1-22-3627/4 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1-22-3627 läbi hoonestamata jäätmaa, kuid ootamatult sõitis nurga tagant välja Y, vajutas gaasi, lõi ta maksimaalsel kiirusel jalust, vedas ca 5 meetrit kapotil, mille järel X kukkus peaga asfaldile. Kõrval asus kõrge aed, millest tal seejärel õnnestus üle ronida ja 112 helistada. Y ütluste kohaselt oli ta auto BMW reg nr XXXXXX pargitud kaupluse X juurde XXX. Ta ise oli poes, kui müüja ütles, et tema autoga toimus midagi. Väljudes selgus, et oli lõhutud vasak esiklaas. Möödakäijad näitasid, kuhu jooksis autot kahjustanud isik. Y sõitis järgi, Akadeemia tee suunas viival jalakäijateel nägi ta tuttavat X, kellega on tsiviilkohtus vaidlus pooleli. X suundus Akadeemia teele jõudes vasakule Järveotsa tee poole. Perioodiliselt võttis ta välja kirve ja näitas seda Y-le. X jooksis autopeatuseni Järveotsa teel, misjärel pöördus ja jooksis tagasi. Y järgnes talle mööda jalakäijateed ja kogu selle aja helistas politseisse. Jalakäijateel sõitsid tema juurde kaks patrullautot, kellega koos suundus tagasi. Tolmu pühkimise jäljed auto kapotil võivad olla vastutulevatelt puudelt, mis olid metsaliinil. Kontakti auto ja X vahel ei olnud. Politseiametnik MM (suhtles sündmuskohal X-ga) ettekande kohaselt polnud X patrulli saabudes kohas, kus väidetav otsasõit toimus. Ta olevat otsasõidu järgselt roninud üle aia. Ettekande kohaselt „X rääkis umbmäärast juttu ja salatses“. ML ettekandest nähtuvalt (märkus: lisaks sündmuse järgsele ettekandele täpsustas ML seda riigiprokurörile kaebemenetluse käigus) “... samuti käisime XXX asuvas X AS/autovärvide poes, kus oli olnud auto lõhkumist pealt näinud töötaja (nimi olemas). Saime temaga kontakti telefoni teel, ta oli ta näinud aknast, kuidas BMW seisis kaupluse ukse ees, selle omanik (Y) oli kaupluses ja sõiduki tagant lähenes meesterahvas, kellel oli meditsiiniline mask ja nokamüts peas. Mingi esemega lõi meesterahvas BMW juhipoolse akna katki ning liikus kergliiklustee poole. Peale seda läks Y välja, istus autosse ja liikus sõidukiga kergliiklustee poole, kuhu jooksis isik, kes akna lõhkus. Kontrollisime ka piirkonda, kus Y oli poes käinud ja leidsime seal läheduses XXX maja tagant aia juurest nokamütsi, mis tõenäoliselt kuulus X-le, otsitav kirves/haamer oli nokamütsi läheduses.“ Küsimus pole antud juhul selles, kas otsasõit oli tahtlik või mitte, vaid selles, et otsasõit üldse toimus. Kriminaalmenetluse alustamise/mittealustamise otsus tehakse otsustamise hetkel otsustaja käsutuses olevate materjalide pinnalt ning nendes sisalduv ei võimalda riigiprokuröri hinnangul jaatada kaebajale otsasõitu. Käesoleval ajal ei viita väidetavale tahtlikule otsasõidule ja seeläbi X-le tervisekahjustuse tekitamisele midagi peale tema enda ütluste. Need pole aga niivõrd usaldusväärsed, et võimaldaksid kriminaalmenetlust alustada, kuna kriminaalmenetlus on isiku põhiõigusi äärmiselt intensiivselt riivav menetlus, nagu ka ringkonnaprokuratuur asjakohaselt märkis. Nii väidab X, et pole Y autot kahjustanud, ometi kinnitavad vastupidist lisaks Y-le ka muud tõendid – erapooletu tunnistaja ja ümbruskonna kontrollimisel koos X nokamütsiga leitud kirvetaoline ese. Väärteomenetluses nr 2302,22,005159 on määratud kohtuarstlik ekspertiis, kus lisaks X-l tuvastatud vigastuse raskusastme on eksperdile esitatud küsimus ka vigastuse tekkemehhanismi kohta. Vaid eriteadmisi omav kohtuarst on antud juhul pädev otsustama, kas X vigastused võivad olla tekitatud kokkupuutest liikuva mootorsõidukiga või näiteks kukkumisest üle kaebaja väidetud kõrge aia ronimise tagajärjel. Ekspertiis veel kestab, mis tähendab, et käesolev menetlusotsus ei pruugi olla lõplik. Kui ekspert oma arvamuses ei välista otsasõidu võimalust, pole välistatud ka kriminaalmenetluse alustamine.

