Kohtulahend

1-22-7619 Määruse kohaselt kuulati üle kannatanud, tunnistajad ja kahtlustatav, teostati sündmuskoha ja asitõendite vaatlused ning kohtuarstlikud ja liiklustehniline ekspertiis. Kogutud tõenditega tehti kindlaks järgnevad asjaolud.

1-22-7619 väiksema kiirusega (suurusjärgus 70 km/h), näitab eksperdi arvates saabunud tagajärg iseenesest, et juhil puudus võimalus sõiduteel olnud ja ohu tekitanud jalakäijatele otsasõitu vältida. Liiklusohu tekitasid teel olnud jalakäijad, kelle paiknemist sõiduteel kogu sõidetava osa ulatuses sõiduki ei saanud juht ette aimata. Kuna tagantjärele ei ole võimalik arvutuslikult hinnata, milliselt kauguselt pidi sõiduki juht sõiduteel viibinud ja ohu tekitanud jalakäijaid märkama, ei saa sõiduki juhile karistusõiguslikult ette heita ka tee- ja ilmastikuolusid mittearvestavat sõidukiiruse valimist või ebapiisava hoolikuse ja ettevaatlikkuseta liiklemist. Kuna sõidukit juhtinud W-le ei saa ette heita ühegi karistusseadustikus sätestatud liiklussüüteo toimepanemist ja täiendavaid tõendeid ei ole võimalik koguda, tuleb W suhtes kriminaalmenetlus lõpetada kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kuna W juhtis sõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis, tuleb tema suhtes läbi viia väärteomenetlus LS § 224 tunnustel. Kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale

1-22-7619 Kaebuse esitaja ei nõustunud väitega, et sündmuskohal oli tihe udu. Tegemist võis olla ilutulestiku tekitatud suitsuga, mis oli tekkinud ilutulestiku ja jalakäijate vahele, mitte X ja Z ning sõiduki vahele. Samuti ei nõustutud kaebuses väitega, et jalakäijad ei kasutanud helkureid. F filmitud videost nähtub, et Z paremal käel, mis oli X selja peal sõiduki poole, olid helkurribad. Veel heideti kaebuses ette seda, et ekspertiisiaktis on jäetud uurimata õnnetuse põhjuse tuvastamiseks vajalik oluline asjaolu – kas sõidukil põlesid õnnetuse hetkel lähi- või kaugtuled. Kaebuses viidatakse sellele, et W kasutas lähitulesid, pidanuks aga kasutama kaugtulesid. See oleks pannud Z helkurriba helendama oluliselt varem ja tugevamalt ning oleks võimaldanud kannatanutel märgata sõiduki tulesid varem ja kõrvale astuda. Kaugtuledega ei oleks kokkupõrget toimunud. Riigiprokuratuuri määrus

