Kohtulahend

1-22-7202 veel võltsitud dokumente väidetava laenu tõendamiseks. Ühtlasi märgiti avalduses, et X seab kahtluse alla ka Q-i 2016. a majandusaasta aruande ehtsuse. Avalduses leiti, et Q-i ja C OÜ vahelise 12.04.2016. a laenulepingu puhul on alust kahtlustada, et see Y poolt esitatud dokument on võltsitud ning X allkiri sellel on samuti võltsitud, sest X poolt tuvastatu kohaselt laenulepingus kirjeldatud kuupäevale ja asjaoludele vastavat tehingut ei saanud toimuda, mistõttu on alust arvata, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Avalduses osundati, et Y ning temaga seotud isikud on X-le teadaolevalt ka varasemalt dokumente võltsinud (märkus: avalduse esitaja on viidanud ühele 28.09.2013. a lepingule, milles olevat võltsitud lepingu ühe osapoole kellegi Z allkirja). Avalduses märgiti, et tsiviilasja nr 2-18-8993, milles on ülalpool mainitud dokumendid esitatud Y poolt tõenditena otseselt Harju Maakohtule, kohtumenetlus on hetkel pooleli ning tsiviiltoimik asub Tallinna Ringkonnakohtus, kusjuures toimikus on kõik originaaldokumendid. Kokkuvõttes asus avaldaja seisukohale, et Y on võltsinud dokumente ja kasutanud neid tsiviilmenetluses, eesmärgiga omandada õigusi ja vabaneda kohustustest, mistõttu tuleks alustada kriminaalmenetlust ning kontrollida ennekõike seda, kas Y võis toime panna KarS § 344 lg 1 või KarS § 345 lg 1 või nende ideaalkogumina karistatava kuriteo.

1-22-7202 Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnistada X ja Y vahel 14.02.2016. a sõlmitud abielu kehtetuks, samuti jättis kohus rahuldamata hageja nõude mõista X kasuks Y-lt välja C OÜ osa nimiväärtusega 2080 eurot. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata hageja alternatiivnõude (s.o jäeti rahuldamata hageja alternatiivne nõue tuvastada X ja Y vahel 08.08.2016. a sõlmitud abieluvaralepingu väidetav kehtetus). Maakohus märkis muuhulgas, et tsiviilasjas nr 2-18-8993 „esitasid pooled hulgaliselt tõendeid, millistega nad soovisid tõendada oma väidetavaid panuseid C OÜ äritegevusse“, aga „kuna kohtu arvates ei ole hageja ja kostja vahel sõlmitud abieluvaraleping tühine, puudub kohtul vajadus hinnata, kumma poole väited ja millises osas tehtud panuste osas on tõendatud“. Seetõttu jättis kohus „poolte panuse suuruse hindamisel tähelepanuta äriregistri väljavõtted OÜ C kohta, 20.03.2014. a ja 17.03.2106. a notariaalselt tõestatud osa müügilepingud, 14.10.2016. a ostja OÜ C ainuosanikuna otsuse, 11.10.2015. a kavatsuste protokolli koos kasumi jagamise aktidega, mitmed e-kirjad rahaliste ülekannete kohta, kontode väljavõtted, Euroopa äriregistri väljavõtte Q LTD, Q Ltd ja C OÜ vahelise 12.04.2016. a laenulepingu koos raha tasumise kviitungiga, muud laenu puudutavad kviitungid ja lepingud, ühisettevõtte loomise lepingu C OÜ ja P vahel, C OÜ esitatud arve ja maksetaotluse ja C OÜ 2016. a majandusaasta aruande“, kuna kohtu hinnangul on tegemist asjakohatute tõenditega. Harju Maakohtu 18.02.2022. a otsusele tsiviilasjas nr 2-18-8993 esitas hageja X esindaja 24.03.2022. a apellatsioonikaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja hageja nõuete rahuldamist. 