Kohtulahend

Sadekov Põhja poolt koostatud

1(10)

1-22-1079

2(10)

1-22-1079 Riigiprokurör ei nõustu kõigepealt C kuriteokaebuses esitatud väidetega, et 30.09.2021 kella 09.0010.00 vahelisel ajal, s.o I tunni ajal ja, siis ka järgmise II tunni ajal, on W klassijuhataja Q lahkunud teadlikult klassiruumist jättes X tema suhtes psüühilist ja füüsilist vägivalda kasutavate õpilaste meelevalda ja seejärel tagasi tulles jätnud X, kas ise või siis koos sotsiaalpedagoog U-ga tema suhtes kasutatud vägivallast tingitud tervisekahjustuste raviks abi osutamata, ta meditsiinitöötaja juurde viimata. Tuginedes vahetult juhtunuga kokkupuutes olnud klassijuhataja Q ja sotsiaalpedagoog U selgitustele ei leia kuriteokaebuse väited esitatud kujul kinnitust. Riigiprokurör ei näe põhjust klassijuhataja ja sotsiaalpedagoogi selgitustes kahelda, need on esitatud sündmuste kronoloogiat järgivalt, nendes esitatud fakte on kinnitanud ka teised kooli töötajad. Samas aga on C kirjeldanud kuriteokaebuses sündmusi, mille toimumise juures pole ta ise olnud (kuid kirjeldab neid pealtnägija, sageli ka nende otsese tajujana (eriti kui kirjeldab valu tundmist)), milliste asjaoludes esineb ebakõlasid nii sündmuste toimumise ajas, kohtades ja viisides. Q sõnade kohaselt ei lahkunud ta 30.09.2021 I tunnist, sest ei olnud seal, ei viinud seda ise läbi. I tunni viis hoopis läbi eesti keele õpetaja M, kes rääkis talle, kui klassijuhatajale, et tunni ajal kiusas X teist õpilast. II tunni viis läbi klassijuhataja, selleks oli vene keel. Tunni ajal tegid õpilased rahulikult tööd, kui X hakkas segama tema taga istunud kaasõpilast T (loopis viimase pinalit). Õpetaja korraldustele lõpetada selline käitumine X ei reageerinud ja õpetaja paigutas T ümber, X-st eemale. Seejärel torkas X valusalt tema ees istunud õpilast A, kes hakkas valu peale nutma. X võttis plastiliini ja hakkas naerdes selle tükkidega loopima kaasõpilasi. Õpetaja korraldustele selline tegevus lõpetada X endiselt ei reageerinud, mispeale palus õpetaja ühel õpilasel kutsuda tundi sotsiaalpedagoog U ja hakkas ise helistama X emale. Seepeale ründas X õpetajat, kiskus teda kleidist, et takistada emale helistamist. Q-le tuli appi abiõpetaja R, kes viis X klassist välja koridori ja rahustas ta maha. Sotsiaalpedagoog U sõnul külastas ta 30.09.2021 X klassi mitmel korral, sest alates II tunnist käisid viimasel peal mitu agressiivsuse hoogu. Nii käis U X klassis, nagu öeldud II tunnis, seejärel peale rütmika tundi. Kõigil kordadel oli X klassi lapsed ärevusseisundis, sest X oli väga rahutu ja täiskasvanud said aru, et poisi teod/käitumine võisid põhjustada ohtu nii talle endale kui ka teistele klassi lastele. Sotsiaalpedagoogi sõnul olukord paranes, kui õpetaja Z viis X rütmika tunni järel klassist välja ja rahustas ta maha. Sotsiaalpedagoog ei näinud kõikidel neil kordadel, kui kohtus Xga, tema juures vägivalla kasutamise jälgi ega ka huultel verd. Lisaks käis X ka meditsiiniõe juures, kus õde ei tuvastanud tal katkist huult, verd huultel või mingeid muid tervisekahjustusi. Riigiprokurör märgib, et eeltoodu alusel ei ole kinnitust leidnud kuriteofaktid klassijuhataja Q ja sotsiaalpedagoog U poolt X 30.09.2021 vägivaldsete õpilaste meelevalda jätmise, niisamuti viimase suhtes vägivalla kasutamise järgselt vajaliku abi osutamata jätmise kohta. Kuivõrd etteheidetud kuritegude faktilised asjaolud ei vasta tegelikkusele, siis pole ka alust nendes kuriteotunnuste sedastamiseks. Riigiprokurör lisab aga hüpoteetilise mõttena juurde, et isegi, kui kuriteokaebuse väited võiksid kinnitust leida, siis poleks ikkagi nende alusel võimalik sedastada klassijuhataja ja sotsiaalpedagoogi käitumises KarS § 123 ega ka § 124 tunnuseid, sest 7-aastase X klassitundi koos eakaaslastega jätmine ka olukorras, kus õpetaja võinuks teada, et nad on X suhtes varasemalt üles näidanud vägivaldsust, ei täidaks õpetaja poolt KarS § 123 lg 1 mõttes tema eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja sellesse jätmise koosseisu tunnuseid. Õpetajal puudunuks mistahes põhjus seniste kogemuste pinnalt (fikseerinud senist vägivalla kasutust X suhtes) eeldada, et laste poolne vägivaldsus võinuks olla X elule ohtlik või tema tervist raskelt kahjustada. Veelgi vähem võinuks näha õpetajate poolt vägivalla kasutamise järgselt õpilase KarS § 124 mõttes abita jätmist. Selle koosseisu täitmist on võimalik omistada isikutele, kes jätavad abi andmata teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata. Selliseid tingimusi ei olnud kuriteokaebuses kirjeldatud.

