1-21-7534 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas
Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend
Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 5. jaanuari 2022 määrus Rene Vainiku tingimisi ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata jätmise kohta
Kaebuste esitajad ja kaebuste liik
süüdimõistetu Rene Vainik (isikukood 37512312239) ja tema kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, määruskaebused
RESOLUTSIOON
Jätta Viru Maakohtu 5. jaanuar 2022 määrus muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
1.Rene Vainikut karistati Ida-Viru Maakohtu 14.05.1997 otsusega nr 1-125/97 KrK § 101 pde 1 ja 7 järgi erakorralise karistusega, mis Tallinna Linnakohtu 02.06.1998 määrusega asendati eluaegse vabadusekaotusega. Karistuse kandmise algus 07.11.1996.
2.Viru Maakohtu 05.01.2022 määrusega jäeti R. Vainik ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata.
2.1.Formaalsed eeldused on täidetud – R. Vainik on kandnud nõutud osa karistusest ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamiseks, ta elukoht sobib elektroonilise valve kohaldamiseks ning R. Vainik ise on nõus tema suhtes elektroonilise valve kohaldamisega.
2.2.
R. Vainik kannab karistust Ida-Viru Maakohtu 14.05.1997 otsusega tahtliku tapmise eest raskendavail asjaoludel: eriti piinaval viisil, omakasu ajendil, eaka (70-aastase) kannatanu suhtes. Kuriteo asjaolud olid kokkuvõtlikult järgmised. R. Vainikul olid rahaprobleemid (oli võlgu 1300 krooni) ning kahe tuttava naisterahva (õed J. d) kihutamisel otsustas ta võtta kannatanu elamust ära raha ja väärtuslikke asju, mida saaks hiljem maha müüa. Kuriteokaaslane S. J. ütles talle, et Pagari külas elab üksik jõukas naisterahvas, kellel on nii raha, kui väärtuslikke asju,
aga ka mett, mida saab maha müüa. J. telt sai R. Vainik teada, et kannatanu elab oma talus üksi, sugulasi tal pole, on materiaalselt kindlustatud. R. Vainik ütles J. tele, et kui kannatanu juhtub olema kodus, siis ta tapab ta. Ehk ta oli eelnevalt sisemiselt tapmiseks valmis ja see tahtlus ei tekkinud tal äkki sündmuste arenemise käigus. Lepiti kokku nii, et kui kannatanu on kodus, siis R. Vainik tapab tema ja kutsub majja J. id, et nad aitaksid tal üles leida raha jm. Kodust võttis R. Vainik kaasa piibli, et tutvustada ennast kannatanule palverändurina. See omakorda näitab, et R. Vainikul oli läbimõeldud teoplaan, kuidas ülla ettekäände abil saada kannatanu elamusse. Nii see on ka toimunud. Kannatanu lasi ta sisse. Mõni aeg vestlesid nad omavahel, siis võttis R. Vainik ahjuroobi välja ja hakkas nõudma kannatanult raha. Kuriteokaaslane S. J. nägi, et kannatanu tapmiseks võttis R. Vainik kaasa ahjuroobi. Keeldumise peale lükkas R. Vainik kannatanut, millest viimane kukkus maha ja hakkas lööma teda ahjuroobiga vastu keha. Kui kannatanu suutis jalule tõusta, lõi R. Vainik teda mitmel korral rusikaga vastu pead, millest kannatanu jälle kukkus maha ja R. Vainik jätkas kannatanu peksmist. R. Vainik haaras noa ja lõi teda kõhtu, kuid nuga läks kõveraks. Siis haaras R. Vainik teise noa ja üritas lõigata sellega kannatanu kõri läbi, kuid ka see nuga oli nüri. Viskas noa maha ja haaras laualt kolmanda noa, millega lõi kannatanut ninna, kõrva ja siis torkas noa kannatanu suuõõnde, kuhu nuga ka jäi. R. Vainik tuli majast välja, kuid õed J. d, saades aru, et ta tappis kannatanu ära (oli verine, oli ärritunud seisundis), keeldusid majja sisenemast. Süüdimõistetu võttis verise jope seljast ja pani selle koos piibliga seljakotti. Seejärel läks majja tagasi. Kannatanu oli veel elus ja korises. R. Vainik haaras kirve ja lõi sellega rohkem kui kolmel korral kannatanut vastu nägu. Hakkas otsima raha, aga ei leidnud. Avastas alkoholi ja paki suitsu, võttis need kaasa. Alkoholi tarvitas J. tega koos ära. Kannatanu puhul oli tegemist süüdimõistetule täiesti võõra ehk puhtjuhuslikult tema huviorbiiti sattunud isikuga, kellele sai saatuslikuks tema jõukus, heausklikkus ja abivalmidus, mis maksis temale elu. Märkimisväärne on, et omakasu ajendil toime pandud tapmise tulemusena sai R. Vainik tühiseid asju - pudeli viina ja paki suitsu, mille nimel ründas ta kõige väärtuslikumat õigushüve – õigust elule. R. Vainik ise tunnistas kohtus, et tal oli rahadega probleeme, ta oli võlgu 1300 krooni ja õed J. d vihjasid, kust võib raha ära võtta. Tapmist R. Vainik ei tunnistanud. Tema sõnul kannatanu juba oli tapetud, kui ta sisenes majja. Kohtuotsuses rõhutatakse, et otsus tappa teist inimest tuli R. Vainikul üllatavalt kergelt. Tagajärgedesse suhtus R. Vainik ükskõikselt. Eaka inimese tapmise pani toime erilise jõhkrusega ja küünilisusega. Pühadust teotavalt kasutas kuriteo toimepanemiseks piiblit. Peale tapmist otsis külmavereliselt läbi maja, sooviga leida raha. Tehtut ei kahetsenud.
2.3.Sellise kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegseks vabastamiseks võimalikud riskid uue kuriteo toimepanemiseks peavad olema nullilähedased ehk kohtul peab tekkima veendumus, et vabaduses ei hakka isik uusi kuritegusid toime panema. Samast räägib ka kehtiv kohtupraktika ehk et eluaegset vangistust kandva isiku tingimisi vabanemiseks peab kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) olema eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked (RKKKm nr 1-15400, p 9).
2.4.29.12.2021 kohtuistungil avaldas R. Vainik, et tunnistab ja kahetseb oma tegu. Samas iseloomustusest nähtuvalt 2013 vestluse läbiviimisel ütles ta, et ei tunne süüd sooritatu pärast, on võimeline vastavalt vajadusele samamoodi tegutsema/käituma kui aastaid tagasi ja et ta ei teadvusta enda osa õigusrikkumise toimepanemises. See näitab, et R. Vainiku praegused avaldused ei pruugi olla täiesti siirad ja võivad olla kantud karistuse kandmiselt vabadusse pääsemise soovist.
2.5.R. Vainik on 46-aastane. Suurema osa elust on ta veetnud vangistust kandes. Kuriteo toimepanemise ajal oli ta pisut üle 20-aastane, varem kriminaalkorras karistamata. Enne vangistust töötas mitteametlikult Soomes, samuti pool aastat Mäetaguse külas kojamehena. Omab keskharidust. R. Vainiku käitumist vangistuse kandmise ajal võib iseloomustada positiivselt. Ta tegi erinevaid majandustöid, omandas õmbleja kutse ja väikeettevõtte töökorralduse eriala, sooritas riigieksameid, on motiveeritud kõrghariduse omandamiseks, on läbinud mitmeid sotsiaalprogramme, milles on aktiivselt osalenud ja programmi läbiviijate tagasiside näitas, et isik on tunnistanud oma eksimusi, analüüsinud enda käitumist, suudab võtta vastutust iseenda ja lähedaste eest. Saab aru, mis põhjused on viinud teda õigusvastase käitumiseni ja oskab välja tuua alternatiivseid käitumisviise. Enesetäiendamise ja kõrghariduse omandamise soov on iseenesest igati positiivne – puuduvad distsiplinaarkaristused. Samas ka kuriteo toimepanemise ajal oli tal olemas keskharidus ning kuriteo toimepanemine ei olnud tingitud või seotud tema haridustasemest, silmaringist või kirjanduse ajaloo mittetundmisest. Seega vastavate erialade omandamine, huvitatus kõrgharidusest ja osalemine kirjandusklubi tegevuses kui sellised, ei maanda R. Vainiku poolt uute kuritegude toimepanemise riski.
