Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

1-20-1651 Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas või EE522200221013264447 Swedbankis, viitenumber 99920700053024. Selgituseks märkida „nimi, kriminaalasja number, menetluskulud“.

(RKL 3-1-1-44-15).

Kannatanul on kassatsiooniõigus ning see ulatub lisaks tsiviilhagile ka süüküsimuse ja karistuse vaidlustamiseni (Riigikohtu 27.12.2019 otsus asjas nr 1-18-3901). Motiveeritud kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kättesaadav alates kohtuotsuse kuulutamisest.

1-20-1651

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

Urmas Mändlat süüdistatakse selles, et tema 29.10.2019 ajavahemikul kella 00:37 kuni 00:50 Pärnu linnas X sisenes lukustamata ukse kaudu OÜ X taara vastuvõtupunkti, eesmärgiga see põlema panna. U. Mändla süütas kaasavõetud tikkudega tahtlikult taara vastuvõtupunkti siseruumi tagumise seina juures asunud prügikasti, milles olid kilekotid, paberkott ja paberid. Nähes, et prügikast hakkas põlema, lahkus U. Mändla koheselt taara vastuvõtupunktist ja suundus X poole. Tulekahju käigus hävisid taarapunkti hoone, kaks taaraautomaati X, vastuvõetud taara ja plastkastid. Oma tahtliku tegevusega põhjustas U. Mändla OÜ-le X varalise kahju 77 262 eurot. Seega U. Mändla, oma tahtliku tegevusega, s.o võõra asja hävitamisega, kui sellega on tekitatud oluline kahju, pani toime KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, arvestades tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et U. Mändla süüdistus KarS § 203 lg 1 järgi on täies mahus tõendamist leidnud. Samuti puudub käesolevas asjas kohtumenetluse poolte vahel igasugune vaidlus süüdistuse tõendatuses, mis on uuritud tõendite järgi kahtlusteta ka kinnitust leidnud.

I. Süüdistus KarS § 203 lg 1 järgi KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest, liikudes selle tuvastamise korral subjektiivse teokoosseisu juurde, edasiselt õigusvastasuse ning süü tasandite kontrollimisele. KarS § 203 lg 1 koosseisus sätestatakse vastutus võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju. Seega tuleb U. Mändla KarS § 203 lg 1 alusel vastutuse jaatamiseks täita süüteo objektiivne koosseis, mis hõlmab endast järgmist: 1) võõras asi; 2) võõra asja rikkumine või hävitamine; 3) olulise kahju tekitamine, põhjuslik seos võõra vara rikkumise või hävitamisega; Subjektiivsest küljest nõuab nimetatud süüteokoosseis vähemalt kaudset tahtlust koosseisu asjaolude, s.h ka tagajärje suhtes. Kohus, uurides kriminaalasjas kogutud tõendeid ning neid omavahel kõrvutades, on seisukohal, et U. Mändla on toime pannud talle süüdistuses esitatud süüteo ning tema tegu on õigesti kvalifitseeritud. Kohus leiab, et kohtuistungil avaldatud ja uuritud tõendid on usaldusväärsed, nende vahel ei ole vastuolusid, tõendite kogumisel on järginud kriminaalmenetluse norme.

