Liiklussüüteod

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vastavalt süüdistusele rikkus T. Kobli LS § 69 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tulenevat mootorsõiduki joobes juhtimise keeldu, LS § 14 lg-s 2 ja § 16 lg-t 1 sätestatud kohustusi hoiduda liikluses ohu tekitamisest ja LS § 45 lg-t 1, mille kohaselt peab juht teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõitma sõiduraja piirides.

arvutada. Kaitsja leiab sellest tulenevalt: „Ekspert ütles sisuliselt, et retrospektiivse ajas tagasimineva alkoholikoguse arvutamine on loogiline eeldusel, et isikul on mingi alkoholi kontsentratsioon, mis on suurem kui null. Kui palju suurem? 0,001? 0,01? 0,1? Kes määrab kellel, millisel (milliste füsioloogiliste omadustega) isikul ja kui palju suurem kui null? Paljud fermenteeritud söögi- ja joogitooted sisaldavad alkoholi, rääkimata ravimitest. Näiteks keefiri alkoholisisaldus on vahemikus 0,2–0,6%. Julgeks väita, et mingi alkoholi kontsentratsioon mis on suurem kui null on paljudel kui mitte valdaval osal inimestest. Nii saab ekspertiisiaktis nr 21E-LÕX0058 retrospektiivse arvutuse loogika järgi arvutada ajas tagasi alkoholijoobesse valdavat osa, kui mitte kõiki inimesi. Seda eriti aktis toodud ja toomata (vanus, kaal, haigused, ainevahetuse kiirus vms) subjektiivsetel ja umbmääraseid eeldustel.“ Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et „14.04.2021 ekspertiisiaktina peakirjastatud dokument nr 21ELÕX0058 ei vasta seaduse nõuetele, on sisuliselt ebausaldusväärne ning seega tõendina kõlbmatu“. Muid tõendeid, mis usaldusväärselt kinnitaksid Taavi Kobli joobes juhtimist, ei ole. Selle kohta, et T. Kobli juhitud auto liikus vastassuunavööndis, märgib kaitsja, et vastassuunavööndisse võib eksimuse tõttu kalduda iga juht, ning leiab, et T. Kobli tuleb joobes juhtimise tõendamatuse tõttu õigeks mõista.

Apellatsioonile on esitanud vastuse prokurör ja kannatanu esindaja.

4.1 Prokurör leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Prokurör möönab, et selle tuvastamine, kui palju on isiku organismis alkoholi, eeldab väljahingatava õhu või vere alkoholisisalduse mõõtmist. Praegusel juhul ongi T. Kobli vere alkoholisisaldust mõõdetud ja toksikoloogiaekspertiisi käigus tuvastati gaasikromatograafilise meetodiga T. Kobli vere etanoolisisalduseks 1,34 mg/g. Prokurör leiab aga, et see ekspertiis ei välista veel joobe tuvastamist teiste tõenditega, antud juhul arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga. Kaitsja on ka ise toonud apellatsioonis selle ekspertiisi liigi välja kui ühe justiitsministri määrusega lubatud ekspertiisi. Ekspert on kohtus ka selgitanud, et joobe tuvastamiseks kasutati mõlemat ekspertiisi: esiteks toksikoloogiaekspertiisi, millega tuvastati süüdistataval veres alkoholisisaldus vereproovi võtmise ajal, seejärel kasutati arstlikku kohtutoksikoloogiaekspertiisi tuvastamaks alkoholisisaldust süüdistatava veres mootorsõiduki juhtimise ajal. Viimase ekspertiisi puhul oli sisuliselt tegemist toksiliste ainete mõju hindamisega arvutuslikult. Selleks kasutati ekspertiisiasutuse EKEI poolt kinnitatud sisemist juhendit. Nagu maakohtu otsuses märgitud, on kohtupraktikaski mõlemat ekspertiisiliiki korduvalt kasutatud. Prokuröri hinnangul on nii ekspertiisiaktist kui eksperdi kohtus antud selgitustest tulenevalt jälgitav ja arusaadav, kuidas ekspert on oma järeldusteni jõudnud. Selles, et olemas olevate algandmete põhjal arvutatakse välja vere alkoholisisaldus mootorsõiduki juhtimise ajal, pole mingit loogikaviga. Kui algandmete kohaselt oleks alkoholisisalduseks veres null, pole arvutamine tõepoolest võimalik. Antud juhul oli võimalik teha arvutuslikult tõepäraseid järeldusi selle kohta, kui suur oli süüdistatava vere alkoholisisaldus kella 18.30