2.6.Vabaduses on R. Vainikul olemas garanteeritud töö- ja elukoht. Lüganuse vald pakub talle sotsiaalelamispinda – möbleerimata 1-toalist korterit XXX , mille seisukord ei ole kiita. Praegu ei ole korteris isegi sanitaartehnikat. Vallavalitsuse esindaja lubab paigaldada selle, milleks teda tuleb teavitada üks kuu ette. Samas R. Vainiku vabanemisfondi on kogunenud 1752 eurot, millega saab hankida minimaalselt elamiseks vajalikku mööblit ja tehnikat.
2.7.Vabaduses on tal olemas kolm garanteeritud töökohta. Neist kahe suhtes on esitatud kirjalikud garantiikirjad. Kolmas töökoht on lubatud Lüganuse vallavanema poolt. Kuriteo toimepanemise motiiviks oli võla tasumiseks raha saamine ehk omakasu. Seetõttu R. Vainiku materiaalne seisund vabaduses omab suurt tähtsust uute kuritegude toimepanemise riskide hindamisel. R. Vainik selgitas kohtuistungil, et võimalikkest tööandjatest (Aircraft OÜ ja XM Group OÜ) sai teada teiste kinnipeetavate kaudu ning oma tööd näeb kas tõlketeenuse osutamises (valdab kõrgtasemel vene keelt) või juriidilistes konsultatsioonides (vastavat kogemust on saanud kirjutades teistele kinnipeetavatele kaebusi halduskohtule). Kaitsja poolt on esitatud Aircraft OÜ kinnitus, millest võib välja lugeda et R. Vainikule pakutakse võimalust teenida raha osutades tõlke- ja juriidilise nõustamise teenust. Äriregistrist nähtuvalt Aircraft OÜ tegevusalaks on „Muud mujal liigitamata eriehitustööd“. Ettevõttel on maksuvõlg üle 8 tuhande eurot. Majandusaasta aruanne 2020 eest on esitamata. 2021 III kvartalis tasutud maksudest oli tasutud 69,05 eurot riiklikke makse ja 105,45 eurot tööjõumakse. Nimetatud näitajate järgi Aircraft OÜ-l kas üldse puudub majanduslik tegevus või see on nullilähedane. Seega tegemist ei ole usaldusväärse tööandjaga. Mõnevõrra parem olukord on XM Group OÜ-ga, kes on samuti lubanud R. Vainikule töökohta. Kontaktisik Sigrid Sõrmusega ei õnnestunud iseloomustuse koostajal ühendust võtta, kuigi talle korduvalt helistati ja ta pole ka tagasi helistanud. Äriregistrist nähtuvalt XM Group OÜ tegevusalaks on „Muud eriehitustööd“. Kuidas ettevõte tegevus on seotud õigusnõustamisega või tõlketeenuse osutamisega jääb ebaselgeks. Nii Aircraft OÜ kui XM Group OÜ puhul jääb küsitavaks ettevõtete tegevusala (ehitustööd) seos R. Vainikule pakutava töö iseloomuga. Mõlemad pakutavad töökohad eeldavad vastava
kõrghariduse olemasolu, mida R. Vainikul ei ole. Asjaolu, et tal on suur kogemus halduskohtule kaebuste koostamises, ei näita veel tema oskusi ja teadmisi elukutselise juristina. Samuti jääb tema teadmiste ja pakutavate teenuste ring väga kitsaks. Sisult saab ta nõustada vaid kinnipeetavaid kinnipidamistingimustega seotud halduskohtu menetluses olevates vaidlustes vangla vastu esitatud kaebustes. Ebaselgeks jääb, kuidas Aircraft OÜ ja XM Group OÜ kavatsevad R. Vainiku poolt osutatavate teenuste kaudu kasu teenida. Garantiikirjadest ja R. Vainiku selgitustest nähtuvalt aga tegemist on just tasulise teenuse osutamise plaaniga, mitte heategevusega. Ebarealistlik on ka plaan hakata osutama tõlketeenust. Nii Eestis tervikuna kui Ida-Virumaal märkimisväärne arv eesti keelt emakeelena rääkivaid isikuid oskavad heal tasemel ka vene keelt. See ei tähenda aga, et igaüks neist oleks võimeline osutama kvaliteetset tõlketeenust. Maakohus leidis, et tegemist on täiesti ebarealistlikke plaanidega ning Aircraft OÜ ja XM Group OÜ näol on tegemist ettevõtetega, mille puhul ei saa kuidagi olla kindel, et nad tõesti võtavad R. Vainiku tööle ja annavad talle võimaluse seaduslikku sissetuleku teenimiseks. Samas R. Vainikul on ikkagi olemas kindel töökoht vabaduses, nimelt Lüganuse vallas. Lüganuse vallavanem kinnitas, et R. Vainikuga vesteldi telefoni teel ja ta oli nõus tegema miinimumpalga eest heakorratöid. Sellist tööd saab vald temale ka pakkuda. Seega vabaduses on R. Vainikul garanteeritud töökoht.
2.8.Hinnates R. Vainiku ja tema leibkonna (K.V. ja kaks alaealist last) materiaalseid väljavaateid vabanemise korral Lüganuse valla ühetoalises sotsiaalkorteris koos elama hakates, ei saa öelda, et need on kuidagi head. Vabanemisfondis on küll olemas 1752 eurot, kuid sotsiaalkorter on tühi, sh möbleerimata ja elamiseks minimaalselt vajaliku (mööbel, olmetehnika jne) soetamiseks võibki kogu see summa ära kuluda. R. Vainik ise hakkab saama miinimumpalka heakorrastustööde eest Lüganuse vallavalitsuse poolt. K.V. u sissetulekuks on vanemahüvitis ja muud peretoetused. Tema ülalpidamisel on kaks väikest last. Kuigi R. Vainik ei ole laste isana registrisse kantud, väidab ta, et need on tema lapsed ja ta soovib elada K.V. uga ning lastega koos, vaatamata sellele, et nende abielu K.V. uga oli 2021 lahutatud K.V. u hagi alusel. Tsiviilasja nr 2-21-5278 materjalidest (hagiavaldusest ja 14.06.2021 kohtuistungi protokollist) nähtuvalt lahutamise põhjuseks on abielusuhete katkemine, mida on kinnitanud ka R. Vainik ise tsiviilkohtu istungil, seejuures K.V. avaldas, et ootab last teiselt mehelt. R. Vainiku ja K.V. u abielulahutusse puutuvalt märkis maakohus, et vangla iseloomustusest kui ka R. Vainiku poolt 29.12.2021 kohtuistungil antud selgitustest nähtuvalt abielu lahutati, et luua K.V. ule üksikema staatus ning seeläbi saada rohkem toetusraha ja parandada materiaalset seisundit. Lahutamise põhjuseks ei olnud suhteprobleemid vaid majanduslik kasulikkus. Vangistusest vabanedes aga kavatsevad nad koos elama hakata. Seega sisult on tegemist näiliku abielulahutusega (säilinud samad abielusuhted) ja sel viisil riigi petmine on ilmselges vastuolus seaduse mõttega. Antud juhul aga R. Vainik on kogu menetluse kestel rõhutanud oma soovi minna tööle ja teenida legaalset sissetulekut, et toetada peret. See, et vangistust kandes nõustus R. Vainik sellise seaduse mõttega vastuolus oleva skeemiga näitab, et täielikku õiguskuulekuseni jääb R. Vainikul veel tükk maad minna. Ei saa välistada, et R. Vainik võib materiaalse kasu saamise eesmärgil hakata toime panema uusi ja järjest raskemaid seaduserikkumisi kuni uute kuritegudeni välja. Sündmuste sellise võimaliku arengu kasuks räägivad nii R. Vainiku toime pandud kuriteo motiiv kui tema varaline seisund vabaduses. Just ebapiisav sissetulek võib lükata R. Vainikut omakasu motiivil uue kuriteo toimepanemisele.
2.9.R. Vainiku tutvusringkond koosneb enamasti karistatud isikutest. Teda toetav sotsiaalvõrgustik on üsna kitsas ja piirdub venna, abikaasa ja lastega. Muu tutvusringkond pärineb vanglast ja enamus tuttavaid on kas praegused või endised kinnipeetavad.