1-22-3627 ajavahemikul tekkisid kannatanule vigastused (haavad kätel, jalgadel, kandluu murd). Need vigastused on põhimõtteliselt kooskõlalised vigastustega, mille inimene võib saada juhul kui talle autoga otsa sõidetakse. Nende vigastuste täiendavaks kinnitamiseks lisab kannatanu esindaja juurde ka kannatanu epikriisi. Täiendavalt on oluline välja tuua seegi, et kannatanu ja Y ei ole teineteise jaoks võõrad. Tegemist on omavahel tuttavate inimestega, kelle omavahelised suhted ei ole head. Kannatanu esindajale teadaolevalt on Y-le esitatud teises kriminaalasjas kahtlustus selles, et ta on kannatanut ähvardanud ning lõhkunud kannatanu vara. Seega juba esialgne kogutud informatsioon viitab sellele, et kannatanu suhtes võib olla toime pandud süütegu. Vaieldamatult oli Y-l olemas selleks motiiv (tema sõnul lõhkus kannatanu tema autot), samuti on tegemist isikuga, kelle puhul võib arvata, et ta on kannatanu suhtes varemgi toime pannud süüteo. Lisaks sellele on kannatanu vaieldamatult saanud viga. Kannatanule otsa sõitmist kinnitavad ka kaudsed tõendid. Näiteks on Y autol konkreetsed tolmu pühkimise jäljed, mida isik ise on selgitanud vastutulevate puudega. Ent samas on tegemist ka tolmu pühkimise jälgedega, mis võivad olla iseloomulikud olukorrale, kus inimene lendab kapotile. Niisamuti on olemas tõendid mis viitavad sellele, et Y võib olla varemgi üritanud kannatanut konkreetselt autoga vigastada. Nimelt on olemas videosalvestis aastast 2019, milles nähtub, kuidas kannatanule sarnanev meesterahvas jookseb eest ära tema poole kiiresti tagurdavast autost. Auto tagurdamise viisist nähtub, et autojuhi eesmärk on kannatanut tabada. Kannatanu elukaaslane kinnitab, et videos auto eest põgenev mees on kannatanu ning autojuht on Y. Kannatanu esindajale teadaolevalt on selles episoodis pöördutud ka politsei poole. Seonduvalt kannatanu vigastustega peab kannatanu esindaja asjakohatuks Riigiprokuratuuri spekulatsiooni, et kannatanu vigastused võisid olla seotud hoopis üle aia ronimisega seotud kukkumisega. Asjakohatu spekulatsiooniga on tegemist seetõttu, et in dubio pro duriore põhimõttest tulenevalt tuleb kahtluse korral alustada kriminaalmenetlust. Riigiprokurör on ise enda määruses möönnud, et tegemist on ebaselge olukorraga, mis võib olla potentsiaalselt kuritegelik, kuid võib ka mitte olla. Kriminaalmenetlus ongi see koht, kus viidatud küsimusele vastus saada. Seonduvalt otsasõidu faktiga on kannatanu esindaja jaoks üleüldse ebaselge see, et mis on prokuratuuri seisukoht selles küsimuses. Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri määrusest on võimalik välja lugeda seda, et autoga kannatanule otsa sõitmise fakti ei eitata, pigem on küsimus tahtluse tuvastamises. Riigiprokuratuuri prokurör on aga asunud üsna konkreetsele seisukohale, et tõsiselt tuleb kahelda isegi otsa sõitmise faktis. Taaskord viitab see tõsiasjale, et selles kriminaalasjas tuleb läbi viia uurimistoiminguid, et toimuv välja selgitada. Mõlemad prokurörid on enda määruses viidanud ka tõsiasjale, et selles episoodis on käimas väärteomenetlus. Kannatanu esindaja hinnangul on tegemist ebaolulise asjaoluga. KrMS § 6 sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte. Selle kohaselt tuleb kuriteotunnuste ilmnemisel kohustuslikus korras alustada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe kriminaalmenetluse alustamata jätmise alusena ette juba käimasolevat väärteomenetlust. Kannatanu esindaja hinnangul ei teeni see ka tõe välja selgitamise huvisid kui potentsiaalse kriminaalmenetluse raames olulisi tõendeid soovitakse leida väärteomenetluse raames. Alustuseks ei toimu väärteomenetlus prokuratuuri juhtimisel. Samuti pole ettevaatamatu süüteo raames läbiviidav menetlus õige koht otsida tõendeid tahtliku süüteo kinnitamiseks või ümber lükkamiseks. Selles kriminaalmenetluses ei saa väita sedagi, et võimalus juhtunu kohta tõendeid koguda oleks ammendunud. Väidetav süüteo asukoht on tiheasustusega ala. Astangu tänav piirneb ka tööstushoonetega. Kuivõrd sündmus leidis aset tööpäeva lõpus, siis pole välistatud, et sündmust võisid pealt näha ka ümberkaudsed töötajad või elanikud.

