1-21-3700/6 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

5.Tallinna Ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotleb XX esindaja Marko Tammann Riigiprokuratuuri 25.04.2021. a määruse tühistamist ja kohustamist Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. Esmalt leiab kaebaja, et Riigiprokuratuur on CC poolt kohtuasjas nr X-XX-XXXX kohtus antud ütluste diametraalset vastuolu täielikult ignoreerinud. Sisuliselt kopeeris riigiprokurör kaitsja poolt kriminaalasjas vaidlustatud Pärnu Maakohtu 08.02.2021. a otsuses nr X-XX-XXXX märgitut ja tegi sellest järeldusi, mis ei haaku ei kaebuse esitaja ehk XX ja kannatanu ehk H OÜ seadusliku esindaja CC kohtus antud ütlustega. Seejärel tsiteerib kaebaja esindaja kohtulikul uurimisel asjas X-XX-XXXX XX ja kannatanu ehk H OÜ seadusliku esindaja CC antud ütlusi, millede osas asub seisukohale, et need on diametraalselt vastuolulised ning leiab, et CC ütlused ilmselgelt ei vasta tegelikkusele. Kuriteokaebuses esitatud andmeid kogumis analüüsides on kaebuse esitaja seisukohal, et süüdistuskohustusmenetluses esitatud materjalidega tutvumise järgselt ei ole võimalik nõustuda eelnevate menetlejatega kriminaalmenetluse aluse puudumisest. Kaebuse esitaja rõhutab, et ringkonnakohtu praktika kohaselt tuvastatakse valeütluste andmine eraldi menetluses, mis kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga, kus on leitud, et teadvalt valeütluse andmise tuvastamine peab olema iseseisva kriminaalmenetluse esemeks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a otsus nr 3-1-1-100-07, p 7). Seega ei välista ega piira asjaolu, et ühes kriminaalasjas ei ole kohus tunnistaja (sh kannatanu) ütlusi ebausaldusväärseks tunnistanud, selle tunnistaja vastutust teises kriminaalasjas valeütluste andmise eest KarS § 320 lg 1 järgi. Seega ei ole Riigiprokuratuuri seisukoht, et prokuratuur ei pea võimalikuks etteruttavalt pooleli olevas kohtuasjas ütluste usaldusväärsusele lõpliku õigusliku hinnangu andmist, mistõttu saab kuriteokaebuse lahendamisel lähtuda vaid hetkeolukorrast ja otsustada, kas on piisavalt kuriteole viitavat teavet.

7.Ringkonnakohtule esitatud kaebus ei sisalda ühtegi uut argumenti, mis mõjutaks menetlejate põhjendusi. Peamiseks etteheiteks on lisatud, et Riigiprokuratuur on ignoreerinud kohtuasjas nr X-XX-XXXX süüdistatava ja kannatanu esindaja poolt antud ütluste diametraalset erinevust. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. KarS § 320 näeb ette karistuse kannatanu või tunnistaja poolt kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses teadvalt vale ütluse andmise eest või menetlusosalise poolt vande all teadvalt vale seletuse või vande all teadvalt vale vara nimekirja või sissetulekute või kulude arvestuse andmise eest. Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsust omavate asjaolude moonutamises. Kaebuse esitaja etteheide CC-le seisneb selles, et tema antud ütlused on diametraalselt erinevad süüdistatava XX antud ütlustega kohtuasja nr X-XX-XXXX raames, mistõttu on tegemist CC poolt valeütluste andmisega. Esiteks tuleb tähele panna, et ütluste lahknemine isegi neist tõendeist, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda veel valeütluste andmist. Teiseks ei tugine kuriteokaebuses ega ringkonnakohtule esitatud kaebuses kaebaja väide millelegi muule peale CC poolt XX antud teistsugustele ütlustele. Samas on maakohus käesoleva asjaga seonduvat kohtuotsust tehes lugenud CC ütlused usaldusväärseteks, kuivõrd nendele andsid kohtuasjas kaalu ka muud tõendid. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna seega üksnes süüdistatava ja kannatanu ütlustes diametraalsete erinevuste olemasolu kriminaalmenetluse aluse olemasolu jaatamiseks põhjust. Ringkonnakohus nõustub selles osas, et antud juhul puudub kriminaalmenetluse alustamiseks alus, täielikult ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri seisukohaga. Samuti ei ole alust etteheiteks Riigiprokuratuuri seisukohale, et prokuratuur ei pea võimalikuks etteruttavalt pooleli olevas kohtuasjas ütluste usaldusväärsusele lõpliku õigusliku hinnangu andmist. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuuri seisukoht igati asjakohane. Ringkonnakohus nõustub esindajaga, et teadvalt vale ütluste tuvastamine on iseseisva kriminaalmenetluse ese. Selle tõendamiseks võib kasutada ka kohtuotsust ja kohtuistungi protokolle. Kohtuasjas nr X-XX-XXXX on süüdistatava XX kaitsjana M. Tammann vaidlustanud Pärnu Maakohtu kohtuotsuse X-XX-XXXX ning ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis on ta ette heitnud mh CC antud ütluste usaldusväärseks tunnistamist. Seda küsimust hakkab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses alles vaagima kuid käesoleva kriminaalmenetluse alustamise taotlemise eesmärgiks on juba anda hinnang just CC ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et samal ajal valeütluste andmise etteheitega kriminaalmenetluse alustamise taotlemisel on esindaja asunud taotlema selliste tõendite loomist, mis võimaldaks tal veel jõustumata lahendi õigsuse kahtluse alla seadmist paralleelses menetluses, sekkudes sisuliselt sellega kriminaalasja põhimenetlusse. Ringkonnakohtu hinnangul on selline käitumine taunitav. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse alustamata jätmise ja Riigiprokuratuuri põhjendustega. Nendes on juba esitatud ammendavad põhjendused kaebuses esitatud väidetele ning 3(4)