1-21-6682/6 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

4.2.Abiprokurör on seoses kriminaalasja nr 21231700376 lõpetamisega Riigiprokuratuurile selgitanud, et kuivõrd menetluses uuritava kuriteo võimalikku toimepannud isikut või sellega seotud isikut tuvastada ei õnnestunud, kuulus kriminaalmenetlus lõpetamisele KrMS § 2001 tunnustel. Q ja X kuulati kriminaalmenetluse käigus üle tunnistajatena, kelle antud ütlustest tulenevalt on ebatõenäoline, et kuriteokaebuses sedastatud esemed võiksid asuda eelnimetatud isikute valduses. Kriminaalasjas nr 21231700376 on 14.07.2021 Q andnud tunnistajana ütlusi, mille kohaselt olid tema suhted isa Y-ga head ning isaga suheldi telefoni teel. Kuivõrd Q on invaliid, väljub ta oma korterist harva. Q ei ole kunagi käinud XXX majas, samuti puuduvad Q-l eelnimetatud maja võtmed. Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole Y temale andnud ASUS sülearvutit ega tahvelarvutit iPad, mistõttu ei ole Q saanud nimetatud esemeid anda ka X-le. Tunnistaja märgib, et ei suhtle X-ga viimasel ajal, samuti ei käi X ka tema juures külas. Tunnistaja ei mäleta, et ta oleks 08.02.2021 suhelnud telefoni teel Z-ga. Juhul kui tunnistaja siiski suhtles Z-ga, siis ta ei mäleta, millest nad rääkida võisid, kuna tunnistaja tarvitab tihti alkoholi ning võis olla vestluse ajal alkoholijoobes. Kui tunnistaja ütles Z-le midagi tahvelarvuti kohta, siis ei oska Q seletada, miks ta seda ütles. Samuti oli tunnistaja ütluste kohaselt Y viimasel ajal juba dementne ning võis süle- või tahvelarvuti kinkida võõrastele inimestele. 4.3. 16.07.2021 tunnistajana üle kuulatud X on selgitanud, et Y puhul on tegemist tema endise abikaasaga, keda ta ei olnud näinud umbes 1,5 aastat ning Y surmani suheldi ainult telefoni teel. Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole Y talle andnud raha, dokumente, süle- ja tahvelarvutit ega autovõtmeid, samuti ei ole tunnistaja kuulnud, et Y oleks eelnimetatud esemed andnud oma pojale Q-le. Tunnistaja selgitas, et Q on tarvitanud pikka aega alkoholi, millest tulenevalt ei ole nende vahelised suhted head ning omavaheline suhtlus praktiliselt puudub. Abiprokurör selgitas, et eelpoolnimetatud esemete asukoha tuvastamiseks puudub praktiliselt võimalus, samuti puudus kriminaalmenetluse toimetamise ajal ka alus läbiotsimise toimetamiseks. Võimalike lisatunnistajate ülekuulamise võimalust menetluses ei nähtud, kuivõrd puudus vähimgi alus kahtlustada mõne kolmanda isiku seotust kuriteokaebuses loetletud esemete kadumisega. Tunnistajate ütlustele tuginedes ei ole seejuures välistatud ka võimalus, et oma eluajal korraldas kõnealuste esemetega vastavalt oma äranägemisele Y isiklikult.

