Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Tühistatud osas teha uus otsus, millega kvalifitseerida Dmitri Pereberini kuritegu ümber ning tunnistada Dmitri Pereberin süüdi KarS § 121 lg 2 p 1 ja § 119 lg 1 järgi ning kohaldades KarS § 63 lg 1 sätteid mõista karistuseks 1 aasta 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista Dmitri Pereberinile 1 aasta 2 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg, s.o 26.12.2020 .a kuni 28.12.2020.a, s.o 3 päeva vangistust. Kandmata karistus 1 aasta 1 kuu 27 päeva vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 kohaldamisel mõistetud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele kui Dmitri Pereberin ei pane 1 aastase 10 kuulise katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Välja mõista Dmitri Pereberinilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 876 eurot riigituludesse. Kaitsjatasu 324 eurot jätta riigi kanda. Kriminaalmenetluse kulud kogusummas 960 eurot (sundraha 876 eurot ja ekspertiisi kulu 84 eurot) tasuda KrMS § 180 lg 3 alusel 12 kuu jooksul, tasudes kohtuotsuse jõustumisest arvates igakuiste maksetena summas 80 eurot. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada. Määrata Advokaadibüroole Kristina Suvalova makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks Dmitri Pereberinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 97,20 eurot (sealhulgas käibemaks 16,20) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

lõikehaava parema reie ülemises-tagumises osas külgmiselt. Kohtuarstliku ekspertiisiakti nr 20E-AOI0297 kohaselt vasaku reie haav koos süva reiearteri vigastusega on eluohtlik tervisekahjustus, kuna tegemist on verekaotusest põhjustatud hemorraagilise šokiga. Seega Dmitri Pereberin pani oma tahtliku tegevusega toime tervisekahjustuse tekitamise, kui sellega on põhjustatud oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

seetõttu, et oli juhuslikult vigastatud reiearter. Maakohtu hinnangul on täidetud tagajärje ettenägemise kriteerium ehk sedastatav on nii kaudse tahtluse kui ka ettevaatamatuse raskema vormi (kergemeelsuse) intellektuaalne element“. Juhul, kui kohus leidis, et Dmitri Pereberin ei pruukinud olla teadlik sellest, et noalöök just reiearterit vigastada võib, ei saanud siis kohus isikut talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. 3.4 Apellant jääb seisukohale, et antud asjas on asjakohane Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03. mai 2019.a otsus nr 1-17-5883, kuna süüdistatav ei näinud ette, et ta võib noalöögiga reide põhjustada eluohtliku tervisekahjustuse. Seega pidanuks kohtud süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 järgi kõigepealt tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Kuna kindlaks on tehtud, et kõnealused tagajärjed tingis reiearteri vigastus, tuli järelikult hinnata, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et kannatanut noaga lüües vigastab ta reiearterit. Maakohus on Dmitri Pereberini teo subjektiivse külje kindlakstegemisel tõendikogumi kui terviku hindamise kohustuse vastu eksinud ulatuses, mida tuleb pidada oluliseks kriminaalmenetluse rikkumiseks. Eeltoodust lähtuvalt puuduvad Dmitri Pereberini teos talle inkrimineeritud KarS § 118 lg 1 p 1 koosseisu tunnused ning isiku tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 1 järgi, vähendades mõistetud vangistuse määra. 3.5 Vaatamata seda, et Dmitri Pereberinil puudub sissetulek, ei jätnud kohus menetluskulusid osaliselt riigi kanda. Apellant palub KrMS § 180 lg 3 alusel vähendada Dmitri Pereberinilt väljamõistetud menetluskulude summat, jättes neid osaliselt riigi kanda, kuna arvestades isiku majanduslikku olukorda, madalat haridustaset ning puudulikku töökogemust, ei ole tõenäoline töökoha leidmine, mis võimaldaks tal tasuda menetluskulud täies ulatuses ühe aasta jooksul. Eeltoodust lähtuvalt palub apellant jätta ka apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