1-22-3627 Kannatanu esindaja hinnangul on küllaldane alus kahtlustada Y KarS § 121 nimetatud süüteo toime panemises. Kui menetluse kestel peaks siiski leidma kinnitust hüpotees, et kannatanule sõideti otsa kiirusel ligikaudu 35km/h (nagu hindab kannatanu), siis pole välistatud seegi, et Yle saab omistada tahtluse, mis läheb kaugemale KarS § 121 nimetatud tahtlusest. Lisaks eeltoodule refereerib kaitsja muutmata kujul kannatanu enda seisukoha, milles leitakse, et nii politsei kui ka Põhja Ringkonnaprokuratuur asusid seisukohale, et otsasõitmise fakt on tõendamist leidnud, kuid nii politsei kui ka Põhja Ringkonnaprokuratuuri hinnangul ei ole tahtlus piisavalt tõendamist leidnud, kuid abiprokurör ei välista seda. Kaebaja kaebas Riigiprokuratuuri seda, et ringkonnaprokuratuur kohaldas valesti in dubio pro duriore põhimõtet. Kaebemenetluses kehtib üldine põhimõte, et kaebust lahendatakse kaebuse piirides, kaebuse lahendamisel pidi Riigiprokuratuur kõigepealt võtma seisukoha selles, kas ringkonnaprokuratuur on in dubio pro duriore põhimõtet õigesti kohaldanud. Riigiprokurör jättis sisuliselt kaebuse aluseks olevad asjaolud tähelepanuta. Kaebemenetluses ei saa jätta tähelepanuta kaebuse aluseks olevaid asjaolusid ning kaebuse lahendamise asemel otsima teisi ettekäändeid, miks kaebust ei rahuldata. Põhimõte, et kaebus lahendatakse kaebuse piirides kehtib kõikides kaebemenetlustes nii tsiviil- kui ka kriminaalvaldkonnas. Kaebemenetluse eesmärgiks on kõrgema astme organis täpsustada madalamalseisva organi seisukohta ja ainult selles ulatuses, mille peale on kaevatud. Kaebuse lahendamise asemel asus riigiprokurör täiesti uuele seisukohale, mis ei olnud kaebuse aluseks. Selle pärast palub kaebaja jätta Riigiprokuratuuri määruses toodud põhjendused täies ulatuses tähelepanuta. Juhul kui kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu peab kaebaja vajalikuks osutada järgmisele. Riigiprokuratuur asus seisukohale, et otsasõitu ei ole toimunud. Kaebaja leiab, et riigiprokuröri poolt väljatoodud asjaoludega ei saa välistada otsasõidu toimumise fakti, riigiprokurör peab aga juhul, kui ta väidab, et otsasõitu ei olnud, välja tooma kindlad tõendid, mis raudselt välistavad otsasõidu. Ühegi tõendiga ei saa otsasõidu toimumise fakti välistada. Y ütlused on igas kriminaalmenetluses kõige väiksema usaldusväärsusega tõendiks. Veelgi enam, Y ütlused kinnitavad otsasõitu, Y võtab omaks, et auto kapotil on tolmu pühkimise jäljed. Teiseks, Y ütles, et tema auto ja kannatanu vahel kontakti ei olnud, politsei asus vastupidisele seisukohale, mille põhjal on alustatud väärteomenetlus nr 2302,22,005159. MM ettekande osas, selgitab kaebaja, et kaebaja võttis ühendust Lääne-Harju politseijaoskonna 6 patrullgrupi patrullpolitseinikuga MM-ga ühendust ja küsis miks ta tegi ettekanne nagu kaebaja oleks salatsenud. Tema sõnul ei ole ta seda kordagi öelnud, vastupidi tuletas meelde, et tema tegi videokaameraga salvestuse kaebaja ütlustest ja soovitas pöörduda politsei poole nendega tutvumiseks. Kaebaja mäletab, et kui oli kiirabiautos tuli tema juurde politseinik, hoiatas, et toimub videosalvestus ja palus selgitada, mis täpselt juhtus. Kaebaja palub videosalvestusega tutvuda. Tunnistaja/poepidaja ütluste usaldusväärsuses kaebaja ei kahtle, siiski käesoleva menetluse seisukohalt on need täiesti tarbetud. Tunnistaja/poepidaja selgitas, et Y autoga toimus vandalismi juhtum peale mida ta sõitis autoga ära. Kaebajal ei ole kahtlust