5.2.Esiteks leitakse kaebuses, et Q ja X osas saab jaatada põhjendatud kuriteokahtlust KarS § 202 lg 1 mõttes. Nimelt, Riigiprokuratuuri 03.09.2021 määruses sedastatu on vastuolus Riigiprokuratuuri 19.04.2021 määruses tuvastatuga. Riigiprokuratuur märkis oma 03.09.2021 määruses: „Q ja X kuulati kriminaalmenetluse käigus üle tunnistajatena, kelle antud ütlustest tulenevalt on ebatõenäoline, et kuriteokaebuses sedastatud esemed võiksid asuda eelnimetatud isikute valduses/.../ Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole Y talle andnud raha, dokumente, süle- ja tahvelarvutit ega autovõtmeid, samuti ei ole tunnistaja kuulnud, et Y oleks eelnimetatud esemed andnud oma pojale Q-le.“ Seejuures on märkimisväärne, et sarnaselt põhjendas kriminaalmenetlust alustamata jätmist ka Põhja Ringkonnaprokuratuur oma 08.03.2021 määruses, mille Riigiprokuratuur seejärel oma 19.04.2021 määrusega ümber lükkas: „/.../ tuginedes ka kaebuse lisana esitatud helisalvestisele ning kuvatõmmisele, mille kohaselt esineb põhjendatud kahtlus, et Y on pööranud temale mitte kuuluva võõra vara kolmanda isiku kasuks KarS § 201 tähenduses, täites seeläbi KarS § 202 kohaldamiseks vajaliku eelteo. Y, olles OÜ X juhatuse liige koos Z-ga, ent seejuures mitte osaühingu ainuosanikuks, on Z sõnul OÜ X-ile kuulunud esemed nende ühisest kodust aadressil XXX, Tallinn, välja viinud ilmselt enda eluajal ise, kuid Z-le teadmata asukohta /.../ Kaebusele lisatud helisalvestise pinnalt ning Q ja X poolt menetlejale antud ütluste osas, milles Q ja X eitavad OÜ-le X kuuluvate esemete asumist nende valduses, esinevad vastuolud, millest tulenevalt on tekkinud põhjendatud kahtlus, et osa OÜ-le X kuulunud varast (nt sülearvuti ASUS) on antud ja võib asuda kolmandate isikute, s.o Q ja/või X valduses. Sellist tõusetunud kahtlust tuleb aga kriminaalmenetluse raames KarS § 202 tunnustel kontrollida. Arvestada tuleb, et Riigiprokuratuur kohustas 19.04.2021 PPA-d jätkama uurimist pärast seda, kui PPA oli juba oma 19.02.2021 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates selgitanud, et ühendust on võetud Q ja X, kes mõlemad eitavad igasugust süüd. Seega on üllatuslik, et tegelikkuses PPA olemuslikult uusi menetlustoiminguid ei teinud, vaid piirdus üksnes Q ja X tunnistajatena ülekuulamisega vastavalt 14.07.2021 ja 16.07.2021. Arvestades seda, et PPA oli varasemalt nimetatud isikutega juba ühendust võtnud ja rääkinud, ei olnud 14.07.2021 ja 16.07.2021 menetlustoimingute puhul tegemist n-ö täiendavate reaalset uurimisfunktsiooni omavate menetlustoimingutega. Teisisõnu, olukorras,

1-21-6682 kus Q ja X olid juba varasemalt oma süüd PPA-ga suheldes eitanud, ei saanud ilmselt 14.07.2021 ja 16.07.2021 menetlustoimingute läbiviimisel mõistlikult oodata, et laekub uut vähegi tõendiväärilist informatsiooni – seda eriti arvestades, et mõlemad andsid ütlusi n-ö vabas vormis ning uurija mingisuguseid täiendavaid või täpsustavaid küsimusi ei esitanud. Seega oli PPA kui uurimisasutuse tegevusetus ja kriminaalmenetluse lõpetamine vastuolus Riigiprokuratuuri 19.04.2021 määruses sedastatud juhistega, mille kohaselt esineb põhjendatud kahtlus, et osaühingu X vara võib asuda Q ja X valduses ning sellist põhjendatud kahtlust tuleb kriminaalmenetluse raames kontrollida. Eelkirjeldatud Riigiprokuratuuri 19.04.2021 määruses sedastatud juhistega ei haaku mingil viisil Riigiprokuratuuri 03.09.2021 määruses sedastatu. Sisuliselt on Riigiprokuratuur oma 03.09.2021 määruses asunud samale seisukohale nagu Põhja Ringkonnaprokuratuur oma 08.03.2021 määruses, kuigi 19.04.2021 määruses Riigiprokuratuur ringkonnaprokuratuuri põhjendustega ei nõustunud – Q ja X ütlused on vastuolus 19.03.2021 kaebusele lisatud 08.02.2021 Z ja Q toimunud kõnesalvestisega. Seejuures ei saa Riigiprokuratuuri 19.04.2021 ja 03.09.2021 seisukohtade diametraalset erinevust põhjendada Q ja X tunnistajatena ülekuulamisega vastavalt 14.07.2021 ja 16.07.2021, kuivõrd juba Riigiprokuratuuri 19.04.2021 määruse aluseks oli mh asjaolu, et uurija oli ühendunud Q ja X-ga, kes mõlemad eitavad igasugust süüd. Ütlustest nähtub, et Riigiprokuratuuri 19.04.2021 määruse aluseks olnud ütlused ja 03.09.2021 määruse aluseks olnud ütlused on sarnased, mistõttu ei ole põhjendatud Riigiprokuratuuri poolt 03.09.2021 teistsugusele järeldusele jõudmine, kui nende enda 19.04.2021 määruses. Eeltoodule tuginedes, juhindudes Riigiprokuratuuri 19.04.2021 määrusest ning 19.03.2021 kaebusele lisatud 08.02.2021 kõnesalvestisest ning kuvatõmmisest, saab D ja X osas jaatada põhjendatud kuriteokahtlust KarS § 202 lg 1 mõttes.

