lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKüsiKohtudValdkonnadMCPKonto
Otsi
  • Kohtulahendid
  • Õigusaktid
  • ELi õigus
  • Kohtud
  • Valdkonnad
Tööriistad
  • Brauserilaiendus
  • MCP-server
  • Minu konto
  • Paketid ja hinnad
Nimistu
  • Kontakt
  • Privaatsus
  • nimistu.ee
  • Toeta tegevust
Allikad
  • Riigi Teataja
  • EUR-Lex
  • HUDOC
  • Riigikohus
lahend.eeKohtulahendid ja seadused Riigi Teatajast, ELi õigus EUR-Lexist, ettevõtete andmed nimistu.ee-st.Nimistu MTÜ
Kohtulahendid/1-22-487/5

Kohtulahend

KriminaalasiJõustunudTallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium · 11.02.2022

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium
Kohtuasja number
1-22-487/5
Asja liik
Kriminaalasi
Menetlusliik
Kaebus Riigiprokuratuuri tegevuse peale
Kuulutamise aeg
11.02.2022
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2706
Lahend PDF →Riigi Teatajas →
Salvesta kogumikku
Väljavõte Wordi

Lahendi tekst

Riigi Teataja

1-22-487

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

11. veebruar 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-22-487 (21231502445)

Kohtunik

Pavel Gontšarov

Vaidlustatud kohtulahend

Riigiprokuratuuri 27. detsembri 2021. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

X (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja Toomas Kõiv (XXX), määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta X esindaja Toomas Kõivu määruskaebus Riigiprokuratuuri 27. detsembri 2021. a määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.15.10.2021. a registreeriti Politsei- ja Piirivalveametis X avaldus selle kohta, et Y on helistanud X-le ja edastanud viimasele ähvardava sisuga sõnumeid, mille tõttu tunneb X ohtu oma elule, tervisele ja varale. Kuriteokaebuse kohaselt oli X-l ja Y-l mobiilisõnumitega kirjavahetus, mille raames on Y X ähvardanud, mille tõttu avaldaja tunneb ohtu oma elule, tervisele ja varale, sest Y on ähvardanud teda kõrgete politseiametnike sekkumisega kui ka organiseeritud kuritegevuse struktuuridega, uputamisega Männiku karjääri, otsese tapmisega jne. X arvates on Y tegevus käsitletav ähvardamisena, mis on KarS § 120 kohaselt kriminaalkorras karistatav. X meelest arvestades seda, et Y on enda sõnul eelnevalt kriminaalkorras karistatud ning on enam kui tõenäoline, et omab tutvusi, kelle abil oma tahet vägivaldsete vahenditega maksma panna, siis oht selleks, et ähvardust ka täide viiakse, on küllatki suur, mistõttu X enese väitel on tõsiselt mures oma elu ja tervise pärast ning näeb ohtu ka oma varale – ähvardaja on korduvalt rõhutanud, et ta teab, kus avaldaja elab. X märgib oma avalduses, et analüüsides suhtlust ja peetud kirjavahetust Y-ga on temal enam kui tõenäoline karta ähvarduste täide viimist, sest tehtud ähvardused on avaldaja silmis veenvad, sest arvestades ähvardaja isikut usub ta ähvarduste täide viimisesse. Avaldaja märkis, et Y on ähvardanud korduvalt ka, et ta teab komissar A, kes on telefonikõne kaugusel, kusjuures

1-22-487 avaldaja leiab, et varjumine oma tegudega kõrgema politseiametniku taha peaks olema asjaoluks, mis uurimisorganitele huvi pakub. Kokkuvõttes palus X õiguskaitseorganil kontrollida, kas Y tegevus kvalifitseerub ähvardamisena ning algatada kriminaalasi KarS § 120 lg 1 tunnustel.

