Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium 25. november 2022, Tallinn, kirjalik menetlus
Kriminaalasja number
1-22-6818 (22730000224)
Kohtunik
Sten Lind
Vaidlustatud lahend
Riigiprokuratuuri 11. oktoobri 2022 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, kaebus
RESOLUTSIOON
Jätta Riigiprokuratuuri 11. oktoobri 2022 määrus muutmata ja X esindaja Olavi-Jüri Luige kaebus rahuldamata. Määrus on tulenevalt KrMS § 385 p-st 11 lõplik ega ole vaidlustatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kuriteokaebus
1.Põhja Ringkonnaprokuratuur sai 6. septembril 2022 X kuriteokaebuse, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist kontrollimaks tema isa Y testamendi tegemise ja surma asjaolusid. Kaebaja leidis, et meditsiinitöötajad on olnud Y suhtes hoolimatud ega ole andnud talle õigeaegselt meditsiinilist abi, mis viis Y surmani. Testament on tehtud ebaseaduslikult. Kaebuses märgiti, et Y pöördus 22. veebruaril 2022 erakorralise meditsiini osakonda, kus tal diagnoositi COVID-19 ja viimasesse staadiumisse arenenud neeruvähk. Y hospitaliseeriti Lääne-Tallinna Keskhaiglasse. Y raviskeemi üle otsustamiseks määratud konsiilium otsustas haiguse hilise avastamise ja vähi olulise leviku tõttu raviga mitte jätkata („mitte midagi teha“). Pärast mitu päeva haigla COVID-i osakonnas viibimist oli Y COVID-19 test negatiivne ja ta kirjutati raskes seisundis haiglast välja. Ta lasti koju koos võõra inimese Q-ga, kes ei olnud patsiendi abikaasa ega sugulane ja kellest ei olnud X kuulnud enne notaribüroost Y testamendi kohta e-kirja saamist. Lääne-Tallinna Keskhaigla töötajad ei teavitanud Y sugulasi tema hospitaliseerimisest ega sellest, et ta lasti koos võõra inimesega raskes seisundis haiglast koju. Seetõttu sai Q enda kätte kõik Y dokumendid, võtmed, telefoni ja isiklikud asjad, samuti Y-le määratud ravimid (sh tugevad valuvaigistid). Y viibis mitu päeva Q juures viimase korteris XXX tänaval. Sel ajal halvenes Y tervis väga kiiresti kriitiliseks: ta ei saanud kõndida ja lamas
1-22-6818 voodis, kõhuõõnde kogunes drenaaži puudumise tõttu vesi ja tema piinad suurenesid iga päevaga. Y kõnede ajaloost nähtuvalt kutsuti talle uuesti kiirabi 11. märtsil 2022. Ta jäi esialgu LääneTallinna Keskhaiglasse, hiljem viidi Õismäe Tervisekeskuse hospiitsi, kus ta suri. LääneTallinna Keskhaigla ega hospiitsi töötjad ei teavitanud kaebajat tema isa hospitaliseerimisest, hospiitsi viimisest ega tema surmast. Nii sai Q taas kätte Y dokumendid, võtmed, telefoni ja muud isiklikud asjad, tõenäoliselt ka surmatunnistuse. Kaebuse kohaselt töötas Y alates 16. novembrist 2021 W OÜ-s XXX ja pidi läbima ka tervisekontrolli. Tervisekontrollis ei avastatud Y-l neeruvähki ja ta võeti tööle ettevõtte lattu. Raske füüsiline töö muuhulgas külmades ruumides mõjutas tema tervist negatiivselt ja süvendas haigust. Y kõnede ajaloost nähtub, et ta oli mitmel korral pöördunud arstide (ortopeedi ja perearsti) poole, kuid ei saanud õigeaegset meditsiinilist abi ega diagnoosi. Kaebaja ei ole isa haiguslugu saanud, kuna haigla sõnul antakse seda informatsiooni ainult pärijatele. Kaebaja on Y ainus laps. Y suri 16. märtsil 2022. Kuus päeva enne tema surma, s.o 10. märtsil 2022 tehti tema nimelt kaugtõestamise teel testament, millega Y pärandas oma vara tundmatule isikule – Q-le. Testamenti on märgitud, et „aadress ja viibimiskoht kaugtõestamise hetkel tema ütluste kohaselt XXX“. Kaebaja hinnangul ei ole andmed viibimiskoha kohta õiged. Nimelt käis 6. märtsil 2022 XXX kiriku vaimulik Y ristimas Q kodus. Ortodoksse kiriku seaduste järgi on kodus ristimine võimalik üksnes siis, kui inimene on raskesti haige ja ei saa ise kirikusse minna. Kaebaja leidis, et kui tema isa ei suutnud minna 6. märtsil 2022 kirikusse, ei ole võimalik, et ta oleks läinud iseseisvalt 10. märtsil 2022 oma XXX asuvasse korterisse, mis asub Q korterist umbes 13 km kaugusel. Samas