1-21-6140/13 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

Seal andis X kaardid tundmatule isikule, kes pani neile elektrooniliste maksevahendite andmed. Selliselt oli neid järeletehtud pangakaarte võimalik kasutada maksevahenditena. Siis andis X need kaardid koos PIN-koodidega edasi erinevatele isikutele. A. Sidorovi mõisteti eelkirjeldatud asjaoludel süüdi Leedu Vabariigi kriminaalkoodeksi art 24 osa 6, art 214 osa 1 järgi. Lisaks andis A. Sidorov üle juhiseid, vahendid võltsitud maksevahendite kasutamiseks, juhendas kaasosalisi võltsitud elektrooniliste maksevahenditega tehingute tegemisel, viis oma sõiduautoga X jt isikud Kaunasesse, kus sõidutas neid pangaautomaatide juurde, et võltsitud maksevahenditega ebaseaduslikult raha välja võtta. Kokku püüti välja võtta 12 700 eurot, kuid see õnnestus 800 euro ulatuses. A. Sidorov mõisteti eelkirjeldatud asjaoludel süüdi Leedu Vabariigi kriminaalkoodeksi art 24 osa 6, art 215 osa 1, art 24 osa 6, art 22 osa 1, art 182 osa 2 järgi. KrMS 50835 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine lubatud, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu ka täitva riigi, s.o Eesti seaduste kohaselt. Eelkirjeldatud A. Sidorovi tegevus on kvalifitseeritav KarS § 334, § 22 lg-te 2,3 järgi võltsitud maksevahendi käitlemisele kaasaaitamisena. Kuna A. Sidorov mõisteti süüdi korduvas tegevuses, on tema tegevus täpsemalt kvalifitseeritav KarS § 334 lg 2 p 1 järgi, mis on karistatav vangistusega kahest kuni kümne aastani. Nii ei ületa A. Sidorovile Leedus mõistetud karistus Eestis sama kuriteo eest ettenähtud karistuse maksimaalmäära. Seega ei ole vaja karistust muuta. KrMS § 50835 lg-st 2 tulenevalt saab Eestis tunnustada ja täide viia karistust, kui tegu on KrMS §-s 4896 nimetatud süüteoga. Tunnistuses kirjeldatud süüteod vastavad osaliselt ka KrMS § 4896 p-des 8 ja 24 nimetatud süütegudele, s.o pettusele ja maksevahendi võltsimisele. KrMS § 50838 lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetu nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetu on KrMS § 50836 lgs 1 nimetatud isik. KrMS § 50836 lg 1 p 1 kohaselt Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetu on Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik alaline elukoht on Eesti Vabariigis. A. Sidorov sai oma arvamuse esitada nii Leedu Vabariigi kohtus (tunnistuse Eesti Vabariigile edastamise otsustamise menetluses), kui ka käesolevas menetluses Eesti Vabariigis vahetult kohtuistungil koos kaitsjaga osaledes. Leedus läbiviidud menetluses ei soovinud A. Sidorov karistust Eestis kanda. Eestis toimuvas menetluses ta aga nõustus sellega. A. Sidorov on Eesti Vabariigi kodanik, tal on siin alaline elukoht. Lisaks on tal siin püsivad sidemed. Nii aitab karistuse täideviimine Eestis kaasa tema sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Karistuse täideviimist välistavaid või piiravaid asjaolusid KrMS § 50839 tähenduses ei esine.

ärakandmiseks Eestis on formaalse eeldusena KrMS § 50834 kohaselt nõutav liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljastatud vabadusekaotusliku karistuse tunnistus. A. Sidorovi suhtes on selle esitanud Leedu Vabariigi Kaunase piirkonnakohus. Nimetatud tunnistuse pinnalt tuleb Eesti kohtutel hinnata, kas on täidetud KrMS §-s 50835 sätestatud välisriigi otsuse täitmise lubatavaks tunnistamise üldtingimused ja kas esinevad KrMS §-s 50836 nimetatud lubatavaks tunnistamise kriteeriumid. Maakohus on vaidlustatud määruses nimetatud eeldused tuvastanud. Määruskaebuses ei ole neid vaidlustatud. Kaebusest tulenev tõsiasi, et süüdimõistetu ei ole välisriigi kohtuotsuste tunnustamise ja täitmisega Eesti Vabariigis nõus, ei ole asjassepuutuv. Kuivõrd A. Sidorovi puhul on tegu KrMS § 50836 lg 1 p-s 1 nimetatud isikuga, ei ole KrMS § 50838 lg 1 kohaselt tema nõusolek välisriigi kohtuotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks nõutav. Viidatud menetlusnormis sätestatud isikuks on süüdimõistetu, kes on Eesti Vabariigi kodanik, kelle alaline elukoht on Eestis. Vaidlustatud määruses tuvastas kohus need asjaolud ja kaebuses ei ole A. Sidorov nende paikapidavust vaidlustanud. Vastavasisulised ankeetandmed esitas süüdimõistetu ise Harju Maakohtu 10. novembri 2021 istungil, kus arutati välisriigi otsuste tunnustamise küsimust (Eesti Vabariigi kodakondsus, elukoht Peterburi tee 4-3, Tallinn). Välisriigi kohtuotsuse, millega on mõistetud vabadusekaotuslik karistus, tunnustamist piiravad ja välistavad asjaolud on määratletud selgelt ja ammendavalt KrMS §-s 50839. Maakohus niisuguseid asjaolusid ei tuvastanud ja kaebuses pole neile samuti viidatud. Kaebuses pole viidatud ka ühelegi niisugusele asjaolule, mis võiks kujutada endast KrMS §-des 436, 477 sätestatud Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaalmenetlusalast koostööd piiravat või välistavat alust. Maakohus lähtus määruses õigetest õigusnormidest ja tuvastas vabadusekaotuse tunnistuses esitatud andmete alusel seaduses sätestatud eeldused. Arvestades KrMS § 50836 lg 1 imperatiivset sõnastust, tuleb Eesti kohtul eelnevalt käsitletud eelduste tuvastamisel välisriigi kohtuotsust tunnustada ja täita. A. Sidorovi poolt kaebuses väljendatud arusaam, et karistust tuleb kanda seal, kus on tehtud süüdimõistev kohtuotsus, ei ole samuti õiguslikult asjakohane. Eelnevalt käsitletud KrMS-i regulatsiooniga on üle võetud Euroopa Liidu nõukogu raamotsus nr 2008/909/JSK. Raamotsuse eesmärk on süüdimõistetu huve prioriseeriv, s.o viia vanglakaristust täide riigis, kus on võimalik hõlbustada tema sotsiaalset rehabilitatsiooni (vt raamotsuse preambula p 9 ja artikkel 3 p 1). Kaebuse pinnalt pole vaidlust selleski, et A. Sidorovi puhul on seesuguseks riigiks Eesti. Eelnevat arvestades ei sisalda A. Sidorovi kaebus õiguslikult asjakohaseid väiteid, mistõttu on tegemist perspektiivitu kaebusega. KrMS § 390 lg 1 ja § 326 lg 3 võimaldab ringkonnakohtul jätta sel juhul kaebuse läbi vaatamata.