1-21-8793/5 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1-21-8793 Riigiprokurör leidis, et C kuritegu on õigesti kvalifitseeritud, ringkonnaprokuratuuri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Kannatanu, vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamise, ei ole osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Kriminaalmenetlust alustades ja asja menetledes on kannatanule antud selge sõnum, et riik ei jäta reageerimata isiku suhtes toime pandud kuriteole ehk kuriteo ohvriks langenud isik ei jää riigi kaitseta. Et süüdlast ei karistata kaebaja soovil kriminaalkorras, ei ole tema õiguste rikkumine. Milliseid „KrMS § 8 õigusi“ pole kannatanule väidetavalt tagatud, kaebusest ei nähtu ja riigiprokurör selliseid tagamata õigusi ei tuvastanud. KrMS § 8 (menetlusosalise õiguste tagamine) sätestab uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustused kriminaalmenetluses P-d 2-6 puudutavad kahtlustatavat/süüdistatavat/vahistatut. P.7 puudutab füüsilisest isikust kannatanut (ohvriabi). Jääb p.1, mille kohaselt uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud seaduses sätestatud juhtudel menetlustoimingut rakendades selgitama menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi. Milles sellega seonduvalt kaebaja õigusi on kriminaalmenetlust lõpetades rikutud, jääb arusaamatuks. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuratuuriga avaliku menetlushuvi puudumises. Täiendavalt märkides, et see puudub üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur, ning on olemas reeglina olemas juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Nende üle otsustamine kuulub menetlusotsuse vastu võtnud prokuröri pädevusse. KarS § 345 lg 1 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 3-aasta pikkuse vangistuse, mis jääb alla teise astme kuritegudele kehtestatud sanktsiooni ülemmäära. Selline sanktsioonimäär viitab väiksemale süüle. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole vajalik menetluse jätkamine, kuna kuritegu ei ole toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus, ning isiku karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik antud juhul piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul kui kahtlustatava poolt täidetakse temale pandud kohustused. Tuleb ka märkida, et mida kaugemale ajaliselt toimepandud teod menetlusotsuse vastuvõtmisest jäävad, seda suurem on võimalus, hinnates neid isiku süü suuruse ja avaliku menetlushuvi aspektist, käsitleda neid tegusid menetlust KrMS § 202 järgi lõpetamist võimaldavatena. Kõnealune kuritegu pandi toime 2017. a augustis, seega üle 4 aasta tagasi. Eripreventiivsetest vajadustest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub eelkõige kahtlustatava kuriteo eelsest ja järgsest õiguskuulekast käitumisest. Puudub alus arvata, et C võiks jätkata kuritegude toimepanemist, mistõttu on riigiprokurör sarnaselt ringkonnaprokuratuuriga seisukohal, et teda on võimalik mõjutada õiguskuulekalt käituma kergemaliigilise mõjutusvahenditega, milleks on kriminaalmenetluse lõpetamine ja isikule rahalise kohustuse panemine. Kusjuures kaebaja viidatud riigi peaprokuröri juhises on rahalise kohustuse alammäär täisealise isiku puhul soovituslikult 250 eurot. Antud juhul on C-le pandud tema nõusolekul kohustus tasuda riigituludesse 300 eurot, mis on käesolevaks ajaks ka tasutud. Kaebuses märgitakse, et „Kahtlustatava kaitsja poolt koos kriminaalmenetluse lõpetamisega esitatud täiendavatest tõenditest (Y pangakonto nr XXXXXXXXXXXXX väljavõte) nähtuvalt peab kahtlustatav täiesti tavapäraseks varjata oma tulusid, kasutada arveldamiseks teiste isikute arvelduskontosid ning ei häbene ka selle kohta tõendite esitamist. Juba ainuüksi nimetatud fakt on kinnituseks selle kohta, et kahtlustatav pole õiguskuulekas ning kahtlustatava kriminaalkorras vastutusele võtmine on ainuvõimalik viis ennetamaks kahtlustatava poolt tulevikus kuritegude toimepanemist“. Riigiprokurör ei näe, erinevalt kaebajast, eelmärgitus isiku tahtlust oma tulusid varjata ja seega mitte õiguskuulekas olla. Pigem vastupidi, kahtlustatav on andnud menetlejale 2(6)