Faktiline abikaasa K.V. on varem kriminaalkorras karistatud ja kandnud karistust vanglas (karistus arhiveeritud). Telefonivestluses kinnitas K.V. , et suhted R. Vainikuga on head, ootab teda väga. Omavahel tutvuti läbi ühiste tuttavate (ilmselt praegused või endised kinnipeetavad). Tugiisik A.Ü. tunneb R. Vainikut 2008. aastast ja ei poolda R. Vainiku soovi asuda elama Kiviõlisse. R. Vainikul on plaan tuua Tallinnast Kiviõlisse elama ka naine. Tugiisik on soovitanud asuda elama Jõhvi rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond, kuid see ei sobinud, sest R. Vainik soovib elada lastega koos, mis ei ole võimalik rehabilitatsioonikeskuses. Uus Põlvkond on aga valmis pakkuma R. Vainikule elukohta. A.Ü. e sõnul R. Vainiku näol tegemist on kergesti ärrituva isikuga. Seega konflikt- või pingelise olukorra tingimustes võib R. Vainik ärrituda, mis võib päädida füüsilise vägivalla kasutamisega. Kiviõli Vabakoguduse pastor Allar Lilleorg selgitas, et tal puudub igasugune kontakt R. Vainikuga. Enne vangistust aga osales R. Vainik koguduse koosolekutel. Kauge sugulane D.P. , kes on valmis R. Vainikut moraalselt ja materiaalselt toetama, elab Soomes ja tema toetus taanduks telefoni teel hea nõu andmisega ja mõne rahasumma üle kandmisega, mida ta juba teeb praegugi. D.P. ei saa aidata teda Eestis töö leidmisega vms ega olla tema kõrval keeruliste eluolukordade tekkimise korral, mida ilmselgelt ei saa asendada telefonivestlusega. Vangla iseloomustuses viidatakse, et vestluse käigus ilmnevad R. Vainikul teatavad hoiakud, mis väljenduvad kriminaalse subkultuuri tunnustamises ning teatavas antipaatia väljendamises õigussüsteemi suhtes. Nii praegu kui vabanemise korral on R. Vainiku kõrval ja tema suhtlusringkonda kuuluvad enamasti kriminaalse taustaga inimesed, mis ei pruugi toetada tema taasühiskonnastamist. Karistatud isikute puhul on retsidiivsuse ehk uute kuritegude toimepanemise risk tunduvalt suurem, võrreldes varem karistamata isikutega. Pidev suhtlemine endiste ja praeguste kinnipeetavatega võib toetada R. Vainikus juba välja kujunenud kriminaalset subkultuuri tunnustavat hoiakut ja antipaatiat õigussüsteemi suhtes. See omakorda võib soodustada uute kuritegude toime panemist. 2021 toimunud vabanemiseelse nõustamise käigus läbi viidud vestluste tulemusena rõhutatakse, et kinnipeetav vajab edaspidises elus tunnustust ja mõistmist ning nende saamise korral on ta võimeline kuritegudest hoiduma. Sellest võib järeldada, et tunnustuse ja mõistmise puudumise korral on ta võimeline uute kuritegude toimepanemiseks.
2.10.Tõsiseks riskifaktoriks R. Vainiku puhul on alkohol. Iseloomustusest nähtuvalt enne vangistust tarvitas R. Vainik sageli alkoholi, see aitas tal vabamalt suhelda. Hetkel ei tunne vajadust alkoholi järele. On jõudnud veendumuseni, et saab elada ka ilma alkoholita. Maakohus ei nõustunud vangla iseloomustuses toodud seisukohaga, et sooritatud kuritegu ei ole seotud alkoholiga. Kohtuotsusest nähtuvalt võttis R. Vainik kannatanu elukohast pudeli viina, mille tarvitas ära kuriteokaaslastega koos tagasiteel. Kuigi tõendeid selle kohta, et kuriteo toimepanemisel oleks R. Vainik olnud alkoholijoobes ei ole, siis vähemalt tema teojärgne käitumine ja iseloomustusest nähtuv osutab, et R. Vainiku puhul on olemas uue kuriteo toimepanemise riskid seoses alkoholi tarvitamisega. Ta on küll avaldanud, et ei tunne vajadust alkoholi järele. Praegu puudub tal reaalne juurdepääs alkoholile. Samas üldiselt teada on, et ka alkoholisõltuvusest vabaks saanud inimestelt juhtub n-ö tagasilangusi, kui nad hakkavad uuesti alkoholi tarvitama.
2.11.Maakohtul puudus võimalus kontrollida R. Vainiku usuelu sügavust ja siirust. Kuid toimepandud kuriteo asjaolud näitavad, et tema usulised veendumused ei takistanud tal vähimalgi määral tappa kannatanut jõhkral viisil omakasu motiivil. Ka kuriteo toimepanemise ajal on R. Vainik osalenud usuliste koguduste koosolekutel, kuid vaatamata sellele kasutas ta küüniliselt piiblit kannatanu elamusse pääsemiseks (mängides palverändurit), ajades
kannatanuga juttu piibliga seotud teemadel, millele järgnevalt aga jõhkralt ja halastamatult tappis 70-aastase kannatanu. Kuriteo asjaolude pinnalt vaadatuna tekib kahtlus, kas inimeetika üldised väärtused tähendasid süüdimõistetu jaoks midagi, kui teise inimese tapmise keeld on juba Vana Testamendi ajast tuntud dekaloogi üheks põhjapanevaks käsuks. Kui ka kuriteo toimepanemise ajal elas R. Vainik väliselt usuelu, siis ei saa välistada, et ka praegu tema suhtumine ja seos usuväärtustega on näilik ja sellega soovib R. Vainik näidata ennast paremast küljest, et saada rohkem võimalusi vangistusest ennetähtaegseks vabanemiseks. Kuigi R. Vainik tunnistas kohtuistungil kuriteo toimepanemist, nähtub iseloomustusest, et päris nii see ei ole. Nt iseloomustuse järgi selgitab ta juhtunut nii, et läks varastama, aga majaomanik oli kodus ning osutas vastupanu, mille käigus tappis teda, kuid eesmärgiks ei olnud tappa. Kohtuotsusest nähtub, et juba kannatanu poole minnes oli ta valmis kannatanut tapma, millest R. Vainik ongi rääkinud kuriteokaaslastele J. tele. Sellele osutab ka asjaolu, et ta võttis kaasa ahjuroobi (et kasutada seda kannatanu suhtes), aga ka piibli, et köita kannatanu tähelepanu kõrvale ja saada kannatanu elamu sisse, mängides palverändurit. Kui süüdimõistetu sisuliselt ei tunnista oma süüd, kuid on valmis rääkima ametnikele ja kohtule vastupidist juttu, et saada rohkem võimalusi soovitu saavutamiseks, siis ei saa välistada, et ka muudes küsimustes võib ta olla petlik ja tema lubadusi ei tohiks usaldada.
2.12.Ei saa öelda, et R. Vainik on vanusega muutunud tasakaalukaks ning tema hoiakud ja mõttemallid on orienteeritud eranditult seaduskuulekusele. Pigem on R. Vainik orienteeritud oma eesmärkide saavutamisele ja plaanide realiseerimisele. Sellele osutab nt tema keeldumine minna elama rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond, nagu tugiisik on temale soovitanud. Ehk siis tema jaoks on esiplaanil tema enda soovid ja eesmärgid. Seadusekuulekus jääb tahaplaanile ning vajadusel, kui see on temale või tema jaoks olulise inimesele (nt abikaasale) kasulik võib ka seadusest üle astuda. Sisuliselt selliselt on ta tegutsenud ka kuriteo toimepanemise ajal, mille eest ta karistust kannabki. Maakohtu arvates ka vabanemisjärgne elukeskkond ei pruugi toetada R. Vainiku resotsialiseerumist, mis pärast niivõrd pikka vangistust on ka äärmiselt vajalik.
2.13.Maakohtu arvates kaitsja viidatud ja riskihindamise väljavõttes kajastatud retsidiivsuse riski protsenti ei saa arvesse võtta, sest kehtiva kohtupraktika järgi riskiprotsente ei ole võimalik, otsustades kinnipeetava vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle, kasutada (vt RKKKm nr 1-09-14104, p 27; Tartu Ringkonnakohtu 6.05.2020 määrus asjas nr 1-17-2696, p 25 ja varasemad).
2.14.Viru Vangla 18.03.2021 vastusest taotlusele nähtub niipalju, et R. Vainik on taotlenud individuaalsesse täitmiskavva sotsiaalprogrammi Õige hetk määramist, kuid vangla ei pidanud seda vajalikuks. Samas ei nõustunud maakohus kaitsja käsitlusega, et see näitab, et R. Vainikuga seotud retsidiivsuse riskid on olematud ja just seetõttu ei pea vangla vajalikuks R. Vainikule veel ühe täiendava sotsiaalprogrammi määramist. Keeldumist ei saa tõlgendada nii, et riskifaktorid üleüldse või need riskid, millele vastav taotletav sotsiaalprogramm on suunatud, on kinnipeetava puhul olematud.
