Kohtulahend

Riigiprokuratuuri määrus

1(6)

1-22-4867 esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad seadusele ning kohtupraktikale. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgib kaebaja, et kannatanul on välised vigastused ning lükkamist nägi pealt ka objektiivne tunnistaja C. 29.07.2021 tunnistaja C ülekuulamise protokollist nähtub, et C-le tundus, et naisterahvas sai antud tõukest haiget, kuna C silmis oli tõuge väga tugev. Samuti asjas olevad teised materjalid viitavad sellele, et X ja Y vahel lükkamine leidis aset. Samuti nähtub kannatanu X 20.07.2021 ülekuulamise protokollist, et Y tõukas X kahe käega. KarS § 121 lg 1 kohaselt teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega. Riigikohtu selgituse kohaselt KarS § 121 lg-s 1 kriminaliseeritud kehaline väärkohtlemine sisaldab kahte karistatavat teoalternatiivi, milleks on tervise kahjustamine (KarS § 121 lg 1 alt I) ja valu tekitamine (KarS § 121 lg 1 alt II) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.06.2018 otsus asjas 1-17-105/35, p 11). Subjektiivne koosseis eeldab KarS § 121 tahtlust (Kurm, M. KarS. Komm. vlj. 2021. § 121/p 6). Riigiprokuratuur pidas vajalikuks märkida, et isikule süüksarvatud teo karistatavuse tuvastamisel, tuleb juhinduda KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Selleks hinnatakse esmalt teo koosseisupärasust, seejärel selle õigusvastasust ja lõpuks süüd (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.10.2006 otsus asjas 3-1-1-95-06, p 6). See tähendab, et isegi juhul, kui Y tegevuses esineb KarS 121 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseis, tuleb hinnata järgmisena, kas tegu oli õigusvastane. Kui tegu on õigusvastane, saab edasi analüüsida süüküsimust. Seega ei saa piirduda ainult objektiivse ja subjektiivse koosseisu analüüsimisega. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgib kaebaja, et X poolt toime pandud provokatiivne käitumine ei ole tõendamist leidnud. Lisaks märgib kaebaja Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses, et X ei ole Y autot lõhkunud ja seda ei tõenda mitte ükski objektiivne tõend. Kui siiski leida, et Y tegevuses esineb KarS § 121 lõikes 1 sätestatud süüteokoosseis, tuleb edasi hinnata nagu eespool märgitud, kas tegemist oli õigusvastase teoga. Riigikohtu selgituse kohaselt mõistetakse süülise provokatsiooni all olukorda, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.04.2021 otsus asjas 1-20-3535/52, p 17). Sellisel juhul peab isik esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25.03.2004 otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 11.3). Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.04.2021 otsus asjas 1-203535/52, p 17). Käesolevas asjas esitatud materjalidest nähtub, et Y ja X vahel oli tekkinud tüli, mis oli põhjustatud sellest, et X näitas Y-le, et Y endine elukaaslane W saatis Messengeri vahendusel sõnumi. Sotsiaaleetiliselt ei saa pidada õigeks, et üks isik takistab teisel isikul lahkuda kohast, kust isik seda soovib. 20.07.2021 kannatanu X ülekuulamisprotokollist nähtub, et X tuli autost välja, seisis auto ette ja X ütles Y-le, et X ei liigu enne, kui Y ei anna võtmed X-le. Y sõitis autoga edasi ja X pidi sammu tagasi astuma. Nii nähtub kahtlustatava Y 05.08.2021 ülekuulamisprotokollist, et Y palus X-l, et X tules auto eest ära, kuid X seda ei teinud. Samuti nähtub tunnistaja C (C) 29.07.2021 ülekuulamise protokollist, et meesterahvas üritas autoga parkimiskohast vaikselt liikuma hakata, kuid naisterahvas natukene taganes, kuid eest ära ei tulnud. Sotsiaaleetiliselt ei saa pidada õigeks ka seda, kui üks isik kahjustab teise isiku asja. Nii nähtub kahtlustatava Y 05.08.2021 ülekuulamise protokollist, et X lõi telefoni käes hoides vastu auto kapotti nii, et Y ehmatas. Lisaks nähtub samast ülekuulamise protokollist nii see, et Y märkas järgmisel päeval, et tema musta värvi sõidukil Audi A6 (reg-nr XXXXXX) on kapotil umbes 2 cm suurune mõlk, kui ka see, et Y näitas mõlki X-le. Samuti on asja materjalides pildid sõiduautost, 2(6)