5.3.Teiseks leitakse kaebuses, et PPA saab Q ja X põhjendatud kuriteokahtluse kontrollimise kohta koguda täiendavaid tõendeid. Riigiprokuratuur märkis oma 03.09.2021 määruses üldsõnaliselt järelduste stiilis, et käesolevas asjas on teostatud kõik vajalikud ja asjakohased menetlustoimingud ning täiendavalt ei ole võimalik lisatõendeid koguda, sh toimetada läbiotsimist. Seejuures ei ole Riigiprokuratuur selgitanud, miks ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik teostada läbiotsimist Q ja/või X-ga seotud kinnisasjadel. Kirjeldatud kahtlust, et osaühingu X vara võib asuda Q ja X valduses saab kontrollida mh läbiotsimise toimetamisega. Selliselt on võimalik tuvastada, kas nimetatud isikute valduses on osaühing X vallasvara (nt ASUS sülearvuti ja Ipad tahvelarvuti) või sularaha, mida 05.02.2021 kuriteokaebuse kohaselt on kadunud summas 28 019 eurot. Läbiotsimise raames on võimalik võtta ära elektroonilised andmekandjad, mille vaatluse käigus on mh võimalik ilmselt kontrollida Q ja X omavahelist suhtlust, nt sotsiaalmeedia kontode ja e-posti kirjavahetus või suhtlust kolmandate isikutega nt sülearvuti ja tahvelarvuti müümisega seoses. Lisaks on võimalik pangakontode vaatluse käigus tuvastada, kas nimetatud isikud on teinud nende igakuist sissetulekut arvestades kahtlaseid ülekandeid, nt kriminaaltulu varjamise eesmärgil. Selliselt on võimalik tuvastada tunnistajate ringi, kes saaks kriminaalmenetluse eseme osas anda ütlusi. Eelkirjeldatud menetlustoiminguid käesolevas kriminaalmenetluses tehtud ei ole ning arvestades PPA senist tegevust – 14.07.2021 ja 16.07.2021 perspektiivitute menetlustoimingute läbiviimine, jääb paraku mulje, et eesmärgiks ei olnudki 05.02.2021 kuriteokaebuses sedastatu sisuline kontrollimine, vaid kriminaalmenetluse lõpetamiseks vähegi mingisuguste formaalsete menetlustoimingute ettenäitamine. Seda eriti, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus tehti X poolt reedesel päeval kell 12.00 toimunud ülekuulamisega samal päeval – viitab asjaolule, et menetlustaktikalist analüüsi pärast tunnistajalt saadud ütlusi ei tehtud. Osaühing X on veendunud, et pelgalt kahtlustatavate süüd eitavate ütluste alusel ei ole põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine, eriti arvestades, et muid menetlustoiminguid tehtud ei ole ning seda, et ütlused on vastuolus osaühing X esitatud tõenditega (vt lisad 7 ja 8). Eeltoodud põhjendustel palub osaühing X tühistada PPA 16.07.2021 ja Riigiprokuratuuri 03.09.2021 määrused ning kohustada PPA-d toimetama edasi kriminaalmenetlust nr 21231700376.

