ignoreerima, kuni telefoni numbri vahetamiseni välja. Lisaks saab kannatanu kirjeldada kahtlustatava pidevaid lubadusi majandusaasta aruannete esitamise kohta, kirjeldada kahtlustatava kinnitusi ettevõtte majandusliku tegevuse ja näitajate kohta, valesid investeeringu hoidmise ja sellega majandamise kohta, valesid laenu tagastamise võimaluste kohta jpm. Kannatanu on endiselt seisukohal, et kannatanu seadusliku esindaja ülekuulamine on antud asjas oluline menetlustoiming, mis tuleb läbi viia. Täiesti jälgimatu on uurija järeldus, et kuivõrd kahtlustatav on andnud tunnistusi, et raha on kasutatud sihipäraselt, siis puudub kuriteo koosseis ning menetlus tuleb lõpetada. Nii kannatanu kui ka kahtlustatav on öelnud, et 20 000 eurot investeeriti Q OÜ-sse selleks, et ettevõte saaks arendada maapirni tootmise ja töötlemise äritegevust ja laen 2000 euro väärtuses anti maapirni pesuri ostuks. Seega puudub vaidlus küsimuses, mis eesmärgil varakäsutus tehti. Küsimus ei ole selles, et millal investeering tuli tagastada; et kannatanu selle eest ettevõttes osaluse sai; või et Y on kunagi teinud toetustaotlusi, millest hiljem loobus. Küsimus on selles, et Y valetas kannatanule, et Q OÜ juba tegutseb maapirni kasvatuse ja töötlemisega ning vajadus on kaasata investeeringuid, et ettevõtte äritegevust veelgi edasi arendada, mille peale eksimusse viidud kannatanu investeeris ettevõttesse 20 000 eurot ja laenas 2000 eurot (varakäsutus), mille juba samal päeval Y enda ja kolmandate isikute kasuks pööras ehk ettevõttest välja kantis ja tekitas sellega kannatanule varalise kahju. Ka teistesse endaga seotud ettevõtetesse investeeringu suunamine on õigusvastane, kuivõrd kannatanu ega Q OÜ ei oma osalust nendes ettevõtetes. Seega isegi kui lõppkokkuvõttes teiste ettevõtete kaudu äriplaan teostataks, siis on kannatanult ikkagi raha välja petetud ja tema äriplaanist tulu teenima ei hakka. Seega mistahes vabandused teiste ettevõtete kaudu raha sihtotstarbelise kasutamise kohta on tühised, kuna ka sellisel viisil on täidetud kelmuse koosseis. Pealegi on PRIA toetustaotlus tehtud teise ettevõtte alt, kelle tegevusest ei saa kuidagi kannatanu kasu ja kes tegutseb edukalt maapirnijahu tootmisega (tooted on nt LLLs müügil). Teiste ettevõtete kaudu äri ajamine / PRIA taotluste esitamine jne ei ole mistahes viisil asjakohane, kuna kannatanu ei ole seotud nende ettevõtetega ega ole investeerinud nendesse ettevõtetesse. Asjaolu, et tegemist oli algusest peale kuriteoplaani ja teostamisega tõendab ka asjaolu, kuidas kahtlustatav kuriteo jälgi peidab. Kui kannatanu kannatus oli katkemas, siis tasus kahtlustatav talle väiksed osad laenust tagasi ja väitis, et ettevõttel ei lähe hetkel nii hästi, et rohkem saaks maksta, et see on ainus tulu, mille ettevõte on hetkel teeninud. Reaalsuses kandis kahtlustatav selle raha oma kontolt ettevõtte kontole ja mistahes äritegevust ja tulu teenimist ei toimunud. Kahtlustatav jätkas valetamisega, varjates kuritegu ja tegelikke asjaolusid, et võita aega ning segada kuriteo jälgi. Kaebuse esitaja rõhutab, et koheselt peale laenu saamist ehk samal päeval kandis Y Q OÜ kontolt 500 euro suuruse väidetava laenu välja endaga seotud ettevõttele Ü OÜ-le. Viidatud ettevõttel oli sellest eelneval aastal ehk 2017. a võimalik kasumit jaotada 7737 euro ulatuses majandusaasta aruande kohaselt. Ü OÜ müügikäive oli nii 2016 kui ka 2017 aastal üle 50 000 euro. Eluliselt ei ole usutav, et ettevõttel oleks olnud vaja 500 euro suurust laenu, mida ei ole tänaseni tagastatud. Seega on tõenäoline, et ka antud makse oli n-ö raha ettevõttest välja kantimise eesmärgil tehtud, et muuta ettevõtet maksevõimetuks ning teenida varalist kasu KarS § 209 mõttes. See on vaid üks näide. Tegemist on sama ettevõttega, kelle kaudu PRIA toetustaotlus esitati ehk isegi kui äriplaan oleks hakanud tulu teenima, siis oleks seda tulu teeninud Ü OÜ. Ettevõte, millesse kannatanu investeeris, ei oleks sellest ärikasumist osa saanud. Ü OÜ tegutseb ka hetkel edukalt ning müüb maapirnijahu, mis tõendab samuti kelmuse tahet, kuivõrd nii investeering kui ka äritulu viidi välja Q OÜ-st, milles kannatanu osaluse omandas. Juhul, kui menetleja peaks leidma, et kahtlustataval tekkis pettuse tahe alles peale investeeringu kaasamist, siis on tegemist omastamisega. Riigiprokuratuur on märkinud: „Omastamisest ei saa 6(10)

