Isikuvastased süüteod › Eluvastased süüteod

SÜÜDISTUS:

tervislik seisund halvenes tema poolt korduva peksmise tagajärjel, kuid vaatamata sellele jätkas Egon Õnne erinevate ajavahemike järel Q peksmist ning jättis liikumisvõimetu Q vähemalt üheks ööpäevaks õue ilma söögita ja joogita. Kui Q pärast eelnevat peksmist lamas 21.06.-22.06.2020 YYY talukompleksi territooriumil, hakkas Egon Õnne jälle teda tahtlikult käte ja jalgadega peksma pea ja keha piirkonda ning astus ka kogu oma keharaskusega Q rindkere peale. Egon Õnne jätkas Q-le piinavat valu tekitavat tegevust, vaatamata Q väljendatud valule ja palvetele oma tegevus lõpetada, mööndes selliselt piinaval viisil Q tapmist. Egon Õnne põhjustas mitmete päevade jooksul Q tahtliku peksmise ja tema rindkerele astumisega Q-le järgmised tervisekahjustused: pea ja kaela tömp trauma: verevalum kõõlustanul vasakul kukla-kiiru piirkonnas, põrutushaavad otsmikul ja alahuule limaskestal, nahamarrastused mõlemapoolselt otsmikul, vasakul kulmul, ninatipul ja kaela eespinnal ning nahaalused verevalumid vasakul põsesarnal, alahuule limaskestal ja lõuatsil; - kehatüve tömp trauma: mõlemapoolsed roidemurrud – paremal II rangluujoonel, III-VII eesmisel kaenlajoonel, IX-X eesmisel kaenlajoonel, III-VII ja XII lülisamba kõrvaljoone ja abaluujoone vahel; vasakul III-V rangluujoonel, IV-VI ja X keskmisel kaenlajoonel; hulgalised nahamarrastused seljal, hulgalised nahaalused verevalumid (vähemalt 16) rindkere eespinnal ja kõhul – neist üks kaarja kujuga rindkere ülaosas vasakul; - üla- ja alajäsemete tömp trauma: põrutushaavad paremal labakäel selgmiselt ja vasaku sääre eespinnal, hulgalised nahamarrastused ja nahaalused verevalumid üla- ja alajäsemetel. Vigastuste tüsistusena tekkis parempoolne verirind (paremas rinnaõõnes 180 ml verd), peaajuja kopsuturse. Q surm saabus rindkere tömp trauma koos hulgiroidemurdude ja parempoolse veririnnaga tagajärjel ajavahemikul 21.06.-23.06.2020. Seejärel sidus Egon Õnne Q jalgade ümber sibulakotid, lohistas ta XXX YYY kinnistul asuva laudahoone taha, kus mattis kuriteo varjamise eesmärgil Q surnukeha maha. Süüdistuse kohaselt oma tegevusega pani Egon Õnne toime teise inimese tahtliku tapmise, mis on toime pandud piinaval ja julmal viisil ning vähemalt teist korda, s.o KarS § 114 lg 1 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOONID:

mõista Egon Õnne õigeks KarS § 114 lg 1 p 1 ja 4 järgi; tunnistada Egon Õnne süüdi KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi (kannatanu X suhtes), KarS § 121 lg 2 p 3 ja KarS § 124 lg 1 järgi (kannatanu Q suhtes) ning mõista talle kergem karistus.

5.1 Kaitsja leiab, et tunnistajate ütlused riimuvad Egon Õnne ütlustega. Ükski tunnistaja ei ole kuulnud mingile konfliktile ega kaklusele viitavaid helisid. Kohus märkis, et kuna lähedal asuvate korterite naabrid, T, DD ja D kuulsid öösel väga valjusid paiskumise ja kukkumise helisid ja kuna sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu katkist või ümberpaisatud mööblit, on alusta arvata, et kuuldi just X suhtes tarvitatava vägivalla helisid. See kohtu järeldus on meelevaldne, kuna tunnistajad DD ja T on täpselt kirjeldanud, millele X korterist kuuldud helid sarnanesid. Vastu kappi kukkumisel on usutav, et püsti jääb kapp, mitte inimene, mistõttu ümberpaisatud mööbliesemete puudumine sündmuskohal kohtu seisukohta ei kinnita. 5.2 Maakohus asus seisukohale, et kuna kannatanu vigastused asusid erinevates peapiirkondades, ei saanud need tekkida otsmikuga vastu kappi kukkudes, nagu väitis süüdistatav. Sellega võib osaliselt nõustuda. Samas tunnistajate ütluste kontekstis on usutav, et X siiski ühel korral suure hooga vastu mööblit kukkus, kuna tunnistajatele jäi eredalt meelde just üks mürtsatus, ja sellest võis vähemalt üks peavigastus olla põhjustatud. Egon Õnnele võis samuti just see kukkumine meelde jääda. Egon Õnne ütluste hindamisel tuleb silmas pidada, et ta tunnistab tegu, mis võis X-le põhjustada vigastused rindkere piirkonnas, sh surmavad vigastused. Seega ei saa väita, et Egon Õnne püüab vastutusest kõrvale hoiduda ja anda ennastõigustavaid ütlusi. Leian, et süüdistatava ütlused on käesolevas kriminaalasjas usaldusväärsed, eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel arvestada. Süüdistatava ütlusi ei tohiks tõendikogumist välja jätta üksnes seetõttu, et need ei haaku kohtu järeldustega toimunu kohta. 5.3 Kaitsja märgib, et seotuna Egon Õnne positsiooniga palun kaaluda Egon Õnne teo kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 järgi tervisekahjustuse tekitamisena, kui sellega on põhjustatud oht elule ja surm. Selline kuriteo kvalifikatsioon sõltub eelkõige subjektiivsest küljest. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on siiski vaieldav, kas raskes alkoholijoobes spontaanselt tegutsev süüdistatav nimetatud asjaolude tähendust täiel määral mõistis ja tagajärjena kannatanu surma saabumist soovis. Egon Õnne ütlustest nähtuvalt oli ta sedavõrd purjus, sellises faasis, et ta ei tundnud lihtsalt inimest (X) näo järgi ära. Süüdistatav oli varasemalt vägivallategusid toime pannud ning oma varasematele kogemustele tuginedes ta ilmselt ei teadvustanud, et temapoolne vägivald võib sel korral kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi. Samuti ei saa tähelepanuta jätta, et Egon Õnne käis hiljem X töökohas ja sai alles siis teada kannatan surmast. Käesoleval juhul on võimalik üksnes tuvastada, et Egon Õnne tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Süüdistatav ilmselt pidas võimalikuks ja möönis, et kannatanu kehale astudes võis ta põhjustada luumurrud, elutähtsate organite vigastused ja verejooksu. Kannatanu surma tahtlikku põhjustamist aga Egon Õnnele süüks arvata ei ole alust. 5.4 Egon Õnne ei tunnistanud end 19. mail 2021.a kohtuistungil süüdi Q tapmises. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et Q-l oli kogu aeg vigastusi, ta kukkus kogu aeg rattaga, sel päeval olid tal jalad ära kraabitud ja küünarnukid katki, otsaesine oli tal ka katki. 23.06 ta heitis hinge. Süüdistav nägi oma süüd üksnes selles, et ta ei osanud ette näha, kutsuda kiirabi tol hetkel, kui Q oli selline väga ebaadekvaatne. Süüdistatav kahetses seda, et ta ikkagi ei toiminud õigesti, ei kutsunud kohale kiirabi, kui ta oli sellises äpus olekus, kui ta anus Egon Õnne käest vett ja süüdistatav ei andnud. Süüdistatav kinnitas, et ei abistanud teda jah. 5.5 Eksperdi arvamuse alusel saab Egon Õnne poolt raskete tervisekahjustuste tekitamist, põhjuslikku seost süüdistatava teo ja tagajärje vahel ja seega süüdistatavale inkrimineeritava