paiku, millest oli vereproovi võtmise ajaks möödunud juba kaks tundi ja 40 minutit, mis on küllaltki pikk aeg. Selle aja jooksul nii erialase teaduskirjanduse kohaselt kui ka üldteadaolevalt inimese veres alkoholi kontsentratsioon väheneb. Lisaks on apellatsioon põhjendamatu ka selles osas, mis puudutab süüdistatava õigeksmõistmise taotlust. Isegi juhul, kui kohus peaks leidma, et süüdistatav ei olnud liiklusõnnetust põhjustades alkoholijoobes, vastutaks ta mootorsõidukiga vastassuunavööndis sõites isikule ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamise eest KarS § 422 lg 1 järgi.

4.2 Kannatanu esindaja palub samuti jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ühtlasi taotleb ta kannatanu menetluskulude süüdistatava või – maakohtu otsuse tühistamise korral – riigi kanda jätmist. Kannatanu esindaja märgib, et üldjuhul on võimalik juhi joobeseisund tuvastada lühikese aja jooksul ning see näitab piisava täpsusega ka juhi organismis olnud alkoholi kogust sõiduki juhtimise ajal. Praegusel juhul on aga vereproov võetud kell 21.10 ehk 2 tundi ja 37 minutit pärast liiklusõnnetuse toimumist. Seda, et ajas alkoholi kontsentratsioon inimese organismis väheneb, on senises kohtupraktikas loetud üldtuntud asjaoluks. Sellised ekspertiisid on muutunud kriminaalmenetluses juba tavapäraseks. Alati ei ole võimalik tuvastada alkoholikogust isiku organismis vahetult pärast mootorsõiduki juhtimist ning seetõttu võib alkoholikoguse tuvastamise ajaks olla alkohikontsentratsioon inimese organismis muutunud, seda nii suurenemise kui vähenemise suunas. Näiteks on käsitletud sellise ekspertiisi lubatavust ja tähendust Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2018 lahendis nr 1-17-5879 ja 20.02.2019 lahendis 1-18-4183. Kannatanu esindaja möönab, et ekspertiisiliigiks ei pruugi olla arstlik kohtutoksikoloogia ekspertiis justiitsiministri 18.01.2008 määruse nr 4 § 2 lg 2 mõttes. Pigem võiks ekspertiis liigituda isiku kohtuarstlikuks ekspertiisiks (terviseseisundi tuvastamise ekspertiis) sama määruse § 2 lg 1 p 2 ja lg 3 p 4 mõttes. Kannatanu esindaja rõhutab aga, et kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta konkreetseid ekspertiisiliike. KrMS § 95 lg 1 sätestab, et ekspert on isik, kes rakendab seadustikus sätestatud juhtudel ja korras ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. Praeguses menetluses lahendatud küsimus oli eriteadmisi vajav küsimus ning seotud on see inimese terviseseisundiga. Ekspertiisi liigi nimetusest on olulisem ekspertiisi sisu ja eksperdiarvamuse jälgitavus. Ekspert on eriteadmistega isik, kes on kohtuistungil selgitanud oma arvamuse kujunemist ning apellant ei ole esitanud tõendeid või väiteid, mis seaksid eksperdi järeldused kahtluse alla. Asjaolu, et inimese organismis aja jooksul etanooli elimineerimise kogustena on võetud aluseks võõrkeelses kirjanduses avaldatud andmed, ei muuda eksperdi arvamust ebaseaduslikuks. Inimese organism on ühesugune erinevates riikides ning igas õigusruumis ei ole vajalik teha oma uuringuid. Prokurör ega ekspert ei ole esitanud tõendina võõrkeelset kirjandust, vaid ekspert on lähtunud vastavast erialakirjandusest ning kujundanud selle põhjal oma arvamuse. Kannatanu esindaja märgib, et apellandi argumentides on loogikaviga. Alkoholi kontsentratsiooni inimese organismis saab tagantjärgi tuvastada vaid erandolukorras ja väga kindlate eeltingimuste olemasolul. Kui inimese organismis ei ole tuvastatud alkoholi, siis ei ole