1-20-1651

1-20-1651 plaadil tšekk 29.10.2019 kell 00:26 ostetud sigarettidest West Blue. Isik videosalvestistel sarnaneb U. Mändlale (I kd tl 51-52) ja oma ütlustes on seda kinnitanud ka viimane ise, et on toimepanija; 10) 08.11.2019 asitõendi vaatlusprotokoll Pärnu linnas X asuvast X OÜ väljastatud turvakaamerate 29.10.2019 videosalvestistest ajavahemikus 00:25-00:55, mis tõendavad tumedas jopes, kilekotti kandva ja suitsetava isiku liikumist mööda X tänavat (I kd tl 55-56); 11) 08.11.2019 asitõendi vaatlusprotokoll X OÜ asukohaga Pärnu linn, X, turvakaameratele ligipääsu omava juhtivuurija A. K. poolt 04.11.2019 võetud turvakaamerate videosalvestistest ajavahemikust 29.10.2019 kell 00:34-00:35 (turvakaamera kellaaeg 26 minutit ees), mis tõendab X tänavalt X tänavale liikuvat isikut, kes suitsetas ja hoidis käes kilekotti (I kd tl 5758), mis haakub süüdistatava kuriteo asjaolude omaksvõtuga; 12) 08.11.2019 asitõendi vaatlusprotokoll kõnesalvestisest hädaabinumbrile 112, mis tehti seoses 29.10.2019 tulekahjuga AS X juures (I kd tl 59-60), tõendab süüdistuses toodud tagajärje aset leidmist; 13) Päästeameti asjatundja arvamus 29.10.2019 Pärnu linnas aadressil X taara vastuvõtupunkti põlengust ja tekkepõhjustest ning järeldusest, mille kohaselt on kõige tõenäolisemalt tegemist kuritahtliku lahtise tule kasutamisega (I kd tl 63-66); 14) Swedbank AS 20.12.2019 vastus päringule kriminaalasjas nr 19267000939, mis tõendab U. Mändla poolt pangakaardi kasutamist 29.10.2019 kell 00:26 X Pärnu Papiniidu teenindusjaamas summas 3,80 eurot (I kd tl 77-79) – haakub tõendite loetelu punktis 9 nimetatud tõendiga, millelt nähtub samal kuupäeval ja samal kellaajal U. Mändla poolt sigarettide maksumuses sooritatud ost – sisuliselt asetab U. Mändla 29.10.2019 kell 00:26, s.o enne põlengu toimumist, sündmuspaiga lähedusse; 15) 19.12.2019 ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akt nr 171, mis viidi läbi psühhiaater A. T. poolt U. Mändla vaimse seisundi kindlakstegemiseks ning milles on mh avaldatud U. Mändla poolt temale inkrimineeritava kuriteo kohta antud ütlused, mille kohaselt „Lõpuks panin kilekoti automaati ja panin tule otsa“ ning mille kohaselt /.../ (I kd tl 127-131); 16) 27.11.2019 isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokoll kahtlustatava U. Mändla kohta koos fototabeliga, mis tõendab U. Mändla kahtlustatavana kinnipidamise aega, kohta, isiku riietust ja esialgse kahtlustuse sisu (I kd tl 132-143); 17) kahtlustatava U. Mändla 27.11.2019 ülekuulamise protokoll, milles ta tunnistab teo toimepanemist ning süütamise asjaolusid (I kd tl 144-145); 18) 28.11.2019 vahistamistaotlus ja 28.11.2019 kohtumäärus U. Mändla vahistamise kohta kahtlustatavana X asuva OÜ X taaravastuvõtupunkti süütamises (I kd tl 149-156); 19) kannatanu OÜ X hagiavalduse aluse ja eseme täpsustamine, mis tõendab kannatanule tekitatud kahju suurust (I kd tl 183-189); 20) modus operandi. Juba 20.11.2015 eestkoste määrusest nähtub, et X on avaldanud, et U. Mändla on /.../ tekitanud tulekahjueelse olukorra (I kd tl 81 pöördel). Lisaks on asja materjalides väärteoprotokollid 2019. aastast (I kd tl 163-167), millistest nähtub, et U. Mändla on süüdistusele eelneval perioodil vähem kui kahekuise aja vältel kolmel korral (s.o 09.07.2019, 08.08.2019 ja 01.09.2019) pannud toime süütamisi. Eelnevalt loetletud tõendite kogumiga on tõendamist leidnud 29.10.2019 varajastel tundidel toimunud põleng ja selle asjaolud, mh asjaolu, et taara vastuvõtupunkti süütas U. Mändla, tekitades tagajärjena kannatanule OÜ X varalise kahju summas 77 262 eurot.

1-20-1651

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 01.04.2019 otsus, 3-1-1-22-09, p 6.1; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus 31.03.2017, 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe – KarS. Kommentaar. 4. trükk, § 34

