Riigiprokuratuuri 17. novembri rahuldamata jätmise määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
X AS (pankrotis) pankrotihaldur vandeadvokaat Ene Ahas, kaebus
2021.
a
kaebuse
RESOLUTSIOON
Jätta Riigiprokuratuuri 17. novembri 2021. a määrus muutmata ning X AS (pankrotis) pankrotihaldur vandeadvokaat H kaebus rahuldamata.
Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Lääne prefektuuri menetletavas kriminaalasjas nr 18750000037 esitati kahtlustus Q-le (Q) KarS § 384 lg 1 järgi selles, et tema võttis perioodil 27.11.2017 - 30.04.2018 endale pankrotimenetluses ja sellele eelnevalt füüsilise isikuna näiliste tehingutega kohustusi, millega kahjustas oma varalist seisundit teadvalt kohustuste vastaselt ning põhjustas sedasi tema kui võlgniku maksevõime olulise vähenemise, millega kahjustas W AS (võlausaldaja alates 18.07.2006 W AS ja OÜ N on 18.07.2006 ühinemislepinguga ühinenud, summas 41 942.57 eurot, nõue loovutatud L OÜ-le), X AS (võlausaldaja alates 27. 06.2017 kui tehti Tartu Ringkonnakohtu otsus, millega rahuldati hagi X AS juhatuse liikme Q vastu täielikult, summas 15 338.80 eurot I järk; 470 605.92 eurot II järk), XXX (võlausaldaja alates 10.10.2017, summas 148.56 eurot), XXX (võlausaldaja alates 06.01.2017, summas 298.20 eurot), XXX võlgnikuna (võlausaldaja alates 31.03.2016, summas 159.12 eurot) (nõude kogusumma 528 493.17 eurot) võlausaldajate õigust saada pankrotivara arvelt hüvitist oma seadusliku nõudeõiguse ulatuses. Q poolt oma maksevõime olulise vähenemise põhjustamine seisnes selles, et tema: 1) 27.11.2017 pankrotiavaldust esitades võttis omaks tema ja Z vahel sõlmitud näiliste laenulepingu nr 1-2008 kuupäevaga 03.09.2008 ja laenulepingu lisa 1 kuupäevaga 10.12.2008 ja laenulepingu lisa 2 kuupäevaga 11.01.201l alusel Z-l tekkinud alusetu nõudeõiguse võlgniku
1(6)
1-21-8756 vastu summas 201 799,92 eurot (põhivõlg 95 867,47 eurot, intress 88 286,45 eurot ja viivis 15 846,00 eurot; menetluskulu riigilõiv 1800 eurot 03.10.2017 kohtuotsusega välja mõistetud Q-lt Z kasuks). Samuti tunnistas Q alusetut nõuet ja selle olemasolu 09.01.2018 pankrotivara nimekirja allkirjastamisel ja 30.04.2018 pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmisel. 2) 09.01.2018 pankrotivara nimekirja allkirjastamisel võttis omaks tema ja D vahel sõlmitud näilise 03.03.2008 laenulepingu ja 05.06.2010 laenulepingu ning võlatunnistuse kuupäevaga 12.12.2016 alusel põhineva nõude summas kokku 100 000.- eurot. 30.04.2018 pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmisel tunnistas Q näilise laenulepingu ja laenulepingute lisade alusel D ́il tekkinud alusetut nõudeõigust võlgniku vastu summas 100 000 eurot. 3) 09.01.2018 pankrotivara nimekirja allkirjastamisel võttis omaks tema ja U vahel sõlmitud näilise 17.10.2015 kuupäeva kandva laenulepingu alusel põhineva nõude summas 27 000.eurot ning U poolt Q eest tasutud õigusabi ja kohtumenetluse kulud kokku 25 473.01 eurot. 30.04.2018 pankrotimenetluses toimunud nõuete kaitsmisel tunnistas näilise laenulepingu alusel U’l tekkinud alusetut nõudeõigust võlgniku vastu summas kokku 52 473,01 eurot. Oma sellise tegevusega – näiliste kohustuste võtmisega – võttis Q teadvalt omaks alusetud kohustused kokku summas 354 272, 92 eurot, millega vähendas tema vara (õigused summas 171 200 eurot, kohustused summas 528 493,17 eurot) väärtust oluliselt, kahjustades teiste võlausaldajate õigust saada pankrotivara arvelt hüvitist oma seadusliku nõudeõiguse ulatuses. Näilike kohustuse võtmisega kahjustas Q enne pankroti väljakuulutamist võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 mõttes. Pärnu Maakohtu 19.12.2017 määrusega kuulutati välja füüsilise isiku Q pankrot. Seega, füüsilisest isikust võlgnikuna, võttes omaks teadvalt alusetuid varalisi kohustusi (summas 528 493.17 eurot), millega kahjustas võlausaldajate õigust saada pankrotivara arvelt hüvitist oma seadusliku nõudeõiguse ulatuses ning põhjustades võlgniku maksevõime olulise vähenemise, pani Q toime KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