30.03.2022. a võttis Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas nr 2-18-8993 esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse ning kohtuistung ringkonnakohtus toimub esialgse kava kohaselt 31.10.2022. a. Riigiprokurör märkis, et tsiviilasjas nr 2-18-8993 on kostja Y poolt esitatud mitmeid tõendeid (laenulepingud, kviitungid, garantiikiri, finantsaruanded; maakohus jättis nimetatud tõendid tähelepanuta kui asjasse mitte puutuvad ehk asjakohatud tõendid), mis hageja X meelest on võltsitud (hageja on seadnud kõnealused tõendid kahtluse alla ja peab vajalikuks nende täiendavat kontrollimist). Riigiprokurör selgitas, et üldjuhul vaidlebki tsiviilõigussuhte üks pool (hageja) tsiviilkohtus vastu teise poole (kostja) esitatud tõenditele ega taha nendega nõustuda, kuid vaidluse ühe poole mittenõustumine teise poole esitatud tõenditega ei tähenda iseenesest ju kaugeltki seda, et esitatud tõendid oleksid kriminaalmenetluslikus mõttes tahtlikult võltsitud või et teisele poolele mittemeeldivaid dokumente tsiviilasjas kohtule esitades paneks üks vaidluse pooltest teadvalt toime võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalmenetluses ei ole võimalik anda hinnangut tsiviilkohtumenetluses esitatud tõendite usaldusväärsusele ega sellele, kummal tsiviilvaidluse poolel on selles vaidluses õigus ja kummal mitte. Sellele asjaolule peab hinnangu andma siiski tsiviilkohus, kellele ühe või teise poole argumente kinnitavad tõendid esitatakse, ja kui kohus leiab, et temale esitatud dokumendid võivad olla võltsitud KarS § 344 lg 1 mõttes või nende esitamine võib endas sisaldada KarS § 345 lg 1 sätestatud kuriteo tunnuseid, siis saadab kohus sellekohase kuriteoteate politseile või prokuratuurile. Asjaolu, et üks õigusvaidluse pooltest tsiviilasjas teise poole esitatud tõendiga ei nõustu ja seda põhimõtteliselt vastustab, pole muidugi kriminaalmenetluse aluseks. Riigiprokurör osundas, et tsiviilasjas nr 2-18-8993 õigusvaidlust lahendades jättis maakohus kõnealused tõendid (hageja arvates justkui võltsitud või vähemasti kahtlased tõendid) kõrvale seetõttu, et nimetatud tõendid olid selgelt asjakohatud (kohtu hinnangul ei puutunud vaidlusküsimusse). Samas ei märkinud maakohus poole sõnagagi seda, et kõnealused tõendid võiksid olla võltsitud. Riigiprokurör selgitas, et kuna hageja on tsiviilasjas nr 2-18-8993 toimuva õigusvaidluse viinud edasi ringkonnakohtusse, on hagejal kahtlemata õigus ja

1-22-7202 võimalus esitada nüüd ringkonnakohtule oma seisukohti kostja poolt tsiviilasjas ära toodud argumentide osas (näiteks väljendada oma kahtlusi kostja poolt esitatud dokumentide ehtsuse küsimuses jne). Riigiprokurör nõustus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates nr 22231503038 ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 21.09.2022. a määruses viidatuga, et kui kohtus ilmnevad menetlusosalise käitumises kuriteo tunnused ja tegu ei ole aegunud, edastab kohus kuriteoteate politseile või prokuratuurile. Seoses Põhja Ringkonnaprokuratuuri 21.09.2022. a määruses osundatud võimaliku kuriteo aegumisega peab riigiprokurör vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja seab küll kahtluse alla 2016. a koostatud dokumentide ehtsuse (mitte 2013. a koostatud dokumentide võimaliku võltsimise), kuid ka nimetatud juhul on dokumendid koostatud eeldatavalt enam kui 5 aastat tagasi (riigiprokuröri märkus: kaebuses osundatakse, et „seega vaidlusalused dokumendid olid võltsitud aprillis 2016. a, mitte aga 2013. a“) ning võimaliku teise astme kuriteo (võimaliku võltsimise) aegumise tähtaeg on ikkagi selgelt möödunud. Samuti märkis riigiprokurör, et kahtlemata on ebaõige kaebuse esitaja väide, nagu oleks väidetavalt võltsitud dokument esitatud tsiviilasjas kohtule Y poolt „ju alles nüüd“ (samas möönab kaebuse esitaja, et väidetavalt „võltsitud dokumendid esitas Y kohtule 02.02.2020. a, s.o 2 aastat tagasi“). Riigiprokurör märkis, et õigusvaidluse poole jaoks võib tsiviilkohtumenetluse aeg kulgeda küll tavapärasest aeglasemalt, kuid käesolevaks ajaks on kõnealuste dokumentide tsiviilkohtule esitamisest möödunud siiski juba tunduvalt