1-20-1651 Riigikohus on märkinud, et on võimalik, et isikul esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema võime mõista teo keelatust ja oma käitumist selle arusaamise järgi juhtida on kohtu hinnangul säilinud. Samas võib normikohane käitumine tulenevalt tema psüühilisest seisundist tema jaoks olla siiski konkreetses situatsioonis raskendatud. Olukorras, kus isikul esinevad /.../, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on välistatud, lasub kohtul seetõttu kohustus anda hinnang ka sellele, kas inimese psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas isik võis olla piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes. Määrav on see, kas tema võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1–5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille tegemisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. 2 Tuginedes viidatud Riigikohtu praktikale, ekspertiisiaktis tuvastatule ning kriminaalasjas kogutud tõendite kogumile, nõustudes ka ekspertarvamusega, on kohus seisukohal, et U. Mändlal esines kuriteo toimepanemise ajal /.../ alusel. Nimelt on ekspert sedastanud, et U. Mändlal esines seisund, mis /.../ ning U. Mändla seisundile üldhinnangut andes on ekspert samuti viidanud, et konfliktsituatsioonides ja uuritavale olulistes emotsionaalse kontekstiga olukordades võivad uuritaval esineda /.../ (I kd tl 128). Eeltoodu nähtub otseselt ka uuritud tõenditest. Süüdistatava kahtlustatavana antud ütlustest kriminaalasjas nähtub mittetoimetulemine vihaga taaraautomaadi vastu, kuna see ei võtnud taarat vastu. Tõenditest nähtub, et ta jätkuvalt tarvitab alkoholi, mis võibki viia /.../ avaldumiseni, mille tagajärjeks on viha väljendamine süütamise kaudu. Täpsemalt, U. Mändla on ise kahtlustatavana ütlusi andes öelnud: „Olin taaraputkas asuva taara vastuvõtu automaadi peale vihane, kuna see ei võtnud hästi taarat vastu ja ei andnud taara eest raha./.../ Süütasin taaraputka, kuna olin vihane X töötajate peale. Tahtsin, et nad teeksid taaraautomaadid korda, kuid nemad seda ei teinud.“ (I kd tl 145). Kohus leiab, et juba ütluste alusel tuleb asuda seisukohale, et tegemist ei ole võimetusega oma käitumist juhtida, vaid /.../. Kõrvutades eksperdi hinnangut U. Mändlal esineva /.../ ja konfliktsituatsioonides esinevate /.../ kohta, on eluliselt usutav, et kui korduvalt taara vastuvõtu automaat ei võtnud U. Mändla taarat vastu (ja sellist olukorda oli esinenud ka juba varem korduvalt – „Ka varem on selle taarapunktiga jama olnud, ei võta taarat vastu,“ I kd tl 128), tekitas selline järjekordne olukord temas juba äkkviha, mille ta enda /.../ tõttu ja äkkvihaseisundis olles taara vastuvõtupunkti põlema panemisega enda jaoks n-ö lahendas, elas oma frustratsiooni välja. U. Mändla /.../ arvestades on eksperdi hinnang U. Mändla /.../ teo toimepanemise ajal igati loogiline järeldus, kuna U. Mändla jaoks esines piisavalt tõsine konfliktsituatsioon, sest äraviidava taara eest jäi tal saamata raha. U. Mändlal /.../ oli tal taara eest saadav raha planeeritud suure tõenäosusega alkoholi ostmiseks ning taaraautomaadi häire ei võimaldanud tal oma plaani ellu viia.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus 31.03.2017, 3-1-1-105-16 p 21

1-20-1651

/.../ klassifikatsiooni järgi on /.../.3 Seega võib jõuda järeldusele, et U. Mändla tegevus oli tingitud /.../ tõttu avaldunud tungist luua olukord /.../ saamiseks ning kui taaraautomaadi häire tõttu see tal ei õnnestunud, tekkis selline hingelise erutuse seisund, et ta ei olnud võimeline oma tegusid juhtima temal esineva /.../ tõttu. Seetõttu tuvastab kohus, et U. Mändla pani talle KarS § 203 lg 1 järgi inkrimineeritava teo toime /.../. /.../ ei välista vastutust teo toimepanemise eest, kuid kohus võib selle esinemisel kohaldada KarS §-s 60 sätestatud karistuse kergendamist.

II. Karistus KarS § 203 lg 1 järgi KarS § 203 lg 1 näeb karistusraamina ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Karistuse mõistmise peamise alusena tuleb arvesse võtta isiku süü. Esmalt arvestab kohus U. Mändla süü suurust hinnates asjaolu, et samaliigilisi süütegusid, s.t süütamisi, pani U. Mändla lühikese ajaperioodi vältel toime neljal korral (perioodil 09.07.2019-01.09.2019 kolm süütamist väärteokorras, I kd tl 163-167) ning viimane neist, käesoleva kriminaalasja aluseks olev tegu, kvalifitseerus juba kuriteona. U. Mändlal oli taarapunkti süüdates selge eesmärk selline tegu toime panna, s.t et ta läks taarapunkti süütama kavatsetuse vormis. Olulise kahju tekitamise osas tuvastas kohus vähemalt otsese tahtluse. Kuivõrd U. Mändlal on kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt kalduvus süütamiste toimepanemisele, tuleb tema süü lugeda keskmisest suuremaks. Karistust kergendavateks asjaoludeks loeb kohus kahtlustatavana ülekuulamisel ja kohtuistungil avaldatud kahetsust ning süüteo toime panemist /.../. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et U. Mändla poolt toimepandud kuriteo üldohtlikkust ja selliste süütegude toimepanemise jätkuvust arvesse võttes, ei ole põhjendatud rahalise karistuse määramine, kuna sellisel viisil ei ole tema puhul võimalik saavutada karistuslikke eesmärke. Arvesse tuleb võtta sedagi, et U. Mändlale Pärnu Maakohtu 20.11.2015 eestkoste seadmise määruses tsiviilasjas nr 2-15-12380 on kohus tuvastanud, et U. Mändla /.../, et eestkoste tuleb seada /.../ asjade ajamiseks (I kd tl 82 pöördel). Eestkostjaks määratud X esindaja on mh avaldanud, et U. Mändla /.../ (I kd tl 81). Kuivõrd eelnimetatud kohtumäärusest tuleb sisuliselt välja, et U. Mändlal /.../, ei oma rahaline karistus tema jaoks ka eripreventiivset mõju ning U. Mändlat tuleb karistada vangistusega. Karistuse, käesoleval juhul eelnevalt toodud põhjendustel vangistuse, mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr.

