Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-20-4729 4. detsember 2020 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Paavo Randma ja Juhan Sarv V. K. (K.) vahistamine Tallinna Ringkonnakohtu 7. augusti 2020. a määrus V. K. kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila 4. november 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tunnistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. augusti 2020. a määrus õigusvastaseks osas, millega muudeti Harju Maakohtu 5. juuli 2020. a määruse põhiosa.
2.Muuta Harju Maakohtu 5. juuli 2020. a määruse põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
3.Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu määrused muutmata.
juulil 2020 esitas prokuratuur Harju Maakohtule taotluse V. K. vahistamiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2 alusel. Teda kahtlustati karistusseadustiku (KarS) § 422 lg 2 p 2 järgi mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumises, millega põhjustati ettevaatamatusest kahe inimese surm ja kahele inimesele raske tervisekahjustus. Vahistamistaotluse kohaselt sõitis I. K. 20. juunil 2020. a Tallinnas sõidukiga BMW X5 tagant otsa enda ees liikunud sõidukile Volvo XC60. Selle tagajärjel paiskus BMW X5 tagant otsa sõidukile Ford Fiesta ja see omakorda ees sõitvale autole Toyota Avensis. BMW X5 ja Ford Fiesta paiskusid vastu bussipaviljoni. Juhtunu tõttu hukkus kaks ja sai raskelt vigastada veel kaks inimest. Prokuratuuri hinnangul oli V. K. selle kuriteo kaastäideviija, kuna paarkümmend minutit enne kirjeldatud sündmust kohtus ta I. K-ga, misjärel istus V. K. sõidukisse Chevrolet Camaro ja alustas koos I. K. juhitud autoga sõitu. Järgnes Chevrolet Camaro ja BMW X5 kihutamine üksteise järel mööda linna. V. K. juhitud sõiduki kiirus oli sündmuse toimumise ajal 190 km/h. Prokuratuuri arvates võib ta jätkata kuritegude toimepanemist.
1-20-4729
Harju Maakohtu 5. juuli 2020. a määrusega taotlus rahuldati ja V. K. vahistati kaheks kuuks. Kohtu hinnangul kinnitavad tõendid, et kahtlustus kuriteo kaastäideviimises on põhjendatud. Samuti on olemas oht uute kuritegude toimepanemiseks, kuna V. K-d on varem korduvalt karistatud liiklussüütegude eest.
Vahistamismääruse vaidlustas V. K. kaitsja vandeadvokaat Dmitri Školjar, kes taotles selle tühistamist ja kahtlustatava vahi alt vabastamist.
Tallinna Ringkonnakohtu 7. augusti 2020. a määrusega muudeti vahistamismääruse põhiosa, asendades kahtlustuse kuriteo kaastäideviimises (KarS § 21 lg 2) sellele kaasaaitamisega (KarS § 22 lg 3). Muus osas jäeti vahistamismäärus muutmata, kaitsja kaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad olid lühidalt järgmised.
4.1.Vahistamistaotlusest ja -määrusest ei nähtu, millise teabe põhjal loeti V. K-le esitatud kahtlustus põhjendatuks. Olemasolevad tõendid ei näita, et ta oli kuriteo kaastäideviija, kuna rasked tagajärjed põhjustas I. K. Tõenditest ei tulene sedagi, nagu nad oleksid tegutsenud kooskõlastatult. Seetõttu ei ole V. K. kaastäideviija. Küll aga oli ta kuriteole kaasaaitaja. Kuigi KarS § 422 eeldab tagajärje suhtes ettevaatamatust, on see KarS § 15 lõike 2 järgi tahtlik delikt, millest on seega võimalik osa võtta (KarS § 22 lõiked 2 ja 3). V. K. osutas enda sõidukiga kihutades vaimset kaasabi I. K. liiklusnõuete tahtlikule rikkumisele.