2.15.10.2021 lõpetas Lääne Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 (määruses ekslikult lg 6) alusel, põhistades otsust järgmiselt. Harju Maakohtu 16.10.2020 otsusega tuvastati 03.09.2008 Q ja Z vahel sõlmitud laenuleping 1-2008, 10.12.2008 Q ja Z vahel sõlmitud lisa 1 laenulepingu lisa 1-2008 ja 11.01.2013 Q ja Z vahel sõlmitud lisa 2 laenulepingu nr 1-2008 tühisus. Samuti tunnistati kehtetuks Q poolt hagi õigeksvõtmine tsiviilasjas 2-17-12069. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioon jäeti 07.04.2021 Tallinna Ringkonnakohtu poolt rahuldamata. XX.XX.XXXX kinnitas Pärnu Maakohus tsiviilasjas X-XX-XXXX U ning Q pankrotihalduri U ja X AS pankrotihaldur H vahel sõlmitud kompromissi. U loobus hagist Q pankrotihaldur U ja X AS vastu. U kinnitab, et tal ei ole õigust Q pankrotimenetluses (tsiviilasi Y-YY-YYYYY) mis tahes ulatuses jaotisele, samuti ei ole ta Q pankrotimenetluses võlausaldaja. Pärnu Maakohtu XX.XX.XXXX määruse tsiviilasjas X-XX-XXXX võeti vastu D loobumine hagist Q pankrotihaldur U ja X AS pankrotihaldur H vastu nõude tunnustamiseks Q pankrotimenetluses ning menetlus lõpetati. Kompromissleping 03.07.2020, Maarendileping 03.07.2020 tõendab, et Q pankrotihaldur U ja D lahendasid seoses maa rentimisega tõusetunud erimeelsused. KarS 384 lg 1 sanktsioonina on ette nähtud rahaline karistus või kuni 3- aastane vangistus. KrMS § 202 lg 1 võimaldab lõpetada kriminaalmenetluse, kui kahtlustatava süü ei ole suur ja puudub menetlushuvi. Kuriteo toimumisest on möödunud märkimisväärne aeg. Karistusregistri andmetel on Q kriminaal-ja väärteokorras karistamata. Sanktsioonist nähtuvalt saab süüdlast antud õigusrikkumise eest karistada rahalise karistusega. Seega ei ole seaduseandja pidanud antud
2(6)
1-21-8756 õigusrikkumist kõrge ühiskonnaohtlikkusega kuriteeoks. Samuti on käesolevaks ajaks ära langenud võimalus, et võltsitud dokumente saaks kasutada ning kahjustada sellega pankrotimenetluses võlausaldajate õigusi. Kahtlustatav võttis kohustuse hüvitada kriminaalmenetluse kulud – määratud kaitsja tasu osalemise eest kohtueelses menetluses –399 eurot ja tasuma riigituludesse 600 eurot tähtajaga 15.04.2022.
3.Riigiprokuratuuris registreeriti kannatanu X AS (pankrotis) pankrotihaldur vandeadvokaat Ene Ahas kaebus Lääne Ringkonnaprokuratuuri poolt 15.10.2021 Q suhtes KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos KrMS § 202 alusel menetluse lõpetamise peale. Kaebuses taotletakse eelpoolnimetatud määruse tühistamist ja kriminaalmenetlusega üldises korras jätkamist. Riigiprokuratuuri määrus
4.Riigiprokuratuur jättis X AS (pankrotis) esindaja Ene Ahas kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et menetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses toodud asjaolud ei anna alust selle otsuse muutmiseks või tühistamiseks.
4.1.Riigiprokurör leidis, et ringkonnaprokuratuuri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Kannatanu, vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamise, ei ole osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Kriminaalmenetlust alustades ja asja menetledes on kannatanule antud selge sõnum, et riik ei jäta reageerimata isiku suhtes toime pandud kuriteole ehk kuriteo ohvriks langenud isik ei jää riigi kaitseta. Et süüdlast ei karistata kaebaja soovil kriminaalkorras, ei ole tema õiguste rikkumine. Milliseid „KrMS § 8 õigusi“ pole kannatanule väidetavalt tagatud, kaebusest ei nähtu ja riigiprokurör selliseid tagamata õigusi ei tuvastanud.