3(10)

1-22-1079 Seonduvalt 30.09.2021 III tunni, s.o rütmika, eel kehalise kasvatuse õpetaja Y poolt kaasõpilaste kiusamise all kannatanud X-l kätest haaramise, nende valu tekitatavalt selja taha väänamise ning selliselt X IV korruselt II-le korrusele viimise ja eesti keele tunni eel või ajal (kuriteokaebuses täpsustamata) eesti keele õpetaja Z poolt kaasõpilaste füüsilise vägivalla all kannatanud X selja tagant kinni haaramise, maast üles tõstmise, kinni hoidmise, klassiruumi lõppu tassimise ning süles kõvasti valutekitavalt kinni hoidmise faktidega, märgib riigiprokurör taas kord, et eeltoodud kuriteokaebuse asjaolud ei ole jällegi kooskõlas nende toimumises vahetult osalenud ja juhtunut vahetult tajunud õpetajate selgitustega. Kehalise kasvatuse õpetaja Y selgituse kohaselt osales ta 30.09.2021 W klassi rütmika tunnis vaatlejana. Tundi viis läbi õpetaja B. Y-le hakkas tunnis kohe silma õpilane X, kes lõi rusikatega oma kaasõpilast, kes esialgu ei reageerinud. Põhiõpetaja korduvate märkuste peale lõpetada selline löömine, X tähelepanu ei pööranud. Peale seda palus Y mitmel korral X-l istuda tema kõrvale ja rahuneda, kuid X ei reageerinud ka sellele ja jätkas kaasõpilaste kiusamist. Selline situatsioon hakkas minema kontrolli alt välja, kui kaasõpilased hakkasid vastama X torkimiste peale füüsilise jõuga. Lõpuks X siiski istus Y kõrvale, kuid ka sealt jätkas ta tunni segamist klassikaaslaste narrimise ja radiaatori peksmisega. Seejärel tõusis X hoopis püsti, läks spordisaalist välja ja hakkas saaliuksega mängima, seda kinni-lahti lööma. Ka seda tegevust lõpetama antud korraldusi X eiras. Tunni lõpus, kui õpilased tuli kokku koondada, et nad koos klassiruumi viia, jätkas X klassikaaslaste rünnakuid. Y kutsus ta enda juurde, võttis tal käest kinni ja ütles, et ta läheb koos temaga paaris klassi. X hakkas Y-le vastu ja viimane lasi tal käest lahti. Y lahkus korraks klassi juurest õpetajate tuppa ja seejärel otsustas üles otsida klassijuhataja Q, et talle X käitumisest rääkida. Selleks suundus Y X klassi, kus nägi parajasti X löömas kaasõpilast pliiatsiga. Sealsamas oli ka eesti keele õpetaja Z, kellega koos haarati X-st kinni, et ta ei saaks ka teisi õpilasi rünnata. Samal momendil tuli W klassi ka sotsiaalpedagoog U, kes nähtu peale helistas X emale. Seejärel läks Y