4.2.Maakohus tugines ekslikult arhiveeritud väärteokaristustele. Samas on vahistamisalus siiski olemas. V. K. jaoks on liiklusnõuete rikkumine harjumuspärane ja varasemad karistused pole talle mõju avaldanud.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Ringkonnakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist ning V. K. vahi alt vabastamist. Määruskaebuse esitaja arvates väljendas ringkonnakohus sisuliselt seisukohta, et kuriteokahtlustus pole põhjendatud. Kohus ei oleks tohtinud vahistamismääruse puudusi kõrvaldada, vaid tal tulnuks lugeda vahistamine ebaseaduslikuks.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et ringkonnakohtul polnud vahistamismenetluses õigust anda kahtlustuses kirjeldatud V. K. käitumisele uus, s.o prokuratuuri ja maakohtu õiguskäsitlusest erinev materiaalõiguslik hinnang. On tõsi, et kohus ei pea vahistamismenetluses otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta tõendeid, mida taotlus ei sisalda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2019. a määrus nr 1-18-8222/47, p 8). Küll aga on kohus kuriteokahtluse põhjendatust hinnates pädev andma vahistamistaotluses kirjeldatud ja kohtus esialgset kinnitust leidnud faktilistele asjaoludele karistusõigusliku hinnangu, mis erineb prokuratuuri taotluses märgitust (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 16). Kohtul pole vahistamismenetluses kohustust ega ka võimalust anda lõplikku hinnangut sellele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb kahtlustuses kirjeldatud käitumine kvalifitseerida (KrMS § 306 lg 1 p 3). Põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamiseks piisab sellest, kui konkreetsed tõendid viitavad asjaoludele, mis üldinimliku, kriminalistikalise ja kriminaalmenetlusliku kogemuse põhjal annavad alust rääkida arvestatavast tõenäosusest, et isik võib olla pannud toime teatud kuriteo tunnustele vastava teo 2(5)
1-20-4729 (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. jaanuari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-135-13, p 13). Vahistamisaluseks olevat kuriteokahtlust tuleb eitada alles siis, kui kahtlustuses sisalduvad faktilised asjaolud ei vasta ilmselgelt kuriteokoosseisu tunnustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2020. a määrus nr 1-19-9448/32, p 8). Samuti on Riigikohus märkinud, et ka reformatio in peius-keeld ei võta ringkonnakohtult KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3 tulenevat pädevust muuta maakohtu vahistamisotsustuse põhjendusi, tingimusel, et teise astme kohus ei tugine seejuures faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2020. a määrus nr 1-20-5036/28, p 10). Seetõttu ei näe kolleegium menetlusõiguslikku rikkumist selles, et ringkonnakohus hindas kahtlustuses kirjeldatud V. K. käitumist materiaalõiguslikult maakohtust erinevalt. Ühtlasi märgib kolleegium, et sellekohane pädevus on kaebemenetluses ka Riigikohtul.
Kolleegium nõustub kohtute lõppjäreldusega, et V. K. suhtes on olemas põhjendatud kuriteokahtlus ja vahistamisalus. Küll aga muudab kolleegium senises vahistamismenetluses kindlaks tehtu alusel kahtlustuses kirjeldatud käitumisele antavat materiaalõiguslikku hinnangut.
Esmalt ei nõustu kolleegium ringkonnakohtuga, et KarS § 422 lg 2 p 2 on käsiloleva asja kontekstis tahtlik delikt KarS § 15 lg 2 mõistes, millest on võimalik osa võtta KarS § 22 lõigete 2 ja 3 järgi.
KarS § 15 lg 2 sätestab, et tegu on tahtlik ka siis, kui see vastab süüteokoosseisule, mis eeldab teo suhtes tahtlust ja peab enamohtliku tagajärje suhtes piisavaks ettevaatamatust. KarS § 19 järgi vastutab isik seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Seetõttu vajab selgitamist, mida peab seadus silmas enamohtliku tagajärje all.
10.Enamohtliku tagajärjega koosseis (ehk kvalifitseeritud tagajärjedelikt) hõlmab põhikoosseisu tunnuseid ja lisab sellele kvalifitseeriva tunnusena enamohtliku tagajärje. Näiteks on raske tervisekahjustuse tekitamine (KarS § 118) kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) kui põhikoosseisu suhtes enamohtliku tagajärjega koosseis. Selline tagajärg kujutab endast põhikoosseisus sisalduva võimaliku ohu realiseerumist. Teoebaõigus jääb niisugusel juhul sisuliselt samaks nagu põhikoosseisul, kuid enamohtliku tagajärje saabumise tõttu suureneb tagajärjeebaõigus, mis annab aluse mõistetava karistuse raskendamiseks (vt nt KarS § 141 lg 2 p 3). Kuna toimepanija on vallandanud ka põhikoosseisule vastava käitumisega spetsiifilise ohu, mis päädib kvalifitseeritud koosseisu tagajärje saabumisega, piisabki tema vastutusele võtmiseks sellise tagajärje põhjustamise eest KarS § 19 järgi juba sellest, kui ta on tagajärje põhjustanud ettevaatamatult (vt KarS § 118 näitel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 2017. a otsus nr 1-16-5213/61, p-d 12.2 ja 12.3).