kuriteo koosseisuliste asjaolude esinemist pidada võimalikuks, kuid eksperdi arvamuse alusel ei saa üheselt tuvastada kannatanu vigastuste tekitamise konkreetset aega ega tekkemehhanismi. Eksperdi arvamuse ja ekspertiisiakti põhjendustes esitatud asjaolude pinnalt ei saa üheselt järeldada, millal ja millistel põhjustel Q vigastused, sh surmavad vigastused tekkisid. Tuleb silmas pidada, et eksperdi arvamuse kohaselt on Q vigastused põhjustatud pikema, päevades mõõdetava ajavahemiku jooksul ja kriminaalasjas ei ole mingeid tõendeid selle kohta, kus ja kellega koos kannatanu sel perioodil viibis. Videosalvestustest nähtuvalt oli kannatanu 16.06.2020.a kuni 22.06.2020.a aktiivne ja liikus erinevates kohtades. Samuti ei ole mingeid tõendeid selle kohta, et Egon Õnne oleks viimastel päevadel enne Q surma tema suhtes mingitki vägivalda tarvitanud. Kannatanu löömist 16.06.2020.a kolmel korral süüdistatav tunnistas, kuid selline tegevus ei ole ajalis-ruumiliselt ega tagajärge arvestades kuidagi seostatav kannatanu surma saabumisega. 5.6 Kaitsja leiab, et ei ole esitatud veenvaid argumente selle kohta, et kannatanu suhtes ei saanud vägivallategusid toime panna mõni teine temaga kokku puutunud isik. Käesoleval juhul on kannatanu vigastused põhjustatud erineval ajal ja võimalik, et ka erinevates kohtades. Q suhtes läbiviidud surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtuvalt on kannatanu vigastused tekkinud 4-5 päeva enne surma saabumist. (v.a roidemurrud), s.o 16-17.06.2020.a, ehk ajal, mil viibiti X korteris. Süüdistatav ise kinnitas kannatanu löömist 16.06.2021.a. Käesoleval juhul ei saa siiski kahtlusteta väita, et just Egon Õnne poolt Q rindkere piirkonda löömine põhjustas kannatanu surma 5 päeva hiljem. Kausaalahela kulgu võisid mõjutada mitmed asjaolud, mis ei sõltunud süüdistatavast ja ei pruukinud olla talle teada. Samuti ei saa välistada, et kannatanu katkestas kausaalahela oma käitumisega, millele viitavad tema varasemad vigastused, lonkamine, alkoholi tarvitamine. Seega ei olnud tegemist täideviija poolt täielikult kontrollitud kausaalsusega ja ka sel põhjusel tuleks eitada süüdistatava võimalikku vastutust talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises. Kui kannatanu raskete tervisekahjustuste tekkimist ja surma saabumist muudel põhjustel pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest süüteo toimepanemises õigeks mõista. 5.7 Isegi kui möönda Egon Õnne poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamist, ei ole KarS §-s 114 lg 1 p 1 koosseisutunnusena ettenähtud piinav teoviis käesoleval juhul objektiivselt tuvastatav. Tõendatud ei ole peale 16.06.2020.a Q kolmel korral rindkeresse löömise süüdistatavapoolsed muud vägivallateod kannatanu suhtes, löömise järel Q liikus ja tegutses aktiivselt ning läks vabatahtlikult Egon Õnne elukohta edasi alkoholi tarvitama. Süüdistatav selgitas, et nad jätkasid joomist ja see joomine tuimestas kannatanu valu. Kahtlemata alkohol mõjutab valutundlikkust, see üldreeglina väheneb. Põhjuslik seos ei sõltu asjaolust, kas tagajärg saabus vahetult pärast tegu või pikema ajavahemiku möödumisel. Seejuures tuleb aga analüüsida subjektiivse koosseisuga seonduvat, kuivõrd süüdistatava tahtlus peab esinema ka põhjusliku seose osas, s.o käesoleval juhul Egon Õnne süüditunnistamiseks Q tahtlikus tapmises järgi tuleb kindlaks teha, et süüdistatav kujutas üldjoontes ette kausaalahela kulgu. Leian, et tuvastatud asjaoludest seda Egon Õnne puhul järeldada ei saa. 5.8 Maakohus viitas subjektiivse koosseisuga seonduvalt tunnistaja W ütlustele, jättes tähelepanuta, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt oli tal pikemat aega psühhoos ja skisofreenia ning ta oli 2 kuud hullumajas ning ei mäleta sündmusi. Seejärel avaldati kohtuistungil 18.05.2021.a tema kohtueelses menetluses antud ütlused (kd 2 lk 112) ning kohus tugines kriminaalmenetluse seadust oluliselt rikkudes otsuse tegemisel kohtueelses menetluses antud ütlustele. Isegi kui möönda, et Egon Õnne ise teatud osas neist ütlustest nähtuvat suhtlust Wga kinnitas, ei saa sellest süüdistatava tahtluse kohta mingeid järeldusi teha. Nimetatud

