Kohtulahend

1-21-7096 pädevuse piires pidanud astuma mõistlikke samme, et kaitsta enesetapukalduvustega kinnipeetava elu. X ei saanud enesevigastamise järel nõustamist ega psühholoogilist abi. C lubas üksnes teatada üksuse juhile, et X enesevigastamise juhtum oli seotud ametniku Q tegevusega. Üksuse juht Z jättis aga X-le psühholoogilise abi andmise korraldamata. Keegi Xga ei suhelnud, ei rääkinud tema probleemidest, et vähendada enesevigastamise riski. Vanglaametnike poolt kirjeldati temaga käitumist manipuleeriva ja omakasupüüdlikuna. Ametnik Q ei käinud järgmisel päeval peale vigastamist kinnipeetavaga vestlemas, ignoreeris teda. Olles üksi oma muredega ebastabiilses psüühilises seisundis, tekkis X-l psühhoos, mille tagajärjel vigastas ta ennast uuesti, püüdes sooritada enesetappu. Teise juhtumi järel tõsteti kinnipeetav jälgimiskambrisse ja visati ilma madratsita narivoodile. X ei teadnud öelda, kui kaua oli ta seal teadvuseta. Samas kui, ta toibus, lamas ta mustal põrandal, narivoodi all veritseva haavaga. Kambris käinud meedik ei tegelenud haavaga, vaid pakkus üksnes paratsetamooli. Ta väitis, et kuna haav ei veritse, siis ei ole õmblusi ega plaastrit vaja. Kuriteokaebuse kohaselt ei omanud X ülevaadet sellest, kas teda oli koheldud vanglaametnike poolt inimväärikalt, või vastupidi, samuti puudus tal täielik ülevaade temale osutatud või osutamata jäänud meditsiinilise abi osas. Nii taotles X vanglaametnike suhtes kriminaalmenetluse alustamist juhtumite asjaolude kontrollimise eesmärgil, et selliselt välja selgitada, kas vanglaametnike käitumises esinevad teenistuskohustuste täitmisel või täitmata jätmisel süüteotunnused. X arvates viitasid aga eeltoodud asjaolud Põhiseaduse §§ 3 lg 1, 11, 16, 28 lg 1 koosmõjus VangS §§ 41 lg 1, 20 lg 1, 53 lg 1 rikkumistele, mis omakorda loovad tugeva eelduse ametnike poolt KarS § 123 ja § 324 kirjeldatud kuriteokooseisude realiseerimisele.

1-21-7096 pidanuks olema aga kuriteokaebuses kriminaalmenetluse alustamise taotluse esitamisel esitatud. Kriminaalmenetluse reeglite kohaselt on lubamatu menetluse alustamine selleks, et asuda alles vastavaid asjaolusid otsima. Riigiprokurör ei tuvastanud X poolt 10.12.2020 ja 11.12.2020 enese vigastamiste järgselt peaspetsialist-korrapidaja C ega ka üksuse juhi Z poolt X KarS § 123 lg 1 mõttes ohtu asetamist ega ka KarS § 324 mõttes tema ebaseaduslikku kohtlemist. Kuriteokaebuse lahendamiseks Tallinna Vanglast välja nõutud materjalidest nähtuvalt on X-le koheselt peale tema enesevigastamise faktide avastamist osutatud meditsiinilist abi. Selle osutamise viivitused on esile kutsunud X ise, keeldudes esialgselt emotsioonidest tingituna abi vastu võtmisest. 10.12.2020 on peaspetsialist-korrapidaja C peale juhtunut pidanud X-ga maha vestluse, mille lõppedes on ta nõustunud arstiabi vastuvõtmisega ning on ka kõrvaltvaatajatele kinnitanud, et tal ei ole vangla aadressil etteheiteid ehk väidetav probleem, mis enesevigastamise esile kutsus, oli lahenenud. Selliste asjaolude valguses puudub võimalus näha vanglaametnike tegevuses X õiguste ebaseaduslikku piiramist. Talle võimaldati koheselt peale vigastamise fakti avastamist arstiabi ja peaspetsialisti-korrapidajaga selgitas ka vestluse käigus juhtunu asjaolusid. Kuivõrd olukord lahenes, siis polnud psühholoogilise-psühhiaatrilise teenuse osutamine kinnipeetavale vajalik, puudus ka põhjendus X paigutamiseks jälgimiskambrisse. Kinnipeetav kinnitas, et ta käitus ennast vigastades rumalalt ja lubas, et