1-22-278/3 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1-22-278 riigiprokurör järeldusele, et Y suhtlusstiil ja eneseväljendus on ebameeldivad, ent need ei võimalda rääkida tõsiseltvõetavast ähvardusest kuriteo mõttes. Riigiprokurör arvestas seejuures, et Y on kahtlustatavana ülekuulamisel süüd eitanud. KarS § 120 lg 1 kuriteokoosseisu puhul peab kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna tegemist on objektiivse koosseisu tunnusega, tuleb asjaolud, millel kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada (RKKK 3-1-1-59-11 p 9.2). Need võivad nt olla ähvardusega kaasnevad teod ja süüdlase psüühiline seisund (nt hoiatuslasud ja alkoholijoove, RKKK III-1/1-34/94), samuti süüdlase isikuomadused ja varasem käitumine (nt karistatus vägivallakuriteo eest ja kannatanule teadaolev vägivald kolmanda isiku suhtes; RKKK 3-1-1-59-11 p 10.2). Nõue tuvastada kannatanu kartuse aluseks olevad objektiivsed asjaolud tähendab mh, et ähvarduse veenvuse hindamisel tuleb lisaks kannatanule lähtuda ka objektiivsest kõrvalseisjast. Üldjuhul saab ähvardust lugeda veenvaks siis, kui see lisaks kannatanule tunduks reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele (RKKK 3-1-1-59-11 p 9.2). Veenvuse nõude abil saab vaadeldava süüteokoosseisu toimealast kõrvaldada nt praalivad väljaütlemised, mida üldarusaadavalt ei öelda tegeliku ähvardamise eesmärgil. Riigiprokuröri hinnangul võib Y väljaütlemised liigitada nimelt viimaste hulka ning ka kannatanu reaktsiooni põhjal pole alust arvata, et ta oleks tundnud reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast. 19. septembri 2021 vestluse puhul näiteks rääkis kannatanu kahtlustatavaga rahulikul toonil edasi pärast seda, kui Y küsis kannatanult vestluse käigus nagu muuseas, kas ta peab ta tõesti maha lööma. Riigikohus on oma praktikas viidanud, et tõsiseltvõetavust ähvardusele võib lisada see, kui kahtlustatav on varasemalt kannatanu suhtes vägivaldne olnud (RKKK 3-1-1-59-11 p 10.2).Kannatanu ütluste kohaselt on kahtlustatav varasemalt kannatanu suhtes vägivaldne olnud, ent seda ei ole kunagi fikseeritud. Nimelt on kannatanu avaldanud, et kooselu alguse poole, kui kannatanu keeldus Y-ga seksimast, siis Y peksis kannatanut. Y oli vaimselt ja füüsiliselt vägivaldne. Y kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda umbes 40 aastat tagasi, kui kannatanu oli rase. Viimane kord oli Y kannatanut löönud 10 aastat tagasi. Samuti oli Y kasutanud füüsilist vägivalda nende ühiste laste suhtes, ent kannatanu ei ole kunagi varem politsei poole pöördunud. Riigiprokurör märkis, et kõik need väidetavad vägivallateod on tänaseks aegunud ja neid pole võimalik arvestada. Viimasest väidetavast vägivallateost on möödunud rohkem kui 10 aastat. See vähendab Y väljaütlemiste tõsiseltvõetavust. Kannatanu ütluste kohaselt eskaleerus konflikt paar aastat tagasi, kui kannatanu jäi ilma tööta. Ei nähtu, et selle aja sees ja selle konflikti raames oleks Y kannatanu vastu füüsilist vägivalda kasutanud. Y on küll ennast väljendanud äärmiselt ebameeldivalt, väljendades mõtteid seoses kannatanu surmaga, kuid ei nähtu, et Y poolne käitumine oleks eskaleerunud füüsiliseks vägivallaks või ohuks, et ta võib kannatanule reaalselt viga teha. Arvestades, et tänaseks kannatanu ja kahtlustatav enam koos ei ela, on sellise riski realiseerumise tõenäosus veelgi väiksem.

