Kohtulahend

1(7)

1-22-1923 - sellist äriühingut nagu on märgitud väidetaval üürilepingul, ei eksisteerinud. Korteriühistu hinnangul võivad olla täidetud KarS § 344, § 345 ning KarS § 209 koosseisud.

2(7)

1-22-1923 isiklikult“, ei tõenda, millisel viisil nn isiklik kasutus on tuvastatud, millisest ajavahemikust üldse käib jutt (kattuvust üürileping kehtivuse ajaga) jms. - ei ole midagi ebatavalist selles, kui üürnik saab üüripinna valduse, kuid teatud ettevalmistustööde või olukorra tõttu ei asu seda koheselt aktiivselt kasutama. Ka ei pea majandus– või kutsetegevuses tegutsev üürnik kasutama üüripinda tingimata oma kontoriks ja muutma sinna oma postiaadressi, kuna võib vajada üüripinda muuks otstarbeks kui bürooks Antud juhul üüriti XXX1 ja 2 (fotostuudio) üürniku kauba ladustamiseks ja fotografeerimiseks, kus muuhulgas pidi üürniku lepingupartner Z OÜ hakkama fotografeerimise teenust osutama - kummastav on avaldaja väide, et kui kohtusse esitatakse tõendina lepingust koopia, foto, siis on automaatselt tegemist fiktiivse, võltsitud, tühise dokumendiga. Avaldaja on võimalik taotleda 01.10.2017 üürilepingu originaali välja nõudmist - avaldaja ei too välja ühtegi õigusnormi, mille puhul võiks üürilepingut lugeda tühiseks. Avaldaja ei ole esitanud lepingu kehtetuks tunnistamise nõuet. Üürileping oli sõlmitud vastavalt VÕS § 11 lg-le 1, 4; §-le 271 ja lepingu tühisus ei ole tõendatud ega kehtetus kohtu poolt tuvastatud. Omakäeliselt lepingu allkirjastamine, sõlmimine ei ole ühegi õigusnormiga keelatud. Üürniku registrikoodi trükiviga ei muuda automaatselt lepingut tühiseks - puudutatud isikul ei ole keelatud omada erinevad õigus- ja võlasuhted erinevate äriühingutega (Osaühing Q, Osaühing H), sh samaaegselt mitmed lepingulised suhted sama äriühinguga. Puudutatud isikul oli pärast üürilepingu lõppemist ja on ka käesoleval ajal äriühingu Z OÜ kaudu Osaühinguga Q muud lepingulised suhted. Kui puudutatud isik on leppinud kokku Osaühinguga Q teistes lepingulistes suhetes rahaliste kohustuste tasaarvestamiseks puudutatud isiku eest otse kommunaalarvete tasumise näol, siis ei ole selles midagi ebatavalist ega lubamatut. - puudutatud isikut ei saa pidada „väga pikaaegseks võlglaseks“, kes „praktiseerib jätkuvalt teiste korteriühistu liikmete kogutud vahendite arvel elamist“ nagu avaldaja ebaõigesti ja pahauskselt väidab. Puudutatud isik ei jäta „süsteemselt, nahaalselt täitmata maksekohustust“. Need väited on avaldaja poolt tõendamata ja puudutatud isiku seisukohta kinnitab ka avaldaja nõude suurus 4039,19 eurot, mis nn pikkade aastate võlgnevuse korral oleks kordades suurem. - avaldaja rikkus seadust elektri välja lülitamisel. Lisaks sellele, et tal ei olnud üldse alust elektrit välja lülitada, ei teatatud puudutatud isikule katkestamisest ette tähtsaadetisega 15 päeva. Seega ei olnud elektriühenduse katkestamine seaduslik ning avaldaja ebaseaduslik tegevus tõi puudutatud isikule kaasa kahju. Keskseks küsimuseks kõnealuses tsiviilmenetluses on see, kas Y ja OÜ Q vahel eksisteeris üürisuhe, millega seonduvalt on Y esitanud kohtule tasaarvestusavalduse. Antud hetkeks pole ühtki seda ümber lükkavat asjaolu peale kaebaja subjektiivse arvamuse. Isegi kui eeldada, et kirjalik üürileping vormistati tagantjärgi, ei välista see üürisuhet lepingus märgitud asjaoludel suulise lepingu alusel. Menetlus tsiviilasjas pole käesolevaks ajaks jõudnud isegi sisulise arutamiseni I astme kohtus, kuna pooled esitavad jätkuvalt oma seisukohti/vastuväiteid/taotlusi. Varalise vaidluse keskmes on just vaidlusalune üürileping, mille osas kaebaja leiab oma argumentidele tuginedes, et tegemist on fiktiivse dokumendiga, ning Y, kelle suhtes kuriteokaebus on esitatud, on esitanud sellele oma vastuväited. Poolte seisukohti ja nende esitatud tõendeid pole kohus veel hindama asunud. Mõistagi ei välista käimasolev tsiviilmenetlus kriminaalmenetlust, kuid antud juhul jääb arusaamatuks kaebaja väide nagu poleks võimalik kuriteole (-tegudele) viitavaid asjaolusid tuvastada kõnealuses tsiviilvaidluses. Kohtule on esitatud dokumendid, mida kaebaja peab võltsituks ehk tagantjärgi koostatuks Y vabastamiseks tema vastu esitatud varalisest nõudest, millele viimane omakorda argumenteeritult vastu vaidleb. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, kaaludes kõiki poolt- ja vastuargumente, mida alles hakatakse antud juhul tsiviilkohtumenetluses tegema. Sisuliselt soovib kaebaja, et prokuratuur asuks hindama tõendeid käimasolevas tsiviilmenetluses, kus kohus ise pole selleni veel jõudnudki.

