Kohtulahend

1(10)

1-20-9402

2(10)

1-20-9402 on riigiprokuröri hinnangul igati põhjendatult kriminaalmenetlus § 314 katse osas lõpetatud: isikule etteheidetav tegu ei vasta senise kohtupraktika ega õiguskirjanduse järgi viidatud koosseisule. Eelnevalt toodud järeldused on igati asjakohased ka KarS § 266 lg 2 p 4 kontekstis. KarS § 266 lg 2 p 4 koosseisuline tunnus „ruumi hõivamise eesmärk“ eeldab pikaajalise tegeliku võimu ehk valduse saavutamise eesmärki (vt N. Aas, KarS komm vlj, § 266 komm 5.5). Eelviidatud Riigikohtu praktikas ja õiguskirjanduses omaks võetud seisukoha järgi „ei ole luku vahetamise korral üldjuhul tegemist valduse äravõtmisega“ (vt S. Laos, KarS komm vlj, § 314 komm 3.5, RKKK 3-1-1-17-09). Kui luku vahetamisega ei kaasne õiguslikult valduse äravõtmist, ei ole ka soov lukke vahetada iseenest õiguslikult käsitatav eesmärgina saavutada ruumi pikaajaline valdus ehk ruum hõivata KarS § 266 lg 2 p 4 mõttes. Lisaks väärib märkimist, et üheski kaebuse esitaja poolt oma seisukoha kinnituseks välja toodud kohtuasjas (eelviidatud 1-14-7233/715, 1-14-5589/33, 11-14419/24, 1-104987/11) ei ole teo toimepanijat KarS § 266 lg 2 p 4 järgi süüdi tunnistatud. Eeltoodust tulenevalt on riigiprokurör seisukohal, et menetluse lõpetamine on ka KarS § 266 lg 2 p 4 osas olnud põhjendatud, kuna kriminaalmenetluse käigus tuvastatud tegu ei vasta viidatud kuriteokoosseisule. Kokkuvõtvalt on riigiprokurör seisukohal, et QQ suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisel võetud õiguslik seisukoht ei ole vastuolus ei kohtupraktikas ega õiguskirjanduses väljakujunenud seisukohtadega. Pelgalt asjaolu, et kaebuse esitaja selle tõlgendusega ei nõustu, ei anna alust menetlusotsuse tühistamiseks ja menetlust juhtinud prokuröri kohustamiseks asuda isikut süüdistama ka kuriteokoosseisude järgi, millele menetlejate hinnangul tegu ei vasta. Tuleb ka silmas pidada, et käesoleval juhul ei ole kannatanute jaoks ohtu, et käesoleva menetluse lõpetamise tulemusena jääks kõnealune juhtum üleüldse õigusliku reaktsioonita: kõnealuse teo osas on prokurör kriminaalasja 18231502004 raames esitanud QQ-le süüdistuse KarS § 266 lg 2 p 1 järgi ja asi on Harju Maakohtus arutamisel üldmenetluses. Kaebuses asutakse ka seisukohale, et võttemeeskond – saatejuht CC, toimetaja WW ja kaameramees-operaator