Kohtulahend

1-21-5937 selles olukorras hirmu ning arvestades, et tema poolt juhitud autorong oli ähvarduse teinud isiku poolt teelt välja rammitud, ei osanud teha muud tasus CC-le nõutud raha, tagamaks enda ja kaasas olnud isikute tervise ja vara kaitse. Raha saamisel lahkus CC sündmuskohalt. Avaldaja on saanud kahju - varaline kahju sõiduki lõhkumise eest, ähvarduse teel tasutud rahasumma ja mittevaraline kahju juhtunu üleelamise eest.

1-21-5937 Neid inimesi ma ei tunne ja nimesid ei tea. Vigastada pole keegi saanud, see juht, kes roolis oli, temaga oli kõik korras ja rääkis ta minuga normaalselt. Rääkides temaga ma tundsin alkoholi lõhna, ma pakkusin kutsuda politsei kohale. Auto omanik ütles mulle, milleks seda jama vaja meile kõigile. Turvavööd ei saanud olla, sest nad lõikasid need ära ja tegid nendest pukseerimis trossi, pilt mul olemas. Ma ütlesin auto omanikule, miks sa ei maksnud puksiiri arvet ja sõitsid lihtsalt minema. Ma küsisin, kui ma poleks teid näinud, siis arve oleks tasumata. Ta vastas mulle, et jah, raha ma poleks saanud. Ma pole ähvardanud, lihtsalt ütlesin, et ta peab ikkagi maksma ja ta nõustus. Ütles, et nad viivad auto T metalli kokkuostu, siis sõidame lähimasse pangaautomaati, et raha välja võtta. Nii juhtuski, andis mulle raha ja uuesti ise ütles, et pretensioone tal minule ei ole. Nad helistasid mulle esmaspäeval 21.06 ja pakkusid tagastada 105 neile, siis nad ei tekita mulle probleeme. Ma keeldusin.“ XX versiooni toimunust on põhjust suhtuda kriitiliselt lisaks vastuoludele CC poolt avaldatule ka seetõttu, et ta on kuriteoteates teadlikult esitanud prokuratuurile eksitavat, tegelikkusele mitte vastavat informatsiooni, väites, et „avaldaja teavitas tekkinud kuriteost viivitamatult Politsei – ja Piirivalveametit.“ „Viivitamatuks“ teavitamiseks ei saa pidada järgmise päeva lõuna ajal tehtud kõnet häirekeskusele. Politsei esitatud kokkuvõte kõnest 19.06.2021 kl 11:51:13 kestusega 03:56 minutit on järgmine: helistab 112- le mees, kes küsib, kas on juba hilja teatada, et helistab auto liikluse teemal, et eile õhtul sõideti tagant otse sisse täie pauguga ja kohapeal said kokkuleppele, et klaarivad asjad. Mees küsib, kas on rong läinud, et kohe ei teatanud politseile, et auto läks vanarauda. Kui kokkulepe vett ei pea esmaspäeval, mis siis saab? Teataja räägib, et pildistas kõik üles, samas on ka valvekaamerad. Esialgu jõudsid kokkuleppele, kuid kindlustusele ei teatanud. Auto number on TTTTT, teine auto XXXXXX (avaldaja kasutuses olev auto), teataja - QQ, teine osapool on CC. Toimus Betooni tänaval Sõstramäe bussipeatuse ees. Toimus eile (18.06.2021) kell 18:15. Esialgu jääb infoks see kõne. Praeguse hetkeseisuga inimkannatanuid ei ole. Teataja pea läks vastu peatuge, tal vigastusi pole. Olukorras, kus kaebajate suhtes on nende hinnangul pandud toime rida raskeid kuritegusid, sh isegi tapmiskatse, olemas on sündmuskoht ja asitõendid kohapeal, jääb kaebajate otsus mitte teavitada juhtunust koheselt politseid ja kutsuda neid sündmuskohale, absoluutselt arusaamatuks. Selles valguses ja muid eespool märgitud asjaolusid arvestades tundub eluliselt usutavam CC versioon toimunust. Kaebajate väite MM-l tervisekahjustuse tekkimisest kõnealuses intsidendis luges riigiprokurör paljasõnaliseks ja alusetuks järgmistel põhjustel: - on loogiline, et isik, kelle tervist väidetava kuriteo läbi kahjustatakse, teavitab sellest viivituseta politseid ja/või fikseerib vigastuse raviasutuses või nt välise vigastuse puhul teeb sellest ise foto. MM midagi taolist ei teinud; - järgmisel päeval kõnes Häirekeskusele ei maini XX midagi MM väidetavast vigastusest, vastupidi, väidab, et vigastada keegi ei saa saanud (inimkannatanuid pole); - raviasutusse pöördus MM 4 päeva pärast juhtunut, kusjuures päev pärast seda, kui CC oli keeldunud XX-le puksiiriteenuste eest saadud raha tagastamast; - PERH EMO patsiendikaardist nähtuvalt, kus MM anamneesi kohaselt märkis, et „oli autoavarii, turvavöö pigistas rindkeret“, ei tuvastatud MM-l mingit tervisekahjustust ei visuaalsel vaatlusel ega rindkerest tehtud röntgenuuringul. Siinjuures rõhutas riigiprokurör, et isikul ei saa 4 päeva hiljem ilmneda selline tervisekahjustus, mis eeldab EMO-sse pöördumist, kui sündmuse järgselt midagi tervisekahjustusele viitavat ei ilmne. Kui väidetavalt tekkis 4 päeva hiljem nii tugev valu, mis sundis EMO-sse pöörduma, ja see oli tingitud (olematu?) turvavöö survest roietele, siis saab meditsiinilisi eriteadmisi omamata väita, et nii tugev väline mõjutus pidi jätma ka mingi visuaalselt tuvastatava jälje – verevalumi, punetuse, turse, turvavööle iseloomuliku vajutusjälje, kuid midagi neist MM-l ei olnud;