1-22-7967 rääkida ka Q OÜ-sse investeeritud rahaga seonduvalt. Tegemist oli investeeringuga, mille eest investeerija sai vastavalt kokkuleppele osaluse Q OÜ-s.“ Kaebaja ei olegi väitnud, et otseselt tema vara oleks omandatud. Kahtlustatav on omastanud Q OÜ vara. Peale ettevõttesse investeerimist muutub raha ettevõtte varaks ning juhatuse liige ei saa sellega täita enda ja kolmandate isikute kohustusi. Raha tohib kasutada vaid ettevõtte hüvanguks ja kui seda kasutada enda või kolmandate isikute hüvanguks, siis on tegemist omastamisega, mida käesoleval juhul tuleb jaatada. Kannatanu on 10.08.2021. a kuriteokaebuses pikalt analüüsinud asjaolusid, et täidetud võib olla omastamise kuriteo koosseis. Menetleja ei ole antud aspekti analüüsinud, neid asjaolusid välja selgitanud ning kriminaalmenetlust selles aspektis kohaselt läbi viinud. Hetkel kogutud tõendite pinnalt tuleb jaatada, et kahtlustatav võib olla toime pannud omastamise kuriteo, kuivõrd ta pööras Q OÜ vara enda ja kolmandate isikute (endaga seotud ettevõtete) kasuks. Tõenditest tuleneb üheselt, et kahtlustatav kas kandis Q OÜ-sse investeeritud raha enda kontole või endaga seotud ettevõtete kontodele, kust tasus nende ettevõtete kulusid (rapsi ostmine, Sojaliidu esindamine messil jm), mis ei olnud seotud mistahes viisil Q OÜ äritegevusega. Kuidas sai uurija järeldada, et raha on kasutatud sihtotstarbeliselt, on täiesti jälgimatu ja alusetu. Tegemist oli Q OÜ rahaga ning ettevõtte üks osanik ei saa omavoliliselt otsustada selle rahaga oma teiste ettevõtete kohustusi täita või isiklikult seda raha enda jaoks kasutada. Kahtlustatav ei ole mistahes viisil tõendanud, et raha ettevõttest välja viimiseks oleks olnud õiguslik alus. Ülekannete nimetused on fiktiivsed. Kui leida, et tegemist ei olnud kelmusega, siis tuleb jaatada omastamise kooseisu. Kannatanu investeeris 20 000 ettevõttesse ehk tegemist oli ettevõtte varaga. Juhatuse liige ehk kahtlustatav oma manifesteerinud raha suhtes omastamistahet ning raha endale või oma ettevõtetele edasi kandnud. Kaebuse esitaja hinnangul võivad olla täidetud ka teiste süütegude koossisu tunnused. Osad asjaolud selgusid menetluse jooksul, mistõttu ei saanud kannatanu nendele kuriteokaebuses viidata. Kahtlustatav on toime pannud KarS § 3811 raamatupidamise kohustuse rikkumise. Kahtlustataval on kohustus ainukese juhatuse liikmena korraldada raamatupidamist, sh esitada majandusaasta aruandeid. Kahtlustatav ei ole seda kohustust täitnud 2017. a alates, vaatamata korduvatele lubadustele. Eelduslikult võib olla teo motiiviks kuriteo varjamine, kuivõrd majandusaasta aruande esitamisel oleks ilmne, et ta on ettevõttesse investeeritud raha ise ära kulutanud ehk pannud toime kelmuse või omastamise. Kahtlustatav on toime pannud KarS § 384 maksejõuetuse põhjustamise kuriteo. Kuna kahtlustatav on ettevõtte Q OÜ raha enda ja kolmandate isikute kasuks pööranud, siis on ta sellise tegevusega põhjustanud Q OÜ maksejõuetuse. Toimikust tuleb korduvalt välja, et kahtlustatava poolt juhitud ettevõtetega on koostööpartnerid lõpetanud suhte, kuna võlgnevus on niivõrd suureks läinud. F on suuliselt ka selgitanud, et nad ei soovinud tsiviilhagi esitada, kuna ettevõte on maksejõuetu. Korralik ettevõtja oleks makseraskuste esinemisel esitanud pankrotiavalduse. Kahtlustatav ei ole seda teinud, mis viitab taas, et kahtlustatav proovib varjata varasemaid kuritegusid ning loodab, et kui ta majandusaasta aruandeid piisavalt pikalt ei esita, siis ettevõte kustutatakse. Q OÜ-le on ka kustutamishoiatus tehtud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-22-7967 detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid. Küll aga ei saa prokurörile kirjutada ette seisukohti tõendatuse osas. Sellest tulenevalt ei anna Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks alust ka asjaolu, et kaebajad ei nõustu selles esitatud seisukohtadega, vaid selleks peab olema nt tegemata jäetud mõni asjas tähtsust omav menetlustoiming.

8(10)

1-22-7967 otsustus. Seega ei saa lähtuda vaid ühest menetleja seisukohast, rebides selle kontekstist välja ning väites, et selle tõttu menetlus lõpetatigi.

1-22-7967 Riigiprokuratuuri 29.11.2022. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.