võimalik teha ka tagasiarvutust varasema alkoholisisalduse kohta organismis. Seda on kinnitanud oma ütlustes ka ekspert MT, kes selgitas, et sellise tagasiarvutuse tegemine ei ole võimalik n-ö nullpunktist, alati peab olema tuvastatud mingi alkoholikontsentratsioon. Teiseks peab olema tuvastatud, et pärast juhtimist ei oleks inimene manustanud täiendavalt etanooli. Loomulikult ei ole võimalik tagasiarvutust teha olukorras, kus inimesel ei olegi tuvastatud organismis alkoholi. Apellandi läbi kogu menetluse esitatud argument kainele inimesele joobeseisundi omistamise kohta ei ole asjakohane, kuna T. Koblil tuvastati haiglas võetud vereproovist märkimisväärne kogus etanooli ning ta ei olnud vahepeal tarbinud alkoholi. Lisaks apellatsioonile vastamisele on kannatanu esindaja märkinud, et kannatanu soovib avaldada nördimust kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooni osas, mille tõttu jäeti kannatanu enda kanda tsiviilhagi esitamisega seotud kulud. Soovides ennast ja kriminaalmenetlust seoses tsiviilhagiga mitte koormata, sõlmis Y süüdistatava kindlustusandjaga kompromisslepingu. Kahju hüvitamise kohustus on solidaarselt süüdistataval ja tema kindlustusandjal, samuti kannatanul tekkinud menetluskulude hüvitamine. „Karistuseks“ selle kompromissi eest ei hüvitatud kannatanule kahju hüvitamise nõude esitamiseks tehtud kulutusi. See on sõnum kannatanutele mitte sõlmida kompromisse, vaid jätta tsiviilhagi kohtu lahendada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

alkoholi talt vereproovi võtmise ajal. Kuna vere alkoholisisaldus ei püsi muutumatuna, ei anna vere alkoholisisalduse mõõtmine juhul, kui mootorsõiduki juhtimise ja vereproovi võtmise vahele jääb pikem ajavahemik, piisavat teavet selle kohta, milline oli isiku vere alkoholisisaldus auto juhtimise ajal. Siiski ei tähenda öeldu, et juhi vere alkoholisisaldus juhtimise ajal ei olegi välja selgitatav, kui talt võetakse vereproov tükk aega pärast ajahetke, mille seisuga on vaja joove tuvastada. Isiku vere alkoholisisalduse tuvastamise vereproovi võtmisest varasema ajahetke seisuga on võimalik, kui on olemas teaduslikel andmetel põhinev valem, mis võimaldab mõõtetulemuse põhjal arvutada välja isiku vere alkoholisisalduse varasemal ajahetkel. Riigikohtu praktikast, mille kohaselt on joobe tuvastamiseks vajalik isiku vere või väljahingatava õhu alkoholisisalduse mõõtmine, ei tulene, et tõendina oleks kasutatav vaid vahetu mõõtmistulemus ise. Samuti ei tulene õigusaktidest ega kohtupraktikast, et ekspert ei või anda talle esitatud küsimuses arvamust, tuginedes lisaks mõõtmistulemusele ka oma eriteadmistele. KrMS § 95 lg-st 1 tulenevalt tähendabki ekspertiis mitteõiguslikke eriteadmiste ehk mingi muu valdkonna teadustulemuste kasutamist. See, et eksperdiarvamus põhineb mõõtmistulemuste põhjal tehtud arvutustel, on tavapärane (nt kasutatakse seda liiklusekspertiiside puhul). Kuna vereproov võeti T. Koblilt rohkem kui 2,5 tundi pärast liiklusõnnetust, ei näita kohtutoksikoloogia ekspertiisi mõõtetulemus, mille kohaselt oli T. Kobli veres etanooli 1,34+/0,05 mg/g, seda, kui palju oli T. Kobli veres alkoholi liiklusõnnetuse ajal. Samas on tõendatud, et T. Kobli ei saanud alkoholi tarbida pärast liiklusõnnetust (selle järelduse osas ei ole kaitsja maakohtu otsust vaidlustanud). Kui T. Kobli pidi alkoholi tarbima enne liiklusõnnetust, on küsimus selles, milline oli alkoholi kontsentratsioon tema veres liiklusõnnetuse ajal. Sellest eeldusest ongi lähtutud arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisi puhul. Ekspertiisiaktis esitatud uuringu kirjeldusest nähtub, et arvutuse lähekohaks on just asjaolu, et u 2,5 tundi pärast liiklusõnnetust oli T. Kobli veres etanooli 1,34+/-0,05 mg/g. Niisiis põhineb eksperdiarvamus auto juhtimise aegse T. Kobli vere alkoholikontsentratsiooni kohta mõõtmistulemusel.