klassist ära teist tundi andma. Eeltooduga on kooskõlas ka eesti keele õpetaja Z selgitused, kes 30.09.2021 W klassiga toimunud rütmika tunni järel sai kokku tundi läbi viinud õpetaja B-ga, kes kurtis, et tund oli olnud väga raske ja, et ta hakkab kohe nutma. Z küsis, mis juhtus ja püüdis teda lohutada. Nendega ühines ka õpetaja Y, kes oli aidanud seda tundi läbi viia. Koos liiguti W klassiruumi poole, kus nad nägid, kuidas X kaaslasi pliiatsiga taga ajas ja lõi. Y ja Z sekkusid ning püüdsid lapsi eraldada, et keegi viga ei saaks. X proovis end pidevalt lahti rabeleda ja kaaslaste poole pliiats pea kohal joosta. Y hoidis X selja tagant kinni, et ta ei saaks teisi lapsi vigastada. Mõne aja pärast Y lasi X lahti ja lahkus teist tundi andma. Z võttis endast väljas olnud X sülle, et ta rahuneks. Samal ajal tuli klassi sotsiaalpedagoog U, kes helistas Z telefoniga X emale. X emaga rääkis sotsiaalpedagoog ja hiljem ka X. Kõne kestis kokku 3 min ja 54 s. Klassi tuli ka klassijuhataja Q, kellega Z leppis kokku, et tema läheb X-ga klassist välja koridori rahunema. Z võttiski X selja tagant sülle ja läks temaga koridori. Koridoris tuli talle appi II klassi õpetaja abi Ü, kes püüdis X vene keeles rahustada. Laps oli endast väljas. Z ja Ü püüdsid temaga rahulikult rääkida ja mõtteid mujale suunata. Z hoidis X süles, kuna oli IV tunni aeg ja varasemalt oli tal kogemus, et X oleks muidu ära jooksnud. Majandusjuhataja Õ ja meditsiiniõde B võtsid X enda juurde ja Z sai minna tundi andma. Eeltoodut kinnitavad klassijuhataja Q selgitused, kes nägi 30.09.2021 IV tunni eel pealt, kuidas eesti keele õpetaja Z viis agressiivselt käituva X klassiruumist teistest õpilastest eemale koridori, et teda seal rahustada. Koridoris X karjus, mille peale tulid kohale abiõpetaja Ü, õpetaja O, meditsiiniõde B ja ka sotsiaalpedagoog U. Mõne aja pärast X rahunes ja ta sai minna tagasi klassi. Meditsiiniõde B kinnitas, et 30.09.2021 kella 10.00-11.00 paiku kuulis ta kooli koridoris karjeid. Ta ootas mõni aeg, sest tavaliselt tuli kannatanu tema juurde kabinetti ise või õpetaja saatel. Kui kedagi ei tulnud, läks ta asja uurima. Ta liikus II korrusele, kus nägi õpetaja kõrval istumas 1 klassi last X. Sellel ajal ta ei nutnud, oli rahulik. X-ga koos mindi meditsiiniõe kabinetti, kus ta väitis, et teda oli

4(10)

