Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

jooksul. Kaja esitamisel tasutakse riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse või kaja.

ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED

abstraktset kohustust, vaid reguleeritakse juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega. See tähendab, et kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eelduseid. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärk on välistada võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus leiab hageja seisukohtadele ja tõenditele tuginedes, et kostja andis deklaratiivse võlatunnistuse ning hageja ei ole konstitutiivse võlatunnistuse andmist tõendanud. Hageja eesmärgiks on kostjalt võlgnevuse kättesaamine ning seda hagejale soodsaimal viisil. Hageja on selle eesmärgi täitmiseks kokku leppinud nii maksegraafiku kui ka lisanud lepingusse tüüptingimusena, et kostja kaotab võimaluse vaidlustada võlgnevuse olemasolu ja suurust, esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid ning väite, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega, mille tagajärjel tekib uus iseseisev kohustus. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud poolte ühist tahet luua iseseisev kohustus. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 4 kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohus asub võlatunnistuse hindamise tulemusena seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Kohus ei tuvastanud pooltel ühist abstraktse kohustuse loomise tahet, samuti ei saaks kohtu hinnangul lepingust niimoodi aru lepingupooltega sarnane mõistlik isik. Kohtu hinnangul pidi kostjaga sarnane mõistlik isik mõistma, et kokku ei lepita uues iseseisvas kohustuses, vaid tunnistatakse olemasolevat kohustust. Hageja pidi oma õigusteadmistest tulenevalt teadma, et kostja tegi tehingu oma erakorralisest vajadusest tingituna ning seetõttu oli iseseisva nõudealuse loomine eelduslikult heade kommetega vastuolus ning tehing seega tühine (TsÜS § 86 lg 2 p 1). Kohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud võlatunnistus lugeda deklaratiivseks võlatunnistuseks.

Kuna hageja esitatud võlatunnistus on deklaratiivne, kuid hageja jättis kohtule esitamata võlatunnistuse alussuhtega seotud asjaolud ega tõendanud alusvõlasuhtest tulenevaid nõude eeldusi, siis on hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud ebaselged ning kohtul ei ole võimalik hageja nõude põhjendatust kontrollida (RKTKo 03.07.2024, 2-22-139256, p 16). Lisaks ei ole võlatunnistuse kehtivust võimalik hinnata ilma selle aluseks oleva tarbijakrediidilepingu tingimusi ja krediidi andmisega seonduvaid asjaolusid hindamata. Kui hageja nõue baseerub lõppjärgus tarbijakrediidilepingul, on hagejal tsiviilasjas kõrgendatud tõendamiskoormis, mis lähtub vastutustundliku laenamise põhimõttest. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.