2.25.10.2021. a jättis PPA Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna uurija kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 järgi alustamata.
3.Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise vaidlustas X 03.11.2021. a Põhja Ringkonnaprokuratuuris.
4.Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokuröri Kadi Ruusi 19.11.2021. a määrusega jäeti PPA Põhja prefektuuri teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta muutmata ning X kaebus rahuldamata.
5.30.11.2021. a registreeriti Riigiprokuratuuris X lepingulise esindaja Ilja Santaševi kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuris 19.11.2021. a koostatud kaebuse rahuldamata jätmise määrusele.
6.27.12.2021. a määrusega jättis riigiprokurör esitatud kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Riigiprokurör selgitas, et kohtupraktikas omaksvõetud põhimõtete kohaselt peab ähvardus olema veenev nii kannatanu kui ka objektiivse kõrvaltvaataja silmis, kusjuures asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada ning kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda üksnes tema enda isikulisest eripärast ega subjektiivsest väitest. Vaadeldaval juhul ei ole alust arvata, et X-le Y poolt saadetud sõnumites öeldu („olgu, raha sa annad tagasi ja võid rahulikult elada“, „ma ei jäta sind maha, seni kuni tükkideks ei rebi“, „anna C-le raha ära ja ära paina ajusid“, „ära sunni mind sõitma sinu juurde“, „tean, kus sa elad, vaatame, milline kangelane sa siis oled“, „ei soovita minuga tülitseda“, „esmaspäeval läheb sinul halvasti, sa oled siin jamanud, mitte vähe“, „sa ähvardasid 90-ndatega? kurat, mis sa neist tead, me selliseid Männikul uputasime, kurat, anna võlg ära“, „andsin igal pool sinu eest 70 000 eurot, elusalt pohhui, sa kärvad närakas, praegu kõik sind püüavad“, „ma maksan sinu eest 7000 eurot, kärva näru“) kujutaks endast veenvat ähvardust objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Riigiprokuröri arvates oli antud juhul tegemist pelgalt ebatsensuurse praalimisega, mida vaenuliku suhte (väidetavalt oli X sõiduauto müügitehingus petnud Y õepoega ja Y seisis oma õepoja poolel ning aitas viimast X-lt raha tagasi küsimisel) üks osapool teise aadressil (teisele saadetud sõnumites) bravuuritsedes välja paiskas, kusjuures öeldu tõsiseltvõetavusele ei viita ükski arvestatav asjaolu. Kuriteoteates ja kriminaalmenetluse alustamata jätmisega seonduvates kaebustes leitakse, et Y ähvardas kaebajat kõrgete politseiametnike sekkumisega, organiseeritud kuritegevuse struktuuridega, uputamisega Männiku karjääri, otsese tapmisega ja muuga. Riigiprokuröri meelest ei mõelnud Y oma bravuurika ja ebatsensuurse praalimisega sealjuures tõsiselt kedagi ka tegelikult Männiku karjääri ära uputada, kellelegi kuritegeliku ühenduse „kantpäid“ reaalselt kallale saata või kedagi tõepoolest maha lüüa. Ka Y on ise selgitanud, et X-le edastas ta sõnumeid eesmärgiga aidata oma õepojal C-l raha tagasi saada, kusjuures sõnumid X-le olid edastatud emotsioonidega ja tegelikult eesmärki X elu, tervist või vara rünnata/kahjustada Y-l ei olnud. Riigiprokuröri hinnangul ei olnud X avalduses (kuriteoteates) kirjeldatud juhul tegemist mitte mingi tõsiseltvõetava ähvardamisega Y poolt, vaid lihtsalt Y paljasõnalise n-ö ärplemisega/praalimisega. Y poolt kasutatud ebatsensuursed/robustsevõitu väljendid võisid