vestluses olevat Egon Õnne rääkinud, et tema teine sõber on suremas, kuid on lootust, et Egon Õnne X tapmise eest karistada ei saa, sest tunnistajat (s.o Q) siis enam pole. Kui Egon Õnne oleks tõepoolest soovinud tunnistaja kõrvaldada, oleks tal võimalik olnud mitme päeva jooksul seda, jutuajamises W-ga ta üksnes kirjeldas ja hindas olukorda. Käesoleval juhul ei saa süüdistatava vastutust jaatada ka temale inkrimineeritava KarS § 113 ja KarS 114 subjektiivse külje puudumise tõttu. Tuvastatud ei ole ühtegi asjaolu, millest võiks järeldada, et Egon Õnnel oli tahtlus Q surma põhjustamiseks. 5.9 Tuleks kaaluda, kas mõni Egon Õnne tegudest võis põhjustada või soodustada kannatanu surma saabumist ning kas oleks alust jaatada süüdistatava teo vastavust KarS § 118 lg 1 p 7 või KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 koosseisule. Käesoleval juhul ei esine selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et Egon Õnne oleks pidanud ette nägema kausaalahela kulgu ja oma tegevuse tagajärjena Q surma saabumist. Ei ole võimalik tuvastada, et Egon Õnne on objektiivselt pannud toime sellise vägivallateo, mis põhjustas kannatanule süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustused ja tema surma. Mitte ühestki tõendist ei nähtu, et Egon Õnne oleks pärast Q kolmel korral löömist 16.06.2020.a Kangru alevikus XXX asuvas korteris tekitanud kannatanule tervisekahjustusi KarS § 121 lg 1 esimese alternatiivi mõttes. Samuti ei nähtu kriminaalasjas kogutud tõenditest ega tuvastatud asjaoludest, et süüdistatava tahtlus oli just sellisele teole suunatud. Käesolevas asjas ei ole tuvastatav selline tõenditest järelduv asjaolude kogum, mis võiks olla aluseks Egon Õnne süüditunnistamisel Q surma põhjustamises, mistõttu tuleks ta nimetatud süüdistuses õigeks mõista. 5.10 Egon Õnne teos võib olla KarS § 124 lg 1 koosseis, mille kohaselt teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmise eest õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Samuti võib Egon Õnne 16.06.2020.a teos olla KarS § 121 lg 2 p 3 koosseis, mille kohaselt teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest korduvalt. –karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega. Nimetatud kuritegude koosseisulised asjaolud nähtuvad Egon Õnnele esitatud süüdistusest. 5.11 Egon Õnne süü suurusega seonduvalt tuleb kõigepealt silmas pidada, et kõigi vigastuste kavatsetult ja otsese tahtlusega põhjustamine süüdistatava poolt ei ole tõendatud, mistõttu ei ole alust lugeda süüdistatava vägivallategusid eriliselt intensiivseks ja süüd keskmisest oluliselt suuremaks. Käesoleval juhul ei ole tuvastatavad süüdistatavale inkrimineeritava teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis võiksid omada tähendust karistuse mõistmisel ja mis ei ole hinnatavad koosseisuliste asjaoludena üldiselt. Maakohus ei ole põhjendamatult arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Egon Õnne on avaldanud kahetsust toimepandu osas kohtueelses menetluses ja kohtus. 5.12 Egon Õnne poolt oma süü tunnistamine eriti märkimisväärne, kuivõrd kohtuotsus rajaneb suures osas tema ütlustel. Egon Õnne on ilustamata ja detailselt oma tegusid kirjeldanud, vaatamata sellele, et tema ütlustest nähtuvad üksikasjad ilmselgelt teda paremas valguses näidata ei saa. See iseloomustab kindlasti süüdistatava suhtumist ning peaks olulisel määral ka mõjutama mõistetavat karistust. Karistust raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes kohus tuvastanud ei ole. Egon Õnne on kinnipidamiskohas käitunud korrektselt ja alustanud rehabiliteerivaid tegevusi. Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleks mõista Egon Õnnele kergem karistus.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