Määrusest endast tuleneb, et alkoholiga seonduv kuulub toksikoloogia valdkonda – sellele viitab tõsiasi, et alkoholiekspertiis bioloogilisest materjalist on kohtutoksikoloogiaekspertiisi üks alaliik. Alkoholijoobe esinemine või selle puudumine on aga alkoholi mõju küsimus. Sellest tulenevalt ei ole õiguslikult välistatud alkoholijoobe tuvastamine arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga. Mis puutub kaitsja argumenti, et akrediteeritud meetodiks vere alkoholisisalduse määramiseks on gaasikromatograafia, siis kriminaalmenetluse seadustikust ega kohtuekspertiisiseadusest ei tulene, et kõigi ekspertiisiliikide jaoks oleks vajalik akrediteering. Samuti ei nõustu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et ekspertiisiliikide loend on kehtestatud eksperdi pädevuse piiramiseks. Kohtukolleegium osutab, et KrMS § 95 lg-st 1 tulenevalt võib ekspertiisi määrata juhul, kui tõendamiseseme asjaolu väljaselgitamiseks on vaja mistahes mitteõiguslikke eriteadmisi. St kriminaalmenetluse regulatsioonist tulenevalt ei ole põhjust eksperdi pädevust kuidagi piirata. Kohtuekspertiisiseaduse § 9 ja selle paragrahvi 2. lõike alusel kehtestatud justiitsministri määruse mõte ei ole ringkonnakohtu arusaama kohaselt kitsendada seda, milliseid ekspertiise teha võib, vaid näha ette, milliste ekspertiiside tegemise võimekus peab olema riiklikul ekspertiisiasutusel. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et põhimõtteliselt on isiku alkoholijoobe tuvastamine arstliku kohtutoksikoloogiaekspertiisiga lubatav.

