Kohtulahend

1-22-1619 asukohast mööda ning filmis aknast nähtuvat kõrvalistmelt. Videolt nähtub, et selliselt paiknevast sildist autoga mööda sõites on võimalik näha üksnes plakati serva või tagakülge, mitte aga tekstiga esikülge. Seetõttu esitas X kaitsja 06.09.2021 kohtule taotluse kohtuliku uurimise uuendamiseks. Maakohus jättis taotluse 28.09.2021 määrusega rahuldamata. Seega ei võtnud kohus asja juurde ka eelnimetatud täiendavaid tõendeid ega hinnanud neid otsuse tegemisel. 15.10.2021 kohtuotsusega X kaebus rahuldati ning väärteomenetlus lõpetati tema teos väärteo tunnuste puudumise tõttu, otsus jõustus 16.11.2021.

1-22-1619 kaitsjal peale tunnistaja antud ütlusi või hiljemalt kohtuvaidlustes võimalik KrMS § 302 alusel esitada taotlus kohtuliku uurimise uuendamiseks. Kaitsja seda võimalust ei kasutanud. Tunnistaja Y ütlusi tõendina hindab kohus kooskõlas ja vastavuses teiste tõenditega ning annab oma seisukoha nende usaldusväärsuse osas kohtuotsuses. Kohus ei pea põhjendatuks uue tõendi esitamist 11 päeva peale kohtuistungit. Kaitsja poolt taotlusele lisatud tõendid oli võimalik esitada koos kaebusega või hiljemalt kohtuistungil (või taotleda kohtuistungil täiendavate tõendite kogumist). Kaebaja ja tema esindaja oli kohtumenetluse alguseks tutvunud väärteomenetluse materjalidega, kuulsid kohtuistungil tunnistaja Y ütlusi ja küsitlesid teda. Y selgitas nii nende kui kohtu küsimustele vastates oma plakati nägemise asjaolusid. Kaebaja avaldas oma ütlustes kahtlust, kas tunnistaja ikka sai plakatit näha. Jääb arusaamatuks, et kui juba kohtuistungil tekkis kaebajal kahtlus Y ütlustes, miks ta ise või tema juristist esindaja ei taotlenud kohtult nende ütluste kontrollimist selle asemel, et lasta menetlus lõppenuks lugeda ja seejärel ise „eksperimenti“ Y ütluste kontrollimiseks teostama hakata. Kui seda oleks tehtud kohtu poolt menetlusnorme järgides, oleks selgus Y ütluste tõele vastavuses käes olnud juba menetluse käigus. Menetluse väliselt menetlusosalise enda poolt tekitatud „tõend“ pole selliseks asjaoluks, mille alusel saaks objektiivselt tuvastada tunnistaja poolt kohtumenetluses antud ütluste tõele vastavust. Veelkord tuleb rõhutada, et kohus pidas Y ütlusi hinnates neid usaldusväärseks, need pole menetluse käigus muude, usaldusväärsete tõendite ümber lükatud ning ka kaebaja ei pidanud menetluse käigus nende kontrollimist vajalikuks. Isegi kui teoorias lähtuda eeldusest, et Y on eksinud oma ütlustes plakati nägemise detailides (nt oma sõidutrajektooris plakati asukoha suhtes), pole millegagi ümber lükatud ega lükatavad tema ütlused selles, et ta kiirreageerijana nimetatud ajal Toompeal viibis ja kõnealust plakatit nägi. KrMS § 6 näeb ette, et menetluse alustamine on kohustuslik kuriteo asjaolude ilmnemisel ja juhul, kui ei esine kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid või asjaolusid, mis tingiks kriminaalmenetluse lõpetamise. KrMS § 199 lg 1 p 1 nimetab esimese menetlust välistava asjaoluna kriminaalmenetluse aluse puudumise, nähes ette, et kui kuriteo asjaolud ei ole sedastatavad, ei või kriminaalmenetlust alustada. Uurimisasutus või prokuratuur ei ole kohustatud kuriteoteate saamisel alati alustama kriminaalmenetlust, vaid kriminaalmenetluse alustamise etapis tuleb hinnata, kas kriminaalmenetluse alustamiseks on olemas vajalik alus ja ajend. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Antud juhul nõustub riigiprokurör ringkonnaprokuratuuriga, et kuriteole viitav teave puudub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.09.2010 lahendi 3-1-1-60-09 kohaselt „kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis) /.../ ja tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.“