1-22-487 tõepoolest olla põhjustatud ütleja emotsionaalsest pingeseisundist, nagu isik ise selgitanud on (muidugi tuleb ju märkida, et kultuurne inimene ei kasuta seesugust kõnepruuki mitte iial, aga Y ei ole mõistagi Smolnõi Aadlipreilide Instituudi kasvandik). Riigiprokurör märgib, et Y poolt väljaöeldut ei võtnud kuigi tõsise ähvardusena ka sõnumite adressaat X ise, kes oma vastusõnumites avaldas soovi Y-ga kohtuda ja mõnel puhul näis suhtuvat saadud sõnumitesse naljaga/irooniaga (X poolsed sõnumid tema esitatud kirjavahetusest Y-ga: „/.../ Naljakas /.../ Sa oled väga naljakas /.../ Väga hea! Millal tuled? /.../ Vist oled vähe istunud, tuleb minna veel natukeseks naridele kurvastama /.../ Kus kohtume? Kas sa oled ainult telefonis nii julge? /.../ Ootan Sind väga ja kohe täna! /.../ Nüüd ma kindlasti midagi ei tee, enne kui minu juurde sõidad! /.../ Ootan! Millal kohtume? /.../“). Seega ei saa kõnealusel juhul tõsiselt rääkida KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritavast kuriteost Y käitumises, kuna puudub väidetava ähvarduse veenvus ehk tõsiseltvõetavus. Riigiprokurör rõhutab, et KrMS § 6 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust üksnes kuriteo asjaolude ilmnemisel. Kui ei ole ilmnenud kuriteo asjaolusid, siis muidugimõista pole ka võimalik kriminaalmenetlust alustada. Riigiprokurör on seisukohal, et kriminaalmenetlust saab alustada ikkagi üksnes siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta, kusjuures ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt avaldaja subjektiivse hinnangu põhjal. Riigiprokuröri arvates ei tohi kriminaalmenetlust alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kriminaalmenetlust ei saa alustada pelgalt kuriteoteate esitaja subjektiivse (ja täiesti meelevaldse ning ebatõsise) arvamuse põhjal, et tema meelest on keegi justkui pannud toime kuriteotunnustega teo. Riigiprokurör leiab, et juhul, mil kuriteoteade ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat (tõsiseltvõetavat) teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega põhjendatud. Riigiprokuröri arvates on lubamatu selline põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks sügavalt subjektiivsest ja meelevaldsest ning alusetule etteheitele rajatud avaldusest ajendatuna justkui kriminaalmenetluse esiti alustama ning alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas mõne kuriteo tunnused faktiliselt on üldse sedastatavad. Kuriteokaebuses (X avalduses) tegelikult ei väidetudki ju seda, et keegi oleks kindlasti pannud toime kuriteo. X lihtsalt tahtis, et asjaolud üle vaadataks (oma avalduses X palus „õiguskaitseorganil kontrollida, kas Y tegevus kvalifitseerub ähvardamisena ning algatada kriminaalasi KarS § 120 lg 1 tunnustel“). Ka Riigikohus on oma praktikas märkinud, et tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et Y ega kellegi teise käitumises ei ole X kuriteokaebuses (avalduses), X poolt kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale esitatud kaebuses ega X lepingulise esindaja vandeadvokaat Ilja Santaševi poolt Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo (ähvardamise) ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused.

7.Riigiprokuratuuri määrusele esitas 25.01.2022. a kaebuse X lepinguline esindaja Toomas Kõiv, kes palub Riigiprokuratuuri 27.12.2021. a määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama. Kaebaja PPA-le esitatud avalduses on toodud ähvardavate sõnumite sisu ja viited, mis Y poolt sõnumite edastamist tõendavad. Kaebaja viitab, et Y on teda ähvardanud erinevas sõnastuses, näiteks: „Ma ei jäta sind maha, seni kuni tükkideks ei rebi“, „tean, kus sa elad, vaatame milline kangelane sa siis oled“, „esmaspäeval läheb sinul halvasti, sa oled siin jamanud, mitte vähe“,