8.2 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et arvutuse põhjal isiku varasema joobe tuvastamine annab võimaluse süüdistada iga inimest selles, et ta oli mingil ajahetkel purjus. Ühtlasi on kaitsja jaoks mõistetamatu, mida tähendab eksperdi selgitus, et „alkoholikoguse arvutamine on loogiline eeldusel, et isikul on mingi alkoholi kontsentratsioon, mis on suurem kui null“. Need argumendid näitavad, et kaitsjale on jäänud põhimõtted, millel arvutus põhineb, arusaamatuks. Ekspertiisiaktis on selgitatud, et arvutuse aluseks on etanooli eliminatsioon organismist, st arvutuse aluseks on teaduslikud andmed selle kohta, millise kiirusega alkoholi kontsentratsioon veres väheneb. Selle meetodi kasutamine eeldab teadmist, et uuritaval perioodil etanooli eliminatsiooni protsess organismis aset leidis. Selle teadmise annab mõõtetulemus, mis näitab etanooli leidumist veres vereproovi võtmise seisuga. Kui vereproov vere etanoolisisaldust ei näita, puudub eeldus, millele tuginedes hakata arvutuse teel tuvastama isiku alkoholijoovet mingil varasemal ajahetkel (pole ajahetke, millest alates hakata isiku vere alkoholisisaldust tagasiulatuvalt arvutama). Kasutatud arvutus on võrreldav nt selle arvutamisega, kui kõrgel oli kukkuv ese mingil ajahetkel maapinnast: kui õnnestub eseme kukkumise ajal fikseerida selle kõrgus maapinnast mingil ajahetkel, on langemiskiirust teades võimalik välja arvutada, kui kõrgel oli see ese maapinnast mõni hetk varem; seevastu juhul, kui ese on juba maha kukkunud, ei ole enam võimalik välja arvutada, millal ta maha kukkus. Eksperdi selgitus, et null ei saa lähtepunktiks olla, tähendabki just seda, et kui isiku veres ei ole enam alkoholi, puudub n-ö tagasiarvutamise eeldus: kui tema veres ei ole alkoholi, ei ole ka mingit põhjust eeldada, et mingil varasemal hetkel seda seal oli. Ühtlasi tähendab eeltoodu seda, et arvutuse lähtekohaks on konkreetne vere alkoholisisalduse mõõtetulemus, kusjuures selle põhjal on alust kahtluseks, et isik võis olla mootorsõiduki juhtimise ajal joobes. T. Kobli vere alkoholisisaldus oli vähemalt 1,29 mg/g, mistõttu kaitsja arutlus, kas arvutus tuleb kõne alla ka väga väikese alkoholikontsentratsiooni korral, on asjakohatu.

8.3 Veel heidab kaitsja ette seda, et arvutuse eeldused on väga ebamäärased. Kohtukolleegium möönab, et arvutusel kasutatava muutuja – etanooli kontsentratsiooni vähenemine tunnis – väärtuste vahemik on suur: 0,12 – 0,3 mg/g tunnis. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista see aga joobe tuvastamist arvutuse põhjal, kui lähtuda arvutamisel süüdistatava jaoks soodsaimast väärtusest. Kaitsja on apellatsioonis toonud näitena muutujast, mille väärtuste vahemik on väga suur, joobetunnuste ilmnemise (esmased välised tunnused on märgatavad umbes 15 minutit peale tarvitamist ning tunnused süvenevad kuni seedetraktist imendumise lõpuni tühja kõhu korral 30 kuni 60 minuti jooksul ja täis kõhu korral kuni 90 minuti jooksul). Ringkonnakohus nendib, et kui vaadata arvutust ja selle selgitusi, ilmneb, et neid andmeid pole arvutusel arvesse võetudki. Just seda peab ringkonnakohus aga arvutuse tõsiseks puuduseks. Tegemist on puudusega, mille tõttu ei ole arstliku kohtutoksokoloogiaekspertiisi aktis oleva eksperdiarvamuse põhjal võimalik tuvastada T. Kobli alkoholijoovet liiklusõnnetuse seisuga. Maakohus ei ole seda puudust märganud ning on sellest tulenevalt teinud tõendite hindamisel vea, mis on viinud vale järelduseni.