1-22-1619 nähtub kuriteoteates ja selles lisadest, tekkisid need tõendid alles pärast kohtuliku arutamise lõppemist ning kohus keeldus neid asja juurde võtmast ja kohtuliku uurimise uuendamisest. Seega kohus ka ei hinnanud neid tõendeid ega saanudki hinnata otsuse tegemisel ning Y ütluste hindamisel. Seega ei saa vastav kohtuotsus isegi teoreetiliselt mitte mingisugust „eelotsustuslikku“ iseloomu omada. Teiseks isegi juhul, kui kohus väärteoasjas nr 4-21-2813 seadusevastaselt ning omaenda 28.09.2021 kohtumäärust rikkudes oleks 15.10.2021 kohtuotsuse tegemisel hinnanud ja võtnud arvesse materjale, millest nähtub Y poolt vaidlusaluse plakati nägemise võimatus, ent jätnud PPA-le või prokuratuurile kuriteoteate esitamata, ei oleks see iseenesest alus kriminaalmenetluse alustamata jätmisele. Teoreetiliselt võib ette kujutada olukorda, kus kohus hindab mõnda vaieldavat olukorda ning annab sellele hinnangu, mis ei kinnita kuriteo toimepanemist. Sellisel juhul võib sama olukorra kohta kuriteoteate esitamisel tõepoolest puududa põhjus teistsuguse hinnangu andmiseks. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist pole. Kuriteoteatele lisatud materjalidest nähtub selgelt ja ühemõtteliselt, et Y tegelikult ei saanud näha plakatit, mis teda väidetavalt solvas. Kohtu hinnang saaks isegi teoreetiliselt olla „autoriteediks“ vaid juhul, kui kohus selgitaks ja põhjendaks, miks ta leiab, et antud materjalid siiski ei välista, et Y plakatit nägi. Antud juhul kohus seda juba eelmärgitud põhjustel ei teinud ega saanudki teha. Kolmandaks, isegi nende tõendite osas, mida kohus väärteoasjas nr 4-21-2813 arvestada sai, eksisteerib ilmne vastuolu. Nii selgitas X menetlusaluse isikuna kohtuistungil, et kinnitas plakati aiale tekstiga pargi poole, samas kui Y tunnistajana väitis, et plakat oli suunatud tänava poole. Seega 15.10.2021 kohtuotsuses märgitu, mille kohaselt faktiliste asjaolude osas poolte vahel vaidlust ei pole, ei vasta nimetatud asjaolu osas tegelikkusele. Kohtuotsusest ei leia ühtegi selgitust sellele, miks ta nimetatud vastuolule tähelepanu ei osuta ning miks ta on olukorras, kus ühe ja sama faktilise asjaolu kohta on vastandlikud tõendid, on lugenud usaldusväärseks Y ütlused. Neljandaks on kohatu Riigiprokuratuuri kriitika X ja/või tema kaitsja poolt väärteoasjas nr 421-2813 astutud menetluslike sammude ja/või iseseisvalt teostatud eksperimendi osas. Ei seadusest ega kohtupraktikast ei tulene nõuet ega vajadust, et KarS § 320 lg 1 kohase teo toimepanemine tuleks tuvastada juba selle menetluses, kus valeütlusi anti. Veelgi kohatum on vastav nõue olukorras, kus asjaomases menetluses kohus ei hinnanud tõendeid, mis kuriteo toimepanemisele osutavad. X ja tema kaitsja olid väärteoasja nr 4-21-2813 menetluses teadlikud sellest, et neil puudub subjektiivne õigus nõuda kohtu poolt asja arutamise uuendamist seoses uute asjaolude ilmnemisega. Vastav taotlus sai siiski esitatud selleks, et anda kohtu endale võimalus kaaluda, kas esineb alus menetluse uuendamiseks. Lähtudes 15.10.2021 kohtuotsuse sisust võib eeldada, et vastava taotluse puhtmenetluslike argumentidega rahuldamata jätmise peamiseks põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et kohtul oli juba määruse tegemise ajaks tekkinud veendumus, et Y poolt plakati nägemisest või mittenägemisest ei sõltu asja lahend, kuna muudel põhjustel on selge X teos väärteokoosseisu puudumine. Viiendaks on käesoleval juhul kriminaalmenetluse alustamata jätmine otseses vastuolus KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttega. KrMS § 6 järgi on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui KrMS § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lõike 3 kohaselt puudub alus kriminaalmenetlus lõpetada. „Kuriteo asjaolud“ KrMS § 6 tähenduses on „kuriteo tunnused“ KrMS § 194 lg 2 tähenduses. Vaidlus puudub selles, et X poolt esitatud kuriteoteates on sedastatud kuriteotunnused. Ei Põhja Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur ei ole väitnud, et kuriteoteates kirjeldatud Y tegu ei oleks koosseisupärane või oleks ilmne, et see pole õigusvastane või ei ole ta selle toimepanemises süüdi. Samuti ei ole