1-22-4867 mille kapotil on näha mõlk. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga selles, et käesoleval juhul võib pidada adekvaatseks Y soovi peatada kannatanu poolt auto lõhkumine kannatanu füüsilise ja potentsiaalselt jõulise eemale suunamisega autost. Y selline tegevus oli provokatsiooniga tihedas ajalis-ruumilises seoses, proportsionaalne, ootuspärane ning vältimatu, kuivõrd Y võimalus minema sõita oli kannatanust tingituna piiratud. Y ei ületanud oma tegevuses hädakaitsepiire – nii kannatanu, kahtlustatava kui tunnistaja sõnul lahkus Y kohe, kui oht varale oli maandatud ning tee ärasõiduks vaba. Eeltoodust tulenevalt asus riigiprokurör seisukohale, et Y tegevuse tulemusel saabunud tagajärg (kannatanu valuaisting ja tervisekahjustused) ei ole talle karistusõiguslikult omistatavad ja kriminaalasi on õigesti lõpetatud. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses märgib kaebaja, et Y ja X ei ole kunagi elukaaslased olnud. Riigiprokuratuur sellega ei nõustu. Nii on märgitud näiteks kannatanu nii 20.07.2021 kui ka 28.07.2021 ülekuulamise protokollis – suhe kahtlustatavaga – elukaaslased. Samuti nähtub 28.07.2021 kannatanu ülekuulamise protokollist, et X-le on tutvustatud õigust keelduda ütluste andmisest oma elukaaslase Y vastu. Seega ei saa nõustuda kaebajaga, et Y ja X ei ole elukaaslased. Asjas esitatud materjalid ei viita sellele, et Y ja X ei saaks pidada elukaaslasteks. Seejuures väärib märkimist, et veel 13.04.2022 tsiviilhagi esitades on kaebaja ise viidatud dokumendis märkinud (tl 70), et kannatanu ja kahtlustatav olid elukaaslased. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1-22-4867 asjaolusid – ehk täpsemalt küsimust sellest, kas Y pani X suhtes toime KarS § 121 lg 2 p-le 2 vastava tahtliku kehalise väärkohtlemise. Kannatanu sõnul tõukas Y teda kahe käega, mistõttu kukkus kannatanu pikali. Seevastu kahtlustatava sõnul ei soovinud ta X-le haiget teha ega teda pikali lükata. Kahtlustatava versiooni kohaselt ta suunas X kätega autost eemale. Seda tegi Y seetõttu, et X takistas tal lahkumist, kuid veelgi enam selleks, et peatada X poolt kahtlustatava vara rikkumine. Nimelt peksis X kahtlustatava sõnul auto ees seistes auto kapotti endal käes olnud telefoniga. Nimetatud tegevusest jäi autokapotile mõlk, mida kahtlustatav on suutnud prokuröri hinnangul veenvalt tõendada. Kuigi kannatanu ei tunnistanud algselt kirjeldatud moel varalise kahju põhjustamist, nähtub tema esitatud dokumentidest, et ta on sellegipoolest valmis kahtlustatava vastavat rahalist nõuet endapoolse nõudega tasaarvestama.“ Kannatanu ei ole nõustunud tasaarvestusega, millest prokurör vastava järelduse teinud on, jääb mõistetamatuks. Kannatanu on esitanud Y vastu hagi 451,11 euro nõudes. Mõistetamatu on, miks eelistab prokurör süüdisatava ütlusi kannatanu ütlustele ja muudele tõenditele. Esiteks on kannatanul välised vigastused ning lükkamist nägi pealt ka objektiivne tunnistaja N, kes on andnud ütlused, et „Tunnistaja mäletab, et naine ütles mehele, et ei lähe enne auto eest ära, kui mees talle võtmed tagasi annab. Mees üritas autoga vaikselt liikuda, mispeale naine natuke taganes, kuid eest ära ei tulnud. Ühel hetkel peatas mees auto, tuli autost välja, karjus naisele midagi sellist, et „tead lits, ma löön su maha“, võttis naisel kahe käega keha ümbert kinni ja lükkas naist täie jõuga. Naine kukkus kõhuli ja tunnistajale tundus, et ta sai haiget, kuna tõuge oli tugev.