11.Enamohtliku tagajärjega koosseis KarS § 15 lg 2 mõistes eeldab seega tahtlikult toime pandud põhikoosseisu, s.o ka ilma selle kvalifitseeriva tunnuseta süüteokoosseisule vastavat tegu. Ainult siis on võimalik enamohtliku tagajärjega koosseisu lugeda tervikuna tahtlikuks deliktiks. Enamgi veel, kui enamohtlik tagajärg on kuriteokoosseisu tunnus, siis saab see koosseis olla tahtlik KarS § 15 lg 2 kontekstis üksnes juhul, kui põhikoosseisu moodustab tahtlik kuritegu. Vaid sellistel puhkudel tuleb kõne alla kuriteost osavõtt (KarS § 22) ja kuriteokatse (KarS § 25). Nii ei lange selle sätte alla juhud, mil isik on täitnud kuriteokoosseisu, mis hõlmab küll ettevaatamatusest põhjustatud rasket tagajärge (nt surm), aga mille eelduseks olev koosseisutegu vastab konkreetsel juhul väärteokoosseisule. Vastasel korral muutuks niisugustel juhtumitel karistatavaks sisuliselt väärteost osavõtt, mis oleks aga vastuolus kehtiva seadusega, kuna väärtegude puhul on karistatav ainult täideviimine (KarS § 23). 3(5)
1-20-4729
12.KarS § 422 lg 1 näeb ette karistuse muu hulgas mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. KarS § 422 lg 2 p 2 kehtestab karistuse sama teo eest, kui sellega on põhjustatud kahe või enama inimese surm. Käsiloleva asja materjalidest nähtub, et nii V. K-le kui ka I. K-le ette heidetud rikkumine ehk siis KarS § 422 lg 2 p 2 väidetav koosseisutegu seisnes (eeskätt) sõidukijuhina lubatud sõidukiiruse ületamises. Kuivõrd selline käitumine saab eraldivõetuna vastata üksnes väärteokoosseisule (liiklusseaduse § 227), ei ole KarS § 422 praegust asja silmas pidades tahtlik, vaid ettevaatamatusdelikt. Raske tervisekahjustus ja surm kui koosseisulised tagajärjed ei ole KarS § 422 lg-s 1 seega olemasolevat kriminaalkaristust raskendavaks, vaid alles seda loovaks tunnuseks.
13.Kuna vastutus kuriteole kihutamise ja sellele kaasaaitamise eest eeldab tahtlikku kuritegu (KarS § 22 lõiked 2 ja 3 ning § 23), ei saa KarS § 422 lg-s 1 sätestatud kuriteost osa võtta, kui selle eelduseks oleva koosseisuteo moodustab väärtegu (erinev on olukord näiteks siis, kui liiklusnõuete rikkumine KarS § 422 lg 1 mõistes seisneb sõiduki joobeseisundis juhtimises KarS § 424 lg 1 järgi). Sellest tulenevalt kohaldas ringkonnakohus valesti materiaalõigust, kui leidis, et V. K. võib olla aidanud kaasa kuriteole KarS § 422 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi. Üldjuhul tingiks selline viga kohtumääruse tühistamise, kuid käsilolevas asjas pole see enam vajalik ega võimalik. Harju Maakohtu 5. juuli 2020. a määrusega anti luba V. K. vahistamiseks kaheks kuuks. Järelikult on maa- ja ringkonnakohtu määruse toime praeguseks lõppenud. Seetõttu saab Riigikohus üksnes sedastada, et ringkonnakohtu määrus oli selle tegemise ajal kõnesolevas osas õigusvastane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. aprilli 2020. a määrus nr 1-19-8262/17, p 29).
14.Eelnevatel põhjustel ei saa aga nõustuda ka prokuratuuri ja maakohtu järeldusega, et V. K-d on alust kahtlustada KarS § 422 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo kaastäideviimises; materiaalõiguslikult on seegi kahtlustuses toodud asjaoludel võimatu. Kaastäideviimine on võimalik vaid tahtlike süütegude korral (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-10-15, p 12). Kuivõrd p-des 11–12 märgitust johtuvalt on KarS § 422 lg 2 p 2 ettevaatamatusdelikt, ei ole selle kuriteo kaastäideviimine võimalik.