enam kui kaks ja pool aastat ning vaadeldav sündmus ei toimunud sugugi mitte „alles nüüd“. Mõistagi ei too sündmusest (väidetava võltsdokumendi esitamisest) kahe aasta ja üheksa kuu möödumine endaga kaasa teise astme kuriteo aegumist (see aegumistähtaeg on teadupärast 5 aastat), kuid kõnealusel juhul on kriminaalmenetluse mittealustamine riigiprokuröri hinnangul tingitud siiski eelnevalt käsitletud asjaoludest. Riigiprokurör rõhutas, et KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kui ei ole ilmnenud kuriteo asjaolusid, siis muidugimõista pole ka võimalik kriminaalmenetlust alustada. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalmenetlust saab alustada ikkagi üksnes siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta, kusjuures ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt avaldaja subjektiivse hinnangu põhjal. Riigiprokuröri arvates ei tohi kriminaalmenetlust alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kuriteoteate esitaja subjektiivse arvamuse põhjal, et tema arvates on keegi võibolla pannud toime kuriteotunnustega teo. Riigiprokurör leidis, et juhul, mil kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat usaldusväärset teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega lubatav. Riigiprokuröri arvates on lubamatu selline põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks esitatud avalduse (sealjuures täiesti ebatõsise avalduse, mis on arusaadavalt ajendatud tsiviilvaidlust pidava poole positsioonist, kuna õigusvaidluse üks pool lihtsalt ei nõustu teise poole argumentide ja nende kinnituseks esitatud tõenditega) alusel justkui kriminaalmenetluse esiti ära alustama ning alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas mõne kuriteo tunnused on üldse sedastatavad. Riigiprokurör ei pea põhjendatuks ega võimalikuks kriminaalmenetluse alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil. Ka Riigikohus on oma praktikas märkinud, et tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.

1-22-7202 Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et Y ega kellegi teise käitumises ei ole X lepingulise esindaja vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu poolt Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses (ega sellele eelnenud kuriteoteates-avalduses ega kriminaalmenetluse alustamata jätmisele esitatud kaebuses) kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 344 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused.

1-22-7202 X võtnud Abu Dhabis pangaautomaadist sularaha välja. Seega ei ole võimalik, et X viibis 12.04.2016 Maltal, kus Y esitatud dokumendist nähtuvalt olevat sõlmitud Q-i ja C OÜ vaheline laenuleping, mistõttu on alust kahtlustada, et Y poolt esitatud dokument on võltsitud. Ainuüksi asjaolu, et X ei viibinud lepingu sõlmimise ajal Maltal (mis on tõendamist leidnud konto väljavõtetega) ning seega ei saanud oma originaalallkirja panna lepingule, annab aluse kriminaalmenetluse alustamiseks. Tegemist ei ole teoreetilise eeldusega kriminaalmenetluse alustamiseks, vaid kindlalt tuvastatud faktidega, mis on vabalt kontrollitavad ja neid pole rakse tõestada. Harju Maakohtule esitatud lepingus on väidetavalt X allkiri, mis aga ei ole tema kirjutatud. Jättes kriminaalmenetluse alustamata rikub politsei kannatanu õigust nõuda õiglast kriminaalmenetlust ning kaitsta enda õigusi. Tsiviilkohtumenetluse eesmärgid ei ole süüdlase väljaselgitamine ja kuritegude menetlemine. Tsiviilkohus käsitleb neid tõendeid, mida esitavad kohtule menetlusosalised. X-l puudub võimalus muul viisil isikut vastutusele võtta võltsitud dokumendi esitamise ja kasutamise