ei pane uuesti midagi sellist toime. Neist faktidest lähtuvalt ei ole ka võimalik näha peaspetsialist-korrapidaja C ja üksuse juhi Z poolt X jälgimiskambrisse paigutamata jätmisega KarS § 123 lg 1 mõttes viimase ohtu asetamist. X enda tagasiside juhtunule ja tema rahulik käitumismaneer, tõrjus sellise vajaduse. Ka 11.12.2020 osutati X-le peale enesevigastamise fakti avastamist arstiabi. Ka seekord keeldus X esialgu sellest, kuid peale peaspetsialist-korrapidaja C-ga peetud vestlust, ta nõustus sellega. X tervislik seisund ei võimaldanud tal end iseseisvalt liigutada, mistõttu toimetati ta valvurite poolt jälgimiskambrisse. X-le broneeriti ka 21.12.2020 aeg psühhiaatri juurde. Nii ei ole ka 11.12.2020 peale enesevigastamise fakti avastamist vanglaametnike poolt piiratud ebaseaduslikult X õigusi meditsiiniabi saamise osas, mistõttu ei ole ka selles faktis vanglaametnike poolt sedastatavad kuriteotunnused. Riigiprokurör märkis, et eeltoodud seisukohti ei ole võimalik kummutada ka Tallinna Vangla turvakaamera salvestiste vaatamisega, sest nagu on juba Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör tuvastanud, ei ole salvestistele jäänud X enesevigastamise fakti ennast. Et talle on aga nende faktide avastamise järgselt arstiabi osutatud, on tuvastatav muude Tallinna Vangla poolt kogutud tõendite alusel (ettekanded, meditsiinidokumendid jms). Seoses X kaebuses esitatud väidetega teha kuriteo asjaolude välja selgitamiseks menetlustoiminguid, peab riigiprokurör vajalikuks täiendavalt tähelepanu pöörata kriminaalmenetluse alustamise reeglitele. Riigiprokurör selgitas, et kriminaalmenetluse alustamise küsimuse lahendamisel lähtutakse kuriteokaebuses kirjeldatust ja seda kinnitavatest muudest olemasolevatest andmetest. Menetlustoimingute tegemine, näiteks võimalike osapoolte ülekuulamine, ei ole kriminaalmenetluse alustamise taotluse lahendamisel võimalik. Kriminaalmenetlust esile kutsuda võivad kuriteo tunnused peavad sisalduma eeltoodud andmetes, kriminaalmenetlust ei saa alustada alles nende väljaselgitamiseks.

1-21-7096 määrus 20.09.2021. a nii RIS-i kaudu, e-postile saadetud e-kirja kaudu kui ka telefoni teel helistades. 20.09.2021. a võttis esindaja tellimuse vastu. Asja sisust sai esindaja teada alles peale seda, kui talle olid tehtud nähtavaks e-toimikus asuvad dokumendid. 22.09.2021. a kohtus ta Tallinna Vanglas X-ga. X selgitas oma positsiooni ja esitas täiendavaid dokumente oma kaebuse kohta. X selgitas, et ta on teinud järelpärimisi Tallinna Vanglale, kuid vastust ta ei olnud veel saanud. 30.09.2021. a tegi esindaja avalduse Tallinna Vanglale kohtumiseks X-ga 01.10.2021. 01.10.2021. a oli esindaja sunnitud kokkusaamise tühistama, kuna tema tervislik olukord (ülemiste hingamisteede põletik) ei võimaldanud seda. Eelnevalt 28.09.2021 oli ta teinud koroonatesti, tulemus oli negatiivne, kuid soovitati jälgida sümptomeid. Sümptomid jätkusid. Esindaja leiab, et on käitunud õigesti, jättes minemata Tallinna Vanglasse, külmetushaiguse tunnustega. Kohtumiste ärajätmine oli tingitud sellest, et tema arvates ainuvõimalik lahendus on olnud vältida Tallinna Vanglat seni, kuni tervis ei ole korras. Telefoni teel on ta alati, võimaluse korral rääkinud X-ga. X tähtaeg kaebuse esitamiseks Tallinna Ringkonnakohtule möödus 09.09.2021. a. Advokaadi vahendusel ei olnud tal võimalik selleks tähtajaks kaebust esitada. Esindajale on nähtavaks tehtud X dokumendid 20.09.2021. Arvestades 1-kuulist tähtaega palub esindaja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg, kuna tal on olnud objektiivsed põhjused. X taotleb kriminaalasja alustamist. X ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohtadega. Riigiprokuratuuri määruses märgitakse, et X ei ole märkinud KrMS § 193 märgitud asjaolusid kriminaalasja algatamiseks. X kuriteokaebuses puuduvad kuriteo tunnused. X on esitanud konkreetsed asjaolud, millede alusel ta taotleb kriminaalasja algatamist. 