XXX tn XXX asuva XXX kirikuni on Q kodust umbes 1 km. Kaebaja märkis, et ta on testamendi vaidlustamiseks pöördunud kohtusse. Testamendi koostas ja kinnitas Tallinna notar Ä. Testamenti on märgitud, et Y ei valda eesti keelt. Kaebaja väitel ei vasta see tõele: Y valdas eesti keelt kõrgtasemel ja talle oli 23. novembril 2001 väljastatud tunnistus eesti keele kõrgtaseme kohta. Lisaks ei ole notar märkinud testamenti, et pärandaja on raskesti haige. Kaebaja arvates tekitab see kahtluse, kas notar on tuvastanud testaatori isikusamasuse. Notar ei ole kaebajale vastanud, kas ja mil viisil avaldas Y isiklikult kaugtõestamise soovi. Y kõnede ajaloost nähtuvalt ei ole ta enne testamendi allkirjastamise päeva notaribüroosse helistanud. Kõnede väljavõtte järgi helistati Y numbrile
10.märtsil 2022 notaribüroost. 12. märtsil 2022 on tehtud kaks kõne notaribüroosse kell 20.48 ja 20.49, mis viitab sellele, et Y ei teadnud, kelle number see on, ega mäletanud, miks oli sellele numbrile helistatud. See viitab omakorda sellele, et sisse tulnud kõnele ei vastanud tema, vaid keegi teine. Notar Ä notaribüroo asub samas büroohoones ja samal korrusel, kus asub Q poja F töökoht „OOO“. Eelmärgitu viitab sellele, et testamendi tegemiseks võttis notaribürooga ühendust F. Arvestades testamendi puudusi (raske haiguse kohta märke puudumine, valed andmed testaatori viibimiskoha kohta, eesti keele mittevaldamise märge), on kaebaja hinnangul põhjust kahtlustada notari ja Q (ja Q poja) kokkumängu. Tunnistajaid testamendi allkirjastamisel ei olnud. Kaebaja märkis, et Q on kohtule esitanud kõne lindistuse, mis on Q sõnul tehtud 15. märtsil 2022. Kaebaja hinnangul on Y häälest ja kõnest aru saada, et ta on raskesti haige ja tuhmunud
1-22-6818 teadvusega – kõne on ebaselge, Y teeb pause, ei mäleta fakte, hingab raskelt ja ohkab. Lindistuse põhjal on ilmselge, et sellises seisundis inimene ei suutnud ise korraldada testamendi tegemist ja seda tõestada (digiallkirjastada), vaid teda kasutati ära. Ei ole võimalik, et notar ei märganud, et testaator oli raskesti haige ega saa sellises seisundis olles dokumente allkirjastada. Kaebaja leidis, et Q ja tema poja eesmärk oli saada Y vara. Seetõttu ei võtnud nad kaebajaga ühendust enne Y surma. Tarkvaraarendajana töötav F otsis kaebaja kontakti sotsiaalmeediast ja võttis temaga ühendust alles pärast seda, kui matused olid juba korraldatud. Juuli lõpus sai kaebaja teada, et Y auto Subaru Forester XXXXXX on Tondiraba 13 asuvast tasulisest parklast ära viidud. Parkla valvur Z väitel viis auto umbes aprillis ära pikka kasvu noormees, kellel olid auto võtmed ja kelle sõnul oli auto omanik surnud. Kaebaja sõnul suudab valvur noormehe ära tunda ja on valmis andma juhtunu kohta ütlusi. Kaebaja lisas, et Y-le kuulunud korteris on pärast seda, kui kohus peatas pärimismenetluse, sees käidud ja/või elatud. Aknad on pestud, köögi aknal on teistsugused kardinad, rõdul oli kuivamas erinevaid asju. Kaebuse kohaselt on Q esitanud testamendi vaidluses kohtule videosalvestise vestlusest Y ema V-ga. Videoga soovitakse põhjendada testamendi Q kasuks tegemist sellega, et kaebaja ei suhelnud oma isaga. Kaebaja hinnangul ei saa V olukorrast aru ja annab valetunnistusi. Videost on aru saada, et V-ga koos on toas teine inimene, kes teda filmib. Kaebaja sõnul on Q üritanud algusest peale kohtumenetlust vältida, kuna teab, et testament on tehtud ebaseaduslikult, ja on tühine. Q pakkus talle kohe alguses hagist loobumise eest 15 000 eurot, seejärel üritas nõuda temalt 5 000 euro suuruse tagatise maksmist, kuid kohus ei rahuldanud seda taotlust. Ka pärast hagile vastamist oli Q valmis minema kompromissile ja maksma kaebajale 10 000 eurot, kuigi oli juba kogunud tõendeid ja pidi olema oma kohtuvõidus kindel. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade
2.Põhja Ringkonnaprokuratuur koostas 16. septembril 2022 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, millega jättis KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel menetluse alustamata. Ringkonnaprokurör tõdes, et kelmust (Y testamendi tegemist) puudutavas osas on X juba korra kuriteoavalduse esitanud. 22. juunil 2022 koostas Põhja prefektuur selle kuriteoavalduse kohta kriminaalmenetluse nr 22231502095 alustamata jätmise teate. Prokurör märkis, et kuna X kriminaalmenetluse alustamata jätmist ei vaidlustanud ja menetlusotsus on jõustunud, ei anna prokurör kelmuse kuriteokoosseisu tunnuste kohta uut hinnangut. Meditsiinitöötajatele etteheidetud hooletuse kohta leidis prokurör, et kuriteoavaldusest ei ole tuvastatavad asjaolud, mis võimaldaks järeldada, et neeruvähi tunnused oleksid pidanud olema töötervishoiuarsti(de)le või Y-ga suhelnud meditsiinitöötajatele nähtavad. Tervisekontrolli eesmärk on eelkõige töö iseloomust tulenevate riskide kontroll ning üldise terviseseisundi kontroll, mis ei hõlma kõikvõimalike terviseriskide diagnoosimist. Kuriteokoosseis eeldaks vähemalt seda, et töötervishoiuteenust osutanud arst(id) tundis/tundsid ära või oleks pidanud ära tundma sümptomid, mis viitavad potentsiaalsele eluohtlikule seisundile või raskele
1-22-6818 haigusele, kuid ei suunanud Y eriarsti vastuvõtule või muul viisil kiireloomulist meditsiinilist abi saama. Selliseid asjaolusid prokurör kaebusest ei tuvastanud. Prokurör märkis, et arstid, kellega oli Y kaebuse kohaselt lühidalt telefoni teel suhelnud, ei olnud onkoloogid. Kõnede lühike kestus näitav, et tegemist polnud põhjaliku konsultatsiooniga. Seega pole alust järelduseks, et arstidele pidanuks olema arusaadav, et Y põeb raskekujulist haigust. Kõne toimumise fakt ei võimalda järeldada sedagi, et Y-ga suhelnud isik oli üldse arst või muu isik, kes on pädev panema diagnoosi või suunama eriarsti juurde. Asjaolu, et 22. veebruaril 2022 tuvastati Y-l viimasesse staadiumisse arenenud neeruvähk, ei tähenda, et vastavad sümptomid pidid olema teada ka talle varem meditsiiniteenust osutanud meditsiinitöötajatele. Menetluse alustamine selleks, et otsida kuriteokoosseisule viitavat teavet, on KrMS § 193 lg 1 ja KrMS § 194 lg 1 alusel välistatud.
3.X esitas kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles endiselt kriminaalmenetluse alustamist. See, et politsei otsustas kelmuse suhtes kriminaalmenetlust mitte alustada, ei ole kriminaalmenetlust välistav asjaolu. Ta pöördus uue kaebusega prokuratuuri poole ja esitas ka lisainformatsiooni, millest nähtub, et tema isa kasutati ära, et teha tema nimel ebaseaduslikult enda kasuks testament. Tsiviilasi ei välista kriminaalasja. Kaebaja palus Riigiprokuratuuril määrata juriidiliselt õige kuriteo koosseis, kui testamendi ebaseaduslik tegemine ei vasta kelmuse koosseisule. Kaebaja palus prokuratuuril uurida, mis asjaoludel kirjutati raskes seisundis Y Lääne-Tallinna Keskhaiglast välja Q koju. Q ei ole Y abikaasa, sugulane ega meditsiinitöötaja. Kaebaja leidis, et haigla töötajate tegude tõttu jäi Y ilma professionaalsest hoolitsusest ja pidi kannatama ilma drenaažita suuri piinu isiku juures, kelle põhieesmärk oli saada tema vara. Q ei kutsunud kiirabi enne, kui testament oli tema kasuks tehtud. Kaebaja arvates vastavad haigla töötajate teod KarS §-s 123 ja §-s 124 sätestatud süüteokoosseisude tunnustele. Kaebaja palus Riigiprokuratuuril välja nõuda Lääne-Tallinna keskhaigla töötajatelt dokument selle kohta, et Y keeldus edaspidisest haiglas viibimisest ja avaldas isiklikult soovi minna Q koju. Kaebaja sõnul on põhjust arvata, et Y-le ei olnud tervisekontrolli üldse tehtud, ja ta võeti füüsiliselt raskele tööle veendumata, et see ei tekita riske tema tervisele. Kaebaja ei ole WWW personalispetsialistile saadetud küsimusele, millises polikliinikus või haiglas läbis Y tööle asumisel tervisekontrolli, vastust saanud. Kaebuses palutakse Riigiprokuratuuril kontrollida, kas Y oli läbinud