1-22-7619 Ekspertiisiaktist nähtuvalt on eksperdi käsutusse antud kõik 29. augustiks 2022 kogutud kriminaalasjamaterjalid. Nendest nähtuvate andmete alusel on eksperdiarvamuses esile toodud jalakäijate paiknemine liiklusõnnetuse hetkel, sõiduki liikumiskiirus otsasõitudel ja asjaolud sõiduki pidurdamise kohta ning järeldus, et sõidukijuhil ei olnud võimalik sõiduteel olnud ja ohu tekitanud jalakäijatele otsasõitu vältida. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse etteheitega, et ekspert on järeldust põhjendanud saabunud tagajärjega. Ekspert on esitanud järeldused lähteandmete pinnalt, uurides faktilisi asjaolusid. Eksperdil oli kohustus mh vastata küsimusele: „Kas sõiduki juhil oli võimalik otsasõitu jalakäijatele vältida?“ Sellele küsimusele vastates rõhutas ekspert seda, et liiklusõnnetuse vältimise võimalikkust sõidukijuhi poolt ei olnud võimalik numbrites, täpsemalt protsentides väljendada. Arvutusliku väljendamise võimatus tulenes eelkõige sellest, et teada olevad faktilised asjaolud ei olnud arvutamiseks piisavad ning faktilisi asjaolusid ei olnud võimalik ka täiendada. Eksperdi arvamusest nähtuvalt oli ekspert võtnud arvesse faktilisi asjaolusid kogumis ja andis lähtuvalt esitatud küsimusest hinnangu, et sõidukijuhil ei olnud võimalik jalakäijatele otsasõitu vältida. Kaebuse etteheitele, et ekspertiisiaktis ei ole põhjendatud, kuidas piiras juhi nähtavust ilutulestikust tingitud valgusmüra, vastas riigiprokurör, et ekspertiisi käigus ei ole valgusoludele ja nende mõjule liiklusõnnetusele arvutuslikult hinnangut antud. Riigiprokuröri hinnangul on see arusaadav, sest ekspert on faktilistele asjaoludele tuginedes märkinud, et tulenevalt udust ja ilutulestikust tekitatud valgusmürast ei ole enam tagantjärgi võimalik sõiduteel olnud jalakäijate nähtavust objektiivselt määrata. Ekspert on valgusolude täheldamisel tuginenud kriminaalasjas uuritud tõenditele. Neist nähtuvalt oli liiklusõnnetuse ajal väljas pime ja udune, lisavalgustust ei olnud. Videosalvestisel, mis kajastab liiklusõnnetuse eelset seisundit, on näha töötav ilutulestiku pakett, mis mõjutab valgustingimusi. Sellest tuleb suitsu ja see kandub teele, muutes nähtavust veelgi halvemaks. Nende olude keskel sõiduteel keskjoonest paremal on asunud tumedates riietes ilma valgustpeegeldavate märkideta kannatanu X koos lapsega. Ehkki eeltoodut ei olnud võimalik arvutuslikult käsitleda liiklusõnnetuse asjaolude hindamisel, ei saanud neid tõendites kajastatud fakte kui liiklusõnnetuse toimumist soodustavaid tegureid jätta tähelepanuta. Riigiprokurör nõustus eksperdiga, et ilmastikuolud ei suurendanud kannatanute nähtavust sõidukijuhile. Seda ei teinud ka ilutulestik, mis ei valgustanud sündmuskohta ühtlaselt. Ilutulestik valgustas sündmuskohta sähvatustega, muutes tavapärase nähtavuse veelgi raskemaks. Kokkuvõttes leidis riigiprokurör, et ekspertiisi raames on selgitatud, miks ei ole valgusolusid võimalik liiklusõnnetuse situatsioonis arvutuslikult arvestada, kuidas soodustasid muude tõenditega tuvastatud valgusolud liiklusõnnetuse tekkimist ja miks ei oleks juhil olnud ka nendega täies mahus arvestades võimalik vältida liiklusõnnetuse toimumist. Seoses kaebuse väitega udu puudumise kohta leidis riigiprokurör, et tiheda uduga koos või selle asemel võis sündmuskohal olla ka ilutulestikust tekkiv suits. Kogutud tõenditega on tuvastatud, et sündmuskoha nähtavus oli piiratud. Seda fakti tõendavad nii kahtlustatava ütlused kui ka liiklusõnnetuse eelset kajastav videosalvestis. Kahtlustatava ütluste kohaselt oli enne õnnetuskohta ja pärast viimast kurvi Änari poole sõites teel paks udu või suits. W nentis, et õnnetuse ajal ta ei mõelnud, et tee peal võis olla ka suits. Ekspertiisi raames uuritud videosalvestiselt on tuvastatav sama olukord. Kriminaalasja õigeks lahendamiseks ei ole oluline