“ Määruses on prokurör märkinud viitega patrullpolitseiniku Z 20.07.2021 ettekandele, et „Patrulli saabumisel olid sündmuskohal XXX kinnises parklas kannatanu X ja tema naaber N. Tunnistaja N nägi enda sõnul sündmust aknast ning tema versioon ühtis kannatanu omaga.“ Kannatanu ei ole Y autot lõhkunud ja seda ei tõenda mitte ükski objektiivne tõend, mistõttu on ka kohatu prokuröri viide hädakaitsele. Kannatanu poolt toime pandud provokatiivne käitumine ei ole tõendamist leidnud ning ülalpool toodust nähtub, et kannatanu, korteri omanikuna, nõudis igati põhjendatult korteri võtmeid tagasi. Seega on prokuröri viited kannatanu poolsele provotseerivale käitumisele kohatud. Täielikult jääb mõistetamatuks prokuröri viide kõnesalvestistele, nagu oleks füüsiline väärkohtlemine teisejärguline olukorras, kus isik räägib, et ta tahab oma võtmeid kohe tagasi ega soovi, et Y korterisse tagasi tuleks. Ükski normaalne inimene ei soovi, et vägivaldne inimene tema koju vabalt sisse saaks tulla. Kannatanu kahjuks ei saa kasutada asjaolu, et teisi tema vastu suunatud vägivallategusid ei ole suudetud tõendada, eriti olukorras, kus prokuratuur on ka varem Y suhtes lähisuhtevägivallaga seonduvate kuritegude osas menetlust läbi viinud. Seega objektiivne menetleja ei saa olemasolevate relevantsete tõendite valguses asuda seisukohale, et puudub kuriteokoosseis, kuna kannatanu ei provotseerinud kahtlustatavat, vaid kaitses oma omandiõigust õiguspärasel viisil, ei lõhkunud kahtlustatava autot (seda ei näinud ka tunnistaja), objektiivne tunnistaja nägi, kuidas kahtlustatav tuli autost välja, karjus kannatanule midagi sellist, et „tead lits, ma löön su maha“, võttis kannatanul kahe käega keha ümbert kinni ja lükkas kannatanut täie jõuga. Kannatanu kukkus kõhuli ja tunnistajale tundus, et kannatanu sai haiget, kuna tõuge oli tugev. Riigiprokuratuur eelistab Y ütlusi kannatanu ütlustele. Kuna ringkonnakohus saab eelkõige kontrollida, kas mingis osas on tõendeid kogutud ebapiisavalt, siis antud juhul, kuna Y ei ole oma väiteid vähimalgi määral tõendanud ning need erinevad kannatanu ja objektiivse tunnistaja ütlustest märkimisväärselt, siis on menetlejal võimalik täiendavalt üle kuulata kannatanu ja ka tunnistaja N, et välja selgitada, kas kannatanu käitus provokatiiivselt või mitte ning kas kannatanu tegevus oli suunatud tema enese ja laste elukohaks oleva korteri korterivõtmete tagasisaamisele s.o omandi kaitsele ning kas Y oma vägivaldset tegevust alustades pidi möönma kannatanu jaoks negatiivse tagajärje saabumist. Lisaks eeltoodule on menetlejal võimalik kontrollida, kas Y auto kapotil ka faktiliselt oli mõlk ning jaatava vastuse korral välja selgitada ka mõlgi tekkimise aeg ning põhjus. Kannatanu eitab mis iganes viisil Y auto lõhkumist. 4(6)

1-22-4867 Lisaks eeltoodule tuleb märkida, et menetleja on tuvastanud, et „Kannatanu seisis kahtlustatava auto ees, taganedes sammhaaval, kui autoroolis olnud kahtlustatav püüdis lahkuda.“ Siinkohal ei ole menetleja võtnud seisukohta, kas Y suurema ohu allika valdajana kannatanut autoga rammides võis toime panna ka KarS § 123 lg 1 (ohtu asetamine) koosseisule vastava kuriteo.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5(6)

1-22-4867

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.