tervisekontrolli, millises haiglas ja millise arsti juures, ja mis oli selle tulemus. Samuti palus kaebaja prokuratuuril uurida, miks ei saanud tema isa õigeaegset meditsiinilist abi. Kaebaja märkis, et tema isa oli oma tervise suhtes alati väga tähelepanelik ja oli käinud osteopaadi juures. Vähi sümptomid ilmnesid tal mitu kuud enne surma. Ta põdes paar aastat tagasi tõsist maksahaigust ja pidi märtsi lõpus minema kontrolluuringule. Seega helistas ta S OÜ-le seetõttu, et kaebas oma sümptomite üle ja palus uuringu läbi viia varem. Y kõnele vastanud perearstikeskuse töötaja pidi olema võimeline broneerima talle aja arsti vastuvõtule ja teavitama perearsti tema kõnest ja sümptomitest. Arvestades Y haiguse ajalugu pidi perearst kahtlustama vähemalt maksahaigust ja määrama viivitamata ultraheliuuringu. Kuna seda ei
1-22-6818 tehtud, diagnoositi Y-l vähk alles pärast EMO-sse pöördumist ja hospitaliseerimist, kui see oli juba viimases staadiumis ja ravimatu. Riigiprokuratuuri määrus
4.Riigiprokuratuur jättis 11. oktoobri 2022 määrusega X kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on põhjendatud ja seaduslik. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröri seisukohtadega ning lisas järgmist. Kriminaalmenetluse alustamiseks peab uurimisasutusel või prokuratuuril tekkima esitatud materjalide pinnalt siseveendumus, et mingi kuritegu on toime pandud. Esitatud materjalide pinnalt prokuratuuril sellist siseveendumust ei tekkinud, sest kellegi käitumises pole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid.
4.1.Vastuseks X varasemale süüteoteatele selgitas PPA kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates, et Y testamendiga seonduv vaidlus kuulub eraõiguse valdkonda, mida reguleerivad TsÜS-i, VÕS-i ja pärimisseaduse sätted ning selle vaidluse lahendamine ei ole politsei pädevuses. Kuna see menetlusotsus on jõustunud, ei pidanud ka riigiprokurör võimalikuks testamendiga seonduvaid asjaolusid uuesti käsitleda. Riigiprokurör osutas, et tsiviilasja nr 2-22-6004 materjalidest nähtuvalt käsitletakse selles Y testamendiga seonduvat ja see on praegu Harju Maakohtu menetluses.
4.2.Riigiprokurör oli seisukohal, et Y-ga tegelenud meditsiinitöötajatele ei ole võimalik ette heita Y surma põhjustamist ja kaebaja väited on subjektiivsed ja oletuslikud. Kui konsiilium luges viimase staadiumi neeruvähiga patsient n-ö lootusetuks haigeks, kelle surma ei õnnestu ühegi raviga ära hoida, pole alust väita, et Y eest haiglas hoolitsemine või pidev arstlik kontroll oleksid ta surma ära hoidnud. Kuna Y-l tuvastati viimase staadiumi neeruvähk koos siiretega teistesse organitesse, ei oleks tema üleviimine haigla teise osakonda olnud meditsiiniliselt otstarbekas. Riigiprokurör märkis, et ei ole küll välistatud, et töötervishoiukontrolli käigus avastatakse juhuslikult pahaloomuline kasvaja, kuid vähi avastamist ei saa eeldada. Töötervishoiukontrolli käigus ei tehta spetsiaalseid onkoloogilisi uuringuid ning kui patsient ei esita pahaloomulisele kasvajale viitavaid konkreetseid kaebusi, ei suunata teda ka vastava eriarsti juurde. Seoses kaebuse väitega, et Y neervähi pidanuks õigeaegselt diagnoosima perearst, leidis riigiprokurör, et kaebuses osutatud perearstikeskusele tehtud lühiajaliste kõnede käigus ei saanud diagnoosimist sisaldavat konsultatsiooni toimuda. Teadmata on kõne sisu ja see, kellega Y rääkis, kuid tõenäoliselt ei olnud see onkoloog. Umbes minuti kestnud telefonivestlusega ei ole arstil ilmselt võimalik aru saada, et helistajal on raske onkoloogiline haigus. Kokkuvõttes oli riigiprokurör seisukohal, et kuriteokaebuses ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitatud kaebuses esitatu põhjal ei ole Yga kokku puutunud meditsiinitöötajate ega kellegi teise käitumises sedastatavad KarS § 117, § 123 või § 124 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus sätestatud kuriteo koosseisu tunnused.