1-21-8793 vabatahtlikult täieliku ülevaate oma rahalistest liikumistest, sh esitanud väljavõtte ka Y pangakontost ajavahemikus 01.01.-31.12.2006, mille valdaja ta oli, ning millelt nimetatud perioodil on tema poolt välja võetud sularaha. Kahtlustatavana ülekuulamisel on C selgitanud, et tegemist on tema lähisugulase kontoga ning viimane andis pärast kinnistu müüki saadud raha talle kasutada. Seega ei saa kaebaja viidatud tõendid kuidagi iseloomustada C kui kuritegevusele kalduvat ja seadusi eiravat isikut. Menetluskulud ja tsiviilhagi antud juhul kriminaalasjas puuduvad. Isiku käitumine pankrotimenetluses, millele kaebuses viidatakse, ei saa olla kriteeriumiks KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel. C tegevusele sellega seonduvalt on antud kahtlustuse esitamisega karistusõiguslik hinnang. Kaebuse kohaselt „..kui pankrotistunud isiku võlausaldaja või viimase esindaja esitab võlgniku pankrotimenetluses tunnustamiseks nõude, mille alusetust ta teab, on see üldjuhul karistatav KarS § 209, mitte § 384 lg 1 järgi“. Riigiprokurör märgib, et C-le on esitatud kahtlustus KarS § 345 lg 1, mitte § 384 lg 1 järgi, mistõttu viide kaebuses osundatud kohtulahendile pole antud kaasuse asjaolusid arvestades asjakohane. Kaebajale jääb arusaamatuks „kuidas on võimalik avalikus huvides peetavas pankrotimenetluses kelmuse toimepanemise ja dokumentide võltsimise tuvastamise järgselt jõuda järeldusele, et süü ei ole suur“. Riigiprokurör rõhutas, et C-le pole esitatud kahtlustus KarS § 209 järgi ning menetluse lõpetamisel lähtuti esitatud kahtlustusest KarS § 345 lg 1 järgi. Riigiprokurör märkis, et kaebaja pole olnud järjekindel oma seisukohas, mis puudutab KarS § 209 järgi toime pandud kuritegu C poolt. Kaebuses leitakse, et „C tegevuses koos W-ga esinesid ka kelmuse koosseisu tunnused“ ehk siis tegemist on grupiviisilise kelmuse toimepanemisega nende poolt KarS § 209 lg 2 p 4 järgi. Samas, vaidlustades eelnevalt W suhtes, kellele oli esitatud kahtlustus KarS § 384 lg 1 järgi, kriminaalmenetluse lõpetamise, kaebaja sellist seisukohta ei esitanud ega KarS § 209 seonduvat W-ga üksi ega grupis C-ga ei maininud. Kaebusest ei ole võimalik jälgida ka kaebaja seisukohta KarS § 209 osas C tegevuses. Kord märgitakse, et C oleks tulnud võtta vastutusele KarS § 209 lg 1 tunnustele vastava teo toimepanemise eest, siis jälle et „C tegevuses koos W-ga esinesid ka kelmuse koosseisu tunnused“ st viidatakse grupiviisilisele kelmusele. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1-21-8793 (fiktiivsete võlausaldajate nõuete esitamise kaasabil), väheneb ka võlausaldaja jaotis, mis kinnitab, et kahtlustatava poolt toimepandud kuriteoga on kahjustatud kannatanu (pankrotimenetluses võlausaldaja) varalisi huve ning ühiskondlikus plaanis on kahjustatud usaldust õigussüsteemi vastu. Kannatanu ei ole eeltoodule tuginedes nõus Riigiprokuratuuri seisukohaga, et pole võimalik mõista milliseid kannatanu õigusi, mh õigushüve on C poolt toimepandud kuriteoga kahjustatud. Ei saa olla vaidlust selle üle, et W koos C-ga täiesti ettekavatsetult soovis tekitada oma võlausaldajatele (mh määruskaebuse esitajale) varalist väga suurt kahju. Puuduvad igasugused alused C õigusvastase käitumise õigustamiseks ja süü pisendamiseks. Erinevalt Riigiprokuratuurist leiab määruskaebuse esitaja, et pole võimalik kuidagi pidada kahtlustatav C poolt teise isiku arvelduskonto kasutamist väga suurtes summades