8.4 Ekspertiisiakti eksperdiuuringute kirjelduse kohaselt on arvutamisel lähtutud eeldusest, et liiklusõnnetusest kuni vereproovi võtmiseni on alkoholi kontsentratsioon veres olnud langusfaasis. Nagu eespool märgitud, oli ekspertiisiaktis esitatud uuringute kirjelduse kohaselt arvutuse aluseks etanooli eliminatsioon organismist, ning ka ekspertiisiaktis esitatud arvutuskäik näitab, et lähtutud on sellest, et alkoholi kontsentratsioon veres on kogu vahepealse aja vähenenud (toim.l. 20). Uuringute kirjelduse ja eksperdiarvamuse põhjenduse all ei ole aga selgitatud, millel põhineb eeldus, et T. Kobli vere alkoholisisaldus oli kogu aja languses. On üldteada, et alkoholi tarbimisel ei imendu see verre hetkega. Ekspertiisiaktiski on eksperdiuuringute kirjelduse, tulemuste hindamise ja eksperdiarvamuse põhjenduse all on kohe esimese asjana märgitud: „Alkoholi manustamise järgselt hakkavad joobe kliinilised tunnused avalduma järk-järgult – esmased välised tunnused on märgatavad umbes 15 minutit peale tarvitamist ning tunnused süvenevad kuni seedetraktist imendumise lõpuni tühja kõhu korral 30 kuni 60 minuti jooksul ja täis kõhu korral kuni 90 minuti jooksul. Etanooli eemaldatakse verest ehk elimineeritakse kiirusega 0,12–0,30 (keskmiselt 0,15) mg/g tunnis (alkoholi farmakokineetika algallikas: Olaf H. Drummer, The Forensic Pharmacology of Drugs of Abuse. Great Britain, 2001).“ Asjaolu, et kuni 90 minuti jooksul joobetunnused süvenevad, osutab sellele, et pärast alkoholi tarvitamist esialgu vere alkoholikontsentratsioon tõuseb, mitte ei lange. Sellele on lihtne saada kinnitust avalikult kättesaadavaist materjalidest alkoholi imendumise ja lagundamise kohta (vt nt M. C. Mitchell, Jr., E. L. Teigen, V. A. Ramchandani. Absorption and Peak Blood Alcohol Concentration after Drinking Beer, Wine, or Spirits. - Alcoholism, clinical and experimental research. May 2014; 38(5): pp 1200–1204) või AlcoholAlert: National Institute on Alcohol Abuse and Alcoholism (NIAAA) No. 35; PH 371 January 1997 – kättesaadav internetis: https://pubs.niaaa.nih.gov/publications/aa35.htm). Selleks, et eksperdiarvamus oleks tõendina kasutatav, peab see ilmselgelt arvestama kõigi teaduslikult võimalike sündmuste kulgudega. Kui võimalik on nii see, et alkoholi kontsentratsioon isiku veres oli languses, kui ka see, et mingi osa ajast oli see veel tõusmas, on arvutuse aluseks ainult ühe versiooni võtmine meelevaldne ning saadud tulemus ei paku veendumust, et see vastab tegelikkusele. Kuigi ekspertiisiaktis viidatakse sellele, et isiku vere alkoholisisaldus pärast alkoholi tarvitamist esialgu tõuseb, ei ole põhjendatud, miks on võimalus, et alkoholi kontsentratsioon T. Kobli veres oli liiklusõnnetuse ajal veel tõusmas, välistatud. Samas ei ole ka ära näidatud, miks ei ole seda võimalust vaja arvestada ning ainult etanooli eliminatsiooni kiirusel põhinev arvutus näitab T. Kobli vere tegelikku alkoholisisaldust liiklusõnnetuse seisuga. Maakohus on otsuses märkinud, et kuna T. Kobli oli tunnistaja Q ütluse kohaselt pärast autode kokkupõrget teadvuseta, ei saanud ta tarvitada alkoholi pärast liiklusõnnetust. Niisiis on teada, et T. Kobli pidi tarvitama alkoholi enne liiklusõnnetust, kuid selle kohta, millal täpsemalt, tõendeid ei ole. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Sellest tulenevalt tuleb lähtuda T. Kobli jaoks soodsaimast olukorrast, milleks on praegusel juhul võimalus, et T. Kobli oli tarvitanud alkoholi vaid vähe aega enne liiklusõnnetust ning veel pärast liiklusõnnetust oli T. Kobli vere alkoholikontsentratsioon tõusmas (ekspertiisiaktis esitatud andmetest järeldab kohus, et tõusufaas võis kesta veel poolteist tundi). Vajadusele arvestada juhul, kui alkoholi tarvitamise aega pole võimalik tuvastada, võimalusega, et isiku vere alkoholikontsentratsioon oli alles tõusufaasis, juhtis Tallinna