4.2.Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuratuuriga avaliku menetlushuvi puudumises. Täiendavalt märkides, et see puudub üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur, ning on olemas reeglina olemas juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. KarS § 384 lg 1 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni 3-aasta pikkuse vangistuse, mis jääb alla teise astme kuritegudele kehtestatud sanktsiooni ülemmäära. Selline sanktsioonimäär viitab väiksemale süüle. Üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole vajalik menetluse jätkamine, kuna kuritegu ei ole toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus, ning isiku karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik antud juhul piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul kui kahtlustatava poolt täidetakse temale pandud kohustused. Tuleb ka märkida, et mida kaugemale ajaliselt toimepandud teod menetlusotsuse vastuvõtmisest jäävad, seda suurem on võimalus, hinnates neid isiku süü suuruse ja avaliku menetlushuvi aspektist, käsitleda neid tegusid menetlust KrMS § 202 järgi lõpetamist võimaldavatena. Kõnealune kuritegu pandi toime ajavahemikus 27.11.2017 - 30.04.2018, seega üle 3 aasta tagasi. Riigiprokurör ei jaga kaebaja seisukohta nagu ei tohiks KrMS § 202 alusel lõpetada kriminaalasja, kus „pole möödunud
3(6)
1-21-8756 seaduses sätestatud tähtaeg, mis välistab kohtulikus korras kahtlustatava karistamise“ ning et iga pankrotivõlgnik tuleks võtta vastutusele ja karistada maksejõuetuse põhjustamisega seotud süütegude toimepanemise eest. Eripreventiivsetest vajadustest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub eelkõige kahtlustatava senisest õiguskuulekast käitumisest. Puudub alus arvata, et Q võiks jätkata kuritegude toimepanemist, mistõttu on riigiprokurör sarnaselt ringkonnaprokuratuuriga seisukohal, et Q on võimalik mõjutada õiguskuulekalt käituma kergemaliigilise mõjutusvahenditega, milleks on kriminaalmenetluse lõpetamine ja isikule rahalise kohustuse panemine. Kusjuures kaebaja viidatud riigi peaprokuröri juhises on rahalise kohustuse alammäär täisealise isiku puhul soovituslikult 250 eurot. Antud juhul on Q-le pandud tema nõusolekul kohustus tasuda riigituludesse 600 eurot. Ka ei keela juhis kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel, kui seadus seda võimaldab.
4.3.Viitega KrMS § 202 lg 1 saab menetluse sama paragrahvi lg 7 alusel lõpetada siis, kui on täidetud viis nimetatud normis kirjeldatud elementi - tegemist on teise astme kuriteoga, isiku süü ei ole suur, ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud kohustuse need tasuda ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Seaduseandja on andnud prokuratuurile õiguse lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 järgi juhul, kui on täidetud lõikes 1 nimetatud tingimused eeldusel, et need tingimused esinevad, st nende täitmine on konkreetsel juhul võimalik. Menetluskulude hüvitamise kohustuse on kahtlustatav võtnud. Kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatud pole ja see on rahuldatud väljaspool kriminaalmenetlust. Isiku käitumine pankrotimenetluses, millele kaebuses viidatakse, ei saa olla kriteeriumiks KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel. Q-le ongi esitatud kahtlustus pankrotikuriteos, st tema tegevusele on antud kahtlustuse esitamisega karistusõiguslik hinnang.
4.4.Kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa sellist menetluse lõpetamist käsitleda ka kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Vastupidi, lõpetades menetluse KrMS § 202 alusel, asub riik seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
5.Riigiprokuratuuri määrusele esitas X AS (pankrotis) esindaja vandeadvokaat Ene Ahas 17.12.2021 kaebuse. Kaebuses palutakse tühistada Riigiprokuratuuri 17.11.2021. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus ning kohustada prokuratuuri jätkama kriminaalasja menetlust. Kannatanu on vaidlustanud menetleja otsustuse lõpetada kriminaalasi oportuniteedi alusel, kuna tema meelest on kannatanu õigusi rikutud.
5.1.Kaebaja leiab, et tegemist on suure varalise kahju tekitamisega. Vastavalt VÕS § 128 on nii vara kaotsiminek kui ka vara väärtuse vähenemine kahju. Sealjuures lähtutakse VÕS § 127 diferentsihüpoteesi põhimõttest (3-2-1-7-10 p-d 39-40). Vara väljaviimine ja põhjendamatute kohustuste võtmine vähendab vara väärtust. Kooskõlas VÕS § 128 lg-ga 3 on kahjuks kaotsiläinud vara. Seega ei saa olla vaidlust selle üle, et Q täiesti ettekavatsetult soovis tekitada oma võlausaldajatele (mh määruskaebuse esitajale) varalist väga suurt kahju. Puuduvad igasugused alused Q õigusvastase käitumise õigustamiseks ja süü pisendamiseks.