LL – on käsitatavad kuriteole kaasaaitajatena. Kuriteole kaasaaitamine on põhiteo täideviimise suhtes aktsessoorne, st vastutus kuriteole kaasaaitamise eeldab, et toime oleks pandud vähemalt katse staadiumi jõudnud tahtlik põhitegu. Olukorras, kus põhitegu pole koosseisupärane (vt 3.3.), ei ole vastavas osas võimalik ka kaasaaitaja karistusõiguslik vastutus. Sellegipoolest, ja samal ajal pidades silmas, et kriminaalasjas 18231502004 arutab maakohus QQ-le samas teos esitatud süüdistust KarS § 266 lg 2 p 1 järgi, st vähemalt selles osas tuleks kaasaaitamine vähemalt aktsessoorsuse kontekstis kõne alla, tuleb märkida järgnevat. Kuriteole kaasaaitamine eeldab objektiivsest küljest lisaks eelkirjeldatud tingimustele vastava põhiteo olemasolule ka kaasaaitaja poolset suvalise teokirjeldusega kaasaaitamistegu ja seost kaasaaitamisteo ning põhiteo vahel, st kaasaaitamistegu peab soodustama põhitegu ja selle soodustav mõju peab ilmneb põhiteos eneses. Subjektiivses küljes tuleb tuvastada nn kahekordne tahtlus: esiteks peab tahtlus katma lõpuleviidud põhiteo selle olulisemates ebaõigusjoontes, teiseks peab esinema tahtlus ka kaasaaitamisteo ja kaasaaitamisteo ja põhiteo vahelise seose osas, st isik peab vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et ta pani toime kaasaaitamisteo ja et selle soodustav mõju avaldub põhiteos. Käesoleval juhul seisnes võttemeeskonnale etteheidetav tegu nende igapäevase töö tegemises: telesaate juhtimises ja selle jaoks materjali filmimises. Seega tegemist on nn neutraalse kaasabi juhtumiga, millele karistusõigusliku reageerimise võimalus on nii õiguskirjanduse kui kohtupraktika järgi oluliselt piiratud. Nii on Riigikohus leidnud, et kaasaaitamisteo ja põhiteo vahel puudub vajalik seos juhul, kui iseenesest sotsiaaladekvaatne käitumine ei loo ega suurenda õiguslikult taunitavat ohtu kuriteo toimepanemiseks (RKKK 3-1-1-4-12, p 12). Näiteks kui töötaja mõistab, et tööandja tegeleb taustal maksupettusega, ei pane töötaja toime kaasaaitamist maksupettusele, sest töötaja tegu on väärtusneutraalne ega ohusta iseenesest koosseisuga kaitstavat õigushüve (vt samas). Antud juhul heidetakse võttemeeskonnale ette sündmuskohal viibimist ja tuntud telekanali jaoks populaarse telesarja filmimist, mis iseenesest ei suurenda ebaseadusliku sissetungimise ega