2.15.Kaitsja esitatud 21.08.2020 vangla vastus R. Vainik avavanglasse üle viimisest keeldumise kohta puutub antud juhul asjasse niipalju, et sellest nähtuvalt R. Vainik on ise soovinud avavanglasse ümber paigutamisest, kuid vangla keeldus sellest põhjusel, et sel ajal (2019) oli tal kehtiv distsiplinaarkaristus ametniku korraldusele allumatuse tõttu. Samal põhjusel keeldus vangla R. Vainiku avavanglasse ümber paigutamisest ka 2020 (sest juulis 2020 määrati R. Vainikule distsiplinaarkaristus võõras kambris viibimise eest – vt Viru Vangla 18.10.2021 vastus taotlusele). Samast vastusest nähtub veel, et vanglal ei ole usaldust R. Vainiku suhtes, sest 26.01.2021 on ta käinud psühholoogi vastuvõtul, kus soovis jõulisel ja
manipulatiivsel viisil, et temale koostatakse psühholoogiline profiil, kuigi seda sai teha vaid kliiniline psühholoog. Lisaks puudus vanglal usaldus R. Vainiku vastu ka muu infoga seoses, millele on kehtestatud juurdepääsupiirang ja seetõttu täpsemat infot ei saa vangla avaldada. Samas vastuses osutatakse veel, et 15.07.2021 toimus R. Vainiku vestlus vangla direktori asetäitjaga A. Möldriga, mille käigus R. Vainik on avaldanud soovi läbida sotsiaalprogrammi Õige hetk, sest tema arvates tema kuriteo põhjus-riskid on maandamata. Sellest tulenevalt vähemalt 2021 juulis vestluses vangla direktori asetäitjaga on R. Vainik ise avaldanud, et mitte kõik tema kuriteoga seotud riskid on piisaval määral maandatud. Kuigi vestluse käigus väljaöeldu ei vastanud tõele ja tegelikult ei näinud R. Vainik enda puhul mingeid riske, siis nähtub tema käitumisest selge vanglaametnike manipulatsiooni soov, millele viitab ka vangla ülaltoodud vastustes. Selline käitumine veelgi süvendab maakohtu kahtlusi R. Vainiku kahetsuse siiruse ja lubaduste usaldusväärsuse suhtes.
2.16.Kuigi Viru vangla ja prokurör toetavad R. Vainiku ennetähtaegset vabastamist, siis kehtiva kohtupraktika kohaselt olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul on aga kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata (RKKKm nr 3-1-1-1217, p 31).
2.17.Need kohtu järeldused jäävad muutmata kujul kehtima isegi tingimusel, kui R. Vainiku suhtes kasutatakse vabastamise korral elektroonilist valvet. See abinõu ei võimalda kontrollida, kus isik parasjagu asub ja millega tegeleb. See on suuteline vaid andma teavet, kas isik asub tema elukohas paigaldatud raadiosaatja kehtivusala sees või on sellest väljas. Seda teavet aga ei ole võimalik kuidagiviisi kasutada uute kuritegude toimepanemise ära hoidmiseks. Vägivallakuritegusid saab isik toime panna ka kodus viibides või olles väljas kriminaalhooldusametnikult eelnevalt saadud loa alusel. Ehk elektrooniline valve jääb kehtima vaid formaalselt ning sellega ei ole võimalik ära hoida uute kuritegude toimepanemist tingimisi ennetähtaja vabastatud isiku poolt.
2.18.Tuleb arvestada ka seda, et prokuröri vastav arvamus on põhistamata, selles viidatakse vaid vangla arvamuses toodud argumentidele ning kehtiva kohtupraktika kohaselt ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel ei saa sellel põhistamata arvamusel sisulist kaalu olla (vt Tartu Ringkonnakohtu 27.11.2017 määrus asjas nr 1-15-1167, p 23). Määruskaebused
3.Viru Maakohtu 05.01.2022 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu R. Vainik, kes palub tühistada maakohtu määruse ja vabastada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Süüdimõistetu jätab kohtu otsustada, kas ta peaks vabanema XXX või rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond.
3.1.Süüdimõistetu ei ole rahul, et maakohus süüdistas teda riigi petmise soovis ja toob välja oma versiooni. Lapsed ei ole tema nimel, aga keegi ei saa R. Vainikult võtta tundeid pidada neid lapsi omaks, isegi kui need on eostatud teise mehe poolt. Süüdimõistetu saaks vabaduses miinimumpalka, muud teenistused kohtule ei meeldinud ja et abikaasa läheks tööle. Lisaks vanglas ongi kõik kriminaalkorras karistatud isikud. D.P. il on võimalik tulla ka Eestisse, sest Soomest Eestist on 1,5 tundi. Samuti on alkoholi tarvitamise risk põhjendamatu. Kriminaalhooldaja on pakkunud ka alkoholi tarvitamise keeldu.
3.2.Paljasõnaline on maakohtu väide, et retsidiivsusrisk on jätkuvalt kõrge. Faktid räägivad midagi muud ning uue kuriteo riskid on 10%. Samuti on välja mõeldud maakohtu seisukoht, et R. Vainiku vabanemisjärgne töökoht on seotud õigusalase nõustamise ja tõlketeenuse osutamisega. Maakohus on meelevaldselt tõlgendanud süüdimõistetu sõnu ning ta ei soovi jääda seotuks vanglaga. Süüdimõistetu toob välja, et ta on otsinud tööd õmblejana. R. Vainikul on töö heakorra alal, sellele lisaks tõlketeenused ning ta kavatseb vabaduses veel teenimise võimalusi otsida. Peamine on soov ja tahe ning seda süüdimõistetul on.
3.3.23.01.2013 kande palub süüdimõistetu jätta kõrvale, sest see on vastuolus kõige muu materjaliga ning see võib olla ametniku apsakas. Küsitledes vanglatöötajat oleks saanud vastuse küsimusele, et vanglal ei ole rohkem süüdimõistetule midagi pakkuda. Maakohus on valesti tõlgendanud, et süüdimõistetu keeldub minemast rehabilitatsioonikeskusesse. Süüdistatav soovib olla koos perega, aga kui tema puhul on vajalik rehabilitatsioonikeskus, siis ta ei ole vastu. Uus Põlvkond on valmis tagama talle elukoha. Süüdimõistetu toob välja, et ta on elanud 25 aastat seadusekuulekat elu ning ta on õppinud hindama vabadust. Kohus ei ole kaalunud süüdimõistetu vabanemist Uus Põlvkond rehabilitatsioonikeskusesse. R. Vainik leiab, et kohtu seisukoha kohaselt tuleks elektrooniline valve üldse ära kaotada ja see ei aita millegagi kaasa. Seade aitab läbi GPS-i järgida väga täpselt tema asukohta. Süüdimõistetu tõstatab küsimuse, kas elektroonilise valve Uus Põlvkonnas oleks samuti mõttetu.
3.4.Määruskaebusele esitas süüdimõistetu veel täiendava selgituse, milles toob välja, et ei saa aru millistele faktilistele asjaoludele tuginevalt võib ta uusi kuritegusid toime panna. Süüdimõistetu püüdlikkus näitas, et karistused üld- ja eripreventiivsed eesmärgid on täidetud. Maakohtul oleks tulnud arvesse võtta vangla ja prokuröri seisukohti. Tõendid on vangla iseloomustus ja kriminaalhooldaja arvamus, millest tuli kohtul lähtuda, mitte paljasõnalistele väidetele ja süüdimõistetu varasemale karistatusele. Vangla hinnangul on uue kuriteo risk madal. Vangla ja prokuröri seisukohad peaksid olema määravad. Süüdimõistetu tsiteerib korduvalt Riigikohtu praktikat. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine sõltus kohtuniku isikust, mitte KarS § 76 sätestatud asjaoludest. Jääb arusaamatuks, mis peaks motiveerima kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma. Kogu karistuse ärakandmine ei ole reegel ja ennetähtaegne vabastamine ei ole erand. Maakohus on sisuliselt keskendunud üksnes kuriteo raskusele ega võtnud arvesse süüdimõistetu käitumist karistuse kandmise ajal. Samuti ei nähtu, kuidas võivad mõjutada uue kuriteo riski isiku elutingimused vabaduses ning vabastamisega kaasnevad tagajärjed. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb tingimisi ennetähtaegset vabastamist võimaldada kõigile süüdimõistetule, kes vastavad seaduskuuleka kodaniku miinimumnõudele ning koostoimes Euroopa Nõukogu soovitusega tuleks formaalsete eelduste täidetusel süüdimõistetu vabastada. Vanglal ei ole R. Vainikule enam midagi pakkuda. Tegemist oleks siis juba karistusega karistuse pärast. Maakohus on teinud kaalutlusvea ning tõendeid on hinnatud valikuliselt.