eest, kui kasutades oma põhiõigusi kriminaalmenetluses. Menetleja viide sellele, et kohus on dokumendid menetlusse võtnud, ei välista nende kriminaalset teket, mida on võimalik tuvastada ainult kriminaalmenetluses. X rõhutab, et Y ning temaga seotud isikud on X-le teadaolevalt varasemalt dokumente võltsinud. Y kasutas Abu Dhabis hankel osalemise raames lepingut, millel oli võltsitud Z allkirja. X on esitanud politseile eelneva tõendamiseks vastava võltsitud lepingu, Z passi koopia (millelt nähtub tegelik Z allkiri) ning Z pangakonto väljavõtte, kust nähtub, et Z oli lepingu allkirjastamise kuupäeval tegelikult Stockholmis (mitte Tallinnas, nagu nähtub lepingult). Antud tõendid omavad käesolevas avalduses asjakohasust põhistamaks X väidet, et Y on kasutanud ning kasutab ka käimasolevas tsiviilmenetluses võltsitud tõendeid. Asjaolu, et Y kasutas nimetatud võltsitud lepingut hankel osalemisel, on tõendatav ka Z ja X poolt tsiviilmenetluse käigus vande all antud ütlustega. Seega ei kannata mingisugust kriitikat Riigiprokuratuuri seisukoht, justkui „asjaolu, et üks õigusvaidluse pooltest tsiviilasjas teise poole esitatud tõendiga ei nõustu ja seda põhimõtteliselt vastustab, pole muidugi kriminaalmenetluse aluseks.“ Tegemist ei ole hinnangulise küsimusega või esitatud tõenditega mittenõustumisega. Kaebajal peab olema tagatud õigus end kaitsta Y ebaausa tegevuse eest nii tsiviilmenetluses kui ka kriminaalmenetluses. Seega kaebajal peab olema vaba valik mis menetluses tuvastada dokumentide võltsinguid ning tsiviilmenetluse läbiviimine ei välista kriminaalmenetluse läbiviimist. Kaebaja on pöördunud vastava avaldusega politseisse, sest kriminaalmenetluse alustamisega peatub võimaliku aegumise kohaldamine. Tsiviilmenetlus iseenesest ei ole suunatud kuriteofakti tuvastamisele ja selle menetlemisele, mistõttu tsiviilmenetluses teostatavad toimingud ei peata võimalike kuritegude aegumist. Kuriteole õigeaegne reageerimine riigi poolt on kannatanu põhiõiguste tagamine. Riigiorganite viivitamine kuriteokaebusele reageerimisega võib viia kuritegude aegumise ning süüdlase vastutusest vabastamiseni. Seega on väär riigiprokuröri seisukoht, et „kriminaalmenetluses ei ole võimalik anda hinnangut tsiviilkohtumenetluses esitatud tõendite usaldusväärsusele ega sellele, kummal tsiviilvaidluse poolel on selles vaidluses õigus ja kummal mitte. Sellele asjaolule peab hinnangu andma siiski tsiviilkohus, kellele ühe või teise poole argumente kinnitavad tõendid esitatakse, ja kui kohus leiab, et temale esitatud dokumendid võivad olla võltsitud KarS § 344 lg 1 mõttes või nende esitamine võib endas sisaldada KarS § 345 lg 1 sätestatud kuriteo tunnuseid, siis saadab kohus sellekohase kuriteoteate politseile või prokuratuurile.“ Antud loogikat jagades justkui puudub kaebajal iseseisev õigus pöörduda oma õiguste kaitseks politsei poole ning võimaliku rikkumise puhul peab seda tegema kohus. Kaebaja leiab, et kohtul on küll õigus ja teatud juhtudel ka kohustus vastavalt reageerida ning kuriteo ilmnemisel pöörduda avaldusega politseisse, kuid see ei võta kaebajalt ka õigust iseseisvalt pöörduda politsei poole juhul, kui ta leiab, et tema õigusi on rikutud või tema suhtes on toimepandud kuritegu. Vastasel juhul ei oleks kannatanutel