3(10)

1-20-9402 ebaseadusliku väljatõstmise ohtu. Vastupidi, võimaliku sissetungija avalik filmimine selle telesaates avaldamiseks omab pigem negatiivset eripreventiivset mõju, kuna teo toimepanija peab sel juhul arvestama, et tema jäädvustatud teod tulevad avalikuks ja suure tõenäosusega järgneb nende eest ka vastutus. Nii tuleks käesoleval juhul eelviidatud Riigikohtu praktika valguses kuriteole kaasaaitamise objektiivse koosseisu täidetust eitada. Nagu Riigikohus on selgitanud, püüab selline lähenemine tagada, et karistusõigus „lähtuks ultima ratio põhimõttest, ei haaraks elujuhtumeid liiga kaugelt ega hõlmaks osavõtutegudena riigi karistusvõimu alla sotsiaaladekvaatseid tegusid“ (RKKK 3-1-1-4-12, p 11). Lisaks valitseb õiguskirjanduses nn neutraalse kaasabi korral nn professionaalse adekvaatsuse kriteerium: kui isik on käitunud selliselt, nagu temalt nõuab tema tegevusala, vastutab ta kaasaaitamise eest üksnes otsese tahtluse või kavatsetusse korral, s.o kui ta teab, et toetab kuriteo toimepanemist, või seab selle oma eesmärgiks (vt J. Sootak, KarS komm vlj, § 22 komm 14.1). Kõnealune instituut on nüüdseks omaksvõttu leidnud ka kohtupraktikas (nt TlnRngK 1-154671/294). Käesoleval juhul on kriminaalasjas tuvastatud, et võttegrupp üksnes filmis juhtunut, s.o tegutses oma tegevusala raames, ja puuduvad viited sellele, et võttemeeskond oleks teadnud, et nad seeläbi aitavad kaasa kuriteole või et nad oleks selle oma eesmärgiks seadnud. Kokkuvõtvalt on riigiprokuröri hinnangul kriminaalmenetlus võttemeeskonna suhtes põhjendatult kuriteole kaasaaitamise etteheites lõpetatud: kriminaalmenetluse käigus pole tuvastatud asjaolusid, mis annaks tõsikindla aluse rääkida sellisest nn neutraalsest kaasabist, mis senise kohtupraktika ja õigusteooria järgi tõsikindlalt vastaks kuriteole kaasaaitamise tunnustele. Lisaks on kaebuse esitaja seisukohal, et võttegrupi tegevus võib täiendavalt vastata ka KarS § 1571 lg 2 tunnustele. Tegemist on kaebuse esitaja subjektiivse hinnanguga, millele käesoleva kriminaalasja materjalid tõsikindlat alust ei paku. Kaebuse esitaja käsitlus jätab tähelepanuta, et XX otsis omal initsiatiivil juhtumi ajal kontakti eemal seisnud „Z“ saatejuht CC-ga, andis kohapeal intervjuu, tänas selles intervjuus filmimise eest ega ei takistanud võttemeeskonna tegevust, kutsudes saatejuhi CC hoopis majja filmima; samuti andis ta hiljem CC-le täiendava intervjuu. Selline käitumine viitab objektiivselt isiku soovile juhtumi asjaolude talletamiseks ja „Z“ telesaates avaldamiseks. See, et kaebuse kohaselt pärast saate avaldamist võis XX muuta oma suhtumist CC, ei muuda tagantjärele kehtetuks teo toimepanemise ajal kehtinud nõusolekut. Seega puudub siingi piisav alus asumaks seisukohale, et võtegrupi tegu vastab § 1571 lg 2 koosseisutunnustele, on õigusvastane ja süüline. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