3(7)

1-22-1923 Õiguskaitse valdkond, kus riigiasutuste õigused kasutada riiklikku sundi on eriti suur, ei tohi põhjendamatult sekkuda teiste õigusvaldkondade tegevusse või asuma täitma nende funktsioone. Kuriteokaebuse lahendamisel saab lähtuda vaid hetkeolukorrast ja otsustada, kas on piisavalt kuriteole viitavat teavet, ning riigiprokurör nõustub ringkonnaprokuratuuriga, et ei ole. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus alles kriminaalmenetluslike vahenditega tuleks otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /.../ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“ Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

4(7)

1-22-1923 koostamine ja kasutamine oleks karistatav, kuid täpselt samadel eesmärkidel samast võltsitud dokumendist koopia (foto) tegemine ja selle kasutamine ei oleks – mõlemal juhul püüab teo toimepanija võltsingu või võltsingu koopia esitamisega jätta mulje, nagu oleks tegemist õiguspärase dokumendiga (esitatud vastavalt originaalina või koopiana originaalist) ning mõlemal juhul ründab teo toimepanija õiguskäibe usaldusväärsust. Eelnevast tulenevalt ei saa dokumendi võltsimist ja selle kasutamist eitada lihtsalt põhjusel, et tehniliselt ei esitanud Y, kohtule mitte võltsingut ennast vaid fotod võltsingust, presenteerides neid tõendina lepingu olemasolu kohta. Kaebaja ei nõustu ka prokuratuuri arvamusega, et fiktiivsete dokumentide loomine ei ole võltsimine, mistõttu ei ole prokuratuuri hinnangul fiktiivse dokumendi loomine ja kasutamine KarS § 344 ja § 345 alusel karistatav. Nii Y ja OÜ Q, keda esindas N, poolt loodud fiktiivse üürilepingu kui ka N poolt antud valekinnituse puhul on tegemist intellektuaalse võltsimisega, mida on Riigikohtu praktikas loetud võltsimiseks KarS §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude mõttes (RKKK 1-18-5732 ja 1-16-10888). Samuti ei saa väita, nagu poleks Y poolt üürisuhte olemasolu tõendamiseks esitatud võltsitud üürileping ja üürisuhte ülesütlemise tõendamiseks esitatud valekinnitus dokumendid, millega oleks võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Nii leping kui selle ülesütlemise kohta antud kinnitus on juba oma olemuselt vaieldamatult dokumendid, millega on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest. Praegusel juhul oli Y poolt kohtule esitatud võltsitud üürilepingu ja N poolt antud valekinnituse eesmärk jätta kolmandatele isikutele mulje, nagu oleks Y ja OÜ Q vahel olnud sõlmitud tähtajaline üürileping, mis lõppes korterites elektrivoolu väljalülitamise tõttu ennetähtaegse erakorralise ülesütlemisega üürniku poolt. Y püüab väita, et kuivõrd kaebaja tegevus tingis väidetavalt OÜ Q poolt tähtajalise üürilepingu erakorralise ülesütlemise, on temal väidetavalt tekkinud kaebaja vastu kahju hüvitamise nõue fiktiivsest üürilepingust „saamata jäänud“ tulu ulatuses. Selliste näiliste nõudeõiguste kinnitamiseks võltsitud dokumente (nt võltsitud arveid) on kohtupraktikas korduvalt loetud dokumentideks, millega on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest, ning sealjuures ei oma tähtsust, et fiktiivse tehingu pooled on ise selle fiktiivsusest teadlikud ja soovivad fiktiivse õigussuhte olemasolus veenda vaid kolmandaid isikuid (RKKK 118-5732 ja 1-16-10888). Eelnevast tulenevalt ei saa olla mingit kahtlust küsimuses, kas Y esitatud võltsingud on tehtud dokumentidest, millega on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest, mistõttu on asjakohatu ka prokuratuuri viide, nagu muudaks asjaolu, et kaebaja saab Y tasaarvestusavaldusele vastuväiteid esitada, fakti, et võltsitud üürileping ja valekinnitus on sobilikud õiguste omandamiseks ja kohustustest vabanemiseks, mida Y ongi püüdnud teha. Põhja Ringkonnaprokuratuur on 31.01.2022. a teatises samuti märkinud, et Y tegevuse puhul ei ole tegemist kelmusega KarS § 209 järgi: „Antud juhul ei ole avaldaja teinud varakäsutust ja tasaarvestuseks taotletavat summat tasunud ja pole sellega avaldusest nähtuvalt nõustunudki. Ka ei ole andmeid, et kohus on lugenud sellise taotluse põhjendatuks.“ Kelmuse objektiivne koosseis nõuab KarS § 209 kohaselt järgmiste eelduste esinemist: vara kui teo objekt, petmine kui tegu, petmise objekti eksimus, eksimuse mõjul tehtud varakäsutus ja kannatanule varalise kahju tekkimine. Kuivõrd prokuratuur on välja toonud, et kelmuse koosseisu eeldustest on puudu vaid pettuse objekti ehk kohtu eksimus ja eksimuse mõjul tehtud varakäsutus, siis sisuliselt on prokuratuur nentinud, et Y võib olla siiski toime pannud kelmuse katse KarS § 209 – KarS § 25 lg 2 järgi. Y on kohtule esitanud võltsitud üürilepingu ja N antud valekinnituse, et moonutada mineviku asjaolusid ehk jätta mulje, et Y ja OÜ Q vahel oli aastatel 2017–2018 sõlmitud tähtajaline üürileping, mille OÜ Q erakorraliselt üles ütles. Eelnevaga on Y kaebaja hinnangul teinud kõik endast oleneva kohtu eksitamiseks ja alustanud kuriteokatset vastavalt KarS § 25 lg-s 2 sätestatule. Kohtu poolt tõendite hindamine ja Y valeväidete uskuma jäämine ei olene enam Y-st, mistõttu on Y kaebaja hinnangul pannud toime minimaalselt kelmuse katse suures ulatuses KarS § 209 lg 2 p 3 – KarS § 25 lg 2 järgi isegi siis, kui tsiviilkohus pole veel avaldanud oma järeldusi Y valeväidete osas.