1-22-7619 see, kas nähtavust piiras udu või ilutulestikust tulenev suits, vaid see, et kogutud tõendite põhjal oli sündmuskohal ilmastiku- ja ilutulestikutingimustest tulenev väga halb nähtavus, mis mõjutas sõidukijuhi võimalusi näha teel olevaid jalakäijaid. Kuna üldised ilmastikuolud olid nähtavuse kontekstis niigi halvad, ei ole ilutulestikust tekkinud suitsu võimalikul asukohal liiklusõnnetuse vältimise võimaluse loomisel tähendust. Nende tingimuste esinemisel oli määravaks see, et jalakäijad (arvestades ka neid kellega sõiduk kokku ei puutunud) paiknesid sündmuskohal kogu tee sõidetava osa laiusel – jalakäijad olid teatud vahedega hõivanud praktiliselt kogu sõidutee sõidetava osa; sellises olukorras ei oleks saanud tee ääres viibinud jalakäijatest mööduda. Eelnevast lähtuvalt ei nõustunud riigiprokurör kaebuse etteheitega, nagu oleksid W ütlused sündmuskoha valgustatuse kirjeldamisel vastuolus teiste tõenditega. Seoses etteheitega, et uuritud ei ole sõidukil õnnetuse hetkel kasutatud tulesid, märkis riigiprokurör, et sõiduki vaatlusprotokolli ja muude liiklusõnnetuse kohta kogutud tõendite pinnalt pole olnud võimalik hinnata, milliseid tulesid sõidukijuht liiklusõnnetuse eelselt ja selle ajal kasutas. Selle fakti kohta ei ole kogutud algandmeid ja seda ei saanud ka teha. Liiklusõnnetuse käigus paiskusid kannatanud auto salongi, mille tulemusena mindi ka auto juhtimisseadmete pihta ja muudeti sellega nende esialgset asendit. Riigiprokurör leidis, et muude tõendite ja faktidega on kinnitatud, et juht ei oleks saanud jalakäijatele otsasõitu vältida ning asjaolu, kas kasutati kaug- või lähitulesid, ei saa seda seisukohta muuta. Liiklusõnnetuse situatsioonis on olulised jalakäijate asukoht, auto sõidukiirus, ilmastikutingimused, sündmuskoha ja jalakäijate nähtavus. Neid asjaolusid kogumis hinnates ei saanud sõidukijuht jalakäijatele otsasõitu vältida. Eeltoodust tulenevalt leidis riigiprokurör, et liiklustehnilise ekspertiisi käigus on hinnatud kõiki liiklusõnnetuse seisukohalt olulisi asjaolusid. Riigiprokurör leidis, et ehkki on õige, et isa süles olnud lapse riietel oli helkurriba, ei saa see ekspertiisi tulemust muuta. Pelgalt lapse riietel olnud helkurriba olemasolu ja selle võimaliku välkumisega sündmuskoha valguse taustal ei saa muuta liiklusõnnetuse mittevälditavuse fakti. Laps oli tumedates riietes ilma helkurita vanema süles, kes omakorda oli liiklusõnnetuse hetkel sõidutee paremal poolel sõidutee pikiteljest mõnevõrra paremal, tõenäoliselt seljaga talle otsa sõitva auto suunas. Seega pole lähtuvalt liiklusõnnetuse tehioludest võimalik tuvastada fakti, et lapsel olnud helkurribad saanuks olla juhile sõltuvalt tulede asendist nähtavad. Kuivõrd objektiivselt pole võimalik sellist situatsiooni taasluua, siis ei saa selle faktiga ka liiklustehnilist ekspertiisi kahtluse alla seada. Riigiprokurör leidis, et W liiklusseaduses sätestatud kohustuste rikkumiste tõttu saabunud tagajärg ei ole talle normatiivselt omistatav. Kaebajad viitasid LS § 50 lg 3 p-de 1, 2 ja 3 rikkumistele, mille kohaselt peab sõidukijuht arvestama sõidukiiruse valimisel esinevaid sõidutingimusi, vajadusel vähendama kiiruse 0-ni ja lähitulesid kasutades sõitma aeglasemalt. Lubatud sõidukiirus kõnealusel teelõigul oli 90 km/h. W ei ületanud sõidukiirust, vaid sõitis lubatud kiirusest oluliselt aeglasemalt. Eksperdi hinnangul oli juht sõidukit pärast esimest kokkupõrget pidurdanud. W ütlustest nähtuvalt arvestas ta kiiruse valikul sõidutingimustega (ilmastiku- ja teeoludega). Ütluste kohaselt oli väljas pime ja metsavahelistel aladel väga udune, lund ei sadanud, enne Änarit liiklusõnnetuse teel oli väga udune. W on kirjeldanud, et ta püüdis muuta sõidutingimusi paremaks ka erinevate tulede kasutamisega, vahetades täis- ja pooltulesid. Kasutades täistulesid, tekkis kohati ette udumüür, mis muutis nähtavust veelgi halvemaks. Õnnetuspaik oli W jaoks täiesti pime, ilutulestik seda tema jaoks ei valgustanud.