4(10)

1-20-9402 266 lg 2 p 4 täideviimise hindamisel asjakohane. Seega on QQ poolt täide viidud KarS § 266 lg 2 p 4 - KarS § 25 lg 2 ette nähtud koosseis. Riigiprokurör on ekslikult leidnud, et CC, WW ja LL käitumine oli sotsiaalselt adekvaatne ning QQ tegevust nemad ei toetanud. Sotsiaaladekvaatne käitumine on tegu, mis on ühiskonnas tavaline, vastab ühiskonnas ajalooliselt kujunenud nõuetele ja tingimustele, on ühiskondlikult adekvaatne, ühiskonnale vastav (vt nt J. Sootak, Kas loodusressursi kahjustamine on ühiskonnakahjulik? Eesti karistusõigus looduskeskkonna kaitsel. Juridica 2007/7, lk 474-478, lk 477). Sotsiaalseks adekvaatseks käitumiseks ei ole tegu, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-13-3284/35, lk 6). CC, WW ja LL uskusid, et lähevad kohale väljatõstmise filmimiseks. Seega on ainetu vaidlustatava määruse väide, et võttemeeskond ei teadnud, et nemad seeläbi aitavad kaasa kuriteole. KarS § 17 lg 3 sätestab, et seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega ettevaatamatust. KarS §§ 16 ja 17 järgi peab isiku tahtlus hõlmama objektiivse koosseisu asjaolusid, mitte aga õigusnorme (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-08, p 19). Seega ei ole tahtluse aspektist tähtsust sellel, kas isik oli teadlik koosseisu asjaolude õiguslikust tähendusest (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-55-09, p 25.1). Üldjuhul on keelueksimus välditav (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-46-14, p 17.1). Riigikohus selgitas, et ei ole oluline, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest - isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet, vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Vältimatu keelueksimus on välistatud, kui keeld on ilmne ja üldarusaadav (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-92-05, p 8). Praegusel juhul ei olnud sündmuskohal kohtutäiturit, politseiametnikku ega isikut, keda võis pidada kohtutäituriks või politseinikuks. Kuivõrd kohtulahendita ja kohtutäiturita või politseiniku loata on eluruumist väljatõstmine või ka võõra eluruumi sisenemine on üldteadaolevalt ebaseaduslik, siis teadsid CC, WW ja LL, et lähevad ebaseadusliku tegevuse toimumise juurde. Õigusaktide täitmise kohustus on ka ajakirjanikul (Eesti ajakirjanduseetika koodeksi p 1.3.). Asjaolu, kas tegemist on õiguslikus mõttes omavolilise sissetungiga või siis väljatõstmisega, kaasaaitamisteo realiseerimise vaatevinklist tähendust ei oma. Sotsiaalseks adekvaatseks käitumiseks on kuriteo või muu õigusrikkumise pealt nägemise korral hädaabinumbrile 112 kohene helistamine ja alles siis filmimise jätkamine salvestuse viivitamatuks üleandmiseks politseile süüdlaste vastutusele võtmiseks. Sotsiaalselt adekvaatseks ega tegutsemiseks lubatava riski piirides ei ole kuritegu toimepanemist planeeriva isikuga kooskõlastamine, kuidas ta hakkab kuritegu toime panema, et seda pärast televisioonis näidata. Öeldu on eriti aktuaalne praegusel juhul, kui üheks kuriteoohvriks on lapseealine YY. Väärib rõhutamist, et CC, WW ja LL jätkasid QQ tegevust toetavat käitumist ka siis, kui nägid lapseealist YY. Taolise CC, WW ja LL käitumise sotsiaalselt adekvaatseks lugemine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni art 8, Laste õiguste konventsiooni art 3, art 4, art 16, art