7.Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus eelkõige kontrollida, kas kriminaalasjas on võimalik ja vajalik koguda täiendavaid tõendeid, juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda õiguslikku asjaolu selgitada, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni. Käesoleval juhul võib isegi nõustuda kaebuse etteheidetega osas, et juhtiv riigiprokurör on sisuliselt samadel asjaoludel algselt leidnud, et kriminaalmenetlust tuleb alustada ja siis on mõned kuud hiljem samade tõendite ja asjaolude alusel leidnud, et need pole siiski piisavad ja kriminaalmenetluse lõpetamine on siiski põhjendatud. Ringkonnakohus, andmata hinnangut sellele, kas kriminaalmenetluse alustamine üldse sellistel asjaoludel oli põhjendatud, nõustub siiski käesoleval juhul kokkuvõttes Riigiprokuratuuriga selles, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli põhjendatud kuriteo toimepannud isiku tuvastamatuse tõttu. Esiteks ei saa tunnistajate ütlustest teha mingit järeldust selle kohta, et kaebuses viidatud esemed võiks asuda nende valduses. Menetluse käigus on küll esitatud ekraanitõmmis SMS-st ja salvestus telefonikõnest, kuid esiteks ei nähtu kummastki tõendist üheselt piisavalt infot selle kohta, et esitada kahtlustust ja veelgi enam süüdistust kaebuses viidatud isikutele. Teiseks on tõendid esitatud kaebuse esitaja poolt temale vajalikuks peetud ulatuses, seda, mis teemadel täpselt ja millega seoses ikkagi konkreetselt küsimused olid esitatud, nendest tõenditest üheselt ei nähtu. Veelgi enam, KrMS § 10 kohaselt on kriminaalmenetluse keel eesti keel ning kõik dokumendid, mille lisamist kriminaaltoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eest keelde. Käesoleval juhul on seega kaebaja poolt tegelikult esitatud mitte nõuetekohased tõendid, sest need ei ole menetluskeelsed. Menetlejaga tuleb nõustuda ka selles, et antud asjas puuduvad ka täiendavad tunnistajad, kes võiks omada infot kuriteo või selle toimepanijate kohta. Seega täiendavalt kedagi menetluse raames üle kuulata pole võimalik. Kaebuse esitaja hinnangul on võimalik teostada kaebuses viidatud isikute (Q ja X) elukohas läbiotsimisi, et selgitada välja, kas OÜ X kuuluv vara võib asuda viidatud isikute elukohas. Ringkonnakohtu hinnangul puudub aga alus läbiotsimise läbiviimiseks. Nimelt ei ole tõsiseltvõetavat alust arvata, et kaebuses loetletud esemed võiks asuda viidatud isikute elukohas ja samuti pole käesoleval juhul neid isikuid alus seostada kuriteo toimepanemisega, mistõttu pole alust ka läbiotsimiste läbiviimiseks nende elukohtades. Märkida tuleb sedagi, et tegelikult puudub üldse piisav informatsioon selle kohta, et äriühingu varad ja seda kaebuses toodud ulatuses kannatanu seadusliku esindaja elukohas üldse olid, mis annaks üldse tõsiseltvõetavat alust seisukohaks, et need on sealt vältimatult kuhugi kadunud ja on seostatavad just konkreetselt OÜ-ga X ja tema varadega. Nimelt on menetluse jooksul kaebuse väited oluliselt muutunud. Kui kuriteokaebuses kinnitas Z OÜ X seadusliku esindajana, et kuriteokaebuses viidatud ja väidetavalt OÜ-le X kuulunud esemed on XXX kinnistult ära viidud ja et need asuvad eelduslikult tema surnud abikaasa poja ja viimase ema valduses, kuid kaebajale pole tegelikult teada, kas ja millistel asjaoludel on need esemed nende valduses ja kas nende käitumises võivad seega esineda kuriteo tunnused ja palutaksegi seetõttu välja selgitada, kas need esemed on nende valduses ja kui on, siis millisel õiguslikul alusel ja kui õiguslikku alust pole, tuleb kriminaalmenetlust alustada. Samas on märgitud sedagi, et viidatud isikud ei ole ei eitanud ega ka jaatanud seda, et esemed on nende käes. Eeltoodust nähtub seda, et kuriteokaebuse esitamisel ei olnud ka kaebajal endal mitte mingeid konkreetseid andmeid selle