veririnnaga, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Eksperdiarvamuse põhjendustes on ekspert täpsemalt nimetatud Q surnukehal esinenud tervisekahjustused. Eksperdiarvamuse punkti 2 kohaselt võis surm olla saabunud orienteeruvalt 3-4 päeva enne surnukeha vaatlust sündmuskohal 25.06.2020. Matemaatilise tehte tulemusel saabus surm seega orienteeruvalt ajavahemikul 21.06-22.06.2020. Pidades silmas eksperdiarvamust, et surma põhjustanud vigastused peavad olema tekitatud maksimaalselt tundides mõõdetava ajaperioodi jooksul enne surma saabumist, siis peavad olema ka surma põhjustanud vigastused tekitatud 21.0622.06.2020 või kõige varasemalt 20.06.2020 hilisõhtul. Seega on ekspertiisiaktiga üheselt tuvastatud surmavad vigastused ja nende tekitamise aeg. Samuti on ekspert selgelt sedastanud, et vigastused on iseloomulikud tömbile traumale ja võisid olla tekitatud hulgalistest löökidest/survest kõva tömbi esemega (nt löökidest rusikaga, kängitsetud jalaga). Asjaolu, et mõned vigastused võisid olla saadud kukkumise/hooga paiskumise tagajärjel, ei välista vigastuste peamise tekkemehhanismina lööke/survet ehk vägivalla kasutamist. 6.5 Apellant leiab, et Q vigastused on põhjustatud pikema ajavahemiku jooksul ja kriminaalasjas ei ole mingeid tõendeid selle kohta, kus ja kellega koos kannatanu sel perioodil viibis. Videosalvestistelt nähtuvalt oli kannatanu 16.06.2020 ja 22.06.2020 aktiivne ja liikus erinevates kohtades. Kaitsja eeltoodud väide on alusetu, kuivõrd tõendid üheselt kinnitavad, et 17.06.2020 läksid Q ja Egon Õnne XXX YYY kinnistule ning Q rohkem sealt ei lahkunud. Samuti ei käinud neil külalisi ja nad varjasid oma elukohta. Nimetatut ei ole kahtluse alla seadnud ka Egon Õnne ise. Kaitsja väide, et 22.06.2020 tegutses Q aktiivselt ja et teda on näha mõnelt videosalvestiselt, on ekslik. Q on salvestistelt viimati näha 17.06.2020 hommikul alkoholipoes ning pärast seda viibiski ta ainult YYY kinnistul koos Egon Õnnega. Maakohus on analüüsinud kõiki eeltoodud kaitsja väiteid ning leidnud põhjendatult, et kannatanu suhtes on vägivalda kasutanud üksnes Egon Õnne. 6.6 Kaitsja on seisukohal, et ei ole tõendatud, et Egon Õnne oleks viimastel päevadel enne Q surma tema suhtes mingitki vägivalda tarvitanud. Egon Õnne tunnistas kannatanu löömist kolmel korral 16.06.2020, kuid see tegevus ei ole ajalis-ruumilises seoses kannatanu surmaga. Maakohus on ka sellel väitel otsust tehes peatunud. Eelkõige on siin küsimus teo toimepanemise viisis ja Egon Õnne ütluste usaldusväärsusel. Maakohus on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsinud ning leidnud, et Egon Õnne ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed ning need on eelkõige surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktiga ümber lükatud. Tõenditega on tõendatud Egon Õnne poolt intensiivse vägivalla kasutamine Q suhtes ning kohus tugines teo toimepanemise viisi ja Egon Õnne ütluste usaldusväärsuse analüüsil ka mõdus operandile ehk Egon Õnnele omasele käitumismustrile. Mõlemal ohvril tuvastatud vigastused, nende paiknemine ja rohkus, vigastuste tekkemehhanism, Egon Õnnele omane vägivaldne käitumine alkoholijoobeseisundis, tema ärrituvus häirivatele lausetele või tegevustele kinnitavad modus operandit ning ka Q tapmist Egon Õnne poolt. 6.7 Kaitsja leiab, et isegi kui jaatada Q tapmist Egon Õnne poolt, siis piinav viis ei ole objektiivselt tõendatud. Maakohus on otsust tehes analüüsinud ja peatunud ka piinava viisi tuvastamisel ning toonud välja need konkreetsed asjaolud, millele tuginevalt kohtu hinnangul on Egon Õnne tapnud Q piinaval viisil. Kaitsja hinnangul ei ole tõendeid Egon Õnne tapmistahtluse kohta. Tahtlus peab esinema ka põhjusliku seose osas, kuid Egon Õnne ei kujutanud üldjoontes sellist sündmuste kulgu ette, mistõttu tal puudus tapmistahtlus. Apellant kordab enda kohtuvaidlustes esitatud seisukohti tahtluse puudumise osas ega too välja ühtegi uut argumenti enda positsiooni toetamiseks. Maakohus on otsust tehes analüüsinud ja välja toonud need tõendid ja asjaolud, millele tuginevalt kohus Egon Õnne tahtluse tuvastas ning

miks kohtu hinnangul ulatus Egon Õnne tahtlus tapmiseni ning miks tahtlus hõlmas ka põhjusliku seose. 6.8 Kaitsja seab kahtluse alla W ütlustele tuginemise, leides, et maakohus on tuginenud kohtueelses menetluses antud ütlustele. Samuti avaldab kaitsja, et kui Egon Õnne oleks tahtnud tunnistajat (s.o X tapmist pealt näinud Q) kõrvaldada, oleks tal olnud mitme päeva jooksul võimalik ka seda teha. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et kohus oleks justkui tuginenud kohtueelses menetluses antud ütlustele. Kohtuistungil avaldati tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, kuid tunnistaja selgitas tekkinud vastuolusid usutavalt ning tunnistaja ütluste usaldusväärsust on maakohus ka analüüsinud. Tunnistaja selgitas istungil, mida ta mäletab kõnest Egon Õnnega ning kohus on tuginenud tunnistaja ütlustele tervikuna. Kaitsja väide tunnistaja kõrvaldamise osas jääb tagajärjetuks, sest Egon Õnnele ei heideta ette KarS § 114 lg 1 p 6 järgi kvalifitseeritavat tegu. 6.9 Lisaks leiab kaitsja, et Egon Õnne teos võib esineda KarS § 124 lg 1 koosseis. Taolise seisukohaga ei ole võimalik nõustuda, kuivõrd juba objektiivse koosseisu tasandil eeldab KarS § 124 lg 1 õnnetuse või üldise ohu olukorda, mida käesoleval juhul aga ei esine. Praegusel juhul tekkis oht Q elule üksnes ja ainult Egon Õnne tegevuse tõttu ehk Egon Õnne poolt pikema ajavahemiku jooksul Q suhtes vägivalla kasutamise tagajärjel. 6.10 Karistuse ebaproportsionaalsust põhistab apellant sellega, et Egon Õnnel puudus tahtlus tegusid toime panna ning tema süü ei ole tõendatud, mistõttu pole alust lugeda Egon Õnne tegusid intensiivseteks ja süüd keskmisest oluliselt suuremaks. Kaitsja hinnangul ei esine süüdistatavale inkrimineeritavates tegudes eriliselt taunitavaid asjaolusid. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata puhtsüdamliku kahetsuse. Maakohus on õigesti ja põhjendatult lugenud tõendatuks tapmistahtluse esinemise nii X kui ka Q suhtes toimepandud tegude puhul. Erinevalt kaitsjast, on teise inimese tapmine iseenesest eriliselt taunitav ning võttes käesoleval juhul arvesse Egon Õnne teoviisi mõlema kannatanu suhtes, tema üleolevat suhtumist kannatanutesse ning ükskõiksust nende elude ja tervise suhtes, siis need ongi eriliselt taunimisväärsed asjaolud, mis tingivad maksimaalse tähtajalise vangistuse mõistmise Egon Õnnele. Samuti ei saa kaitsjaga nõustuda selles nagu oleks maakohus põhjendamatult jätnud puhtsüdamliku ülestunnistuse arvestamata karistuse kergendamisel. Maakohus on ammendavalt põhistanud, miks Egon Õnne kahetsus ei näi siiras ning maakohtu seisukohti toetab ka kohtupraktika. 6.11 Egon Õnne kordab apellatsioonis kõiki juba varasemalt kohtumenetluses väljendatud seisukohti. Mingeid uusi argumente ta esile toonud ei ole, kinnitades tapmistahtluse puudumist mõlema ohvri suhtes ning paludes ennast mõrvasüüdistuses õigeks mõista ning kvalifitseerida süüdistus ümber KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 järgi. Kuivõrd Egon Õnne on kohtus põhjalikult küsitletud, ta andis oma selgitused ristküsitluse käigus ning apellatsioonis mingeid uusi argumente esitatud ei ole, siis on tegemist kohtu järeldustega mittenõustumisega. Maakohus on igakülgselt uurinud tõendeid, pidades seejuures silmas ka Egon Õnne ütlusi, maakohtu mõttekäik on arusaadav ja jälgitav, mingeid rikkumisi kohtuotsuse pinnalt pole võimalik tuvastada. Seega ei anna Egon Õnne apellatsioonis väljendatu alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kokkuvõtvalt on maakohus nii X kui ka Q tapmist, s.h süüdistatava ütluste usaldusväärsust, tahtlust ja tegude toimepanemist puudutavaid asjaolusid, väga põhjalikult analüüsinud, sidudes isikuliste tõendiallikate ütlused teiste asjas kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega. Maakohus on apellatsioonis esitatud seisukohti kvalifikatsiooni osas otsust tehes juba käsitlenud, tõenditele tuginevalt hinnanud ning apellatsioonist ei nähtu mingeid uusi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse muutmise või tühistamise. Kohtumenetluse