tunnistaja ütlustes ja ka selles, et midagi sellist selles rajoonis sellel päeval tõesti juhtus. Siiski ei välista tunnistaja ütlused Y liiklusõnnetuses osalemist. Tegelikult vastupidi, otsasõidu väidetaval ajal ehk kell 16.30 tunnistaja Y ei näinud ega ei saanud näha sest XXX kauplus asub otsasõidu kohast ca 100 m kaugusel ja selliselt, et kaupluste aknast seda kohta ei näe, sest nende vahel on veel mitu laohoonet. Lisaks on riigiprokuröri spekulatsioon, et kandluumurd on tekkinud muul viisil kui otsasõidu tõttu, näiteks aia üle ronimisel käesoleva menetluse seisukohalt absoluutselt mõttetu. Lisaks kandluu murrule on kaebajal hulgaliselt teisi kehavigastusi. Ehk sellest, kas kandluumurd tekkis otsasõidu tõttu või muul viisil sõltub vaid süüteokvalifikatsioon ehk kas KarS § 121 lg 2 p 1

1-22-3627 või KarS § 121 lg 1. Käesolevas menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse alustamise üle, käesoleva menetluse eesmärgiks ei ole anda süüteole täpne õiguslik kvalifikatsioon. Sellest tulenevalt on riigiprokuröri puhtalt spekulatiivsed väited menetluse seisukohalt absoluutselt mõttetud. Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et riigiprokurör ei ole välja toonud ühtegi asjaolu või tõendit, mis välistaksid otsasõitu toimumise fakti. Riigiprokuröri väited on niivõrd absurdsed, mõttetud ja asjasse mittepuutuvad, et kaebaja palub jätta kõik riigiprokuröri mõtted tähelepanuta. Eelkõige kinnitab otsasõidu toimumise fakti politsei seisukoht. Politsei algatas väärteomenetluse nr 2302,22,005159. Sellest tulenevalt asus politsei seisukohale, et otsasõit toimus ning seda tõendavad väärteotoimikus olevad ja seni kogutud tõendid. Tunnistaja Q selgitab, et nägi kannatanut ajavahemikul 15.30-16.00 ja kannatanul ei olnud vigastusi, juba 16.30 viibis kannatanu kiirabis ehk kehavigastused tekkisid ajavahemikul kõige varem 15.30 kuni 16.30. Vigastused on kooskõlalised vigastustega, mille inimene võib saada juhul kui talle autoga otsa sõidetakse. Y enda ütlustest tuleneb, et tolmu pühkimise jäljed auto kapotil võivad olla vastutulevatelt puudelt, mis olid metsaliinil. Y oli politsei poolt peatatud kohe peale otsasõitu ja kapotil olid jäljed füüsilisest kontaktist inimese kehaga. Politsei tegi kannatanu juuresolekul hulgaliselt pilte Y auto kapotist. Kaebaja palub välja nõuda Politsei- ja Piirivalveametilt tõendina tehtud fotod ja lisada kohtu toimiku materjalide juurde. Otsasõitu tõendavad ka kaebaja enda antud ütlused, mis on kooskõlas politsei poolt väärteomenetluses seni kogutud tõenditega. Riigiprokuröri spekulatsioonile, et otsasõit on tõendatud vaid kannatanu ütlustega vastab kaebaja, et kriminaalprotsessis ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab tõendid kogumis ning igakülgselt ning teeb otsuse oma siseveendumuse alusel. Sellest tulenevalt võivad kannatanu ütlused olla piisavaks tõendiks kriminaalkohtumenetluses. Kaebaja lisab tehtud videosalvestise kaebaja elukohas 21.12.2019, kui Y proovib sooritada kaebajale otsasõitu. Tunnistaja Q ütlused kinnitavad, et videol on tegemist Y autoga. Kaebaja lisab Rakvere politseijaoskonna uurija LR e-kirja, millega ta teatab kaebajale, et Viru Ringkonnaprokuratuurile on üleantud kriminaaltoimik Y suhtes alustatud kriminaalasjas. Kriminaalmenetlus on alustatud KarS § 120 g 1 alusel selles, et Y ähvardas kannatanut tapmisega ning KarS § 203 lg 1 alusel selles, et Y kahjustas kannatanule kuuluvat sõidukit tekitades varalist kahju ca 5000 