4.Viru Maakohtu 05.01.2022 määruse peale esitas määruskaebuse ka R. Vainiku kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev, kes palub tühistada maakohtu määrus ja vabastada R. Vainik tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla. Maakohtu määruse asjaolud ei põhine seadusel ega kohtupraktikal.
4.1.Kaitse hinnangul kohus on olulisemal määral rikkunud materiaal- ja menetlusõigust, kuna kohus lähtus määruse tegemisel R. Vainiku kuriteo asjaoludest. Protsessuaalses mõttes kohtu järeldused ei ole selged ning kohus hindas tõendeid süüdimõistetu kahjuks ja seda ühepoolselt. Riigikohus asus kriminaalajas 1-14-5339 seisukohale, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Kuriteo raskust on seadusandja arvestanud KarS § 76 lg-tes 1 ja
2 toodud tähtaegade sätestamisel. Küll aga saab ja ka tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, otsustamaks, missuguseid potentsiaalseid riske isiku varasem käitumismuster endas kätkeb. Kuriteo asjaoludena kõnealuses tähenduses tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski mõjutada. Sellest praktikast tulenevalt tuleks ülioluliseks pidada Riigikohtu indikatsiooni, et isiku tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist ei saa põhjendada toimepandud kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistuse kestusega. Samas vangla taotluse lahendamisel tuleks hinnata isiku retsidiivsusriski.
4.2.Maakohus kirjeldab oma määruses R. Vainiku kuriteo asjaolusid, milleks vajadust asja lahendamisel esinenud ei ole, sest need asjaolud ei puutu asjasse isiku ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel. Refereeritud kujul kohtumääruse osa, mis puudutab süüdimõistetu kuriteo toimepanemist, näeb välja selliselt, et R. Vainik tappis eaka naise, oma süüd ta tunnistanud ei ole ja kuriteo toimepanemine kui selline oli R. Vainiku seisukohalt üsna lihtne asi. Absoluutselt väljaspoolt igasugust vaidlust on asjaolu, et R. Vainiku tehtu on raske kuritegu, kuid see ei tohi ületada otsustuste langetamisel diskretsioonipiire. Kaitsjale ei ole selge maakohtu seisukoht selle kohta, et „kohtuniku siseveendumus räägib, et sellise kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegseks vabastamiseks võimalikud riskid uue kuriteo toimepanemiseks peavad olema nullilähedased ehk kohtul peab tekkima veendumus, et vabaduses ei hakka isik uusi kuritegusid toime panema“. Sellise loogikaga ei vääri ükski Eesti eluaegne vang ennetähtaegset vabastamist, sest ükski normaalne inimene ei saa garanteerida, et retsidiivsus on välistatud.
4.3.Kaitse ei nõustu maakohtu viidatud käsitlusega seoses Riigikohtu lahendiga asjas 1-15-400 punktis 9. Olukorras, kus süüdimõistetu oma süüd karistuse määramisel tunnistanud ei ole, ei saa käsitleda tema kahjuks, sest see oleks vastuolus varem viidatud Riigikohtu kontseptsiooniga (ei tohi enam analüüsida kuriteo asjaolusid ja määratud karistust). Seoses sellega ei ole kuidagi kontrollitav kohtu järeldus, et R. Vainiku süü tunnistamine 29.12.2021 istungil ei olnud siiras. Tegemist on kohtuniku subjektiivse seisukohaga, mitte aga siseveendumusega. Maakohtu seisukohad ja järeldused R. Vainiku asjas on otsitud ja ei ole relevantsed ega kontrollitavad kõrvalise lugeja positsioonist tulenevalt.
4.4.Maakohus põhjendamatult alaväärtustas R. Vainiku tööotsimise panuseid, asudes seisukohale, et Aircraft OÜ ja XM Group OÜ tööpakkumised ei ole usaldusväärsed. Firmal võis olla negatiivne bilanss, kuid see ei tähenda seda, et firma ei tegutse või firma maine on kahtluse all. Samas ka R. Vainiku enda kogemus õiguse või tõlke valdkonnas ei pruugi olla vastavuses EV standartidega, kuid see samas ei välista töö nõuetekohast teostamist. Maakohus asus siiski seisukohale, et R. Vainikul on olemas garanteeritud töökoht Lüganuse vallas. Seega on võimalik asuda seisukohale, et materiaalne eeldus tulu teenimise näol on täidetud. Lisaks sellele nähtub iseloomustusest, et R. Vainikul on säilinud tööharjumus ja omandatud õmbleja eriala.
4.5.Üldse ei puutu asjasse R. Vainiku ja tema abikaasa K.V. u omavahelised suhted. Maakohus üritas anda õigusliku ja inimliku hinnangu süüdimõistetu ja tema abikaasa suhetele. Õigus abielu lahutamiseks või selle sõlmimiseks ning õigus peretoetusele on eraldi teema. R. Vainikul on alati võimalus saada enda laste n-ö seaduslikuks isaks. Praegusel momendil ei ole veel teada,
kas kohus vabastab R. Vainiku või mitte, mistõttu peresisese otsustusega oligi tehtud nii nagu on. Maakohtu järeldus kõlab ebaadekvaatselt, et R. Vainiku perekondlikud asjad võiksid kaasa tuua uusi rikkumisi. Maakohus järeldas, et R. Vainiku tutvusringkond koosneb enamasti karistatud isikutest. R. Vainiku iseloomustusest ei nähtu, et R. Vainik oleks seotud kriminaliteediga või toetaks subkultuuri. Tuleb arvestada faktiga, et R. Vainik viibib vanglas üle 25 aasta, mistõttu on tal võimalik suhelda kas enda perekonnaga või kinnipeetavatega.
4.6.Maakohtu järeldus alkoholiga seotud riskide kohta on ebaõige. Vanglas viibides ei ole vangla määranud R. Vainikule ühtegi programmi alkoholi tarvitamise tagajärge minimeerimiseks. Käitumiskontrolli ajaks on võimalik panna kohustus mitte tarvitada alkoholi. Ei ole kuidagi selge, kuidas maakohus jõudis järelduseni, et R. Vainiku retsidiivsuse risk on liiga suur. Vastupidi, Viru Vangla ja prokuratuur toetasid R. Vainiku vabastamist. Sisuliselt kohtu analüüs piirdub kuriteo asjaolude hindamisega, mille tulemusena kohus süvenes R. Vainiku vanadesse asjadesse. Lisaks sellele kohus on väga aktiivselt ja põhjendamatult kritiseerinud R. Vainiku kõiki võimalikke tegevusi. Kaugele ulatav ja asjaoludel mittepõhinev on maakohtu järeldus, et R. Vainik ei ole muutunud ja tal ei ole plaani seaduskuulekaks eluks.
4.7.Absurdseks tuleb pidada kohtu järeldust selle kohta, et R. Vainiku valitud resotsialiseerumisplaan ei ole realistlik. R. Vainikul on õigus ja võimalus valida kus ja kellega ta elab ja kus ta töötab, arvestades olemasolevaid võimalusi. Maakohus sisuliselt sekkub R. Vainiku enesemääramisse. Maakohus omakorda ei paku enda poolt öeldule alternatiive ja kuidas on võimalik ette kujutada R. Vainiku elu vabaduses tema perekonnata, kes saaks teda toetada. Maakohus ei ole arvestanud sellega ega kaalunud võimalust R. Vainikul vabaneda rehabilitatsioonikeskusesse Uus Põlvkond.
4.8.Maakohus üritab analüüsida R. Vainiku majandusliku olukorda, et justkui kahe lapsega ja mittetöötava naisega ei tule ta rahalises mõttes toime. Vastupidi, R. Vainikul on säilinud, nagu asjaolud seda näitavad, tööharjumus ja soov töötada. Asjaolu, et alguses saab R. Vainik vaid miinimumpalga, ei mängi rolli.
4.9.Kaitsja hinnangul ei puutu asjasse ka küsimus avavangla kohta, kuna see väljub käesoleva asja lahendamise raamidest.