4(6)
1-21-8756
5.2.Kaebaja märgib, et kannatanu õigus riivab prokuratuuri seisukoht, et hinnates tõendeid kogumis (Q ja tema kaasosaliste õigusvastased teod koos nende tegude toimepanemist kinnitavad tõendid) annavad aluse jõuda järeldusele, et Q süü ei olnud suur ning sellest tulenevalt esineb alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Käesoleval juhul on olemas kõik alused järeldamaks, et antud asjas esineb avalik menetlushuvi: kahtlustatav on toime pannud kuriteo, mille kaitstavaks õigushüveks on eeldatava pankrotivara vähendamine võlausaldajate kahjuks (RKKK 3-1-1-52-14 p 15). Kaudselt kaitstakse tsiviilkävet tervikuna, suurendades majandusagentide usaldusväärsust potentsiaalsete võlausaldajate silmis ja parandades nii üldist ärikeskkonda. Avalik huvi on pankrotimenetlusega seotud asjades alati suunatud sellele, et pankrotimenetluses võltsitud nõudeid esitajad võetakse vastutusele võltsitud nõuete esitamisega seotud süütegude toimepanemise eest, mitte aga ei lõpetata nende suhtes menetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Puuduvad avalikku menetlushuvi välistavad asjaolud (kannatanul puudub menetlushuvi, leppimine kahtlustatavaga, kahtlustatava on püüdnud oma teguviisi heastada). Kaebaja hinnangul on menetleja rikkunud kaalutlusotsuse tegemisel seadust, tegi diskretsioonivea – hindas ebaõigesti tõendeid, jõudis ebaõigele seisukohale, et kahtlustatava Q süü ei olnud suur ning lõppkokkuvõttes järeldusele, et on täidetud kõik alused kriminaalmenetluse lõpetamiseks avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub alljärgnevale seisukohale.
7.Ringkonnakohus selgitab esmalt, et kriminaalmenetluse lõpetamise aluste olemasolu korral ei saa tingida kriminaalmenetluse jätkamist üksnes kannatanu soov nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. KrMS § 202 lg 7 alusel on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus prokuratuuri kaalutlusotsustus ja kohtul on võimalik kontrollida edasikaebemenetluses seda, kas prokuratuur ei teinud kaalutlusvea. See saab seisneda selles, et prokuratuur jättis mõne olulise asjaolu menetlusotsustuse tegemisel tähelepanuta ja see võis tuua kaasa põhjendamatult kriminaalmenetluse lõpetamise.
8.Sellega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et nii ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetlust KrMS § 202 alusel Q suhtes lõpetades kui Riigiprokuratuur X AS (pankrotis) esindaja Ene Ahas kaebust lahendades on viidanud süü suurust hinnates sellele, et toime on pandud teise astme kuritegu, mille eest seadusandja on näinud ette karistusena kõige kergemaliigilise karistuse – rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. Seega tuleb nõustuda prokuratuuri seisukohaga, et selline sanktsioonimäär viitab väiksemale süüle, mistõttu süü suurusele hinnangut andes ei ole menetlejad teinud kaalutlusviga.
9.Nõustuda saab kaebajaga selles, et Q soovis tekitada oma võlausaldajatele varalist suurt kahju, kuid kaebaja jätab tähelepanuta selle, et kriminaalmenetluses tsiviilhagi esitatud ei ole ning see on rahuldatud väljaspool kriminaalmenetlust. Nagu riigiprokurör põhjendatult märkisQ käitumine pankrotimenetluses, ei saa olla kriteeriumiks KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel.
10.Ringkonnakohtule esitatud kaebuses ei tooda välja mingeid uusi asjaolusid, vaid sisuliselt on korratud Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses toodud väiteid. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga ka selles, et antud juhul puudub avalik menetlushuvi. Riigiprokurör on
5(6)
1-21-8756 selgitanud ja asjakohaselt märkinud, et üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole vajalik menetluse jätkamine, kuna kuritegu ei ole toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus, ning isiku karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik antud juhul piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul kui kahtlustatava poolt täidetakse temale pandud kohustused.
11.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et asjaolu, et kahtlustatav on toime pannud kuriteo, mille kaitstavaks õigushüveks on eeldatava pankrotivara vähendamine võlausaldajate kahjuks, tingib suure avalikkuse menetlushuvi. Kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista eeldatava pankrotivara vähendamine võlausaldajate kahjuks ning ringkonnakohtu hinnangul ei nõua avalik menetlushuvi antud juhul asja menetlemist. Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
12.Kaebaja jätab tähelepanuta ka selle, et mida kaugemale ajaliselt toimepandud teod menetlusotsuse vastuvõtmisest jäävad, seda suurem on võimalus, hinnates neid isiku süü suuruse ja avaliku menetlushuvi aspektist, käsitleda neid tegusid menetlust KrMS § 202 järgi lõpetamist võimaldavatena. Seda, et avalik menetlushuvi ajas väheneb toetab ka kohtupraktika.
13.Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et prokuratuur on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaalutlusviga ei ole menetlejad teinud. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 17.11.2021.a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.