1-22-487 „me selliseid Männikul uputasime“, „andsin igal pool sinu eest 70 000 eurot, elusalt pohhui, sa kärvad närakas. Praegu kõik sind püüavad“. Kõik eeltoodud ähvardused kujutavad otsest ohtu kaebaja elule ja tervisele ning kaebajal on ähvardaja tausta arvestades igati põhjendatud uskuda, et ähvardused viiakse ka reaalselt täide. Kaebaja ei nõustu sellega, et puudub kriminaalmenetluse alus. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1129-13 p 7 selgitanud: „Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore-põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Kolleegium märgib, et kriminaalmenetluse alustamisel ei pea alati andma teole lõplikku õiguslikku hinnangut ja sellest tulenevalt võib seda pidada põhjendamatuks üldjuhul vaid siis, kui kriminaalmenetluse alustamise ajendis esitatud faktilised asjaolud ei anna üldse alust kriminaalmenetlust alustada.“ Kaebaja leiab, et tema poolt on avaldusega kuriteo kohta teavitatud faktilistest asjaoludest, mis loovad aluse Y tegevust käsitleda kuriteona. Isegi juhul, kui avalduses esitatud materjalidega ei ole tõendatud kuriteo toimepanemine, siis tulenevalt Riigikohtu juhisest suunab see kriminaalmenetluse alustamise osas positiivselt otsustama. Kaebaja leiab, et uurimisasutuse ja prokuratuuri seisukoht kriminaalmenetluse aluse puudumise osas on ennatlik ja põhjendamatu. Riigiprokuratuur viitab, et KarS § 120 järgi kvalifitseeritava ähvardamise puhul peab ähvardamine olema veenev ehk kannatanul peab olema alus karta ähvarduse täideviimist. Kaebaja on läbivalt selgitanud, et arvestades Y tausta (eelnev karistatus), tema kontakte ja suhtumist, siis on kaebaja silmis ähvarduste täideviimine enam kui tõenäoline. Kaebajal on tekkinud reaalne hirmutunne, mis põhjendab ka tema pöördumist uurimisasutuse poole. Kaebajal on selge arusaam, et Y poolt tehtud ähvardused on reaalsed ja kahju tekitamine kaebaja tervisele, elule ja varale näib reaalsena. Ähvardaja on sõnumitega loonud kaebajale arusaama, et Y omab kontrolli ja tahet sõnumites toodud ähvardused realiseerida. Kaebaja viitab, et ähvardus ei pea olema reaalne, vaid ta peab kaebajale näima reaalsena. Politsei ja prokuratuurid on selle kriteeriumi jätnud arvestamata ja väidavad alusetult, et KarS § 120 lg 1 koosseis ei ole täidetud ja kriminaalmenetluse alus puudub. Kaebaja selgitab, et on põhjendatult mures oma elu, vara ja tervise pärast. Samast murest on kantud ka tema sõbrad ja lähedased, kellest viimased on ka isiklikult mures ähvarduste täideviimise pärast. Kaebaja leiab, et iga keskmine mõistuslik inimene saab aru, et Y poolt tehtud ähvardusi tuleb tõsiselt võtta ja tegemist ei ole vaid sisutühjade praalivate väljaütlemisega vaid tõsist sõnumit kandvate ähvardustega. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga sellest, et Y poolt saadetud sõnumid kujutaksid endast veenvat ähvardust objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi. Kaebaja leiab, et prokuratuur ei saa eitada tema hirmutunnet ja mure oma elu, tervise ja vara pärast. Tema mure jagavad ka teised temale lähedased isikud ning tema sõbrad. Seega võib öelda, et ähvardused olid veenvad objektiivsele kõrvalseisjale. Kaebaja selgitab, et tema jaoks ei olnud tegemist ainult ebatsensuurse praalimisega vaid sõnumites seisid konkreetsed ähvardused. Kaebaja on üllatanud, et prokuratuur on lähtunud Y seletustest, mis ei ole kindlasti erapooletud vaid antud enda kaitse positsioonilt. Loomulikult kinnitab Y nüüd kaitsepositsioonilt, et ärples niisama ebatsensuursete väljenditega. Kaebaja viitab, et Riigiprokuratuur on isegi võtnud aluseks Y seletuse sellest, et ta aitas oma õepoega. Teatises kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta selgitab PPA, et Y selgitas, et tema õepoeg C soovis kaebajalt osta autot, kuid kaebaja väidetavalt pettis teda ja Y soovis teda ainult aidata. Kaebaja viitab, et C ei ole Y-le mingeid volitusi asjaga tegeleda andnud ja see on tõendatud kirjavahetusega. Selles on kaebaja öelnud: „kooskõlastasin kõik lepingu tingimused sinu onuga aga sa keeldusid tehingu lõpuleviimisest, veel septembris kooskõlastasin, kuu aega tagasi.“ C on küsinud: „küsin, kes on minu onu, et lahendada Messengeri kirjavahetuses küsimusi minu eest.“ Kaebaja konstateerib: „Just sa teavitasid mind, et sinu onu pidas minuga kirjavahetust sinu teadmata. Et ta ei esindanud sind