Arutatavas asjas on tõendamist leidnud see, et süüdistatav lõi kannatanule noaga ühe korra vasaku reie piirkonda ning ühe korra parema reie piirkonda. Maakohus tuvastas üheselt ning seda ei vaidlusta ka kaitsja, et just süüdistatava Dmitri Pereberini üks noalöök reide põhjustas kannatanule KarS § 118 lg 1 p 1 nimetatud tagajärje ehk eluohtliku seisundi. Maakohus on näidanud ära põhjusliku seose esinemise Dmitri Pereberini käitumise ja saabunud tagajärje vahel. Ka ei olnud alust eitada isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust, mistõttu on süüdistatava tegu temale objektiivselt omistatav. Maakohtu siseveendumuse kujunemine nendes küsimustes on jälgitav. 5.2 Nõustuda ei saa maakohtu kriitikaga, et kohtuasjas nr 1-17-5883 tehtud kolmeliikmeline kriminaalkolleegiumi koosseis on kaugenenud varem kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt tehtud lahendist 1-16-5213. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt tehtud lahendis nr 1-16-5213, p 12.2 on üheselt asutud seisukohale, et tervise kahjustamise osas peab teo toimepanijal olema igal juhul tahtlus. Viidatud lahendis on lisaks märgitud, et KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis on täidetud ka juhul kui isik tekitab kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge suhtus, kas kergemeelselt või hooletult (vt nt RKKKo nr 3-1-146-15, p 10.2, 1-16-5213, p 16). See tähendab seda, et tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge ehk elu ohustamisse suhtus, kas kergemeelselt või hooletult, mitte tekitatud tervisekahjustusse. Seega selline maakohtu kriitika on asjakohatu. 5.3 Maakohus on viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu poolt tehtud lahendile nr 1-17-105, millele viidatud ka lahendis nr 1-17-5883. Maakohus on viidanud p 15 sisule valikuliselt ning jätnud tähelepanuta p 15 märgitud ülejäänud seisukohad. Märgitud lahendi punktis 15 on rõhutatud, et tuleb tuvastada, kas süüdistataval oli kannatanut lüües tahtlus tekitada talle tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli süüdistatava tahtlusega kaetud, viis enamohtliku tagajärjeni. Seejuures tuleb arvestada kohtupraktikas kinnistunud põhimõtetega tahtluse kindlakstegemisel. Kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on lahendis nr 1-17-105, p 12 üheselt märkinud, et oluline on, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Antud juhul KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje – KarS § 118 lg 1 p 1 puhul eluohtliku seisundi saabumiseni. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hilisemates lahendites nr 1-16-6512 ja nr 1-17-5883 on korratud kogu koosseisu poolt märgitut ning täiendavalt selgitatud, kuidas tuleb tahtlus tuvastada ja rõhutatud, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. 5.4 Eelpool viidatud lahendites on üheselt asutud seisukohale, et tuvastades objektiivse külje, ei saa selle tuvastatuks lugemisel asuda koheselt analüüsima seda, millisel moel suhtus süüdistatav tema põhjustatud enamohtlikku tagajärge, s.o kas kergemeelselt või hooletult. Enne seda tuleb kohtul analüüsida tervisekahjustuse põhjustamise tahtlust ning hinnata just seda, kas süüdistatava tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi. Nagu eelpool mainitud on maakohtu poolt tuvastatud, et eluohtliku seisundini viinud tervisekahjustus seisnes vasaku reie reiearteri haru (süva reiearteri) vigastuses. Kolleegiumil tuleb märkida, et maakohtu seisukohad tahtluse tuvastamise osas (tl 186-187) ei ole selged, ammendavad ja vastuoludeta. Selline rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see rikkumine ise kõrvaldada.