käigus ei ole esile kerkinud tõendeid, mis lükkaksid ümber Egon Õnne poolt KarS § 114 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise. Selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise, ei nähtu ka apellatsioonidest. Egon Õnne enda ega tema kaitsja mittenõustumine kohtuotsusega ei muuda automaatselt kohtuotsust ebaseaduslikuks.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Q suhtes intensiivset vägivalda tarvitanud ja ei ole tekitanud süüdistuses märgitud vigastusi ning hoopis keegi teine isik võis kannatanule Q-le tekitada süüdistuses märgitud vigastused. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Maakohus on üheselt näidanud ära tõendid, millega on lugenud tõsikindlalt tõendatuks, et süüdistuses märgitud vigastused tekitas kannatanutele X-le ja Q-le süüdistatav Egon Õnne ning põhjustades tekitatud vigastustega kannatanute surma. 8.3.3 Kokkuvõtvalt kaitsja toodud põhjendustega süüdistatava Egon Õnne ütluste usutavusega ja usaldusväärsusega ei saa nõustuda, kuna kaitsja viitab neile valikuliselt, kuid jätab tähelepanuta maakohtu põhjendused kogumis. Kaitsja jätab mugavalt apellatsioonis märkimata, et maakohtu istungil avaldati süüdistatava Egon Õnne kohtueelsel uurimisel antud ütlused korduvalt ja seda just usaldusväärsuse kontrollimiseks, kuna süüdistatava kohtuistungil antud ütlused lahknesid kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Süüdistatava Egon Õnne ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega, sh tunnistajate ütlustega oma siseveendumuse kohaselt. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1131-13 p 11-14 märgitud seisukohti. 8.3.4 Kaitsja jätab tähelepanuta, et süüdistatav eitas igasuguse vägivalla tarvitamist kannatanu X suhtes ning tunnistab ainult rindkerel seismist. Seega saab tulenevalt ekspertiisiaktist väita üheselt, et süüdistatav Egon Õnne kasutas kannatanu X suhtes vägivalda tunduvalt intensiivsemalt kui ta seda tunnistas. Kaitsja jätab tähelepanuta ka selle, et maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava versiooni, et kannatanu kukkus vastu kapi nurka ja lõi end tugevasti ära ning andnud sellega ka vastuse juba apellatsioonis esitatule. Maakohtuga saab üheselt nõustuda, et kuna vigastused asusid kannatanul erinevates peapiirkondades, ei saanud need tekkida otsmikuga ühel korral vastu kappi kukkudes, nagu väitis süüdistatav. Seega maakohtu järeldus, et selline süüdistatava versioon ei ole eluliselt usutav ja on ümberlükatud teiste tõenditega on õige. 8.3.5 Apellant ei arvesta kehtivat kohtupraktikat, mille kohaselt on senises praktikas põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-08). Kehtivast kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust, mistõttu oli maakohus õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Seega kaitsja seisukoht, et eksperdi arvamus ei ole kategooriline, jääb tagajärjetuks.

süüdistatav oli raskes alkoholijoobes ja tegutses spontaanselt, jääb taas tagajärjetuks. Kolleegium asub seisukohale, et lamava kannatanu valimatu peksmine tugevajõuliselt ja korduvalt peapiirkonda (peapiirkond on elutähtis organ) ja kehapiirkonda ning lisaks hüpates jalgadega kehapiirkonnal (kõht, rind, mis ka elutähtsad piirkonnad), on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus lisaks keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav ka alkoholijoobes isikule. Ka alkoholijoobes isik suudab täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Süüdistatava vägivallategusid kannatanu X suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. Vähetähis ei ole asjaolu, et ekspertiisiakti kohaselt olid pea kõik kannatanule tekitatud rindkere ja kõhupiirkonna vigastused nende tekitamise ajal eluohtlikud. Tegemist oli äärmusliku ründega, mis annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Süüdistatava poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona tapmise mõttes. 9.2 Apellantide poolt märgitu, et süüdistatav ei lahkunud korterist teadmisega, et kannatanu X on surnud ning sai sellest teada alles hiljem, ei oma kolleegiumi arvates tähtsust, kuna põhjuslik seos ei sõltu asjaoludest, kas surm saabus koheselt pärast tegu või pikema ajavahemiku jooksul. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-101-96). Käsitataval juhul saabus surm väga lühikese aja jooksul (maksimaalselt 10-15 minutiga). Kuid ka juhul kui kannatanu oleks veel süüdistatava lahkudes elus olnud ning surnud talle tekitatud kehavigastuste tõttu hiljem kui süüdistatav oli juba sündmuskohalt lahkunud, ei välista Egon Õnne käitumise kvalifitseerimist tapmisena, kuna esineb põhjuslik seos kannatanu X kehavigastuste tekitamise ja tema surma vahel. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et süüdistatava Egon Õnne vägivallategusid kannatanu X suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. 9.3 Kohtupraktika kohaselt juhtudel, mil isiku käitumine on küll põhjustanud konkreetse ohu elule, kuid välise teopildi alusel ei saa teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta, tuleb iseäranis hoolikalt kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid, täpsemalt seda, millele toimepanija tahtlus oli suunatud. Nõustuda saab maakohtuga, et antud juhul saab juba välise teopildi alusel selliseid tõsikindlaid järeldusi teha, mistõttu puudub eriline vajadus kontrollida nn sisemise teopildi asjaolusid. Tegemist ei olnud ühekordse ega mõne üksiku löögiga pea- ja kehapiirkonda, millisel juhul välise teopildi alusel ei saaks teha tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta ja tuleks eriti hoolikalt kontrollida sisemise teopildi asjaolusid. 9.4 Väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, st kannatanu ei sure. Kolleegium rõhutab, et ajalist aspekti silmas pidades tuleb tahtlus tuvastada rangelt teo toimepanemise hetkeseisuga. Tapmine eeldab toimepanija ettekujutust sellest, et tegu, mis ta kannatanu suhtes toime paneb, toob üldjuhul kaasa inimese surma. Süüdistatav peksis valimatult kannatanut tugevajõuliste löökidega keha erinevasse piirkonda, sh hüppas rindkerel. Tavalise elukogemusega isikule on ilmselgelt teada, et sellisel moel teise isiku keha korduv intensiivne ja ulatuslik peksmine ning kehal hüppamine toob kaasa isiku surma. Kui juba intensiivne ja ulatuslik löömine elutähtsate organite piirkonda võib lõppeda inimese surmaga, siis korduvalt rindkerel hüppamine annab kahtlemata tunnistust sellest, et hüppaja peab tagajärje saabumist võimalikuks ja tegutseb seetõttu tapmistahtlusega. Lüües kannatanut intensiivselt ja ulatuslikult ning hüpates/astudes korduvalt jõuliselt elutähtsate organite piirkonda, mille tagajärjel tekkisid erinevad hulgivigastused ning jättes kannatanu lebama ja