1-22-6818 Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
5.Riigiprokuratuuri määruse peale esitas X esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama. Kaebuse esitaja kordab kuriteoteates ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatele esitatud kaebuses toodud kuritegude faktilisi asjaolusid ja jääb varem esitatud seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja hinnangul viitavad nendes märgitud asjaolud KarS § 209 lg 1 ja § 117 lg 1 § 13 lg 1 sätestatud kuritegude tunnustele. Kaebuse esitaja leiab, et riigiprokurör ei ole veenvalt põhistanud, miks ta ei nõustu kaebaja seisukohtadega ning ei ole põhjendanud kriminaalmenetluse aluse puudumist. Riigiprokuröri väited kuriteo tunnuste puudumise kohta tuginevad pealiskaudsetele hinnangutele. Selle hindaamisel, kas meditsiinitöötajad on tegutsenud hooletult, ei ole pööratud piisavalt tähelepanu küsimusele, kas meditsiinitöötajatel oli võimalus teha täiendavaid uuringuid või määrata ravi, et Y rasket tervislikku seisundit leevendada. Kaebuse esitaja hinnangul esineb materjalides piisavalt viiteid hooletule suhtumisele, mis peaks andma aluse vähemalt kahtlusteks, mida tuleb kontrollida kriminaalmenetluse käigus. Selleks, et jõuda selles küsimuses õige lahenduseni, tuleks menetlejal nõuda välja dokumente ja võtta vajadusel selgitusi. Vastasel juhul ei ole võimalik kahtlusteta väita, et meditsiinitöötajad on tegutsenud vähemalt neilt oodatava hoolsusega ning puudub KarS § 117 lg 1 - § 13 lg 1 koosseis. Käsitledes palvet kontrollida kelmuse koosseisu esinemist ei ole prokuratuuri esindajad võtnud arvesse, et võrreldes 12. juunil 2022 esitatud kaebusega on praeguses kaebuses asjaolusid täiendatud. Nimelt on täiendatud asjaolusid, miks esineb kahtlus, et Y ei saanud kaugtõestamise teel testamendi vormistamisel osaleda. Nimelt ei saanud raskes seisundis Y käia testamendi tegemiseks XXX tn korteris. Testamendi tegemise ajal oli Y Q korteris aadressil XXX. Seega on testamendis valed andmed pärandaja viibimiskoha kohta. Y ei olnud võimeline füüsiliselt ega vaimselt testamendi koostamisest pärandajana võtma: minema Q korterist XXX korterisse, võtma arvuti, selle sisse lülitama, leidma üles kaardilugeja, ID-kaardi ja PIN-koodid, süsteemi sisse logima, tegema näotuvastuse, lugema testamendi teksti ja seda korrigeerima, vastama notari küsimustele, testamenti digiallkirjastama (panema ID-kaarti kaardilugejasse, sisestama PIN-koode) ja minema tagasi Q XXX asuvasse korterisse. Järgmisel hommikul ei saanud Y isegi kiirabisse ise helistada, kuna hädanumbrile helistas Q. Kuigi Y tervise seisund oli juba kriitiline, kutsuti talle kiirabi alles pärast seda, kui testament oli tehtud. See tõendab, et Q ja tema poja ainus eesmärk oli algusest peale Y vara saamine. Samuti on lisandunud uued asjaolud seoses Y-le kuulunud sõiduki parklast ära viimisega. Kuigi see episood üksi ei pruugi täita kelmuse koosseisu, viitab see koosmõjus varem kirjeldatud tegevusega võimalusele, et testamendi tegemist mõjutasid teised isikud ja/või see oli tehtud oluliste asjaolude suhtes eksimusse viimisega. Asjade enda valdusesse võtmine hoolimata pärimismenetluse peatamisest ja vaidlusest pärimise asjaolude üle viitab selgelt kolmandate isikute ebatervele huvile Y vara omandamise vastu. Seega on kaebuses esitatud uued asjaolud, mida ei ole menetleja varem kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel hinnanud, rikkudes seega kaebuse lahendamisel menetlusõigust. Jättes kaebuses toodud asjaolud sisuliselt
1-22-6818 hindamata, puuduvad prokuratuuri määruses täielikult põhjendused kelmuse koosseisu alusel menetluse alustamata jätmise kohta ning selle rikkumise tõttu tuleb Riigiprokuratuuri määrus tühistada. Kaebuse esitaja hinnangul on kuriteokahtlus reaalselt olemas ja põhistatud eelkirjeldatud asjaoludega. Seetõttu ei ole tegemist pelgalt teoreetilise oletusega.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
Kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
7.Kaebuse esitaja etteheited Riigiprokuratuuri määrusele on alusetud. Riigiprokurör on asjakohaselt ja ammendavalt põhjendanud, miks puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. See, et kannatanu või tema esindaja määruses esitatud põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et määrus oleks põhistamata.