15.Eitades küll V. K. võimalikku vastutust KarS § 422 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo kaastäideviija ja sellest osavõtjana, peab kolleegium kuriteokahtlustuses kirjeldatust lähtudes võimalikuks anda oma (vt ka p 6) hinnang, kas kõne alla võib tulla V. K. vastutus selle sätte järgi iseseisva üksik- või ka kõrvaltäideviijana. Kolleegiumi hinnangul tuleb seda võimalust jaatada.
16.Riigikohus on selgitanud, et tagajärjedeliktide korral moodustavad ka ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja põhjuslik seos nende vahel. Ettevaatamatusdelikti mõistes eeldab tegu objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist. Teo ja tagajärje põhjusliku seose tuvastamine ning selle omistamine toimepanijale toimub ettevaatamatusdelikti puhul samamoodi kui tahtliku süüteo korral. Selleks on vaja esmalt küsida, kas teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui vastus sellele küsimusele on jaatav, on tarvis seejärel hinnata, kas tagajärg on toimepanijale ka normatiivselt omistatav, sest mitte alati ei saa karistusõiguses pidada kahju tekitamist teo tagajärjeks. Näiteks ei saa isikule normatiivselt omistada tagajärge juhul, kui tema teo ja tekitatud tagajärje vahel puudub õigusvastasusseos, kui isik tegutses lubatud riski piires või kui ta põhjustas tagajärje väljaspool asjasse puutuva normi kaitseala (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-23-13, p 6).
4(5)
1-20-4729
17.Maakohus tegi kindlaks põhjendatud kahtluse, et V. K. ja I. K. kohtusid enne raskete tagajärgedeni viinud sündmust ning alustasid kumbki oma sõidukiga sõitu koos, millest kujunes peatselt pärast seda ligi 200 km/h ulatunud võidukihutamine vahetult üksteise järel päevasel ajal mööda Tallinna kesklinna piirkonda, kusjuures V. K. sõitis I. K. ees. Samuti tuvastas kohus põhjendatud kahtluse selles, et mõlema sõidustiil oli ülisuure sõidukiiruse juures ääretult agressiivne ja nad tegid korduvalt ohtlikke manöövreid. Ehkki nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse järgi ei põhjustanud V. K. raskeid tagajärgi omakäeliselt, võivad need siiski olla omistatavad ka temale. Juhul kui V. K. ei oleks I. K-ga koos sõitma läinud, poleks ilmselt toimunud ka märgitud asjaoludel I. K. kihutamist, mis lõppes raskete tagajärgedega. Kuna V. K. sõit (muu hulgas nii sõidukiirust kui ka tehtud manöövreid silmas pidades) mõjutas tähelepanuväärselt tema järel sõitnud I. K-d, oli V. K. osa sõidukite kihutamises väga oluline ning tagajärje osas ka põhjuslik. Seetõttu võib tema puhul rääkida vahetult raskete tagajärgedega päädinud sündmuse iseseisvast kaaspõhjustajast. Lisaks saab öelda sedagi, et V. K. võis oma äärmiselt ohtliku käitumisega, sealhulgas õnnetuse hetkel I. K. ees sõites viimase sõidukiirust ja -stiili dikteerides, vallandada just sellise ohu, mis lõpuks ka realiseerus KarS § 422 lg 2 p 2 koosseisupärases tagajärjes, kui I. K. ei suutnud V. K. järel ülisuurel sõidukiirusel kihutades säilitada sõiduki üle kontrolli ja sõitis tagant sisse tema ees liikunud autole. Kokkuvõttes võib V. K. olla seega KarS § 422 lg 2 p 2 kuriteo täideviija, s.o tegemist on põhjendatud kuriteokahtlusega.
18.Lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele on V. K. puhul olemas ka vahistamise alus. Kolleegium nõustub selles osas kohtute seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata.
19.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-dest 3 ja 7 ning § 362 p-st 1, tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 7. augusti 2020. a määruse õigusvastaseks osas, millega muudeti Harju Maakohtu 5. juuli 2020. a määruse põhiosa. Kolleegium muudab Harju Maakohtu 5. juuli 2020. a määruse põhiosa vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Muus osas jäävad maa- ja ringkonnakohtu määrused muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Eriarvamus: 1-20-4729/26
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.