1-22-487 läbirääkimistel ja et sa ei andnud temale volitusi otsustada ja läbirääkida lepingu tingimustes.“ Kaebaja küsib täpsustuseks: „Kas su vend esindab sind, kas see on tema isiklik initsiatiiv või toimub see sinu etteantuna ja teadmisel?“ C vastab: „Ei, mina ei saa temale midagi käskida või ette näidata.“ Eeltoodud sõnumivahetus tõestab üheselt, et Y-l puudus volitus kellegi teise nimel tegutseda. Kaebaja rõhutab, et Riigikohtu lahendis nr 1-19-1849/43 p-s 23 on toodud, et: „Arvestades, et KarS § 120 on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima.“ Seega rõhutab kaebaja, et see, mida tegelikult seletas ja mõtles Y ei oma mingit tähendust KarS § 120 lg 1 koosseisu tuvastamise osas vaid oluline on see, et ähvardused näisid kaebajale reaalsed. Teiseks nagu on kaebaja selgitanud läbivalt ei olnud Y-l volitust kellegi teise nimel tegutseda ja kaebaja hinnangul on tegemist otsitud vabandustega. Riigiprokurör on määruses jõudnud seisukohale, et kuna Y ei ole Smolnõi Aadlipreilide Instituudi kasvandik, siis võib ta endale lubada ebatsensuurseid ja robustseid väljendeid, mis on tingitud väidetavast pingeseisundist. Kaebaja ei nõustu Riigiprokuratuuri käsitlusega, et kui Y on maakeeles öeldes pätt, siis võib ta endale lubada kaebaja ähvardamist ning see justkui ei olegi kuritegu, kuna Y-l ei ole kõige paremat kasvatust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8.Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 27.12.2021. a määruse muutmiseks.
9.Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.
10.Kaebaja leiab, et kaebuses toodud ähvardused kujutavad otsest ohtu X elule ja tervisele ning tal on ähvardaja tasuta (eelnev karistatus) arvestades igati põhjendatud uskuda, et ähvardused viiakse reaalselt täide. Ringkonnakohus märgib, et vaid asjaolu, et isik on varasemalt karistatud, ei saa olla aluseks pidada tema poolt avaldatut ähvarduseks ja seejuures arvata, et need viiakse reaalselt täide. Seejuures ei nähtu kaebusest, et Y oleks varasemalt kunagi X suhtes mõne (eelkõige vägivalla) kuriteo toime pannud või et X oleks teadlik sellest, et Y on kellegi teise suhtes olnud vägivaldne. Ringkonnakohus tuvastas kohtute infosüsteemist, et Y on olnud seotud väärteomenetlustega, mille sisuks on majandusalased süüteod. Kuivõrd kaebuses ega kuriteoavalduses pole esitatud andmeid sellest, millistel asjaoludel Y varasemalt karistatud on ning millist informatsiooni ja mis allikatest X täpsemalt selle kohta omas, ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada X hirmu ähvarduste täideviimise ees reaalseks ainuüksi sellest tulenevalt, et Y on varasemalt karistatud isik.
11.Kaebaja leiab, et isegi juhul, kui avalduses esitatud materjalidega ei ole tõendatud kuriteo toimepanemine, siis tulenevalt Riigikohtu poolt avaldatust sellest, et

1-22-487 kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb tõlgendada iga kuriteokahtlus kriminaalmenetluse alustamise kasuks, oleks tulnud kriminaalmenetlust alustada. Ka selle kaebuse väitega ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda. Nimelt alustatakse kriminaalmenetlust vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Nagu ka kaebaja ise märgib, on Riigikohus selgitanud, et kriminaalmenetluse alustamise kasuks tuleb tõlgendada iga kuriteokahtlus. Kui seda kahtlust aga kuriteoavalduse pinnalt menetlejal tekkinud ei ole, puudub alus ka midagi menetluse alustamise kasuks tõlgendada.

12.Kaebaja viitab, et ähvardus ei pea olema reaalne, vaid ta peab kaebajale näima reaalsena. Samas on kaebaja toonud välja, et põhjus, miks ähvardused reaalsena näisid, seisnes eelkõige Y isikus, mille osas on ringkonnakohus juba eelnevalt selgitanud, miks ei saa pidada seda ähvarduste tõsiseltvõetavuse aluseks. Lisaks tuleb märkida ka riigiprokuröri poolt väljatoodut sellest, et nähtuvalt X poolt Y-le edastatud sõnumitest, saab pigem asuda seisukohale, et nende saamise hetkel ei pidanud X neid tõsiseltvõetavaks, kuna avaldas soovi Y-ga kohtuda ja mõnel puhul näis suhtuvat saadud sõnumitesse üleoleva irooniaga. Olukorras, kus isik tajub teise poolt edastatud ähvardust reaalsena, ei ole eluliselt usutav, et ta sooviks isikuga kohtuda. Selgusetuks jääb ka see, kes X lähedastest ja sõpradest ähvarduste täideviimise pärast kardavad, mis põhjustel ja kas neil selleks üldse mingisugust alust on.
13.Kaebuse käsitlus sellest, kas Y-l oli volitus oma õepoja eest mingeid küsimusi lahendada või mitte, ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohalt sisulist tähendust, mistõttu jätab ringkonnakohus sellekohased väited tähelepanuta. See, et kaebaja leiab, et mingisugust volitust ei olnud, ei tähenda, et Y ja tema õepoja vahel ei võinud olla kokkuleppeid, millest kaebaja ei tea, aga isegi, kui neid polnud, ei muuda see Riigiprokuratuuri lõppjäreldust Y tegevuses kuriteokoosseisu puudumise osas.
14.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 27.12.2021. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.