8.Vastavalt KrMS § 193 lg-le 1 ja § 194 lg-le 2 alustatakse kriminaalmenetlust siis, kui uurimisasutuse või prokuratuurini jõudnud teabest (nt kuriteokaebusest) nähtuvad kuriteo tunnused. Sellest tulenevalt on menetluse alustamine põhjendatud siis, kui kuriteokaebuses kirjeldatud asjaolud vastavad mõne kuriteokoosseisu tunnustele sellises ulatuses, et annavad alust arvata, et toime on pandud sellele kuriteokoosseisule vastav kuritegu. Ühtlasi peavad väited võimaliku kuriteo toimepanemise kohta olema piisavalt usaldusväärsed – üksnes oletuste või kuulujuttude põhjal menetluse alustamine põhjendatud ei ole. On selge, et juriidiliste eriteadmisteta isikuilt ei saa oodata oma seisukohtade õiguslikku argumentatsiooni. Just see on põhjus, miks saab Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada vaid advokaadi vahendusel – advokaat oskab hinnata, kas kannatanu kirjeldatud asjaolud vastavad mõnele kuriteokoosseisule, ning seda õiguslikult põhjendada. Praegusel juhul on kaebuses kirjeldatud kannatanu nägemust juhtunust ning esitatud väide, et toime võivad olla pandud KarS § 209 lg-le 1 ning § 117 lg-le 1 - § 13 lg-le 1 vastavad kuriteod. Seda, kuidas esialgses kuriteokaebuses ja ringkonnakohtule esitatud kaebuses kirjeldatud asjaolud vastavad nendele kuriteokoosseisudele, põhjendatud ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta kaebuses kirjeldatud asjaolud ilmselgelt KarS § 209 lg 1 ega § 117 lg 1 – § 13 lg 1 kuriteokoosseisu tunnustele. KarS § 117 lg 1 näeb ette vastutuse surma põhjustamise eest ettevaatamatusest. Viide KarS §-le 13 tähendab, et surm põhjustati tegevusetusega. Sel alusel menetluse alustamiseks oleks põhjust siis, kui kaebusest nähtuks, et meditsiinitöötajatel oli võimalik Y surma ära hoida, kuid nad ei teinud seda. Selleks, et kellelegi saaks ette heita teise inimese surma põhjustamist, peaks olema tema teo ja teise inimese surma vahel põhjuslik seos. Tegevusetuse puhul tähendab see, et isiku tegutsemise korral oleks surm jäänud tõenäoliselt saabumata. Kaebuses mingeid asjaolusid, mis viitaks sellele, et meditsiinitöötajatel oleks olnud võimalik Y surm ära hoida, välja toodud ei ole. Veelgi enam, kaebuses ei ole isegi väidetud, et Y oleks surnud meditsiinitöötajate tegevuse (tegevusetuse) tulemusel. Kaebuses on avaldatud üksnes arvamust, et meditsiinitöötajad ei pruukinud teha kõike võimalikku „leevendamaks Y rasket tervislikku
1-22-6818 seisundit“. Täpsemalt heidetakse meditsiinitöötajatele ette, et väga raskes seisundis Y kirjutati Lääne-Tallinna keskhaiglast välja, selle asemel, et viia ta haigla teise osakonda, kus ta oleks saanud professionaalset abi ja kus oleks võinud proovida talle uue drenaaži panemist varem. Professionaalse hoolitsuse ja drenaaži puudumise tõttu pidi Y kannatama suuri piinu. Seega seisneb etteheide mitte selles, et meditsiinitöötajate tegevusetuse tõttu saabus Y surm, vaid selles, et kaebaja arvates ei tehtud kõike võimalikku Y kannatuste vähendamiseks. See etteheidetav tegu ei vasta KarS § 117 lg-le 1 ega ka ühelegi teisele kuriteokoosseisule.