1-20-9402 vastustab ka enne kuriteo katsestaadiumisse jõudmisest (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-55-14, p 158). Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-93-15, p 114; 3-1-1-4-12, p 10 ja nr 3-1-1-6-11, p 13.5). Kaasaaitamisteoks on näiteks aktiivne soov tutvuda kuriteo tulemustega (Riigikohtu otsus nr 3-1-193-15, p 113). Riigiprokuratuurile 19. novembril 2020. a esitatud kaebuse lisa 4 tõendab, et teises kriminaalasjas tunnistajana ülekuulatud lukksepp FF andis ütlusi, et koos kliendiga [QQ-ga] tulid veel mingisugused inimesed kaameraga. Q ütles, et need inimesed hakkavad teda aitama ja fikseerima toimunut. Praeguses kriminaalasjas andis QQ ütlusi, et ta lootis avalikkuse tähelepanu abil (telesaate avaldamisega) kiirendada kogu protsessi (väljatõstmise) ja „G võttegrupile oli sellest teavitatud“ (tl 163). Sellega kooskõlastuvad ka WW ütlused, et „[s]amuti Q mainis, et tema eesmärgiks on lukkude vahetus üürimajas“ (tl 147) ja LL ütlused, et „[h]r Q mainis, et tema eesmärgiks on lukkude vahetus XXX majas“ (tl 170p). Erinevalt WW ja LL poolt väidetust, sisenesid nemad nii kinnistu territooriumile kui ka maja sisse (Riigiprokuratuurile 19. novembril 2020.a esitatud kaebuse lisad 2, 3), vaatamata sellele, et nemad nägid XX vastupanu osutamast ja lapseealise YY ehmatust. Riigiprokuratuurile 19. novembril 2020. a esitatud kaebuse lisal 2 on näha: 21:20 min – operaator LL siseneb kinnistule julgustades QQ tegevust; 21:36 min – XX nõuab kinnistult lahkumist, mida QQ ei täida; 23:30 min – LL siseneb XX ja YY eluruumi ja filmib seal toimuvat; 25:08 min – YY proovib sekkuda isa XX kaitseks (lapse hüüdeid on kuulda tagataustal); 25:14 min – näha, et kinnistul viibib ka YY. YY on silmanähtavalt noorem kui 12 aastat, kuid sellele vaatamata jätkavad isikud kuriteo toimepanemist. Telesaate tarbeks videosaate tegemisega andsid CC, WW ja LL QQ-le ülemõtteliselt mõista, et kiidavad tema tegevuse heaks, toetavad ja julgustavad teda. Ühtegi QQ tegevust kritiseerivat märkust ei ole CC, WW ja LL teinud ei sündmuskohal ega saates (ega ka kriminaalasjas ülekuulamisel). Sellega nemad osutasid QQ-le vaimset kaasabi (intellektuaalset kaasaaitamist) ülalviidatud kuriteo toimepanemiseks. Analoogselt Riigikohtu kohtumääruses nr 1-20-4729/25 (DD vahistamine), p 17 kirjeldatud olukorraga: CC, WW ja LL nõusolek tulla kaasa ja filmida QQ tegevust mõjutas tähelepanuväärselt QQ otsustust üritada XX elamust välja tõsta või siis elamut hõivata. Nagu on märgitud eespool, praeguses kriminaalasjas andis QQ ütlusi, et ta lootis avalikkuse tähelepanu abil (telesaate avaldamisega) kiirendada kogu protsessi (väljatõstmise) ja „G võttegrupile oli sellest teavitatud“ (tl 163). Kaasatulemise nõusolekuga vallandasid CC, WW ja LL just sellise kuriteo toimepanemise ohu, mis lõpuks ka realiseerus Kars § 266 lg 2 p 1 (QQ on kohtu alla antud kriminaalasjas nr X-XX-XXXX) ja siis ka lg 2 p 4 sätestatud koosseisus. Seega eelöelduga on ühemõttelised tõendatud, et telesaate tegemise eesmärk oli kannatanute võimaliku vastupanusoovi mahasurumine ja QQ julgustamine kuriteo toimepanemisel, sealhulgas silmitsi kannatanutega. Mingit teist eesmärki CC, WW ja LL ei väitnud. Vastupidi, CC andis ütlusi, et [QQ sõnul] „keeldus üks Prantsuse kodanik lahkumast üüripinnalt“ (tl 144). WW andis ütlusi, et sai QQ-lt teada, et „XX on üürvõlglane ja keeldub üürimajast lahkumast“ ning Q mainis, et tema eesmärgiks on lukkude vahetus üürimajas, et kui inimesed majast lähevad ära, siis ta vahetab lukud (tl 147). Riigiprokuratuurile 19. novembril 2020. a esitatud kaebuse lisaks 2 oleva saate „Z“ salvestuse 18:20 min annab QQ annab enne tegevusele asumist teada, et asub üürnikku välja tõstma, kes ei soovi lahkuda. QQ kinnitab, et on seda ka varem teinud. Samas on tõendatud, et isikud oli valmis ka füüsiliseks konfrontatsiooniks – CC: „Q on oma olemuselt üsna jõuline karakter“ (tl 144), WW: „eelnevalt teadsime, et tegemist on väga problemaatilise isikuga“ (tl 147). Eeltoodust johtub kaebaja hinnangul, et CC, WW ja LL aitasid KarS § 266 lg 2 p 1, 4 sätestatud kuriteo toimepanemisele kaasa. YY näidati saates „Z“, mida tõendab Riigiprokuratuurile 19. novembril 2020. a esitatud kaebuse lisa 2. Asjaolu, et YY nägu oli udutatud, ei oma õiguslikku tähendust, sest isa sugulussideme kaudu