1-22-7619 Ta ei näinud kedagi teel seismas, et seetõttu liikumiskiirust veelgi vähendada või sootuks pidurdada. Väide, et tõenäoliselt vaatas W enne liiklusõnnetust sõidukist ilutulestikku, on kaebajate oletus. Liiklusõnnetuse eel tehtud salvestistelt nähtuv ei kummuta W ütlusi, mistõttu ei ole tema ütlustes kahtlemiseks alust. Uurimiseksperimendi läbiviimiseks ei ole riigiprokuröri hinnangul alust, kuna kaebuses toodud kriitikale on võimalik leida vastused nii kriminaalasja materjalidest kui ka liiklustehnilise ekspertiisi aktist. Uurimiseksperimendiga ei ole võimalik saada uusi andmeid, mis saaksid muuta uuritud liiklusõnnetuse mittevälditavuse küsimuse kaheldavaks või vastupidiseks. Liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta on kõikvõimalik kogutud ning arvestades kõiki tuvastatud andmeid on esitatud liiklustehniline arvamus, millele tuginedes on kriminaalmenetluse lõpetamisel antud asjakohaselt karistusõiguslik hinnang. Seega ei muudaks uurimiseksperimendi läbiviimine ja sellest johtuda võiv täiendekspertiis karistusõiguslikku hinnangut W tegevusele. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

1-22-7619 kahtlustatavana ülekuulamisel. Seega möönis W LS § 50 lg 3 p 2 rikkumist. Ilutulestiku nähtavus on selgelt tuvastatav ka hoone turvakaamera videolt. Olukorras, kus hoone küljes olevatelt turvakaameratelt on näha eemal teel olev ilutulestik, oli ilutulestik seda enam nähtav tee peal. Seega W valetas, kui väitis, et ei näinud ilutulestikku. Ka teel olnud ilutulestik oli selgelt ettenähtav takistus. Valetamisega püüab kahtlustatav oma süüd vältida. W, sõites pimesi olukorras, mille kohta ta ise tunnistab, et tema sõidukiirus oli nähtavuse jaoks liiga suur, pidi arvestama, et teel võivad olla teised sõidukid, et inimesed lasevad ilutulestikku, et teel on takistused. See oli etteaimatav oht. Mobiiltelefoniga sündmuskohal tehtud videolt on selgelt tuvastatav, et ilutulestik oli liiklusõnnetuse toimumise hetkeks kestnud minimaalselt 22 sekundit, s.o. tegemist polnud juhi jaoks ootamatult toimuva hakkava sündmusega, vaid ta pidi seda nägema vähemalt 22 sekundit, aga ta ei reageerinud sellele. Maja turvakaamera salvestuselt on samas näha, et ilutulestik oli kuni liiklusõnnetuse toimumiseni kestnud üle 1 minuti. Seega oli teel lastav ilutulestik autojuhile pikka aega nähtav ja tajutav takistus. Lisaks eeltoodule on oluline, et W on kohalik elanik ja teab, et kohalikud elanikud lasevad alati selles kohas ilutulestikku. Seega rikkus W LS § 50 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud kohustusi.

1-22-7619 Kokkuvõttes leitakse kaebuses, et liiklusõnnetuse muutis välditamatuks W tahtlik riskikäitumine: ta sõitis sõidukiga alkoholijoobes; sõiduki esiklaas oli vigane ja sellel puudus tehnoülevaatus; ettenähtava takistuse ilmnemisel ei vähendanud W kiirust, vaid sõitis teadlikult endale tuttaval koduteel pimesi. Just pimesi sõitmine oli liiklusõnnetuse põhjus.