9.Veel on heidetud tervishoiutöötajate ette, et nad ei võtnud Y hospitaliseerimisel, haiglast välja kirjutamisel ega pärast tema surma ühendust Y tütrega ning haiglast välja kirjutamisel lasti Y-l minna võõra inimese juurde. Ringkonnakohtule esitatud kaebusest ei selgu, kumma kuriteokoosseisuga see väide kaebaja hinnangul seotud on. Varasemates kaebustes on väljendatud seisukohta, et Lääne-Tallinna keskhaigla töötajate selline käitumine annab põhjust kahtlustada Lääne-Tallina keskhaigla töötajate kokkumängu Q-ga. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on toodud see väide ära kui üks näide meditsiinitöötajate mittenõuetekohasest (hoolsuskohustust rikkuvast) käitumisest. Seda, kuidas on Lääne-Tallinna keskhaigla töötajate tegevus seostatav kelmuse kuriteokoosseisuga, kaebuses ära näidatud ei ole. Tõsi küll, nt kaasaaitaja tegu ei peagi kuriteokoosseisu tunnuseid täitma. Küll eeldavad nii kelmuse toimepanemine kui ka sellele kaasaitamine tahtlust (kaasaaitamine koguni topelttahtlust). Seda, et sellist tahtlust näitavaid asjaolusid ei ole, on sisuliselt möönnud kannatanu esindaja ringkonnakohtule esitatud kaebuses. See, et meditsiinitöötajate tegevust käsitatakse kaebuses hoolsuskohustuse rikkumisena, tähendab, et tegemist saab olla ettevaatamatusest toime pandud teoga. Ettevaatamatusest aga kelmust toime panna või sellele kaasa aidata ei saa. Kõnealune etteheide meditsiinitöötajatele ei ole kuidagi seostatav ka kaebuse esitaja seisukohaga, et Lääne-Tallinna keskhaigla töötajad võivad olla pannud toime KarS § 117 lg 1 - § 13 järgi kvalifitseeritava teo. Kuigi kaebuses räägitakse Y tütrega ühenduse mittevõtmisest kui ühest Lääne-Tallinna keskhaigla töötajate hoolsuskohustuse rikkumise näitest, ei ole kaebuses ära näidatud, X-ga ühenduse mittevõtmine oleks kuidagi põhjuslikus seoses Y surmaga. Ühtlasi tuleb märkida, et tegevusetust saab õiguslikult ette heita vaid juhul, kui isik oli kohustatud tegutsema. Seda, miks oleks meditsiinitöötajad pidanud Y tütrega ühendust võtma, kaebuses põhjendatud pole. Pealegi nähtub kannatanu enda esitatud kõnede väljavõttest, et Y kasutas pärast tema hospitaliseerimist 22. veebruaril 2022 aktiivselt mobiiltelefoni, seega oleks tal olnud soovi korral võimalik ise X nii haiglasse saabumisest kui ka sealt välja kirjutamisest teavitada. Mis puutub kannatanu etteheitesse, et Y-l lasti haiglast lahkuda koos võõra inimesega, siis ei nähtu kaebusest mingeid andmeid, et Y poleks olnud võimeline ise otsustama, kuhu ja kellega ta haiglast lahkudes läheb. Kriminaalmenetluse alustamise otsustamine ei hõlma ainult selle hindamist, kas kuriteokaebuses kirjeldatu vastab mõne kuriteo tunnustele. Hinnata tuleb sedagi, millistele andmetele esitatud väited tuginevad. See tähendab, et üksnes oletuste või kuulduste kontrollimiseks kriminaalmenetlust ei alustata. Ka Riigikohus on
1-22-6818 pidanud lubamatuks kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-60-10, p 11).