1-22-1079 löödud jalaga näkku. Meditsiiniõe sõnul mingeid löögile iseloomulikke jälgi ta aga X näos ei näinud, seal ei olnud sinikaid, ei punetust, paistetust ega verejooksu, niisamuti ei olnud X-l ka kaebusi. Küsimusele, kas ta saab edasi tegeleda õppetööga, vastas X jaatavalt ja selliselt mindigi lahku. Samas tööpäeva lõpus tuli X ema koos X-ga meditsiiniõe kabinetti ja nõudis, et viimane fikseeriks X juures olevad löökide jäljed. Ema näitas meditsiiniõele X ülehuule all olevat vana vigastust, mis ei vajanud meditsiiniõe arvates aga arstiabi. Õpetajate Y, Z, Q, sotsiaalpedagoog U ja meditsiiniõe B selgitustele tuginedes ei ole kinnitust leidnud kuriteokaebuses esitatud väited Y ja Z poolt X valutekitava väärkohtlemise kohta. Rütmika tunni eel ei ole X-l olnud üldse puutumust õpetaja Y-ga. Viimane viibis õpetaja B poolt W klassiga läbiviidavas rütmika tunnis vaatlejana ja proovis aidata põhiõpetajat tunni lõpus viia õpilasi ühiselt spordisaalist (tõenäoliselt IV korrusel) II korrusel asuvasse klassiruumi. Õpetaja Y märkis, et X ründas tunni lõppedes taas kaasõpilasi, mille peale kutsus ta X enda juurde, võttis tal käest kinni ja ütles, et läheb koos temaga paaris W klassi. X hakkas õpetajale vastu, ei soovinud koos temaga klassi minna ja õpetaja lasi X-l käest lahti. Y selgituse kohaselt ta õpilasi nende klassiruumi ei saatnud (läks õpetajate tuppa). Riigiprokurör ei täheldanud neis asjaoludes ühtki õpetaja Y tegu, mille alusel oleks võimalik rääkida X suhtes KarS § 121 lg 1 mõttes valutekitava kehalisele väärkohtlemise toimepanemisest. Õpetaja poolt õpilasel käest kinni võtmist ja sellest õpilase vastuseisu tajumise järgselt lahti laskmist ei saa pidada teoks, mida selle koosseisu alusel sedastada. Kuriteokaebuses puuduvad mistahes andmed selle kohta, et õpetaja Y poolt X-l käest kinni võtmine võinuks viimasele valu tekitada. Samas, kui isegi hüpoteetiliselt ette kujutada, et rahutult/agressiivselt käituv X võinuks Y käe otsas rabeleda, selliselt oma vastumeelsust väljendada ja nii ka endale haiget teha, siis ikkagi ei oleks riigiprokuröri arvates võimalik õpetaja teos näha KarS § 121 lg 1 tunnuseid, sest õpetaja poolt X-l käest kinni võtmine ei ole olnud kantud eesmärgist selliselt õpilasele valu tekitada. Õpetaja eesmärgiks on olnud lõpetada X rünnakud teiste õpilaste suhtes ja koos temaga rahumeelselt II korrusel asuvasse klassiruumi minna. Kui X võis ka õpetaja poolt käest kinni hoidmise tõttu tajuda valuaistinguid, siis nagu öeldud ei olnud need õpetaja poolt esile kutsutud tahtlikult. Lisaks on õpetaja selgitustest täheldatav tema poolt koos õpilastega rahumeelselt klassiruumi minekule ka eesmärk käest hoidmisega lõpetada X rünnakud kaasõpilaste suunas. Selliste asjaolude korral pole aga õpetaja tegevust võimalik pidada õigusvastaseks. Ta on olnud X käest kinni võttes ja hoides hädakaitseseisundis. Lõpetamaks X kaasõpilaste füüsilised ründamised on olnud õpetaja poolt sobivaim ja säästvaim viis tema käest kinni võtta ja ettepanek teha koos paaris klassiruumi minna. X ei olnud terve tunni jooksul näidanud üles õpetajate suulistele korraldustele allumist, mistõttu X suuline keelamine rünnakud lõpetada, ei oleks olnud sobiv viis olukorra lahendamiseks. Käest kinni hoidmine koos paari moodustamise ettepanekuga oli ka X rünnakute lõpetamiseks teda säästvaim moodus. Kuriteokaebuses kirjeldatud faktid, et õpetaja Y oli X-l mõlemast kätest kinni haaranud, need selja taha väänanud ja ta selliselt IV korruselt II korruse klassi viinud (sõltumata, millal see võis toimuda), ei ole aga mingilgi kujul kinnitust leidnud. Küll on aga hoopis kinnitust leidnud õpetaja Y poolt peale rütmika tundi II korrusel W klassis X teiste õpilaste rünnakute pealtnägemine ja sellele koos eesti keele õpetaja Z-ga reageerimine. Mõlemad püüdsid kaklejaid lahutada. Y haaras X-l selja tagant kinni, et ta ei saaks iseennast ja teisi lapsi vigastada. Mõne aja pärast Y lasi X lahti ja lahkus teist tundi andma. Sellist õpetaja käitumist on varasemate menetlejate poolt õigesti hinnatud kui hädakaitseseisundis tegutsemist. Õpetaja on jõudu kasutades, ja selliselt võimalik, et valutekitavalt (X kehal 30.09.2021 tuvastatud verevalumite asukohad ei võimalda täheldada õpetaja poolse jõu kasutamise tulemusena nende tekkimist), haaranud kinni kaklevast/rabelevast X-st eesmärgiga ta selliselt lahutada teistest õpilastest, et lõpetada nii tema poolsed rünnakud kui ka võimalikud rünnakud tema suhtes, et selliselt teda kaitsta nii enda kui teiste rünnakutega kaasneda võivatest valuaistingutest kui ka tekkida võivatest