5(7)

1-22-1923 Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud: „Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse puudumise, peab kohus oma algatusel seejärel kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena“ (RKKK 3-1-1-41-14). Analoogia korras tuleb kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtudes sama kohustust nentida ka prokuratuuri puhul. Nii kuriteoteate kui KrMS § 207 alusel esitatud kaebuse lahendamine peab toimuma põhjalikult ja igakülgselt ning menetlejad peavad kriminaalmenetluse alustamise otsustama sisuliste asjaolude põhjal, mitte pelgalt kaebaja väljatoodud konkreetsete süüteokoosseisude raames. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et KrMS § 207 alusel esitatud kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud „analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud, ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta“ (RKKK 3-1-1-56-05). Eelnevast tulenevalt, kui prokuratuur leidis, et kelmuse koosseis ei ole täidetud eksimuse ja varakäsutuse puudumise tõttu, oli prokuratuur vastavalt in dubio pro duriore põhimõttele, KrMS §-s 6 ja § 193 lg-s 1 sätestatule siiski kohustatud alustama kriminaalmenetlust, et mh kontrollida kelmuse katse toimepanemist. Kaebaja hinnangul on kaebaja 19.01.2022. a kuriteokaebuses ja 11.02.2022. a kaebuses kirjeldatud asjaolude puhul piisavalt ainest tuvastamaks, et Y tegevus võib vastata KarS §-s 344 ja §-s 345 sätestatud kuriteokoosseisude tunnustele ning KarS § 209 lg 2 p-s 3 sätestatud kuriteo tunnustele või selle katsele. Kaebajale teadaolevalt ei esine praeguses asjas alust, mis kriminaalmenetluse välistaks, mistõttu on prokuratuur kaebaja hinnangul kriminaalmenetluse alustamata jätmisega rikkunud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtet.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-22-1923 poolt antud asjaoludele antud hinnanguga ümber, seejuures leides, et kuivõrd ta ei nõustu vastaspoole seisukohaga sellest, et võis olla sõlmitud üürileping, siis ilmselt on tegemist võltsinguga. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks ega lubatavaks sellistel asjaoludel kriminaalmenetluse alustamist, nagu seda leidis ka riigiprokurör. Küsimus sellest, kas poolte vahel üürileping esines või mitte, lahendatakse vältimatult tsiviilvaidluse korras, kuivõrd sellest oleneb, kas poolte vahel on olemas nõuded, mida saab tasaarvestada või mitte. Kuivõrd kriminaalmenetluses tuleks esmalt asuda välja selgitama täpselt sama asjaolu, mida ka tsiviilkohtus olevas menetluses (st üürisuhte olemasolu), ei pea ringkonnakohus mh ka ökonoomsust silmas pidades põhjendatuks seetõttu kriminaalmenetluse alustamist ning paralleelselt kahes menetluses sama küsimuse lahendamist. Seejuures rõhutab ringkonnakohus, et väidetava üürilepingu pooled on võimalik ka tsiviilkohtumenetluses vande all ära kuulata, kus isikuid hoiatatakse valeütluste andmise eest kaasnevast.

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.