1-22-7619 ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Rõhk on ebaõigesti asetatud küsimusele, kas valitud sõidukiiruse puhul oli võimalik liiklusõnnetust vältida, kuigi oleks pidanud hindama seda, kas W sõidukiirus per se oli kooskõlas liiklusoludega. Riigikohus on selgitanud, et LE § 123 nõuete rikkumise tuvastamine ei nõua selle väljaselgitamist, milline oleks konkreetses liiklussituatsioonis olnud ohutu sõidukiirus. Oluline on see, et juhi poolt valitud sõidukiirus ei võimalda tal eespoolse nähtavusulatuse piires peatada oma mootorsõidukit mis tahes etteaimatava takistuse ees.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus tõdeb, et osa neist väidetest on enamal või vähemal määral eksitavad.

9.1 Kaebuses on esitatud väide, et autol puudus tehnoülevaatus, sest selle esiklaas oli kahjustatud. Kaebuse kohaselt on menetluse lõpetamisel jäetud tähelepanuta, et „sõidukil puudus kehtiv tehnoülevaatus ja sõiduki esiklaas oli vigane (Klaasi seisund: Mõranenud või tuhmunud või halvenenud seisukorras – Lisa nr 5)“. Seega on jäetud mulje, justkui ei oleks autot tohtinud liikluses kasutada põhjusel, et selle esiklaas oli kahjustatud. Kaebuses viidatud tõendist selgub, et see ei pea paika. Tegemist on dokumendiga, mis kajastab W Volvole tehtud tehnoülevaatuste tulemusi. Dokumendist nähtub, et Volvo ei läbinud 29. detsembril 2020 korralist tehnoülevaatust ning korduv tehnoülevaatus oli 28. jaanuaril 2021. 28. jaanuaril 2021 tehtud

1-22-7619 tehnoülevaatuse kokkuvõttes on väheolulise veana toodud välja, et sõiduki klaas oli mõranenud või tuhmunud või halvenenud seisukorras (lisaks sellele esines autol ka üks oluline viga). Auto määrati taas korduvale ülevaatusele. 29. jaanuaril 2021 on sõiduk ülevaatuse läbinud otsusega „Tehniliselt korras“. Seega ei ole mingeid tõendeid, mis kinnitaks kaebuse esitajate väidet, et auto esiklaasil oli mingeid kahjustusi, mis võis juhil takistada teel olnud inimeste õigeaegset märkamist. Tõsi on see, et sõiduki taustakontrolli andmetest nähtuvalt puudus sõidukil 3. jaanuari 2022 seisuga kehtiv tehnoülevaatus. See on aga tingitud sellest, et viimasest korralisest tehnoülevaatusest oli möödunud üle 12 kuu (ülevaatus kehtis kuni 31. detsembrini 2021). Ainuüksi kehtiva ülevaatuse puudumine ei võimalda siiski teha järeldust, et autol oleks olnud mingit tehniline puudus, mis oli kannatanutele otsasõiduga põhjuslikus seoses. 9.2 Ekslik on ka väide, et W juhtis autot alkoholijoobes olles. Nimelt on kannatanute esindajad alusetult samastanud joobega vere või väljahingatava õhu alkoholi piirmäära ületamise ja joobe. Joobeseisundi legaaldefinitsiooni annab korrakaitseseadus (KorS). Joobeseisund on KorS § 36 lg 1 kohaselt alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. LS § 69 lg 2 kohaselt loetakse alkoholijoobes olevaks mootorsõidukijuht, kui: 1) juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem või kui; 2) juhi ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,25 milligrammi ühe liitri kohta ning väliselt on tajutavad tema tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima. See tähendab, et KorS § 36 lg-le 1 vastavat terviseseisundit eeldatakse, kui mootorsõidukijuhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta. Alla selle määra ei ole alkoholi mõju isiku terviseseisundile nii kindel, et joovet eeldada. Juht loetakse siiski alkoholijoobes olevaks, kui tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi ja tal on ilmsed joobetunnused. W väljahingatava õhu alkoholisisalduseks mõõdeti 0,46 mg/l. See tähendab, et W saaks joobes olnuks lugeda vaid juhul, kui tal oleks tuvastatud LS § 69 lg 2 p-s 2 nimetatud ilmsed joobetunnused. Neid menetluses tuvastatud ei ole ning ka kaebustes ei ole argumente nende esinemise kohta. Tõsi küll, kui juhi väljahingatavas õhus on alkoholi vähemalt 0,25 milligrammi ühe liitri kohta, ei tohi ta LS § 69 lg-st 3 tulenevalt juhtida mootorsõidukit hoolimata sellest, kas tal on välised ilmsed joobetunnused. Tegemist on iseseisva keeluga, mis on tingitud sellest, et alkoholi mõju inimeste organismile on erinev ja põhimõtteliselt on võimalik, et joobeseisund tekib isegi juhul, kui ta organismis on vähem alkoholi. Liiklusõnnetuse kontekstis on aga oluline põhjusliku seose olemasolu. Väitmaks, et organismis olnud alkohol mõjutas W tegutsemist autojuhina ja oli vähemalt üks tegur, miks W ei suutnud otsasõitu vältida, peaks olema LS § 69 lg 2 p-st 2 tulenevalt tuvastatud, et tema kehalised või