5(10)

1-22-1079 tervisekahjustustest. Riigiprokurör nõustub ka sellega, et Y poolt lapse selja tagant kinni haaramine on olnud sellise eesmärgi täitmiseks, rünnakute lõpetamiseks sobiv ja säästvaim meede. X oli õpetaja Y-le korduvalt tõendanud, et õpetajate suulisi märkusi/korraldusi ta ei kuula, mistõttu selline viis ei oleks aidanud X rünnakuid teiste õpilaste aadressil lõpetada. Niisiis oli õpetaja poolt X konfliktsituatsioonist jõuga kinni haaramine sellises olukorras vajalik, sobiv ja säästvaim viis. Eesti keele õpetaja Z poolt kuriteokaebuses kirjeldatu osas leiab kuriteokaebuse lahendamiseks kogutud materjalide alusel kinnitust üksnes fakt, et IV tunni eel haaras ta kokkuleppel klassijuhatajaga konflikti järgselt endast väljas olnud X-l selja tagant kinni, võttis ta selliselt sülle ja toimetas ta mitte klassiruumi lõppu, vaid klassiruumist välja. Z tegevuse tunnistajateks olid abiõpetaja Ü, õpetaja O, sotsiaalpedagoog U, meditsiiniõde B, majandusjuhataja Õ. Riigiprokurör möönab, et Z poolt jõuga endast väljas oleva X klassist süles tassimise ja hoidmise tulemusena võis vastuhakkav/rabelev X ka valu tunda (samas 30.09.2021 X kehal tuvastatud verevalumite asukohad ei võimalda õpetaja tegevuse tulemusena täheldada nende tekkimist), kuid ka selles õpetaja tegevuses ei ole võimalik tuvastada KrMS § 121 lg 1 mõttes kriminaalmenetluse alust, sest õpetaja tegevuse eesmärgiks ei ole olnud õpilasele selliselt valu tekitada, vaid ta konfliktsituatsioonist välja viia ja maha rahustada. Õpetaja sõnul aga tuli selleks hoida X kinni, sest ta oli juba ka varasemalt konflikti korral õpetajate eest ära jooksnud. Sellisel moel võinuks aga X endale täiendavat kahju tekitada. Riigiprokurör nõustus abiprokuröriga, et õpetajale ei saa ette heita, et ta hoiab agressiivset, endast väljas olevat last, kes ohustab nii iseennast kui ka teisi kinni või viib ta süles rahunema. Hoides X kinni või viies ta süles klassiruumist välja ning selle tegevuse käigus tekitades talle väidetavalt valu, on õpetaja tegutsemisel olnud ka teine eesmärk - kaitsta teisi lapsi ja X ennast X võimalike uute füüsiliste rünnete eest (selliseks arvamuseks oli andnud aluse X senine käitumine, vaatamata õpetajate keeldudele kaasõpilaste korduv tülitamine, narrimine, torkimine, löömine jne). Ka sel põhjusel ei saa õpetaja tegevust pidada õigusvastaseks. Sellise eesmärgi saavutamiseks kasutas