4.10.Kaitsja kordab üle maakohtu määruses arvestatud positiivsed asjaolud. Toetuskirjad D.P. ilt, M.S. elt, A.P. ult kinnitavad, et isikul on olemas aktiivne toetus vanglast vabanemise korral. Lisaks sellele R. Vainikul on olemas perekond, kes toetab teda. Isikul on täidetud kõik ITK tegevused ehk vangla ei saa pakkuda kinnipeetavale täiendavaid sotsiaalprogramme või muid tegevusi. Puuduvad distsiplinaarkaristused. See kinnitab, et isik elab seaduskuulekalt. Enne eluaegse karistuse määramist ei olnud isikul varasemaid karistusi kriminaalkorras. Vabanemisfondi nõue on täidetud. Fondis on 1752 eurot, mis näitab seda, et isikul on olemas raha uue elu alustamiseks vanglast vabanemise korral. Vanglas viibides on omandatud õmbleja eriala ja väikeettevõtja programm. Läbitud resotsialiseerumiseks vajalikud programmid Viha juhtimine ja Tee. R. Vainik osales kirjandusklubis ja raamatuklubis, sooritas riigieksamid (vene keel, eesti keel, ühiskonnaõpetus). Nii vangla kui ka prokurör toetavad R. Vainiku ennetähtaegset vabastamist. Isiku retsidiivsuse risk on 10 %. Üld- ja erapreventiivses mõttes isik kuulub vabastamisele.
4.11.Viimasena viidatakse endise eluaegse vangi tingimisi ennetähtaegse vabastamise asjale (31.03.2021 Tartu Ringkonnakohtu määrus kriminaalasjas 1-13-4429), milles ringkonnakohtu kolleegium lähtus puhtalt süüdimõistetu karistuse eesmärkidest. R. Vainikule määratud karistuse eesmärk on täidetud.
5.Tartu Ringkonnakohtu 24.01.2022 määrusega võeti määruskaebused menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuste kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 01.02.2022.
6.Nimetatud ajaks esitas kaitsja taotluse kohtunik Maarika Kuuse taandamiseks. Tartu Ringkonnakohtu 31.01.2022 määrusega jäeti taotlus rahuldamata, kuna ei esine KrMS § 49 lg-test 1 ega 6 tulenevaid asjaolusid kohtuniku taandamiseks ega taandumiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7.Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebused ei anna alust asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale, mis tooks endaga kaasa süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise.
8.KarS § 77 lg 2 kohaselt arvestatakse eluaegse vangistusega karistatud isiku tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel KarS § 76 lg-s 4 sätestatut. Järelikult ei erine eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused tähtajalist vangistust kandva isiku omadest. Eluaegset vangistust kandva kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ei saa siiski mööda vaadata mõistetud karistuse võimalikest eripäradest - eeskätt sellest, et vangistus on olnud väga pikk ja isik tavaelust ebatavaliselt kaua eemal. Seetõttu ei saa sellise isiku vabastamisel tingimata eeldada, et teda ootab pärast pikka vangistust vabaduses pere, lähedased ja/või usaldusväärne suhtlusringkond. Nõustumisväärne on maa- ja ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt peab eluaegset vangistust kandva isiku ennetähtaegseks vabanemiseks olema kinnipeetava retsidiivsusrisk (s.o hinnang isiku soodumusele uusi kuritegusid toime panna) eriti väike, sest potentsiaalsed uued kuriteod võivad olla väga rasked. (RKKKm asjas nr 1-15-400, p 9) Sarnaselt tähtajalist vangistust kandvate süüdimõistetutega ei saa eluaegsete kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamata jätmist põhjendada kuriteo raskuse ja selle eest mõistetud karistusega. Küll aga tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt ennetähtaegse vabanemise materiaalsete eelduste kontrollimisel arvestada konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolusid, millena tuleb mõista kõiki süüdimõistetu konkreetset tegu iseloomustavaid aspekte, mis võivad retsidiivsusriski ja võimaliku uue kuriteo raskust mõjutada (RKKKm asjas nr 1-14-5339/95, p 12). Ka Tartu Ringkonnakohtu määrusest asjas nr 1-13-4429, millega vabastati eluaegne vang, on punktis 23 välja toodud, et kuriteo asjaolud kuuluvad arvestamisele. Lisaks tuleb kaebajate tähelepanu juhtida ainuüksi juba KarS § 76 lg-s 4 toodule. Nimelt viidatud sätte kohaselt tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Seega eriti kaitsja emotsionaalsed argumendid selle osas, kuidas kuriteo asjaolusid ei tohi arvestada, on asjakohatud ning määruskaebust üksnes koormavad. Tegemist on asjaoluga kogumis, mida tuleb arvestada ning mida maakohus on põhjendatult ka teinud. Nagu on eelnevalt viidatud kohtupraktikas märkinud ka Riigikohus, siis tuleb neid asjaolusid arvestada seoses sellega, kuidas need võivad retsidiivsusriski ja uut kuritegu mõjutada. Ka selles osas ei ole ringkonnakohtul maakohtule midagi ette heita. Maakohus ei ole tuginenud süüdimõistetut vabastamata jättes üksnes kuriteo toimepanemise asjaoludele, vaid asjaolude kogumile, sidudes kuriteo asjaolud tulevikuriskidega. Maakohus ei ole analüüsinud kuriteo raskust kui materiaalset eeldust.
Veel peab ringkonnakohus vajalikuks siinkohal välja tuua, et kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. (RKKKm asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2 ja asjas nr 3-1-112-17, p 16). Seega on alusetu väide, et ennetähtaegne vabastamine sõltus kohtuniku isikust või rikutud oleks kaalutlusõigust. See, et määruskaebustes ei nõustuta maakohtu järeldustega, ei tähenda seda, maakohtu määrus oleks põhistamata või maakohus oleks arvestanud lubamatuid asjaolusid, mis oleksid viinud põhjendamatu kohtulahendini. Määruskaebustes on valitud taktika, kus püütakse üksnes emotsionaalsetele argumentidele tuginedes näidata, et tegemist on kaalutlusveaga. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud kõiki KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis. Viimasel ajal on hakanud levima esitatud määruskaebustes arusaam, mille kohaselt peaks juba formaalsete eelduste täidetusel süüdimõistetud ennetähtaegselt vabastama ning ainult erandlikel asjaoludel võib jätta süüdimõistetu vabastamata. Ka selles osas ei ole kohtupraktika muutunud. Isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus esmalt kontrollima, kas isik on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Formaalsete eelduste olemasolul tuleb KarS § 76 lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi. (RKKKm asjas nr 1-14-5339, p 11). Ehk vabastada saab süüdimõistetu siis, kui formaalsed ja seejärel materiaalsed eeldused korraga on täidetud.
9.Esmalt vajab lahendamist küsimus seoses süüdimõistetu elukohaga. Kuna maakohus on asunud analüüsima materiaalseid eelduseid, võib arvestada, et isikul on olemas elektroonilise valve kohaldamise nõuetele vastav elukoht, kuid samas on seadnud selle sobivuse ka kahtluse alla. R. Vainikul on garanteeritud elukoht XXX . Kinnipeetava iseloomustusest nähtub, et telefonivestlusel Lüganuse vallavalitsuse sotsiaaltöötaja Eve Uuekülaga, kes tegeleb sotsiaalkorteritega selgus, et KOV võimaldab isikule elamispinna ning 30.09.2021 toimunud elukoha kontrollil selgus, et tegemist on 1-toalise korteriga, mille omanik on Lüganuse Vallavalitsus. Korter on möbleerimata, köögis ainult kraanikauss ja väike kapp. Kommunaalvõlgu korteril eest ei ole. Korterit näitas E. Uueküla, kelle sõnul isiku võimaliku vabanemise korral leitakse korterisse laud elektroonilise valve seadme paigaldamiseks kui vangla teavitab eelnevalt Lüganuse Vallavalitsust isiku vabanemisest. Seega, on tegemist möbleerimata korteriga, mis nõuab isikult täiendavaid majanduslikke väljaminekuid ning arvestades isiku töökohaga seonduvat, millel kohus peatub hiljem, on ka elukoha sobivusest tulenev majanduslik risk uuteks kuritegudeks märkimisväärne. Seda ka vaatamata vabanemisfondis olevale 1752 eurole. Süüdimõistetu leiab määruskaebuses, et maakohus on valesti tõlgendanud süüdimõistetu väljendatut, justkui ei sooviks R. Vainik minna rehabilitatsioonikeskusesse ning kohus ei ole kaalunud süüdimõistetu vabanemise võimalust Uus Põlvkond rehabilitatsioonikeskusesse. R. Vainik soovib olla perega, kuid kui tema puhul on vajalik minna rehabilitatsioonikeskusesse, siis ta ei ole vastu. Ka kaitsja leiab, et maakohus ei ole vabanemise võimalust eelviidatud kohta analüüsinud. Vangla iseloomustusest selgub, et iseenesest on Uus Põlvkond valmis garanteerima isikule elukoha. Ringkonnakohtu hinnangul ei lange süüdimõistetu kohtuistungil
väljendatu kokku määruskaebuses väljendatuga, mistõttu on alust kahelda süüdimõistetu soovis justkui minna rehabilitatsioonikeskusesse, kui see on vajalik. Ometigi ka isik ise endal sellise vajaduse esinemist ei näe. Kohtul ei lasu kohustust kontrollida süüdimõistetu vabanemise võimalust kohta, kuhu isik ise vabaneda ei soovi. Tingimisi ennetähtaegne vabastamine peab rajanema asjaoludele, mis annavad alust järeldada, et isik ei pane vabaduses uusi kuritegusid toime tänu tema vabastamist toetavatele asjaoludele. Seega kui määrata isik elama kohta, kuhu ta ei soovi vabaneda, siis ei ole alust arvata, et eelnevat eesmärki saadaks edulootus. Lisaks ei saa kohus kedagi sundida kuskil elama. Süüdimõistetu on maakohtu istungil selgelt väljendanud vastuseks kohtu küsimusele, kuidas ta kavatseb elada, et „koos oma naise ja poegadega, koos elada, minna kohe tööle, tegeleda aktiivselt tööga ja leida lisateenistusi, kavatsen eeskirju täita, mida kr hooldaja ette kirjutanud“. Kui kohtunik uuris süüdimõistetu vabanemise kohta rehabilitatsioonikeskusesse, on R. Vainik vastanud, et „resotsialiseerumist läbi kr hooldaja on vaja. Rehabilitatsioon on loodud narkomaanidele ja alkohoolikutele.“ Rehabilitatsioonikeskusesse minekut takistavad süüdimõistetu hinnangul ka pojad. Seega, arvestades istungil väljendatut, lisaks asjaolu, et süüdimõistetu on algusest peale taotlenud enda vabastamist aadressile Aasa tn 16-91, Kiviõli, ei pea kohus kuigi veenvaks süüdimõistetu soovi pärast tema suhtes negatiivset tehtud lahendit vabaneda just rehabilitatsioonikeskusse.