10.Nii, nagu KarS § 117 lg 1 - § 13 puhul, pole ka väite puhul, et toime võib olla pandud KarS § 209 lg-le 1 vastav tegu, esitatud väiteid kuriteokoosseisu tunnustega seostatud. Riigiprokuratuur ei pidanud vajalikuks kelmusega seonduvat põhjalikult käsitleda, kuna väidetava kelmuse kohta on kannatanu on juba korra kuriteokaebuse esitanud ja tema väidetele on vastatud. Kriminaalmenetlust ei alustatud ja see menetlusotsus on jõustunud. Kaebuses on leitud, et uues kuriteokaebuses on viidatud uutele asjaoludele, mida ei ole eelneval korral menetluse alustamata jätmisel hinnatud. Nende uute asjaoludena tuuakse kaebuses välja väited, et Y ei saanud kaugtõestamise teel testamendi tegemisel osaleda (kuigi testamendis on tema asukohaks märgitud Y kodune aadress, ei saanud ta kaugtõestamise ajal oma kodus olla) ning et hoolimata pooleli olevast pärimismenetlusest on Y sõiduk tasulisest parklast ära viidud. Viimase väite kohta leiab kannatanu esindaja, et eraldivõetuna ei pruugi see „iseenesest otseselt täita kelmuse koosseisu, kuid koosmõjus varasemalt kirjeldatud tegevusega viitab siiski võimalusele, et testamendi tegemine oli teiste isikute poolt mõjutatud ja/või oluliste asjaolude suhtes eksimusse viimisega teostatud“. Ringkonnakohtule esitatud kaebuse kohaselt viitab see üksnes „kolmandate isikute ebatervele huvile Y vara omandamiseks“. Seega on kannatanu esindaja ise möönnud, et see asjaolu ise kelmuse kuriteokoosseisu ühelegi tunnusele ei vasta. Ringkonnakohtu hinnangul on ka muud asjaolud, mis peaks kaebuse kohaselt näitama, et toime võib olla pandud kelmus, kelmuse kuriteokoosseisuga seostamata. Kelmusega on KarS § 209 lg 1 kohaselt tegemist juhul, kui teisele isikule tekitatakse varalist kahju tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. See tähendab, et varaline kahju peab olema tekkinud kellegi petmise tulemusel. Nii õiguskirjanduse kui ka kohtupraktika kohaselt saab sellisest seosest rääkida juhul, kui eksitusse viidu teeb varakäsutuse. Ei kuriteokaebusest ega ringkonnakohtule esitatud kaebusest ei selgu, keda, kuidas ja milles eksitati. Oma vara pärandamisega tegi varakäsutuse Y. Ühtaegi argumenti, mis näitaks, et tema oleks millegi suhtes eksitusse viidud, kaebuses esitatud ei ole. Kaebuses esitatud väide, et Y ei saanud kaugtõestamise teel testamendi tegemisel osaleda, viitab hoopis sellele, et pärimismenetluses tuginetakse võltsitud testamendile. Kaebuse kohaselt seavad testamendi kahtluse alla järgmised asjaolud: • testamenti on märgitud, et kaugtõestamise hetkel on Y „aadress ja viibimiskoht“ XXX (Y aadress), kuid pole võimalik, et haige Y testamendi tegemiseks Q juurest oma koju läks; • testamenti on märgitud, et Y ei valda eesti keelt, kuid Y valdas eesti keelt kõrgtasemel; • notar ei ole testamenti märkinud, et pärandaja on raskesti haige. Ringkonnakohus nendib, et notar on lähtunud Y asukoha märkimisel Y enda ütlusest, see on testamendis eraldi ära märgitud. On arusaadav, et videosilla teel toimuva toimingu puhul lähtub notar isiku enda väitest tema asukoha kohta. Tähelepanu väärib, et XXX on testamendi kohaselt
1-22-6818 Y „aadress ja viibimiskoht“. On selge, et kui inimeselt küsitakse tema aadressi, ütleb ta oma elukoha aadressi. Testamendis ei ole väidetud ka seda, et Y ei valda eesti keelt; testamendis on märgitud, et testaator „ei valda piisavalt“ eesti keelt. See tähendab, et notari leidis, et testaator ei pruugi piisavalt mõista eestikeelset, tõlkimata testamenti ning testaatorile tuleb pakkuda võimalust, et koostatud testament tõlgitakse talle. Ringkonnakohus möönab, et notar ei ole märkinud testamenti, et testaator on raskelt haige, kuid testamendis on notari kinnitus, et testaator vastas notari küsimustele selgelt, ühemõtteliselt ja kindlalt ning notari hinnangul testaator orienteerus ajas ja ruumis ning notari hinnangul ei olnud alust kahelda testaatori teo- ja otsusevõimes. Ringkonnakohtu hinnangul ei näita ükski kaebuses esitatud väide seda, et tegelikult Y testamenti teha ei saanud.
11.Kuivõrd kaebuse kohaselt sisaldab Y testament mitmeid puudusi ja Y ei olnud füüsiliselt ega vaimselt võimeline testamendi koostamisest pärandajana osta võtma, siis tähendab see etteheiteid ka testamendi tõestanud notar Ä tegevusele. Sellega seoses tuleb märkida, et alates
1.jaanuarist 2015 ei ole notari ametikohustuste rikkumine enam kuritegu. Notari vastutus on reguleeritud notari distsiplinaarvastutuse seadusega ning järelevalvet notari ametitegevuse üle teostab justiitsminister. Kui on alust arvata, et notar ei ole süüliselt täitnud ametikohustusi või ei ole täitnud ametikohustusi nõuetekohaselt, saab esitada kaebuse Justiitsministeeriumile, kelle pädevuses on notari suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine.
12.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et alust kohustada Riigiprokuratuuri menetlust alustama ei ole. Juhindudes KrMS § 208 lg-test 1 ja 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 11. oktoobri 2022 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.