õpetaja vaieldamatult sobivaimat ja säästvaimat vahendit (nagu öeldud ei ole X allunud päeva jooksul erinevate õpetajate poolt antud korraldustele tundide segamine ja teiste õpilaste narrimine/torkimine/löömine lõpetada) ehk hoidis X kinni ja viis ta lastest, tülisituatsioonist eemale, et tema rünnakud selliselt lõpetada ja ta maha rahustada. Eelnevas punktis tsiteeritud selgituste kohaselt ei ole kinnitust leidnud ka kuriteokaebuse väited, et 30.09.2021 täpsustamata ajal oleksid kehalise kasvatuse õpetaja Y ja eesti keele õpetaja Z pealt vaadanud, kuidas kaasõpilased kasutavad X suhtes füüsilist vägivalda, ei sekkunud sellesse ja jätsid ka X-le peale seda arstiabi kutsumata. Kuriteokaebuse lahendamise käigus kogutud materjalidest nähtuvalt on X käitumisest koolis 30.09.2021 ülevaate andnud tema klassijuhataja Q, kelle andmetele tuginedes olid Y ja Z X näinud IV tunni eel W klassis II korrusel kiusamas oma kaasõpilasi ja selliselt ka nendega kaklemas, millesse aga õpetajad juhtunut nähes vastupidiselt kuriteokaebusele aktiivselt sekkusid ja tülitsejad üksteisest lahutasid nii, et kõigepealt haaras Y X-l selja tagant kinni, et lõpetada tema rünnakud. Teisest õpilasest haaras kinni Z. Hiljem viis Z tülitseva ja endast väljasoleva X klassist välja koridori. Õpetajate Y ja Z tegevuses riigiprokurör varasemalt selgitatu alusel kuriteotunnuseid ei sedastanud, õpetajate tegevusetust aga ei tuvastanud. Riigiprokurör ei sedastanud ka 30.09.2021 XXX meditsiiniõde B poolt X-le vajaliku meditsiiniabi osutamata jätmist, nagu seda väideti kuriteokaebuses. B on vastupidiselt sellele selgitanud, et 30.09.2021 kella 10.00-11.00 vahelisel ajal kuulis ta kooli koridoris kisa ja läks uurima selle põhjuseid. II korruse koridoris nägi ta koos õpetajaga istumas 1-klassi õpilast X. Viimane oli õe sündmuskohale jõudmise hetkel rahulik ja ei nutnud. Meditsiiniõe kabinetis väitis X, et teda oli jalaga näkku löödud. Meditsiiniõde, X väliselt vaadates, ei avastanud tema pea piirkonnas sinikaid, punetust, turset ega ka verejooksu. Lisaks ei kaevanud X millegi üle, mispeale läks viimane tagasi tundi. B osalust X läbivaatuse osas on kinnitanud ka sotsiaalpedagoog U ja õpetaja Z, kes jättiski IV tunni ajal X meditsiiniõe hoole alla. Selliste asjaolude valguses puudub mistahes põhjus arvamuseks, et meditsiiniõde B jättis X-le 30.09.2021 vajaliku meditsiiniabi osutamata ja seda isegi