8.Menetluse käigus pole aga õnnestunud välja selgitada, et esemed viidatud isikute valduses võiksid asuda, mingeid veenvaid andmeid selle kohta üldse pole. Algsest kuriteokaebusest nähtuvalt möönab aga kaebuse esitaja isegi, et esemed võivad olla antud isikute valduses ka tegelikult õiguslikul alusel (kui need seal üldse on), kuivõrd väidetavalt ära viidud varad on vähemalt osaliselt seostatavad Y-ga, kes aga on surnud ja seega võib olla vähemalt osaliselt üldse tegemist pärandvara küsimusega. Sellise kahtluse olemasolu, kas varad üldse viidatud isikute valduses on, ja isegi kui see nii on, et selleks võib tegelikult esineda ka õiguslik alus, on möönnud kaebuse esitaja seega ka ise kuriteokaebuses. Käesolevaks ajaks on aga kaebuse esitaja oma seisukohta sisuliselt muutnud ja seda ka osas, et on möönnud sedagi, et ilmselt viis surnud abikaasa ise enne surma kuriteokaebuses loetletud esemed nende ühisest elukohast ära. Andmed aga selle kohta, et Y oleks need esemed viinud vältimatult oma pojale või viimase emale, puuduvad täielikult. Eelnev menetleja on viidanud sellelegi, et juhul, kui Y viis OÜ-le X (mille osanik ja juhatuse liige ta ise aga samuti oli lisaks Z-le) kuuluva vara enne surma ära isikute ühisest elukohast, saaks temale ette heita äriühingu vara omastamist juhul, kui ta elus oleks, aga tema surma tõttu ei ole võimalik omastamisega seoses tema suhtes antud kriminaalasja enam menetleda. Seda aga, et Y poeg Q või viimase ema X oleks toime pannud KarS § 202 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.t Y oleks OÜ-lt X omastatud vara andnud viidatud isikute valdusesse, kes aga äriühingu vara hoiavad ja tagasi ei anna, selliseks arvamuseks kogutud tõendite pinnalt puudub küllaldane alus. Tegelikult on vastuolulised ka väited väidetavalt kinnistult ära viidud vara kohta terviklikult. Kuigi kuriteokaebuses on pikk loetelu väidetavalt OÜle X kuuluvast varast, mis ära viidi, s.h viidatakse suures summas sularahale ja erinevale dokumentatsioonile, lisaks sülearvutile ja tahvelarvutile, siis juba ringkonnakohtule esitatud kaebuses viidatakse vaid sülearvutile ja tahvelarvutile. Tulebki aga möönda, et esiteks ei ole kaebuse esitaja esitanud mitte mingeid tõendeid menetluse jooksul selle kohta, et OÜ X sularaha oleks üldse asunud aadressil XXX ja isegi kui oleks, siis et see oleks olnud kuriteokaebuses viidatud summas ja alustel (äriühingu kassa ja äriühingu sõiduauto müügist saadud raha). Seega tegelikult pole kaebuse esitaja poolt isegi seoses sularahaga, mis väidetavalt kuulus OÜ-le X, esitatud mingeid tõendeid, et äriühingu raha seal asus. Mis puudutab aga väidetavalt sõiduauto müügist saadud raha, mis kuulus väidetavalt äriühingule, siis kaebuse esitaja enda poolt esitatud telefonikõne salvestisest nähtuvalt on Z ise vestluses Q-ga rõhutanud seal korduvalt asjaolu, et see raha on tema sõiduauto müügist saadud raha, seega ei viidanud ta vestluses ise kordagi sellele, kui äriühingule kuuluvale varale, mis on saadud äriühingule kuuluva sõiduauto müügist, vaid temale kuuluva auto müügist saadule. Äriühingule mittekuuluva ja isikute ühisvarasse kuuluva vara puhul pole aga alust rääkida selle omastamisest Y poolt ja seega ka üldse selles osas KarS § 202 lg 1 kuriteo võimalikust toimepanekust Q ja X poolt. Sellise vara puhul on ilmselgelt eelkõige tegemist pärandvara hulka kuuluva varaga, mille jagamine (eelduslikult Z ja Q vahel) toimub aga tsiviilmenetluse korras. Mis puudutab aga OÜ-le X kuuluvat sülearvutit ja tahvelarvutit, siis lisaks sellele, et kuriteokaebuses kinnitatakse üheselt asjaolu, et isikud pole ei eitanud aga ka jaatanud asjaolu, et viidatud esemed nende valduses on ja tegelikult kõnesalvestuses räägib Q temale kuuluvast sülearvutist, siis tähelepanuväärne on tegelikult asjaolu, et kuigi X OÜ-le tõepoolest kuulus sülearvuti ja tahvelarvuti, siis sülearvuti on soetatud 2011. a ja tahvelarvuti 2015. a. Seega 10 aastat vana sülearvuti puhul ei saa eluliselt usutavaks pidada kaebuse väiteid selle kohta, et sellel on olemas kahtlemata siiski ka mingi väärtus. On üldteada asjaolu, et 10 aastaga muutub sülearvuti sisuliselt väärtusetuks ja kõnealusel sülearvutil käesoleval ajal seega rahaline väärtus pigem sisuliselt üldse puudub. Seega jääb tegelikult arusaamatuks, miks kaebuse esitaja soovib seoses sisuliselt väärtusetute esemetega oma kadunud abikaasa poja suhtes kriminaalmenetluse jätkamist.