juues ise rahulikult alkoholi edasi, ei kontrollinud süüdistatav mingilgi viisil sündmuste edasist käiku, põhjustades seetõttu kannatanu surma tahtlusega. Seega ei ole võimalik süüdistatava Egon Õnne tegu ümberkvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1, 7 järgi. 9.5 Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et tapmine on toime pandud julmal viisil ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Kannatanule X-le põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamine annab alust pidada tapmist julmaks ja seda olukorras, kus kannatanu abituna maas lamas.

üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. 10.3 Maakohus on hinnanud süüdistatava süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavale inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuriteo tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 10.4 Kolleegiumi ei nõustu kaitsjaga, et tuvastamata on jäänud asjaolu, millal ja mis põhjusel tekitati Q-le tervisekahjustused, mille tagajärjeks oli tema surm. Eksperdiarvamuse kohaselt tekitati parempoolse veririnna tekke põhjustanud roiete murrud maksimaalselt tundides mõõdetava ajaperioodi jooksul enne surma saabumist. Surm võis olla saabunud orienteeruvalt 3-4 päeva enne surnukeha vaatlust sündmuskohal 25. juunil 2020. Seega on ekspert vastanud, millal põhjustati tervisekahjustused Q-le, mille tagajärjeks oli surm. Eksperdiarvamus on olemas ka, mil viisil on surnukehal tuvastatud tervisekahjustused tekitatud. Lisaks on eksperdiarvamus olemas kannatanu rindkerel näha oleva kaarja verevalumi laiusega 9 cm kohta, mis on väga tõenäoliselt tekitatud jalanõuga kannatanu rindkerele astudes. Nimetatud spordijalats oli Egon Õnne kinnipidamise käigus tema jalast ära võetud. Kolleegium märkis juba eelnevalt p 8.3.5, et kohtupraktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust, mistõttu oli maakohus õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Seega süüdistatava seisukoht, et eksperdi arvamus ei ole kategooriline, jääb tagajärjetuks. 10.5 Kaitsja oletustele, et ei saa välistada, et kannatanu katkestas kausaalahela oma käitumisega, millele viitavad tema varasemad vigastused, lonkamine, alkoholi tarvitamine, märgib kolleegium, et taotledes sellisel põhjendusel enda kaitsealuse õigeksmõistmist, tugineb apellant mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Seejuures ei märgi kaitsja, milline konkreetne kannatanu käitumine võis kausaalahela katkestada. 10.5.1 Kohtupraktika kohaselt üheks põhjuseks, miks ei ole koosseisupärane tagajärg vaatamata naturalistliku põhjuslikkuse esinemisele teo toimepanijale siiski omistatav, on teadlik enesekahjustamise olukord. Tegemist on nn isikliku vastutuse põhimõtte väljendusega, mille kohaselt vastutab igaüks üksnes enda käitumise eest. Selle põhimõtte järgi vabaneb