6(10)

1-22-1079 siis, kui hilisemalt on Tallinna Lastehaiglas tuvastatud lapse kehal, sh peas, hematoomid ja tal diagnoositi pea põrutus. 30.09.2021 kella 10.00-11.00 vahelisel ajal selliseid tervisekahjustusi meditsiiniõde ei näinud, viiteid pea põrutusele ei tuvastanud. Sellises meditsiiniõe tegevuses nähti kuriteokaebuses KarS § 124 lg 1 mõttes X abita jätmist. Riigiprokurör märgib eeltoodu osas kõigepealt, et ei tuvastanud kogutud materjalide alusel faktiliselt 30.09.2021 meditsiiniõe poolt X abita jätmist. Kuid, kui isegi selline käitumisakt B käitumises oleks tuvastatud, ei oleks selles võimalik ikkagi tuvastada KarS § 124 lg 1 mõttes abita jätmise tunnuseid. Selle kuriteokoosseisu alusel on kriminaalkorras karistavaks teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata jätmine õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata. Kuriteokooseisu dispositsioonis kirjeldatut X-le meditsiiniabi osutamata jätmise hüpoteetilistes asjaoludes tuvastada ei oleks võimalik. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

7(10)

1-22-1079 turvakaamera salvestised. Kaebaja eeldas, et seda videot ei eksisteeri selleks ajaks kui prokuratuur hakkab salvestiste uurimisega tegelema. Määrusest nähtub veel, et „C kirjeldanud kuriteokaebuses sündmusi, mille toimumise juures pole ta ise olnud (kuid kirjeldab neid pealtnägija, sageli ka nende otsese tajujana (eriti kui kirjeldab valu tundmist)), milliste asjaoludes esineb ebakõlasid nii sündmuste toimumise ajas, kohtades ja viisides“. Antud juhul tõepoolest kannatanu seaduslik esindaja ei ole sündmuseid pealt näinud, ta pole pealtnägija, kuid tegemist on siiski tema poja X-ga. Ema tunnetab oma poja valu ja tundeid. X ema on kirjeldanud kõike nii, nagu seda on temale tema poeg öelnud, ehk kuidas ja mida ta tundis. Ema ja poja vahelised suhted on positiivsed, seega poeg jagab emaga oma tundeid/läbielamisi. Mark on pöördunud klassijuhataja Q poole kaebusega, et tal on suus veri, et tal on valus jne. Klassijuhataja ei ole midagi ette võtnud selleks, et abistada abivajavat last. Oma tegevusetusega jättis ta abivajava lapse ilma abita, millega rikkus oma garandi kohustust. Laps sai 30.09.2021 arstlikult fikseeritud tervisekahjustuse. Tegemist on ilmse rikkumisega, mis viis selleni, et alaealine laps ei saanud õigeaegselt arstiabi. Sama puudutab ka Z. Kaebaja pöörab tähelepanu Põhja Ringkonnaprokuratuuri 19.01.2022 määrusele, kus on toodud, et esinevad lahknevused lapsevanema kaebuse ja koolitöötajate seletuskirjades 30.09.2021 aset leidnud sündmuste kohta. Kaebuses leitakse, et juba see tõdemus on piisav põhjus selleks, et alustada kriminaalmenetlust ja selle raames uurida tekkinud lahknevusi. Tuletame meelde, et tegemist on alaealise lapsega, kelle turvalisuse eest vastutab koolis viibimise ajal kool (koolitöötajad, kelleks on nii pedagoogid kui ka teised kooli töötajad, näiteks meditsiiniõde ja sotsiaaltöötaja). Arusaamatu, kuidas prokuratuur ei nõustu, et koolitöötajate tegevust tuleks põhjalikumalt uurida olukorras, kus 7-aastane laps saab tõsiseid ja kauakestvaid tervisekahjustusi. Arusaamatu on, mis põhjusel täiskasvanute tegevus või tegevusetus, kellel on seadusest lähtuvalt kohustus tagada lapse turvalisus, ei vääri uurimist. Kaebaja leiab, et uurimisasutused ei ole veendunud kriminaalmenetluse alustamise aluse puudumises, kuigi selleks on olemas kõik võimalused. Lapsed on meie ühiskonna suurim väärtus ja laste ohutus ja huvid kaaluvad üle olukorras, kui on pisutki alust arvata, et täiskasvanute tegevuse/tegevusetuse tõttu laps sai kannatada. Antud juhul kõige kõnekaim asjaolu on see, et lapsel on tuvastatud tervisekahjustus. Juba see asjaolu peab olemas piisavaks ajendiks olukorra lähimaks uurimiseks. Ka koolitöötajate seletuskirjadest lähtuvalt on võimalik järeldada, et tegemist on probleemse olukorraga, vaid teadmata põhjusel ei soovinud uurimisasutused kontrollida koolitöötajate käitumise adekvaatsust, kohasust ja seadusvastasust. KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kolleegiumi arvates on meie tänases õiguskorras võimalik taunida kriminaalmenetluse põhjendamatut alustamist siiski üksnes teenistusliku järelevalve korras (RKKK nr 3-1-1-60-10).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-22-1079 hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.

9(10)

1-22-1079 ette heita mingisugust viivitust. Jääb selgusetuks, miks vastav sedastus kaebuses üldse tehtud on ja kuidas see peaks mõjutama käesoleval juhul asja lahendamist sisuliselt.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.