7.KrMS § 208 lg 6 võimaldab ringkonnakohtul tühistada prokuratuuri kohtueelses menetluses tehtud otsustus kriminaalmenetlus lõpetada. Seda sätet tuleb aga lugeda koosmõjus KrMS § 208 lg-s 8 sätestatuga, mille kohaselt on ringkonnakohtul võimalik esitada prokuratuurile kohustuslikke seisukohti üksnes õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise osas. Kaebuse pinnalt ei ole vaidlust mõne õigusnormi sisu tõlgendamise ega kohaldamise osas. Uurimisasutus ja prokuratuur analüüsisid oma lahendites kriminaalasjas kogutud tõendeid ja jõudsid järeldusele, et kogutud tõendid on ebapiisavad selleks, et rääkida Y tõsiseltvõetavast ähvardusest KarS § 121 lg 1 koosseisu tähenduses. Menetleja argumendid on asjakohased, vastavad seadusele ja kohtupraktikas omaks võetud arusaamadele. Kaebuses esitab X esindaja omapoolse nägemuse tõenditele antavatest hinnangutest ja järeldab neist, et kannatanu ütlustest nähtuvad asjaolud lubavad siiski pidada Y ähvardusi tõsiseltvõetavateks KarS § 121 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohtunik selgitab, et kohtul puudub seaduslik alus kirjutada prokuratuurile ette, kuidas too peab hindama tõendeid. Kaebuses taotleb X esindaja prokuratuuri menetlusotsustuse tühistamist ja seda, et ringkonnakohus kohustaks prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. Ringkonnakohus tõdeb, et ringkonnakohtute praktikas on peetud võimalikuks süüdistuskohustusmenetluses prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tühistamist olukorras, kus on jäetud tegemata mõni elementaarne menetlustoiming (vt nt TlnRngm 1-21-1966, p 9; TartRngm 1-18-8029, p 6; TrtRngm 1-14-10883, p 8). Kaebuses ei ole nimetatud ühtegi menetlustoimingut, mida tuleks kriminaalmenetluse jätkumisel teha. Menetleja arvestas menetluse lõpetamisel, et väidetavate ähvarduste kohta on olemas kannatanu ütlused, kahtlustatava ütlused, milles ta eitab süüd, ja kannatanu helisalvestised, millelt kuuldu viitas küll tülitsemisele ja ebameeldivatele väljaütlemistele Y poolt, ent mis ei võimaldanud rääkida tõsiseltvõetavast ähvardamisest. Ringkonnakohtul ei ole samuti alust arvata, et kriminaalasjas on võimalik koguda tõendamiseseme seisukohalt uut ja väärtusliku tõendusteavet. Seega on kaebuse taotlus kriminaalmenetluse jätkamiseks perspektiivitu. Olukorras, kus kõik tõendid on kogutud, tuleb menetlejal otsustada, kas need on piisavad süüdistuse esitamiseks. Kui need on menetleja hinnangul ebapiisavad, võimaldab KrMS § 200 menetlejal kriminaalmenetlust lõpetada. Nii tuleb kaebuse taotlust kriminaalmenetluse jätkamiseks mõista sellisena, et kuivõrd kõik asjassepuutuvad tõendid on kogutud, siis tuleb prokuratuuril esitada Y-le süüdistus. KrMS § 30 lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Viidatud menetlusnormist tuleneb, et prokuratuur kohtueelse menetluse juhina otsustab, kas tõendid on piisavad süüdistuse esitamiseks ja kohtusse saatmiseks. Seega puudub ringkonnakohtul alus Riigprokuratuuri 17. detsembri 2021 määruse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Kujunenud olukorras, kus läbi on viidud võimalikud ja vajalikud menetlustoimingud, ent tõendid on süüdistuse esitamiseks ebapiisavad, lõpetas menetleja õigustatult kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1, § 200 alusel kuriteo tõendamatuse tõttu.