1-22-7202 võimalust oma õiguste kaitsmisele, mis ei oleks kooskõlas ka kriminaalmenetluse põhimõtetega. Seoses aegumise problemaatikaga, soovib kannatanu pöörata ringkonnakohtu tähelepanu järgmistele asjaoludele. Esiteks, kaebuse esitaja seab kahtluse alla 2016. a dateeritud dokumentide ehtsuse. Nimetatud dokumendid on kohtule esitatud 02.02.2020. Millal on need koostatud, kaebajale teada ei ole. On võimalik, et need koostati vahetult enne esitamist, seega 2020. aastal. Seega on alusetud ja ebaõiged prokuratuuri spekulatsioonid teoreetiliselt aegumise kohaldamisest. Võltsitud dokumentide esitamisest ja kasutamisest on möödunud ainult 2,5 aastat, seega aegumise kohaldamine ei tule hetkel kõne alla. Juhul, kui kaebaja hakkab võltsinguid tuvastama tsiviilmenetluses, võib see aeg venida veel ning lõpptulemusel ei saa kindlalt väita, et peale ekspertiiside tegemist ja menetluse lõpuleviimist see kuritegu ei aeguks. Teiseks, ainuüksi asjaolu, et dokument on dateeritud kindla kuupäevaga, et anna veel alust väita, et see oligi samal kuupäeval koostatud. Selle võltsimise aja tuvastamiseks tulebki läbi viia ekspertiis, mille raames esitada eksperdile vajalikud küsimused. Märkimist vajab asjaolu, et avaldusele olid lisatud dokumentaalsed tõendid ning faktiväited, mis kinnitavad kaebaja argumente võltsingute kohta. Nendele ei ole ei politsei ega prokuratuur tähelepanu pööranud ega oma hinnangut andnud. Käesolevale kaebusele esitab kaebaja veelkord tsiviilasjas 20.02.2020 toimunud istungi protokolli, millest ilmselgelt nähtub võltsitud dokumentide esitamine kohtule ning kaebaja esindaja õigeaegne reageerimine sellele, samuti menetluslikud dokumendid, millest nähtuvad võltsingute põhjendused. Legaliteedi põhimõte nõuab riigilt materiaalse karistusõiguse kohaldamist kõigil neil juhtudel, mil ei ole tegemist mõne KrMS §-s 6 nimetatud erandiga. See põhimõte on protsessuaalne vahend, kindlustamaks seadusandja poolt imperatiivsetena kehtestatud karistusõiguse normide elluviimine ja tagamaks, et täitevvõim ei toimiks selleks vajalike sammude astumisel enda suvast lähtuvalt valikuliselt. Eelmärgitu tähendab muu hulgas seda, et legaliteedi põhimõtte järgimiseks ei ole piisav kriminaalmenetluse toimetamise fakt iseenesest. Menetlus peab hõlmama väidetava kuriteo võimaliku toimepanija kõiki käitumisakte, millel on kriminaalmenetluse toimetamiseks piisava tõenäosusega kuriteo tunnused, ja kõiki isikuid, kelle puhul saab rääkida kriminaalmenetluse alustamiseks või jätkamiseks piisavast kahtlusest, et ta on käitunud mõnes kuriteokoosseisus kirjeldatud viisil. Legaliteedi põhimõte kaotaks suuresti oma tähenduse, kui selle järgimiseks piisaks kriminaalmenetluse toimetamisest ka olukorras, kus osa fakte, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-22-7202 välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.

1-22-7202 kuriteokaebuses väljatoodud dokumendid võltsitud. Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule erinevaid dokumente, mis peaksid tema sellekohast seisukohta tõendama, kuid arusaamatuks jääb seejuures kaebaja väide, et antud tõendid omavad käesolevas avalduses asjakohasust põhistamaks X väidet, et Y on kasutanud ning kasutab ka käimasolevas tsiviilmenetluses võltsitud tõendeid. Kuidas esitatud tõendid seda tõendavad, seda kaebaja välja ei ole toonud. Arusaamatuks jääb, kas ka need viidatud tõendid on Y tsiviilmenetluses esitanud või soovitakse nendega tõendada, et kuna varasemalt on Y justkui allkirja võltsinud, siis on alus kahtluseks, et ta on seda teinud ka kuriteoavalduses toodud dokumentidel.

1-22-7202 kuupäevast. Käesoleval juhul ei ole menetlejad tuvastanud andmeid, mis annaks aluse arvata, et sellest kuupäevast lähtuma ei peaks. Ka kaebaja märgib, et pole teada, millal dokumendid koostatud on. Sellest teeb kaebaja järelduse, et järelikult ei saa olla õige dokumendil märgitud kuupäev, kuid pelgalt kaebaja oletuse pinnalt ei ole alust seda kahtluse alla seada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.