1-22-1619 Põhja Ringkonnaprokuratuur ega Riigiprokuratuur väitnud, et esineks KrMS § 201 lõike 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 või § 435 lõike 3 kohane alus kriminaalmenetlus lõpetada. Selle asemel on kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist põhjendatud väärteoasjas nr 4-212813 tehtud otsusele „eelotsustuslikkusega“ ning esitatud tõendite väidetavalt puuduliku usaldusväärsusega. Neist viimane viide on iseäranis kohatu. Prokuratuur ei ole seadnud kahtluse alla X poolt esitatud fotosid, millest nähtub, et nii plakati paigaldamise ajal, selle piirdeaial seismise ajal, kui selle eemaldamise ajal paiknes plakat „seljaga“ kõnnitee poole ehk „näoga“ pargi poole. Pelgalt nimetatud fakt kinnitab, et Y andis valeütlusi, seda vähemalt plakati paiknemise suuna osas. Siinkohal on oluline rõhutada, et kuna tegemist on meeleavalduste kontekstis aset leidnud juhtumiga ning meeleavaldusel korda hoidnud politseinikud olid varustatud rinnakaameratega, siis ei tohiks tekkida mingeid raskusi ka plakati paiknemise fakti kohta täiendavate tõendite kogumisega. Ilmselt seda mõistes on Riigiprokuratuur viimse õlekõrrena hakanud spekuleerima selle üle, kas Y võis eksida plakati nägemise detailides, nt oma sõidutrajektooris plakati asukoha suhtes. Ent sellised spekulatsioonid on ühtaegu nii kohatud kui kasutud. Esiteks pole vaja spekuleerida küsimuste üle, mis on lihtsasti faktiliselt kontrollitavad. Selleks, et kontrollida näoga pargi poole pööratud plakati nähtavust sealt autoga mööda sõites, on võimalik teha analoogiline eksperiment sellega, mille tegi X. Tegelikult ei ole vaja isegi autot, eksperimendi tegemiseks piisab kahest inimesest kellest üks seisab plakatiga vaidlusaluses kohas nii, et plakati nägu jääb pargi poole, ning teine üritab seda samaaegselt lugeda ükskõik millisest kohast sõiduteel. Eelduslikult on võimalik paari minutiga veenduda, et sellisesse suunda pööratud tekst jääb sõiduteelt mittenähtavaks sõltumata sellest, kuskohas sõiduteel viibida (ehk sõltumata selles, et millise „trajektooriga“ Y sealt mööda sõitis).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-22-1619 on nii maakohus, Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur rõhutanud, et väärteo vaidluses ei olnud sisulist tähtsust mitte sellel, kas ja millal Y tema jaoks solvava sisuga plakatit nägi, vaid see, kas taolises sõnastuses plakat saab üldse üksikisikust võimuesindajat solvata KarS § 275 lg 1 mõttes. Seega, isegi kui maakohus oleks hinnanud X poolt kuriteoteates esitatud tõendeid, ei saa maakohtu lõppjärelduses selles küsimuses midagi muutuda. Siinkohal tuleb rõhutada, et KarS § 320 koosseisu täitmiseks tuleb tõendada, et isik andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta (RKKK 3-1-1-100-07). Seega, isegi, kui maakohtul oleks olnud kasutada materjalid, mille X esitas koos kuriteoteatega, ei oleks see muutnud midagi lõppjärelduses, sest asjaolu, millal täpselt Y plakatit nägi, ei ole asja lahendamise seisukohalt keskse tähendusega. Vaidlust pole selles, et Y plakatit näinud on.

1-22-1619 kuriteoteates ega ka ringkonnakohtule esitatud. Vaid asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohtadega, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.