eurot. Kaebaja märgib, et uurija on lugenud kohtueelse menetlus lõpuleviiduks ning edastas kriminaaltoimiku Viru Ringkonnaprokuratuuri, seega vähemalt uurija leidis, et Y süü on tõendatud. Kannatanu on viidanud aset leidnud tahtlikule otsasõidule ning sellele järgnenud tervisekahjustusele. Kriminaalmenetluse alus on see, kui ajendis edastatud info selle tõendatuse korral mahub mõne KarS-is sätestatud koosseisu alla. Abiprokurör leidis, et autoga otsasõidu korral ning eeldusel, et otsasõit oli tahtlik mahub süütegu KarS § 121 lg 2 p-le 1 alla. Seega antud juhul esineb nii ajend kui ka alus. Abiprokurör leidis, et käesoleval menetluse staadiumis ei ole tahtlus piisavalt tõendatud. Abiprokurör eksib selles, et kriminaalmenetluse alustamise staadiumis peavad kõik tõendid sh subjektiivse koosseisu kohta olema. Kriminaalmenetluse eesmärgiks on just tõendeid koguda, kannatanult ei saa eeldada, et kannatanu ise kõik vajalikud tõendid uurimisele hangib. Sellest tulenevalt ei saa subjektiivse koosseisu tõendatuse puudumine olla aluseks kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel. Antud menetluses on nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur selgelt eksinud in dubio pro duriore põhimõtte kohaldamise vastu. Nii abiprokurör kui ka riigiprokurör asusid seisukohale, et sõltuvalt väärteomenetluses 2302,22,005159 kogutud tõenditest otsustakse, kas asjas on kuriteo tunnused.

11.Puutuvalt kaebuse osasse, milles advokaat avaldab muutmata kujul kannatanu enda seisukohtadest väljavõtte, märgib ringkonnakohus järgmist. X selgitused toimunu osas kattuvad sisuliselt juba eelnevalt esindaja poolt välja tooduga ning nendele on ringkonnakohus juba vastanud. Kannatanu antud hinnang menetluslikele küsimustele on aga kohtu hinnangul täiesti õiguslikult asjakohatu. Nii näiteks ei ole asjakohane kannatanu viide sellele justkui oleks Riigiprokuratuur tohtinud asja läbi vaadata vaid esitatud määruskaebuse piires, kuna määruskaebemenetlus selliselt ette näeb. Nimelt on KrMS-is (§ 207, § 208) süüdistuskohustusmenetlusele ette nähtud eraldi kaebekord ja sellele ei laiene määruskaebemenetluse põhimõtted nii, nagu kohtumäärustele kaebuste esitamisel KrMS § 390 järgi. Sellest tulenevalt on täiesti asjakohatu viide, et ringkonnakohus peaks jätma tähelepanuta riigiprokuröri esitatud seisukohad. Samuti on täiesti subjektiivne kannatanu käsitlus sellest, et kahtlustatava ütlused on juba eos vähem usaldusväärsed, kui seda on kannatanu omad, mistõttu on tema antud ütluste pinnalt alusetult jäetud kriminaalmenetlus alustamata. Põhjendamatu on ka etteheide Riigiprokuratuurile justkui pole toodud välja ühtegi tõendit, mis otsasõidu fakti välistaks. Ringkonnakohus nõustub, et hetkel ei ole tuvastatavad konkreetsed faktid, mis kuriteokaebuses avaldatut toetaks ning sellises olukorras ei ole menetluse alustamine võimalik. Vaid see, et menetlejate seisukohad ei ühti kannatanu omadega, ei saa pidada neid mõttetuteks, absurdseteks ja asjasse mittepuutuvateks, nagu seda kaebuses märgitud on. Ringkonnakohus märgib täiendavalt ka, et olukorras, kus KrMS § 208 lg 1 näeb ette, et Riigiprokuratuuri määrusele saab ringkonnakohtule esitada kaebuse vaid advokaadi vahendusel, ei peaks see tähendama üksnes formaalselt advokaadi poolt kaebuse allkirjastamist, vaid ka kaebuse sisu kontrollimist (mh ilmselgete vigade parandamist), st välistatud peaks olema olukord, kus kaebuses esitatakse õiguslikult täiesti asjakohatuid argumente.