6(10)

1-20-9402 oli ta tuvastatav Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 4 lg 1 mõttes. KarS § 1571 lg 1 kuriteo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis sätestab, et delikaatsete isikuandmete ebaseadusliku avaldamise või neile ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud IKS (RT I, 06.01.2016, 10) § 4 lg p 8 sätestab, et delikaatsed isikuandmed on andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist. Kuriteoks langemise teate avaldamine on vaatamata KarS § 1571 lg 1 sõnastuse muutmisele karistatav nii teo toimepanemise ajal kui ka praegu. Asjaolu, et QQ tegevus kannatanute vastu vastab kuriteokoosseisule, ei ole vaidluse all: selle kohta on koostatud süüdistusakt ja QQ on antud kohtu alla KarS § 266 lg 2 p 1 tunnusel. Vaidluse all on see, kas tema tegu tuleb täiendavalt kvalifitseerida KarS § 266 lg 2 p 4 järgi. Riigiprokuratuurile 19. novembril 2020. a esitatud kaebuse lisa 3 tõendab, et kannatanute kuriteo ohvriks langemise andmed olid avaldatud kohe pärast kuriteo toimepanemist, st enne kohtuistungit ja enne kriminaalmenetluses kohtuotsuse jõustumist. YY isikuandmete töötlemise nõusolekut CC ega teised kriminaalmenetluses ülekuulatud isikud ei väida. Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 7 lg 1, lg 2 sätestab, et kui töötlemine põhineb nõusolekul, peab vastutaval töötlejal olema võimalik tõendada, et andmesubjekt on nõustunud oma isikuandmete töötlemisega. Kui andmesubjekt annab nõusoleku kirjaliku kinnitusena, mis puudutab ka muid küsimusi, esitatakse nõusoleku taotlus viisil, mis on muudest küsimustest selgelt eristatav, ning arusaadaval ja lihtsasti kättesaadaval kujul, kasutades selget ja lihtsat keelt. Sellise kinnituse mis tahes osa, mille puhul on tegemist käesoleva määruse rikkumisega, ei ole siduv. Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 4 p 11 sätestab, et andmesubjekti „nõusolek“ [on] – vabatahtlik, konkreetne, teadlik ja ühemõtteline tahteavaldus, millega andmesubjekt kas avalduse vormis või selge nõusolekut väljendava tegevusega nõustub tema kohta käivate isikuandmete töötlemisega. Seega on isikuandmete töötlemise nõusoleku osas rakendatud pöördtõendamiskoormus ehk CC, WW ja LL peavad tõendama, et kannatanute eksponeerimiseks saates oli nendel YY (vanema kaudu) väljendatud selgesõnaline nõusolek, mis vastab eespool tsiteeritud nõuetele. Kuivõrd sellist nõusolekut ei olnud, siis oli YY saates avaldamine ebaseaduslik. Selguses mõttes märgib kannatanu esindaja, et kuivõrd YY ei olnud avaliku elu tegelane, mistõttu asjaolul, et ta langes kuriteo ohvriks, puudus avalik huvi Isikuandmete Kaitse Üldmääruse art 6 lg 1 p e) mõttes. Järelikult on YY näitamine telesaates oli igal juhul ebaseaduslik. CC selgitas oma tegevust sellega, et „teen lihtsalt oma tööd“ (tl 144). Kuivõrd CC, WW ja LL näol oli tegemist võtegrupiga, siis on ka eluliselt usutav, et saate tegemine oli seotud tööülesannete täitmisega. Esindajale teada tegutses CC sel ajal Õ OÜ kaudu, mis sai saadete müümisest kasumi (Riigiprokuratuurile 19. novembril 2020. a esitatud kaebuse lisa 6, selle sees „Letter of response“, lk 2). QQ ütlusest saab järeldada, et saade oli mõeldud müügiks telekanalile G. On ainuvõimalik, et saate tegemisega ja selles YY kuriteo ohvriks langemise kajastamisega tegutsesid CC, WW ja LL töötasu, töövõtja tasu või muu sarnase sissetuleku saamise eesmärgil. Vastupidise tõendamise koormus lasub nendel isikutel (vt Riigikohtu kohtuotsuse nr 1-182232/179, p 66). Kui ringkonnakohtu hinnangul vajab tasulisust siiski prokuratuuripoolset tõendamist, tuleb selles osas kuulata üle SS, nagu on kannatanu varasemalt taotlenud. Omakasu motiiviga on tegemist, kui isik soovib saada mistahes ainelt kasu (Riigikohtu kohtuotsused nr 3-1-136-09, p 13.1.; 3-1-1-114-13, p 13) või sularaha (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-54-16, p 13), seda sõltumata sellest, kas ainelise kasu saamise lootus tegelikkuses ka realiseerus (Riigikohtu kohtuotsus nr 3-1-1-114-13, p 13). Järelikult oli kuriteo ohvriks langemise andmete ebaseaduslik avaldamine toime pandud omakasu saamise eesmärgil, millega CC, WW ja LL realiseerisid KarS § 1571 lg 2 sätestatud kuriteokoosseisu.

7(10)

1-20-9402

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8(10)

1-20-9402

9(10)

1-20-9402 üle SS. Eeltoodust tulenevalt puudub aga vajadus asuda kaaluma seda, kas on täidetud omakasu eesmärk.

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.