kausaalahela vallandaja (esmapõhjustaja) vastutusest juhul, kui ta oma õigusvastase käitumisega küll loob vahetu ohu õigushüvele, kuid sündmuste käiku sekkub teine põhjustaja sel moel, et vastutus tagajärje saabumise eest läheb viimasele üle. Selleks sündmuste käiku sekkujaks võib olla ka kannatanu ise. Siinkohal on aga oluline tähele panna, et see kannatanu ennast kahjustav tegevus (või tegevusetus) peab olema teadlik. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kannatanu tegutseb täie arusaamisega sellest riisikost, mida tema käitumine endas kätkeb (vt RKKKo nr 3-1-1-102-16, p 10, 11). Midagi sellist maakohus tuvastanud ei ole ning selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 10.5.2 Alkoholi tarvitamisel enne surma on tagajärje omistamise seisukohalt tähendus vaid juhul, kui see vallandas tagajärje, s.o surma saabumise suhtes täiesti uue kvaliteediga kausaalahela. Kui kannatanu enda käitumine üksnes soodustas või kiirendas surma kui tagajärje saabumist, ei ole sellel süüdistatava karistusõigusliku vastutuse seisukohalt tähendust ning tagajärg on jätkuvalt normatiivselt omistatav esialgsele kausaalahela käivitajale ehk süüdistatavale (vt nt vt RKKKo nr 3-1-1-102-16, p 13). Ka sellele küsimusele tuleb kolleegiumi hinnangul vastata eitavalt, kuna mingeid tõendeid, mis sellist versiooni kinnitaksid kogutud ei ole. 10.5.3 Kolleegiumil tuleb kokkuvõtvalt märkida, et eksperdiarvamus ei kinnita kaitsja oletusi. Ekspertiisiaktist ei nähtu, et kannatanul peksmisest tingitud vigastuste tulemusena tekkinud tervisekahjustus oleks omistatav kannatanu erandlikele füüsilistele omadustele või eripäradele. KrMS § 292 lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning KrMS § 63 lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et KrMS § 292 lg 2 alusel on eksperdi ülekuulamine võimalik üksnes kohtumenetluse poole taotlusel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-105-16, p 42). Süüdistataval Egon Õnnel ja tema kaitsjal oli võimalik kutsuda kohtuistungile ekspert, kes saaks anda ütlusi ekspertiisiaktis märgitu kohta ning selgitada välja, kas kannatanul esines mõnda haigust/vigastust, mis võis soodustada tervisekahjustuse tekkimist. Süüdistatav ega kaitsja pole nimetatud taotlust ei kaitseaktis ega hiljem peale tõendite uurimise lõpetamist täiendavate tõendite kogumiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, kuivõrd eksperdi ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada igasuguseid andmeid ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegiumil tuleb märkida, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja Viili esitatud argumente peab kolleegium otsituks. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu eksperdi ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. Apellatsioonis toodud sellekohased põhjendused ei anna kolleegiumile alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid sellist versiooni. 10.6 Asjaolu, et kannatanu Q tarvitas X korteris alkoholi ei tähenda seda, et ta tarvitas alkoholi kuni enda surma saabumiseni. Seega on tegemist pelgalt kaitsja oletusega, et kannatanu ei surnud piinaval viisil, kuna oli tarvitanud alkoholi ja alkohol tuimestas valu. Apellant jätab tähelepanuta, et eksperdiarvamuse kohaselt toksikoloogiauuringul Q surnukeha verest ja uriinist etanooli ja narkootilisi aineid ei leitud. Sellised kaitsja arutlused ja viited sellistele süüdistatava ütlustele jäävada tagajärjetuks. Eksperdiarvamusega on üheselt tõendamist leidnud, et arvesse võttes roidemurdude hulka on alust arvata, et tekitatud vigastused põhjustasid kannatanule tõsist valu. Hingamisliigutuste sooritamisel roidemurdude

korral valuaisting reeglina tugevneb. Kaitsja jätab tähelepanuta ka süüdistatava Egon Õnne enda ütlused, mida maakohus pidas selles osas usaldusväärseteks, et juba 17. juunil 2020 oli Q-l raske hingata, ta hädaldas ja kurtis ning valud tugevnesid 19. juunil 2020. 10.7 Kohtupraktika kohaselt on kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel lubatud üksnes juhul, kui tunnistaja vastused erinevad oluliselt varem räägitust või kui asjaolud talle ei meenu. Tunnistaja W-le ei meenunud telefonikõne täpne sisu, mistõttu tema vastused erinesid varem räägitust. Seega avaldati ütlused usaldusväärsuse kontrollimiseks. Pärast ütluste avaldamist tunnistaja W kinnitas neid ütlusi ja selgitas, et vastuolud on tekkinud sellest, et ta lihtsalt ei mäleta (II kd, tl 114). 10.7.1 Nõustuda tuleb kolleegiumil kaitsjaga, et maakohus ei oleks saanud tunnistaja W kohtueelses menetluses antud ütlusi telefonikõne täpse sisu kohta kohtuotsuse tegemisel eelistada. Võimalust tugineda kohtuotsuses tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis on avaldatud KrMS § 289 lg 1 alusel, kehtiv kohtupraktika ette ei näe (vt nr RKKKo nr 3-1-1-101-15, p 27). Maakohus ei saanud tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja sisuliselt kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajal andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt RKKKo nr 3-1-1-101-15, p 26). 10.7.2 Kolleegium asub seisukohal, et tunnistaja W ütlused on usaldusväärsed, kuivõrd peale ütluste avaldamist usaldusvääruse kontrollimiseks kinnitas tunnistaja, et need on küll tema ütlused, kuid ta ei mäletanud täpselt. Seega ei pidanudki tunnistaja andma mingeid erilisi selgitusi, kuna tema ütlustes diametraalset vastuolu ei olnud, vaid tunnistaja lihtsalt ei mäleta enam telefonikõne täpset sisu. Kolleegium ei saa aga maakohtu poolt viidatud kõne sisu tõsikindlalt tõendatuks lugeda, kuna kannatanu seda ei mäletanud ja sõnaselgelt kohtuistungil ei kinnitanud. 10.7.3 Kolleegiumil ei ole põhjust antud rikkumist lugeda menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Maakohus ei kasutanud tunnistaja W poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kõne sisu kohta ainsate ja kaalukate tõenditena Egon Õnne süüdimõistmisel Q tapmises. Ütlustes sisalduv teave ei olnud süüdimõistva kohtuotsuse tegemise aluseks ning käsitataval juhul ei viinud maakohtu poolt tunnistaja W ütluste tõendina kasutamine ebaõige kohtulahendini. Kolleegium asub seisukohale, et samas saab tunnistaja W ütlustele tugineda osas, mis ta ristküsitlusel kinnitas, et telefonis oli süüdistatav Egon Õnne öelnud, et on kedagi ära tapnud ja on laibameri. Tapetud pidi olema väidetavalt kaks inimest (II kd, tl 109). Süüdistatav on ka ise ristküsitlusel kinnitanud helistamist ja sellise jutu rääkimist W-le. 10.8 Maakohus on üheselt näidanud ära tõendid, millega on lugenud tõsikindlalt tõendatuks, et süüdistuses märgitud vigastused tekitas kannatanu Q-le süüdistatav Egon Õnne, põhjustades tekitatud vigastustega kannatanu surma (V kd, tl 101-103). Maakohus on seda ammendavalt analüüsinud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikus sellel küsimusel pikemalt peatuda, kuna nõustub täielikult maakohtu toodud argumentidega. Apellandid ei ole apellatsioonides viidanud ühelegi tõendile, mis maakohtu argumente ja järeldust kummutaks.

Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et puuduvad igasugused kahtlused, et Egon Õnne tekitas sarnaselt X-le ka Q-le vigastusi sama mehhanismiga ja samal moel, astudes elava Q rindkerele, mis põhjustas rindkere tömp trauma roiete hulgimurdude ja parempoolse veririnnaga. Maakohus on õigustatult viidanud kuriteo toimepanemise viisile, kuivõrd sageli on erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt RKKKo nr 3-1-1-32-05 p 8, 3-1-1-87-09 p 11). Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv. Kuritegude toimepanemise sarnane viis on seejuures üldtunnustatult üheks kaudseks tõendiks, mille alusel saab täiendavalt tuvastada isiku süüküsimuse. 10.9 Kolleegium asub seisukohale, et pekstes kannatanut jõuliselt, korduvalt mitmel päeval ning astudes taas rindkerele, on ilmselgelt väliselt ohtlik tegu ning sellisel juhul on surma saabumise võimalus keskmise elukogemuse pinnalt äratuntav. Nõustuda saab maakohtuga, et Egon Õnne lahkudes sündmuskohast viina järgi, nähes Q-l verd suus ja arvates, et sisikonnas on midagi katki, kinnitab süüdistatava arusaama surma saabumisest. Kolleegium viitas juba eelnevalt, et väites mitte tahtlikust, vaid kergemeelsest käitumisest, peab olema tuvastatav toimepanija üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne lootus, et oht elule ei realiseeru, st kannatanu ei sure. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja -järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine. Lüües kannatanut korduvalt ning astudes rindkerele, mille tagajärjel tekkis verejooks ja jättes kannatanu lebama ja lahkudes vahepeal sündmuskohalt, ei kontrollinud süüdistatav Egon Õnne ilmselgelt sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis süüdistatav löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma tahtlusega. 10.9.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et süüdistatava käitumisest ei nähtu midagi sellist, mille põhjal võib asuda seisukohale, et süüdistatav lootis tagajärje kujunemist vältida. Praegusel juhul ei saanud vahepeal sündmuskohalt lahkunud süüdistatav tõsimeelselt loota, et keegi juhuslikest isikutest võib osutada kannatanule abi ning muudab sellega Egon Õnne poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Seda enam, et süüdistatava tagasipöördumisel sündmuskohta suutis kannatanu ainult hingata ja silmi pilgutada. Süüdistatava vägivallategusid kannatanu suhtes saab pidada sedavõrd tugevaks, et see näitab tapmistahtluse olemasolu. Vähetähis ei ole asjaolu, et ekspertiisiakti kohaselt olid roiete hulgimurrud nende tekitamise ajal iseenesest eluohtlikud. Tegemist oli taas äärmusliku ründega, mis annab alust aktsepteerida tapmistahtluse olemasolu. Süüdistatava poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli sedavõrd intensiivne, et seda tuleb vältimatult käsitada elu ohustava teona KarS § 113 lg 1 mõttes. Egon Õnne tapmistahtluse poolt räägib seegi, et kannatanu ei olnud pärast tema suhtes tarvitatud vägivalda võimeline aktiivselt tegutsema. Kuigi vägivalla tarvitamist süüdistatav eitab, kinnitab ta üheselt, et Q ainult lebas ja hingas ning ei suutnud end liigutada. Sellest tulenevalt sai Egon Õnne aru, et ta tekitas kannatanule Q-le suurt valu ja tema poolt rakendatud vägivallast piisab kannatanu surma saabumiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav tegutses kannatanut kehaliselt väärkoheldes tapmistahtlusega. Tapmistahtlust kinnitab ka süüdistatava teojärgne käitumine, nähes kannatanut abitult lebamas ei osutanud süüdistatav kannatanule mingit abi.

seega sanktsiooni keskmine määr on 14 aastat vangistust. Maakohus on Egon Õnnele mõistnud KarS § 114 lg 1 p 1, 4 järgi vangistuse 20 aastat, seega sanktsiooni maksimummääras. 13.2 Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmise määra. Seejärel on maakohus sanktsiooni määra vastavalt süüdistatava süüle suurendanud ning tuvastanud süüd kergendavate asjaolude ja raskendavate asjaolude puudumise ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse määra on maakohus korrigeerinud preventsioone silmas pidades. Lisaks on maakohus arvestanud süüdlase iseloomustavaid andmeid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsioonide väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 13.3 Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Seega võib süü suuruse hindamisel võtta uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omavad tähendust karistuse mõistmisel ning sellisena on maakohus seda ka käsitlenud. Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatav pani tapmise toime isikute suhtes, kes lebasid maas ja mingit vastupanu ei osutanud, mistõttu antud juhul rünnati kaitsetuid isikuid, mis teeb Egon Õnne käitumise iseäranis taunitavaks. 13.4 Kohtupraktika kohaselt (nt RKKKo nr 3-1-1-76-12; 3-1-1-58-13), kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Antud asjas on süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 114 lg 1 kaks kvalifitseerivad tunnused, s.o piinaval või julmal viisil (p 1), kahe või enama inimese surm (p 4), mistõttu on Egon Õnne süü suur. 13.5 Apellant Leelo Viil asub seisukohale, et Egon Õnnele tuleb mõista kergem karistus, kuna esineb karistust kergendav asjaolu ning selleks on puhtsüdamlik kahetsus. Kolleegium märgib, et apellandi poolt märgitud siiras kahetsus kogu menetluse vältel kui karistust kergendav asjaolu ei tulene toimiku materjalidest. Süüdistatav Egon Õnne on tunnistanud süüd osaliselt, kuid ei nähtu, et ta oleks kogu menetluse vältel siiralt kahetsenud toimepandut. Seejuures on maakohus toonud välja asjaolud, mis näitavad kahetsuse ebasiirust (V kd, tl 105). Lisaks maakohtu poolt märgitule võib kohtupraktika kohaselt teatud juhtudel süüdistatava poolt oma rolli kaalukuse vähendamine seada kahetsuse siiruse kahtluse alla. Seda näiteks juhul, kui süüdistatava poolt omaksvõetav teo- või tagajärjeebaõigus (sh nt tema teopanus) erinevad olulisel määral tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul erinevad olulisel määral süüdistatava poolt omaksvõetav tegelikkuses tuvastamist leidnud asjaoludest, mistõttu süüdistatava kahetsus ei ole siiras. Siiras kahetsus tähendab ka seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte paljasõnaline kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kolleegiumil ei kujunenud veendumust, et Egon Õnne puhtsüdamlikult oma tegusid kahetseb. Süüdistatava käitumise ja kohtuistungil tehtud avalduste pinnalt pole puhtsüdamliku kahetsuse jaatamiseks alust, mistõttu maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.

13.6 Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingile erandlikule asjaolule, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine Egon Õnne isikust tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 114 lg 1 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud keskmises määras või alammääras. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Egon Õnne süüle ning selle vähendamiseks puudub alus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.