Kohtulahend

1-22-6932 seksuaalvahekorra teise osapoole kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kohtupraktikast nähtuvalt ei pruugi valu tekitavaks väärkohtlemiseks kvalifitseeruda näiteks sellised teod nagu järsk tõukamine või järsk haaramine. Riigikohtu arvates tuleb väga tähelepanelikult hinnata ka selliseid konflikti olukorras tüüpilisi tegusid nagu kinnihoidmisega kaasnev pigistamine, rabelemisega kaasnev kriimustamine jne. Kõnealusel juhul oli tegemist kahe täiskasvanud isiku (mehe ja naise) vabatahtliku sugulise vahekorraga, mis võib kujuneda naisterahvale (kui tegemist on nais-osapoole jaoks esimese seksuaalvahekorraga) kohati vähem või rohkem ebamugavaks või valu tekitavaks. Asjaolu, et vabatahtliku seksuaalvahekorra üks osapool (naine) X tolle kehalise toimetamise käigus valu tundis, ei anna alust füüsilise konflikti teisele osapoolele (mehele) Y ette heita oma naispartneri kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes, kuna objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt ei ole selline tagajärg (valuaisting) suguakti tüüpiliseks tagajärjeks. Riigiprokurör rõhutas, et mitte igasugune ebamugavustunnet (võib-olla ka teatud valuaistingut) tekitav käitumine ei ole kvalifitseeritav kuriteona. Näiteks ei moodusta KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisu jõuline õlalepatsutus, tugev käepigistus, rabelemine-müksamine, jalale astumine jne, kuigi ka nimetatud tegevusega võib teisele isikule tõenäoliselt mingisugust valu tekitada. Muidugimõista ei ole KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena käsitletav ka vabatahtliku suguaktiga mõnikord (eriti esmakordse ühte puhul) kaasneva füüsilise valu põhjustamine seksuaalpartnerile. Seega puudub riigiprokuröri hinnangul Y käitumises kõnealusel juhul juba KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kehalise väärkohtlemise objektiivne külg. Lisaks eelnevale rõhutas riigiprokurör, et subjektiivsest küljest eeldab KarS § 121 järgi kvalifitseeritav kuritegu tahtlust (vähemalt kaudset tahtlust). Riigiprokuröri arvates pole kõnealusel juhul kinnitust leidnud Y tahtlus oma vabatahtlikku seksuaalpartnerit Xt kehaliselt väärkohelda. Seega ei välista riigiprokurör võimalust, et suguakti üks osapool X võis küll tunda valu kõnealuse seksuaalvahekorra ajal, kuid isegi sel juhul ei ole alust rääkida KarS § 121 järgi kvalifitseeritavast kuriteost – X tahtlikust kehalisest väärkohtlemisest suguakti teise osapoole Y poolt. Suguakti mees-osapoole Y sõnul polnud tal vähimatki tahtlust oma seksuaalpartnerit Xt seksuaalvahekorra ajal kehaliselt väärkohelda või tollele valu tekitada, millise järelduse tegi riigiprokurör Y ülekuulamisprotokollist nähtuva alusel. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Y käitumises tõsikindlalt tuvastatud samuti KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehalise väärkohtlemise) subjektiivne külg, mistõttu on ka seetõttu välistatud Y kriminaalvastutus kõnealuse sätte järgi. X märkis kaebuses Riigiprokuratuurile, et ta ei soovinud tegelikult sugulist vahekorda Y-ga ja seetõttu võib olla tegemist siiski ehk vägistamisega KarS § 141 mõttes. Riigiprokuröri hinnangul on seesugune spekuleerimine võimaliku vägistamise teemal käsitletaval juhul absoluutselt ainetu ja asjakohatu ning viitas seejuures kannatanu ülekuulamisel antud ütlustele. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Y ega kellegi teise käitumises kõnealusel juhul tuvastatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo, KarS § 141 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-22-6932 maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt KrMS § 41 lg-st 3 antakse kriminaalmenetluses kannatanule õigusabi riigi õigusabi seaduses (RÕS) ettenähtud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

3(3)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.