arveldamiseks ja selle kohta tõendi esitamist tõendiks selle kohta, et kahtlustatav ei varajanud oma tulusid ja käitus õiguskuulekalt. Üldteadaolevalt õiguskuulekas inimene arveldab läbi oma isikliku arvelduskonto ja puudub igasugune vajadus kasutada teiste isikute arvelduskontosid. Määruskaebuse esitaja jääb Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses toodud seisukoha juurde, et kahtlustatava kaitsja poolt koos kriminaalmenetluse lõpetamisega esitatud täiendavatest tõenditest (Y pangakonto nr XXXXXXXXXXXXXX väljavõte) nähtuvalt peab kahtlustatav täiesti tavapäraseks varjata oma tulusid, kasutada arveldamiseks teiste isikute arvelduskontosid ning ei häbene ka selle kohta tõendite esitamist. Juba ainuüksi nimetatud fakt on kinnituseks selle kohta, et kahtlustatav pole õiguskuulekas ning kahtlustatava kriminaalkorras vastutusele võtmine on ainuvõimalik viis ennetamaks kahtlustatava poolt tulevikus kuritegude toimepanemist. Riigiprokuratuuri määruses ja tervikuna ei ole menetluses vaidlust selle üle, et määruskaebuse esitaja oli ja on kannatanu, kellele tekitasid kahju isikud (W ja C), kellede vastu esitati kuriteokaebus. Samuti ei saa olla vaidlust selle üle, et määruskaebuse esitajaks olev kannatanu on pidanud tegema omalt poolt täiendavaid kulusid seismaks enda õiguste eest – vaidlustama W (pankrotis) pankrotimenetluses võltsitud dokumentidele tuginedes C poolt esitatud nõudeavaldused. Kusjuures C ei esitanud pankrotimenetluses avaldust nõudest loobumiseks, seda pidaski määruskaebuse esitaja silmas märkides, et kahtlustatav ei ole mitte mingil viisil püüdnud tekitatud kahju heastada, ei ole aidanud kaasa alusetult võetud kohustuste välistamisele oma pankrotimenetluses, et kannatanu ja teiste võlausaldajate huvid ei saaks pankrotimenetlusest kahjustatud ega ole heastanud oma käitumisega kannatanule tekkinud kahtlustatava nõude välistamisega kaasnenud kahju. Määruskaebuse esitajaks oleva kannatanu õigusi riivab prokuratuuri seisukoht, et hinnates tõendeid kogumis (mh C koos W tahtlik kooskõlastatud õigusvastast tegevust), annavad aluse jõuda järeldusele, et C süü ei olnud suur ning sellest tulenevalt esineb alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Avalik menetlushuvi on olemas, kui üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt on isiku karistamine vajalik. Selline vajadus on olemas üldjuhul siis, kui: a) kuritegu on toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus või b) isiku karistamine on vajalik õiguskorra kaitsmise huvides või c) kuriteo tõttu kannatanul puuduvad peale kriminaalmenetluse efektiivsed õiguskaitsevahendid. Käesoleval juhul on olemas kõik alused järeldamaks, et antud asjas esineb avalik menetlushuvi: kahtlustatav on toime pannud kuriteo, mille kaitstavaks õigushüveks on eeldatava pankrotivara vähendamine võlausaldajate kahjuks (RKKK 3-1-1-52-14, p 15). Kaudselt kaitstakse tsiviilkäivet tervikuna, suurendades majandusagentide usaldusväärsust potentsiaalsete võlausaldajate silmis ja parandades nii üldist ärikeskkonda. Avalik huvi on pankrotimenetlusega seotud asjades alati suunatud sellele, et pankrotimenetluses võltsitud nõuete esitajad võetakse vastutusele võltsitud nõuete esitamisega seotud süütegude toimepanemise eest, mitte aga ei lõpetata nende suhtes menetlust avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Puuduvad avalikku menetlushuvi välistavad asjaolud (kannatanul puudub menetlushuvi, leppimine kahtlustatavaga, kahtlustatava on püüdnud oma teguviisi heastada). Määruskaebuse esitaja hinnangul on menetleja rikkunud kaalutlusotsuse tegemisel seadust, tegi diskretsioonivea - hindas ebaõigesti tõendeid, jõudis ebaõigele seisukohale, et kahtlustatava C süü ei olnud suur ning lõppkokkuvõttes järeldusele, et on täidetud kõik alused 4(6)