10.12.2020. a vigastas X ennast Tallinna Vangla kambris nr 2k- R3-17. Kinnipeetav oli teinud enda vasakusse käevarde lõike. Kambri põrandal oli vereloik X verest. X avastati seetõttu, et teine kambrikaaslane toodi tagasi samasse kambrisse. X, vaatamata vigastustele, mis viitasid enesetapule, jäeti samasse kambrisse ilma järelevalveta. 11.12.2020. a kl 19.15 helistati kambrist nr R3-18 ja teatati, et kõrvalkambrist R3-17 on kosta veidraid helisid. Kambri visiiri avades nägi valvur suurt vereloiku voodi ees ja käevart voodist välja ulatumas. Kinnipeetava käe peal oli veritsev haav. Kinnipeetav hakkas pidevalt teadvust kaotama. Kinnipeetav ei reageerinud ühelegi sõnale ja jälgimiskambrisse paigaldamise korraldusel paigutati kinnipeetav ümber sunni kasutamisel. 11.12.2020. a viibis X jälgimiskambris, aga tegelikku järelevalvet tema tervisliku seisundi kohta keegi ei teinud. X avastati jälgmiskambri põrandalt. Millistes tingimustes ta jälgimiskambris viibis, ei ole teada. Jääb arusaamatuks, kuidas kaks järgnevatel päevadel toimunud enesetapukatset (enesetapud jäid lõpule viimata ainult seetõttu, et kolmandad isikud reageerisid) ei ole aluseks kriminaalasja alustamisele. X on seisukohal, et tema suhtes on rikutud KarS § 324 ja Kar § 123 lg 1 sätteid. Isikud, kelle suhtes ta taotleb kriminaalmenetluse alustamist:

1-21-7096 Antud asja õiguslikul lahendamisel on küsimus selles, kas Tallinna Vangla on esitanud prokuratuurile kõik asjas tähtsustomavad dokumendid ja kas esitatud dokumendid on tõesed. Esindaja on seisukohal, et tõendeid on esitatud valikuliselt. Prokuratuurile on esitatud neid tõendeid, mis kinnitavad Tallinna Vangla seisukohti ja välja on jäetud X seisukohta pooldavad tõendid. Nii Põhja Ringkonnaprokuratuuri teatises kui ka Riigiprokuratuuri määruses viidatakse ainult Tallinna Vangla poolt esitatud tõenditele (ettekanded töötajatelt, meditsiinilised tõendid jne). Need tõendid aga kahjuks ei näita tegelikkust. Prokuratuuri vastused on koostatud ainult nende materjalide põhjal, mida Tallinna Vangla on esitanud. Omapoolselt ei ole prokuratuur kogunud mingeid tõendeid ega ole kahtlevalt suhtunud Tallinna Vangla poolt esitatud dokumentidesse. Riigiprokuratuuri määruses on märgitud, et meditsiinilisest abist X esialgu keeldus, öeldes, et ta ei jaksa enam olla, sest vangla administratsioon ei ole käitunud nii, nagu tema arvates oleks olnud õige ja õiglane. Eeltoodu kinnitab X väiteid, et enesetapu katseni viisid teda vanglaametnike tegevused. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt olevat X öelnud korrapidaja C-le, et vangla on käitunud õiguspäraselt ja tema käitumine oli rumal. Nii on see paberil. X eitab, et jutuajamine piirdus sellega. X poolt kaebuses esitatu kohaselt C lubas, et asja arutatakse järgmisel päeval üksuse juhiga, s.o Z-ga. See oli ka X rahunemise põhjuseks. Seda aga ei toimunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et Z oleks järgmisel päeval X-ga sisuliselt rääkima tulnud. Seda ei teinud ka Q. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt osutati X-le koheselt meditsiinilist abi, kuid X keeldus sellest. Prokuratuur on jätnud järjekordselt tähelepanuta selle, miks X abist keeldus. Samal ajal on dokumentaalselt tõendatud, et X põhjendus oli, et ta soovib surra. Prokuratuur ei ole isegi kaalunud võimalust, et tegemist oli psühhoosis oleva isikuga. Riigiprokuratuuri määruses märgitakse, et psühholoogilise-psühhiaatrilise teenuse osutamine ei olnud vajalik. Põhjendus selles, et Tallinn Vangla meditsiinidokumentides oli kirjutatud, et enesetapud olid mõeldud manipuleerimiseks. See aga ei vasta tõele ja seda kinnitavad ka Tallinna Vangla töötajate ettekanded: 10.12.2020. a avastasid X enesetapu vanglatöötajad, kes viisid teist vangi samasse kambrisse; 11.12.2020. a teatasid naaberkambri elanikud, et kõrvalkambris on midagi kahtlast. Antud andmed välistavad selle, et X manipuleerimise eesmärgil oleks tahtnud sooritada enesetappu. Kolmandate isikute sekkumiseta oleks X oma tegevuses õnnestunud. Prokuratuuril puudusid andmed selle kohta, kas X oli varem püüdnud teha enesetappu. Tallinna Vangla oli teadlik, et X oli varem üritanud enesetappu ja suitsiidimõtted olid tal pikaajalised. Neid tõendeid Tallinna Vangla prokuratuurile ei esitanud. X esitas vastava järelpärimise Tallinna Vanglale ja alles 08.10.2021. a esitas Tallinna Vangla vastava meditsiinikaardi väljavõtte X-le. X esitab vastava tõendi täiendavalt (kiri nr 5-18/21/24493-2). X on oma kaebustes taotlenud Tallinna Vangla turvakaamerate väljanõudmist. X-le neid ei näidatud. Põhja Ringkonnaprokuratuur ja Riigiprokuratuur ei ole pidanud vajalikuks neid välja nõuda, nõustudes Tallinna Vangla selgitusega, et kuna kaamerad asuvad väljaspool kambrit (koridoris) ja enesetapu katseid need ei kajasta. Prokuratuur nõustus ilma igasuguste küsimusteta, et need ei puutu asjasse. Samal ajal Tallinna Vangla, vastates X taotlusele ja selgitus taotlusele 08.08.2021. a, kirjeldab üksikasjaliselt turvakaamera salvestisi (kes ja millal kambri ukse taga käis). Videosalvestused võivad kinnitada seda, et X kambri juures käisid vanglaametnikud ja ka psühholoog, kuid kellegi vanglaametniku kontakt X-ga ei olnud sisuline, st keegi kambri ukse taga käinutest ei saanud või ei tahtnud saada aru X tervislikust olukorrast. Ei nähtu, et psühholoog oleks X-ga rääkinud, samuti ei nähtu, et Q või Z oleks X-ga rääkinud. Vastuses on kellaajaliselt ära märgitud X kambri ukse taga käinud isikud. Tallinna Vangla oma 05.10.2021. a vastuses 2-8/21/16295-4 X-le teatab, et videosalvestused on olemas ja kohtu nõudmisel Tallinna Vangla esitab need kohtule. X taotleb turvasalvestuste väljanõudmist ja uurimist.

1-21-7096 Tallinna Vangla poolt prokuratuurile esitatud dokumentide kohaselt Tallinna Vangla ametnikud (ettekanded, tervisedokumendid, jne) on käitunud vastavalt seaduse nõuetele ja mingeid seaduserikkumisi ei ole. X on erineval arvamusel. Ettekannetesse ja vangla paberkandjatesse kantakse andmeid ”kinnipeetava sõnul”, kuid kinnipeetavale dokumente ei tutvustata ja kinnipeetaval on täiesti erinev käsitus sellest, mida vangla töötaja andmetesse kannab. Vangla töötajal on tööülesannetest tulenev õigus kandeid teha, kuid kinnipeetava õigused neid kontrollida on piiratud. Antud kaasus näitab, et kinnipeetav saab sisulisi vastuseid ja dokumente ca 2 kuu pärast.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-21-7096 ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.

1-21-7096 /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.