Vastata tuleb küsimusele, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et noaga reide löömisel saabub märgitud tervisekahjustus, s.o reiearteri haru (süva reiearteri) vigastus. Seega kaitsja maakohtus esitatud argument, et süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on lubatav siis, kui süüdistatava tahtlus kannatanu noaga löömisel ulatus kannatanu reiearteri vigastamiseni, oli asjakohane. 5.5 Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav lõi kannatanut mõlemasse reide ühel korral kavatsetult ning leidis, et tema poolt põhjustatud enamohtlikku tagajärge suhtus süüdistatav kergemeelselt. Maakohus jättis sisuliselt hindamata, kas konkreetne tekitatud tervisekahjustus on tahtlusega kaetud ehk asjaolu, millele viitas kaitsja maakohtus. Maakohtu otsusest võib saada aru, et süüdistataval puudus otsene tahtlus reiearteri vigastamiseks. Nii on maakohus märkinud, et süüdistatav ei pruukinud olla teadlik sellest, et noalöök just reiearterit vigastab (tl 187). Maakohtu arutlusest ei nähtu, et maakohus oleks seejärel analüüsinud, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et noaga reide löömisel saabub märgitud tervisekahjustus, s.o reiearteri haru (süva reiearteri) vigastus. Seega selle kohta maakohtu argumendid puuduvad. Maakohus märkis lihtsalt, et on täidetud kaudse tahtluse kui ka ettevaatamatuse raskema vormi (kergemeelsuse) intellektuaalne element ja analüüsis edasi, millisel moel suhtus süüdistatav tema põhjustatud enamohtlikku tagajärge. Maakohus jättes nõuetekohaselt tuvastamata süüdistatava teo subjektiivse külje, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 5.6 Kolleegium asub seisukohale, et täidetud ei ole KarS § 118 lg 1 p 1 subjektiivne koosseis. Nõustuda tuleb apellandiga, et viide käeveenide läbilõikamisele ja selle paralleeli toomine reiearteriga ei ole asjakohane. Üldteada on, et käeveenid, mida on võimlaik n-ö läbi lõigata, asuvad randmel suhteliselt naha pinnal. Kui süva reiearteri asukohta reie esiosa keskel on umbkaudu võimalik teada üldteadmistega anatoomiast (põhikool), siis antud juhul vigastati süva reiearteri haru ning selle haru asukoha teadmine eeldab süvendatud teadmisi inimese anatoomiast. Sellist teadmise järeldust ei saa teha isikul, kellel omandatud pelgalt põhiharidus. Dmitri Pereberin pidi KarS § 118 lg 1 p 1 subjektiivse koosseisu jaatamiseks vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et noaga löömisel reie ülemisse-tagumisse osasse tekitab ta kannatanule reiearteri haru vigastuse. Sellist tahtlust tal ei olnud. Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus välisel teopildil ja süüdistatava enda ütlustel. Süüdistatav lõi kannatanut vasakusse reide ülemissetagumisse osasse vaid ühe korra. Nõustuda ei saa maakohtuga, et noalöök reide oleks olnud väga tugev ja sügav, kuna haavakanali sügavust ei mõõdetud. Maakohtu seisukoht, et haava nn suur sügavus on tuletatav lihasesse tekkinud hematoomi mõõdust, ei ole asjakohane. Esiteks ei saa meditsiiniliste dokumentide ja ekspertiisiakti põhjal väita, et hematoom on tekkinud noalöögist või oleks sellega kuidagi seotud. Teiseks on meditsiinilises dokumendis märgitud, et ilmselt on tegemist hematoomiga, aga see eristub lihastest halvasti. Kolmandaks nähtub haigusloost, et kannatanul esines ka teisi nahaaluseid verevalumeid rindkere ja kõhu piirkonnas, mistõttu ei ole välistatud, et kõik leitud verevalumid on tekkinud mingite teiste sündmuste käigus, mitte süüdistuses näidatud ajal ja kohas ning süüdistatava tegevuse tõttu. Tõendamist ei ole leidnud, et süüdistatava näol oleks tegemist inimesega, kelle löögid on juba iseenesest n-ö keskmise lööja