1-21-5937 - tähelepanuta ei saa jätta ka CC poolt märgitut, et autos, kus MM viibis, turvavööd puudusid („turvavööd ei saanud olla, sest nad lõikasid need ära ja tegid nendest pukseerimis trossi, pilt mul olemas“). Isegi kui eeldada, et kokkupõrke tagajärjel tundis MM valu, mida ta küll ise väitnud pole, puudub CC tegevuses KarS §-s 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise koosseis. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust - tegu peab olema toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Tahtlus seisneb otsuses panna toime süüteokoosseisule vastav tegu. Antud juhul eeldanuks tahtlus seda, et CC oleks teadlikult ja tahtlikult tekitanud MM-le füüsilist valu ja/või tervisekahjustuse. KarS § 15 lg 1 järgi on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu, kui sama seadustik ei sätesta karistust ettevaatamatu teo eest. Seadusandja ei ole KarS § 121 puhul ette näinud vastutust ettevaatamatu teo eest. CC tegevuses pole tuvastatav KarS § 12 lg 3 subjektiivne teokoosseis, kuna materjalidest ei ilmne tema tahtlust MM-le füüsilist valu ja/või tervisekahjustust põhjustada ja ta ei käitunud tahtlikult viisil, mis võiks seda teha. KarS § 123 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo objektiivsed tunnused on teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamine ja ohtlikku olukorda jätmine. Eluohtlik on olukord, kus esineb reaalne võimalus surma saabumiseks ning tervist raskelt kahjustada võiv on olukord, kus esineb reaalne võimalus raske tervisekahjustuse tekkimiseks. KarS § 123 puhul on oht selline olukord, kus on põhjust karta õigushüve kahjustamist. Ohtu asetamine on reaalse ohu põhjustamine ning ohtu jätmine on tekkinud reaalse ohu kõrvaldamata jätmine. Kõnealuse juhtumi asjaolud ei võimalda asuda seisukohale, et CC oleks põhjustanud reaalse surma ja või tervist raskelt kahjustada võinud ohu kaebajatele. Seetõttu leidis riigiprokurör, et puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks ka viidatud KarS § 123 tunnustel. KarS § 214 sätestab, et väljapressimiseks on varalise kasu üleandmise nõudmine, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivald. Riigiprokurör märkis, et kui isiku suhtes pannakse toime väljapressimine, siis pole eluliselt usutav, et ta (kuigi päev hiljem) Häirekeskusesse helistades seda ei maini, vaid vastupidi, kinnitab, et said kohapeal kokkuleppele. Ka pole riigiprokuröri käsutuses olevates materjalides sellist teavet, mis viitaks väljapressimise toimepanemisele CC poolt. Kuriteokaebuses märgib XX, et „raha saamisel lahkus CC sündmuskohalt“. Tegemist on taaskord eksitava väitega nagu oleks raha CC-le makstud kohas, kus väidetav rammimine toimus. Tegelikkuses maksti raha alles pärast seda, kui kaebaja oli viinud/müünud auto lähedalasuvasse romulasse, misjärel läks pangaautomaadi juurde, võttis sealt raha ja andis CCle üle. Raha küsimise ja üleandmise vahele jäi nii ajaline kui ruumiline vahe, mistõttu ei saa kuidagi väita, et XX ja/või temaga kaasas olnud isikud oleksid olnud sellises väljapääsmatus olukorras, kus ainsaks võimaluseks oma elu/tervist säästa oli CC-le soovitud summa maksta. Kaebuses Riigiprokuratuurile märgib XX seoses talle väidetavalt tekitatud kahjuga, et on lasknud auto vigastused ja taastamismaksumuse ära hinnata, esitamata samas ühtki sellekohast akti, kalkulatsiooni, hinnapakkumist jms või konkreetset viidet suulisele konsultatsioonile vastava ala spetsialistiga. Kaebus räägitakse sõiduki taastamisest. Samas nähtub CC seletusest, et sõiduk utiliseeriti vahetult pärast sündmust tema juuresolekul: „ta (XX) ütles et nad viivad auto T metalli kokkuostu ja siis sõidame lähima panga automaati, et raha välja võtta, nii juhtuski... tegemist on inimestega, kes on otsustanud selle olukorra pealt korralikult raha teenida, just rääkisin kindlustusagendiga, kelle juurde nad pöördusid, et auto hüvitise saada. Nüüd nad väidavad, et nad pole seda autot metallikokkuostu viinud, mul on selleks tõestusfotod olemas, et auto oli metallikokkuostus, ja isiklikult kruvisid seal auto küljest veljed ja said ülekande sealt, nüüd nad väidavad, et pole midagi sealt saanud“. Et auto „läks vanarauda“ juba 18.06., nähtub ka XX kõnest Häirekeskusele 19.06., mis kinnitab, et autot pole kavatsetudki taastada ega selleks kuluvat summat kindlaks teha ning kaebuses Riigiprokuratuurile on