10.Määruskaebustes üritatakse väita, et süüdimõistetul on reaalne võimalus töötada Aircraft OÜ-s ja XM Group OÜ-s. Samuti on süüdimõistetu asunud eitama enda maakohtus antud selgitusi tema töötamise võimaluste kohta. Maakohtu istungil on süüdimõistetu selgitanud, et tööandjatega sai kontakti läbi kinnipeetavate, mis puudutab tõlketöid, teine töö- juriidilised konsultatsioonid. Maakohtu küsimusele, et süüdimõistetu rääkis juriidilise töö kogemusest ja kust see tuli, vastas R. Vainik, et ta on kirjutanud halduskohtusse teiste kinnipeetavate eest. Määruskaebuses väidab süüdimõistetu aga, et vabanemisejärgse töökoha osas on maakohus välja mõelnud seisukoha, et töökoht on seotud õigusalase nõustamisega ja tõlketeenuse osutamisega. Ei ole vaidlust, et süüdimõistetule on garanteeritud töökoht ka heakorra alal, kuid seda pole kahtluse alla seadnud ka maakohus. Ka kaitsja esitatud tõendist, mis sisaldab töökoha garantiikirja, mille on esitanud XM Group OÜ juhatuse liige S.S. tuleneb, et „Garanteerime, et Rene Vainikul on tagatud juriidiliste konsultatsioonitööde tellimuste osas ettevõttes XM Group OÜ (reg kood 12701618), kui antud isik vabastatakse.“ Samuti ka kaitsja esitatud garantiikirjast Aircraft OÜ puhul tuleneb, et selle juhatuse liige S.K. on andnud garantiikirja järgnevas: „Aircraft OÜ reg nr 14279508 kinnitab, et FIE Rene Vainik i.k. 37512312239 (kohe, pärast Rene Vainik vanglast vabastamist) alustab osutada tõlkimis-ja juriidilised teenuseid vastavalt hinnapakkumisele Aircraft OÜ-le reg.nr 14279508.“ Seega jääb kohtule kogumis täiesti arusaamatuks süüdimõistetu väide, et maakohus on asju välja mõelnud. Ka ei lükata määruskaebustes ümber maakohtu argumentatsiooni selles osas, et Aircraft OÜ ja XM Group OÜ ei pruugi olla sobivad garanteeritud töökohana, kuna ühe töökoha garanteerijaga ei ole suudetud saada ühendust ja väljapakutud tööd nõuavad haridust, mida süüdimõistetul ei ole. Samuti jääb arusaamatuks seos ettevõtete äritegevusena väljatoodu ja süüdimõistetule pakutud töö vahel ning lisaks esineb ettevõttel Aircraft OÜ märkimisväärne maksuvõlg, mis võiks panna süüdimõistetu põhjendamatult raskesse majanduslikku olukorda. Lisaks ei ole vähetähtis, et ka enne vangistust süüdimõistetu töötas, ometigi ei hoidnud see ära kuritegu majandusliku kasu eesmärgil.
11.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebustes tooduga, justkui ei puutuks süüdimõistetu suhted oma abikaasaga üldse asjasse. Vastupidi – KarS § 76 lg 4 alusel kuuluvad muuhulgas arvestamisele ka tema elutingimused ja need tagajärjed, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Vaidlust ei ole süüdimõistetu emotsionaalses seisukohas, et kas süüdimõistetu võib olla isa lastele, kes ei ole tema bioloogilised lapsed. Küll tekitab kohtus kahtlusi süüdimõistetu õiguspärane käitumine vabaduses ning nimetatud
kahtluseks on süüdimõistetu andnud põhjust ka maakohtu istungil väljendatu tõttu. Nimelt vastates kohtuniku küsimusele, et kuna rehabilitatsioonikeskusesse ei soovi minna seoses lastega, siis küsimusele kas ta praeguse abikaasaga on abielus, vastas et „abielulahutus oli. Abikaasaga ei ole tülis, abielulahutuseks oli, et üksikemana on sotsiaaltoetustega kergem“. Selles osas on kinnipeetava iseloomustuses olemas ka süüdimõistetu eksabikaasa K.V. u seisukoht, mille kohaselt omavahelised suhted on head ja toetavad ning K.V. ootab mehe vanglast vabanemist väga. Lahutamise põhjuseks ei olnud probleemid omavahelistes suhetes, vaid K.V. u sõnul oli niimoodi majanduslikult kasulik. Ehk nii süüdimõistetu ise kui ka K.V. on selgitanud, kuidas parema äraelamise nimel on olnud nad valmis skeemitama. Kohus ei lahenda siinkohal kellegi süüküsimust, küll on alust kahelda, kas süüdimõistetu on valmis õiguspäraselt käituma, kui tal tekivad majanduslikud raskused või muud probleemikohad. Kuigi vanglas on kerge väita, et isikul ei ole probleeme alkoholiga ja vabaduses on riskitegureid oluliselt rohkem, ei näe ka ringkonnakohus, et süüdimõistetu suhtes esineks alkoholist tulenevalt märkimisväärseid riske uue kuriteo toimepanemiseks. Seejuures ei irdu ringkonnakohus maakohtu käsitlusest alkoholiga seoses osas, mis käsitleb alkoholi tarvitamist peale kuriteo toimepanemist.
12.Kaitsja väidab, et maakohtu järeldus selle kohta, kuidas süüdimõistetu süü tunnistamine ei ole siiras, ei ole jälgitav ning on vastuoluline. Tutvudes maakohtu määrusega nähtub üheselt, et maakohus on käsitlenud, et 29.12.2021 kohtuistungil avaldas R. Vainik, et tunnistab ja kahetseb oma tegu. Samas iseloomustusest nähtuvalt 2013 vestluse läbiviimisel ütles ta, et ei tunne süüd sooritatu pärast ja on võimeline vastavalt vajadusele samamoodi tegutsema ja käituma kui aastaid tagasi ja et ta ei teadvusta enda osa õigusrikkumise toimepanemises. Sellest tulenevalt ka maakohtu järeldus kahtluse osas on põhjendatud ning jälgitav. R. Vainik väidab, et 2013. aasta osas väljatoodu on vastuolus kõige muuga ja võib olla ametniku apsakas. Ringkonnakohtul ei ole alust seada kahtluse alla kinnipeetava iseloomustuses toodud ITKpõhise vestluse tulemust üksnes põhjusel, et see ei sobitu süüdimõistetu versiooniga.