omadest mingitel põhjustel ohtlikumad. Puuduvad igasugused objektiivsed tõendid, millest saaks tõsikindlat tuletada, et süüdistatav lõi kannatanut vasakusse reide kogu jõuga, nagu märgib maakohus. Pole ka tuvastatav kui sügaval reiearteri haru asetseb. Samuti ei saa süüdistatava tahtlust reiearteri haru vigastamiseks tuletada sündmuse täpsemast kulgemisest (nt suurema ja ohtlikuma noa valimine, mis kahjustusi suurendaks vms) ja sündmuskohast. Tegemist oli tavalise taskunoaga, millega tekitati löömisel reie ülemisse-tagumisse osasse vigastus ning ka noa omadused ei anna (tera pikkus,

sakilisus vms) jaatada kaudse tahtluse olemasolu tekitada just reiearteri haru vigastus. Väärib märkimist, et jalg ehk konkreetsel juhul reis ei ole üldteadaolevalt elutähtis piirkond. Maakohtuga nõustudes saaks ja tuleks elutähtsaks piirkonnaks lugeda kogu inimkeha, kuna olulised veresooned, s.o arterid ja veenid kulgevad kogu kehal. Seega võiks elutähtsaks piirkonnaks lugeda ka põlveliigest, kuna ka seal asetseb arter, kuid kohtupraktikas on seda eitatud (vt nt 3-1-1-16-05, p 10). Iga noalöök jalga ei ole väliselt avalduva ohtlikkuse poolest selline, et saaks automaatselt jaatada, et sellega kaasneks või võiks kaasneda alati arterite või veel vähem selle haru vigastus. Vähetähtis ei ole asjaolu, et teise jalga samasse kohta tehtud noalöök ei põhjustanud arterite või selle haru vigastust. Antud juhul ei ole noalöögi puhul jalga võimalik jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse reiearteri haru (süva reiearteri) põhjustamise tahtlikkust. Lisaks on maakohus ka tuvastanud ning usaldusväärseks pidanud süüdistatava ütlust, et ta soovis lihtsalt vihast tingituna kannatanut vigastada. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et süüdistatava Dmitri Pereberini tahtlus reide suunatud noalöögi sooritamisel ei hõlmanud tervisekahjustusena reiearteri haru (süva reiearteri) vigastust. Seega ei ole võimalik Dmitri Pereberini tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, mistõttu kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ning maakohtu otsus tuleb Dmitri Pereberini süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi tühistada. 5.7 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav täitis KarS § 121 lg 1 koosseisu ning jaatada saab KarS § 121 lg 1 alt 1 (tervisekahjustuse tekitamine) ja ka KarS § 121 lg 1 alt 2 (valu põhjustamise) tagajärge. Kannatanule tekitatud vigastused torke-lõikehaava vasaku reie ülemises-tagumises osas ning pindmise torke-lõikehaava parema reie ülemises-tagumises osas kujutavad endast kahtlemata jalale tekitatud vigastusi ning põhjustavad valu. Ekspertiisiaktist tuleneb üheselt, et kannatanu terviseseisundi taastumisperiood kestab orienteeruvalt 6-8 nädalat, mistõttu tuleb süüdistatava Dmitri Pereberini tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole. 5.8 Järgnevalt tuleb analüüsida KarS § 119 lg 1 koosseisu, kuna juhul, kui lööja tahtlus löögi sooritamisel ei hõlmanud tervisekahjustuse põhjustamist, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1 ja ettevaatamatusest toimepandud tagajärje järgi kvalifitseeritava kuriteo ehk antud juhul KarS § 119 järgi ideaalkogumis (vt RKKKo nr 1-17-105, p 12, 15). Üheselt on tõendamist leidnud, et süüdistatav põhjustas oma tegevusega kannatanule eluohtliku seisundi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ohu elule põhjustas süüdistatav ettevaatamatusest, kuid mitte kergemeelsusest nagu maakohus leidis, vaid hooletusest. Maakohtu analüüsist nähtub samuti, et tegelikkuses suhtus süüdistatav raskesse tagajärge ehk elu ohustamisse hooletult. Maakohus on üheselt tuvastanud, et