1-21-5937 esitatud teadvalt valeinformatsiooni. Eeltoodu valguses tuleb XX väidet talle tekitatud vähemalt 4000 euro suurusest kahjust pidada paljasõnaliseks ja alusetuks ning ülimalt kriitiliselt suhtuda ka kõigesse muusse tema poolt esitatusse. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1-21-5937 Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et rammimise tagajärjel sai tervisekahjustusi kannatanu MM. Selliselt asetas CC MM erakordselt ohtlikusse olukorda, kui mitte öelda eluohtlikkusse olukorda. Seda põhjusel, et veoautoga teise isiku juhitava sõiduauto rammimine võinuks põhjustada ka kannatanule rakse tervisekahjustuse või asetada ta eluohtlikkusse seisundisse. Samuti tekitati teo tagajärjel XX-le tema vara kahjustamise või hävitamise läbi varaline kahju. Kaebaja esindaja ei nõustu väitega, et kuivõrd sõiduki müügihind oli 350 eurot, on välistatud, et kriminaalmenetluse alustamine võõra asja rikkumise või hävitamise eest olulise kahju puudumisel. Siinkohal on ebaõige anda hinnang kahju suurusele arvestades sõiduki turuväärtust. On õige, et kriminaalmenetlus ei saa olla kannatanule alusetu rikastamise allikaks ent kahju hüvitise eesmärk peab olema suunatud endise olukorra taastamine. Järelikult ei ole olulise kahju sisustamisel õige seda samastada eseme väärtusega, milleks seaduse kohaselt loetakse kohalikku keskmist müügihinda. Järelikult tulnuks oluline kahju võõra asja rikkumisel või hävitamise eest sisustada väärtusena, mis kulub asja taastamiseks, et taastada asja endine olukord. See, et käesolevas ajas ületab asja rikkumise või hävitamise taastamisväärtus eseme turuhinda tõenäoliselt 13-15 kordselt ning kõigi eelduste kohaselt ei oleks sõiduki taastamine endisesse olukorda majanduslikult otstarbekas, ei saa olla etteheidetav kannatanule. Nii pole välistatud, et olulise kahju hindamisel on võimalik võtta aluseks sõiduki kahjustatud üksikosade kui varuosade turuhinda, mis samuti täidaks kaebaja hinnangul olulise kahju ning ületades sealjuures sõiduki turuhinda. Kaebaja esindaja märgib, et enamiku liikluses osalevate sõidukite puhul ületaks sõiduki üksikosade soetamine sõiduki enda turuväärtuse. Kokkuvõtvalt leiab kaebuse esitaja, et prokuratuur ei ole pädev otsustamaks kannatanu eest tema omandi ja selle käsutamisega seotud õigusi. Nii tulnuks olulise kahju sisustamisel kaebajalt täpsustada kahju ulatus, mitte aga välistada olulise kahju esinemine sõiduki turuväärtuse kaudu. Kolmandaks on kaebaja märkinud, et CC sai teo tagajärjel XX-lt 105 eurot. Kaebaja leiab, et selle rahasumma tasumine toimus tema ähvardamise teel. Vaatamata asjaolule, et prokuratuur on CC-lt küsinud selgitusi juhtumi asjaolude kohta kriminaalmenetluse väliselt, ei ole CC esitanud oma versiooni kinnitavaid tõendeid. Kaebaja esindaja märgib, et kui CC väidab, et 105 eurot oli tasutud osutatud teenuste eest, siis saanuks CC esitada oma versiooni kontrollimiseks vastavad kuludokumendid, nt tšeki või kassaorderi. CC seda teinud ei ole ja seda seetõttu, et XX ja CC vahel mistahes võlasuhe puudus.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-21-5937

1-21-5937

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.