13.Ka tuleb ringkonnakohtul taaskord üle korrata põhjused, miks kohtud ei arvesta vangla poolt välja toodud riskiprotsente, prokuröri põhjendamata seisukohta ning vangla subjektiivset lõppseisukohta. Maakohus ei võtnud arvesse riskiprotsente põhjendatult ning ka ei arvesta ringkonnakohus, et vangla iseloomustuse kohaselt on R. Vainiku uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 2 aasta jooksul 10%. Vangla iseloomustuses välja toodud uute kuritegude toimepanemise tõenäosuse protsent ei kuulugi arvestamisel ning maakohtule selle arvestamata jätmist ette heita ei saa. Ringkonnakohus on ka varasemates lahendites märkinud (näiteks Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2017 määrus kriminaalasjas nr 1-11-14170) ja peab siinjuures taaskord üle kordama, et vangla kõnealust riskihinnangut ei saa ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Ühtlasi jagab ringkonnakohus Tartu Maakohtu praktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et vangla protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu. Maakohtule teadaolevalt kasutab vangla vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis, jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku läbikaalutud otsuse tegemisel. (Tartu Maakohtu 15.03.2017 määrus asjas nr 1-09-2625, p 11; 16.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7499, p 14 ja 25.05.2017 määrus asjas nr 1-13-7295, p 14) Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud. Seetõttu
ei leia ringkonnakohus, et tegemist oleks asjaoluga, mida tuleks arvestada ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Samale seisukohale on viidatud ka Riigikohtu lahendis asjas nr 1-0914104, p-des 26-27. Vangla iseloomustust ja kriminaalhooldaja poolt väljatoodud faktilisi asjaolusid maakohus arvestas. Riigikohus on selgitanud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul lasub kohustus vastata menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 31) Prokuratuuri arvamus, mis sisaldab endas infot istungil osalemise kohta ning üksnes lauset „Prokuratuur nõustub vangla arvamuses toodud argumentidega ning toetab, nagu ka vangla, Rene Vainiku tingimisi ennetähtaegset vabanemist elektroonilise järelevalve alla“ ei ole põhjendatud seisukoht ning on raske hinnata, miks peaks süüdimõistetu vabastama. Ometi tuleks kohtul vabastamise poolt või vastu olevaid argumente arvestada. Prokuratuuri seisukoht täidab sellises juhul üksnes minimaalselt formaalset eeldust – tulenevalt KrMS § 432 lg-st 33 võib täitmiskohtuniku juures küsimuse läbi vaadata prokuröri osavõtuta, kui prokuratuur on edastanud täitmiskohtunikule oma seisukoha kirjalikult või elektrooniliselt ning teatanud, et ei soovi küsimuse läbivaatamisest osa võtta. Oma sisulist funktsiooni selline seisukoht ei täida, sest üksnes vabastada või mitte vabastada ei anna mingit põhistust. Sellise argumendi arvestamine looks justkui olukorra, kus vangla või prokuröri toetusel tuleks süüdimõistetu vabastada sarnaselt kriminaalmenetluses prokuröri poolt süüdistusest loobumisega, kui tehakse õigeksmõistev otsus. Kohtulik arutamine kaotaks ennetähtaegse vabastamise küsimuses igasuguse vajaduse ning süüdimõistetuid saaks vabastada üksnes prokuratuuri ühelauselise arvamuse alusel. Lisaks leitakse, et kriminaalhooldusametniku arvamus ja kinnipidamisasutuse poolt koostatud isiku iseloomustus on tõendid, mida tuleb arvestada. Nendes toodud asjaolud ongi tõendiks, kuid selleks ei saa olla subjektiivne arvamus, vabastada või mitte, eriti olukorras, kui ei nähtu, mille pinnalt need järeldused kujunenud on. Süüdimõistetu on määruskaebuse täienduses esitanud mitmeid väljavõtteid Riigikohtu praktikast tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamiseks. Näiteks, et kogu karistuse ärakandmine ei ole reegel ja ennetähtaegne vabastamine on erand. Midagi sellist ei ole maakohus väitnud ning sellist seisukohta ei toeta ka ringkonnakohus. Sellise seisukoha vääralt kasutamist on hukka mõistnud ka Riigikohus, märkides, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel ei sõltu erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides. KarS § 76 kohaldamise piiramist seadusest mittetuleneva tingimusega loeb kolleegium materiaalõiguse ebaõigeks kohaldamiseks. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 18 ja 24)
14.Süüdimõistetu leiab, et vanglal ei ole midagi talle enam pakkuda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning leiab, et süüdimõistetu vabastamist toetavaks asjaoluks võiks olla tema paigutamine avavanglasse ning tema õiguskuulekas sealviibimine. Kaitsja, kes on esitanud mitmeid tõendeid selle kohta, kuidas isik on soovinud vabaneda avavanglasse, aga vangla ei
ole seda siiani R. Vainikule võimaldanud, leiab nüüd määruskaebuses, et avavangla ei puutu üldse asjasse ning see väljub käesoleva asja lahendamise raamidest. Ehk kui isiku soove ei saada edu, ei ole see ka enam asjasse puutuv asi. Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale, et avavangla võib olla asjaolu, mille puhul oleks võimalik järeldada, et isiku uute kuritegude risk oleks viidud miinimumini. Alates 01.07.2019 on VangS § 20 lg-s 2 sätestatud võimalus paigutada eluaegset vangistust kandev kinnipeetav avavanglasse, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat. Otsustades eluaegset kinnipeetavat enne tähtaega mitte vabastada ja leides, et selline vabastamine on siiski võimalik edaspidi, saab kohus vajadusel juhtida kinnipidamisasutuse tähelepanu võimalusele suunata isik avavanglasse. Karistuse kandmine avavanglas annab ühest küljest süüdimõistetule võimaluse harjuda leebema kinnipidamisrežiimiga, teisalt aga saab vanglateenistus jälgida süüdimõistetu käitumist vähem kontrollitud keskkonnas. Seega on avavanglasse suunamine mõistlikuks vaheetapiks enne lõpliku vabastamise otsustuse tegemist. (RKKKm asjas nr 1-15400, p 12) Seega on R. Vainiku puhul olnud juba piisavalt aega tema võimalikuks paigutamiseks avavanglasse, ometigi ei ole see realiseerunud. Kaitsja on esitanud Viru Vangla koostatud vastuse R. Vainiku taotlusele, miks ei ole teda paigutatud avavanglasse. Nii on vangla selgitanud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tähtaja saabumisel enda avavanglasse paigutamist, kuid muuhulgas on vangla ka põhjendanud, et tulenevalt R. Vainiku käitumisest, ei ole põhjendatud tema avavanglasse paigutamine. VangS § 20 lg 1 kohaselt, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud (eluaegse vangistuse puhul erand – ära kantud karistus vähemalt 23 aastat) ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Seega, isiku avavanglasse paigutamata jätmine viitab kaudselt samuti sellele, et uue kuriteo riskid ei ole viidud miinimumini.
15.Kaitsja heidab ette, et maakohus ei saa süüdimõistetule ette kirjutada, et milline peab olema tema elukoht ja milline töökoht, see on enesemääramise õiguse rikkumine. Maakohus ei olegi seda süüdimõistetule „ette kirjutanud“, vaid süüdimõistetu on esitanud andmed oma elu- ja töökoha kohta, kuhu on tal võimalik elama asuda. Kohtutel tuleb kontrollida, kas need on süüdimõistetu uue kuriteo riske maandavad asjaolud ehk kas seal on võimalik ka reaalselt elada või töökohal töötada. Seega ei ole tegemist süüdimõistetu isiklike õiguste rikkumisega. Kuna maakohus on elutingimusi ja töökohti analüüsinud, on ümber lükatud ka süüdimõistetu väide, et maakohus ei ole analüüsinud elutingimusi ja vabanemise kaasnevaid asjaolusid.
16.Seega ei ole eluaegsest vangistusest süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine välistatud ning KarS § 76 lg 4 kogumis toodud asjaolude positiivne täitmine ning näitamine, et isik on võimeline ka reaalselt muutuma, võib kaasa tuua isiku ennetähtaegse vabastamise. Kuigi määruskaebustes korratakse üle maakohtu väljatoodud positiivsed asjaolud, milles tegelikult vaidlust pole olnud, ei loo need kogumis negatiivsete asjaoludega veendumust, et süüdimõistetu uue kuriteo risk oleks käesoleval ajal viidud miinimumini. Arvestades veel isiku manipulatiivset käitumist, kus ta nõuab korduvalt asjaolude kohaldamist, mida talle ei ole võimalik kohaldada (avavanglasse paigutamine, sotsiaalprogrammide määramine ning psühholoogilise profiili määramine), ei pea ringkonnakohus võimalikuks, et käesoleval ajal oleks sobivaks meetmeks ka riskide maandamine kriminaalhoolduse näol koos elektroonilise valvega.
17.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS §-st 390 ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu 5. jaanuari 2022 määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.
/allkiri/
/allkiri/
/allkiri/
Tiit Lõhmus
Maarika Kuusk
Aarne Sarjas
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.