Ringkonnakohus tähelepanu 31. oktoobril 2018 kriminaalasjas nr 1-17-5879 tehtud otsuses (lk 11). Kuna ekspertiisiaktis olevast uuringu kirjeldusest ei nähtu, et ekspert oleks arvestanud võimalusega, et kuni 90 minuti jooksul pärast liiklusõnnetust oli T. Kobli vere alkoholikontsentratsioon tõusufaasis, ning puudub ka selgitus, miks ei ole vaja seda võimalust arvestada, ei ole eksperdiarvamuse alusel võimalik teha järeldust selle kohta, milline võis olla T. Kobli vere alkoholisisaldus liiklusõnnetuse ajal. Kohtul endal puuduvad eriteadmised, kuidas alkoholi absorptsioonifaasi arvesse võtta ning kas selle puhul on üldse võimalik arvutuste põhjal vere alkoholikontsentratsiooni tuvastada. Seetõttu ei ole olemasolevate andmete põhjal võimalik tuvastada, milline oli alkoholi kontsentratsioon T. Kobli veres liiklusõnnetuse seisuga (samas, kui T. Kobli veres oli veidi rohkem kui 2,5 tundi pärast liiklusõnnetust alkoholi 1,34-0,05=1,29 mg/g ja vahepealsest ajast 1,5 tundi oli alkoholi kontsentratsioon veres alles tõusmas, pidi vere alkoholisisalduse haripunkt saabuma umbes tund aega enne vereproovi võtmist; see omakorda tähendab, et isegi alkoholikontsentratsiooni tipuks saab – arvestades minimaalset etanooli eliminatsiooni 0,12 mg/g – lugeda 1,29+0,12=1,41 mg/g, mis jääb alla LS § 69 lg 2 p 1 piirmäära). Ringkonnakohus tõdeb, et teatud juhtudel piisab isiku alkoholijoobe tuvastamiseks madalamast vere alkoholikontsentratsiooni määrast kui LS § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud 1,50 mg/g. LS § 69 lg 2 p 2 näeb ette, et kui juhil on väliselt tajutavad tugevalt häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline sõidukit liikluses nõutava kindlusega juhtima, loetakse ta alkoholijoobes olevaks, kui ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi. Arvestades seda, et T. Kobli juhitud auto kaldus vastassuunavööndisse, st T. Kobli ei olnud ilmselgelt võimeline seda liikluses nõutava kindlusega juhtima, võiks tekkida küsimus, kas T. Kobli tuleks lugeda auto juhtimise ajal alkoholijoobes olnuks LS § 69 lg 2 p 2 alusel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole siiski võimalik tuvastada sedagi, et T. Kobli oleks olnud alkoholijoobes LS § 69 lg 2 p 2 kriteeriumidest lähtuvalt. Ka LS § 69 lg 2 p 2 puhul tekib probleem, et kohtu käsutuses pole mingeid usaldusväärseid andmeid selle kohta, milline oli T. Kobli vere alkoholisisaldus liiklusõnnetuse ajal. Sellest tulenevalt ei ole kohtul võimalik tuvastada sedagi, et T. Kobli vere alkoholikontsentratsioon oli vähemalt 0,50 mg/g.

T. Kobli süüdi tunnistamises KarS § 422 lg 2 p 1 järgi tuleb tühistada ning T. Kobli tuleb süüdi tunnistada KarS § 423 lg 1 järgi.

põhjendatuks ning kannatanule tuleb apellatsioonimenetluse õigusabikulud hüvitada täies ulatuses.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.