1-22-7619 psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid olid tugevalt häiritud või muutunud. Nagu öeldud, seda tuvastatud ei ole.

1-22-7619 Prokuratuur on nii kriminaalmenetluse lõpetamise määruses kui ka Riigiprokuratuuri määruses osutanud, et jalakäijad, kellele W otsa sõitis, viibisid sõidutee sõidetaval osal. Seejuures olid kannatanud ja nendega koos viibinud isikud teatud vahedega hõivanud praktiliselt kogu sõidutee. Sellega rikkusid nad selgelt jalakäijate sõiduteel liikumise nõudeid. LS § 22 lg-test 1, 3 ja 4 tulenevalt ei tohi jalakäijad olla asulavälisel teel keset sõiduteed. Kahesuunalisel eraldusribata asulavälisel teel peab jalakäija liikuma vasakpoolsel teepeenral, selle puudumise või liikumiseks sobimatuse korral sõiduteel selle vasaku ääre lähedal, sõidukeid takistamata. Halva nähtavuse korral või pimeda ajal valgustamata teel tohib sõiduteel mitmekesi liikuda ainult ühes reas üksteise järel. LS § 24 lg 2 kohaselt tohib jalakäija väljaspool selleks ettenähtud kohti sõiduteed ületada ainult siis, kui sõidutee on mõlemas suunas hästi näha ja sõidutee ületamisega ei tekitata liiklusohtu. Pimedal ja halva nähtavusega ajal sõiduteel olles lõid kannatanud liiklusnõudeid rikkudes mootorsõidukijuhtide jaoks ootamatu takistuse ja seadsid end ise ohtu. Märkida tuleb, et tõendite kohaselt võis nähtavust veelgi halvendada kannatanute endi tegevus – ilutulestiku laskmine tee ääres, millega kaasnes suits (ilutulestiku suitsule kui nähtavust halvendavale asjaolule on viidanud ka kannatanute esindajad ise (vt nt kaebuse p 14 jj)). Ka selline nähtavust halvendav tegevus on käsitatav liiklusnõuete, täpsemalt LS § 14 lg 7 ja LS § 16 lg 1 rikkumisena. Arvestades seda, et liiklusõnnetuse kohas oli nähtavus halb ja kannatanud olid teel juhuslikult, on ringkonnakohtu hinnangul kõrvaline küsimus, kas kannatanutel olid helkurid – nii sündmuskohal valitsenud oludest kui ka kannatanute asendist tulenevalt on võimalik, et helkurid ei olnud juhile nähtavad. Niisiis oli ka kannatanutel endil eespool viidatud sätetest tulenevalt sarnaselt W-le kohustus liiklusohtu ära hoida. On ilmne, et ilma kannatanute liiklusnõudeid rikkuva käitumiseta ei oleks liiklusõnnetust sellisel kujul juhtunud – W sõitis kannatanutele otsa sellepärast, et nad olid sõiduteel. Sellest tulenevalt on tagajärjega põhjuslikus seoses ka kannatanute endi oma õigushüvesid ohtu seadev käitumine. Eespool viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole KarS § 423 lg-le 1 vastav tagajärg W-le omistatav.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.