süüdistatav ei mõistnud algselt, et kannatanu elu on ohus, kuna peale noaga lööke jätkati alkoholi tarvitamist. Kui märgati, et kannatanu on endiselt liikumatu, asuti abi kutsuma ja alles suure verekaotuse nägemisel sai süüdistatav aru, et kannatanu seisund on tõsine ning seejärel kutsuti kiirabi. Seega Dmitri Pereberin oli kannatanu elule tekitatud ohu osas hooletu KarS § 18 lg 3 mõttes, sest sellist tagajärge ei pidanud ta isegi mitte võimalikuks – samas hoolsuskohustust järgides ehk jättes kannatanu tervise kahjustamata, olnuks see tagajärg tema jaoks siiski ettenähtav. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seetõttu tuleb Dmitri Pereberin süüdi tunnistada ka KarS § 119 lg 1 järgi. Kokkuvõtvalt tuleb süüdistatav Dmitri Pereberin süüdi mõista KarS § 121 lg 2 p 1 ja KarS § 119 lg 1 järgi ideaalkogumis.

KarS § 119 lg 1 järgi, kohaldades KarS § 63 lg 1 sätteid. KarS § 63 lg 1 järgi mõistetakse isikule üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse juhul, kui ta on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süütekoosseisule. KarS § 119 lg 1 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. KarS § 121 lg 2 p 1 sanktsioon näeb ette nii rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Kohaldades KarS § 63 lg 1 tuleb süüdistatavale mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse ehk KarS § 121 lg 2 p 1 alusel. 6.1 KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). 6.2 Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. KarS § 121 lg 2 p 1 sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse, kuid Dmitri Pereberinit pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Antud juhul oleks kergemaliigilise karistuse mõistmine ilmselgelt ebapiisav ning rahaline karistus ei täidaks oma eesmärki üld- ja eripreventiivses mõttes. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. 6.3 Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11, nr 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 121 lg 2 p 2 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Süüdistatav lõi kannatanut noaga kahel korral ning tegi seda kavatsetult. Arvestada tuleb süü suuruse hindamisel ka tagajärje raskust, mistõttu on süü keskmine. Tähelepanuta ei saa ka siinkohal jätta asjaolu, et kohus peab kuritegude ideaalkogumi eest karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos, kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust, mistõttu on teo ebaõigus suurem ideaalkogumi puhul. Dmitri Pereberinil puuduvad kriminaalkaristused. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud ning tunnistanud ja kannatanult vabandust palunud ehk kannatanuga leppinud. Süüdistatav kutsus kannatanule ka kiirabi, millega üritas kannatanu elu päästa, kuivõrd abi kutsumata jätmisel oleks kannatanu võinud surra. Seega kokkuvõtvalt esinevad karistust kergendavad asjaolud KarS § 57 lg 1 p 1, p 3, 9 mõttes ning karistus on võimalik mõista alla sanktsiooni keskmist määra. Seega peab kolleegium võimalikuks karistada Dmitri Pereberinit vangistusega 1 aasta 9 kuud, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt tuleb vähendada 1/3 võrra. Arvestades eelvangistuses viibitud aja 3 päeva karistusaja hulka, tuleb lõplikuks karistuseks mõista vangistus 1 aasta 1 kuu 27 päeva.

6.4 Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätete kohaldamise osas. Kuid arvestades, et kolleegium tühistas maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja mõistis süüdistatavale uue karistuse, siis tuleb maakohtu ostus tühistada katseaja kestuse osas. Katsejaks tuleb määrata 1 aastat 10 kuud.

summas 97,20 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.