https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm, F1x.2

1-20-1651 Kohus leiab, et karistust tuleb kergendada /.../ toime pandud kuriteo tõttu. KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest ettenähtud vangistuse piirid on kolmkümmend päeva kuni viis aastat, kuid arvestades asjaolu, et U. Mändla pani teo toime /.../, võimaldab see kohtul rakendada KarS § 60 lõikeid 2-4, mille kohaselt karistuse alamääraks jääb vastava karistusliigi alamäär ning ülemmäär ei või olla üle kahe kolmandiku seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast, mis 5-aastase vangistuse ülemmäära puhul on 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Seega on U. Mändlale karistusena mõistetava vangistuse raamid 30 päeva kuni 3 aastat ja 4 kuud vangistust. Prokurör taotles U. Mändlale karistuseks vangistust 2 aastat ja 6 kuud. Lähtudes U. Mändla süüst ja kergendavatest asjaoludest ning tema /.../, peab kohus 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust põhjendatuks. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et U. Mändlat tuleb karistada KarS § 203 lg 1 järgi 2 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. KrMS § 238 lg 2 alusel tuleb mõistetavat karistust vähendada ühe kolmandiku võrra ja kandmisele kuulub seega 1 aasta ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb karistusaja hulka arvata eelvangistuses viibitud aeg alates 27.11.2019.a ning käesolevaga U. Mändlale mõistetud vangistuse kandmise algust tuleb hakata arvestama alates 27.11.2019.

III. Tsiviilhagi nõuded Kohtueelsel uurimisel 14.01.2020 määrusega tunnistati X tsiviilkostjaks, milles märgiti, et kuriteoga tekitatud varalise kahju eest kannab seaduse järgi varalist vastutust /.../ täisealise U. Mändla eestkostja X. Hagi kohaselt (II kd tl 4, täpsustus tl 6-7) 29.10.2019.a kella 00.50 paiku süütas süüdistatav põlema Pärnu linnas X asuva tsiviilhagejast kannatanule kuuluva taarapunkti, millega on kannatanule tekitatud kahju summas 77 262 eurot. Hagiavalduses esitatud kahju summa koosneb taarapunkti ehitise taastamisest summas 14 862 eurot ja kuna tulekahju hävitas täielikult taarapunktis olnud kaks taaraautomaati, oli kannatanu sunnitud need välja vahetama. Sellest tulenevalt ostis kannatanu kaks kasutatud automaati, mille maksumus koos nende transportimise ja paigaldamisega on 62 400 eurot. Kokku on nõue 77 262 eurot. Maakohus võttis oma 16.04.2020 määrusega menetlusse OÜ X tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 77 262 eurot solidaarselt U. Mändla ja tsiviilkostja X vastu. Maakohus lahendas üldmenetlusena sisse tulnud kriminaalasja poolte taotlusel lühimenetluses ning lühimenetlusele ülemineku ajaks olid pooled, sh tsiviilkostja, saanud esitada kõik väidete ja vastuväidete põhjal asjassepuutuvad tõendid tsiviilhagi osas, mida nad vajalikuks pidasid. Kohus selgitas eelistungil tsiviilkostjale õiguslikku olukorda ja tõendamiskoormist, et eestkostja peab tõendama mõistlikud pingutused VÕS § 1053 lg 5 järgi vastutusest vabanemiseks. Seega oli kostja kohustus esmalt need asjaolud mõistlike pingutuste kohta välja tuua. Kohus andis selle jaoks 16.04.2020 eelistungil ja hagi menetlusse võtmise määruse järgi tsiviilkostjale ja kannatanule täiendava tähtaja sisulisemate seisukohtade ja tõendite esitamiseks – II kd tl 28- 30; II kd tl 40, 42). Tsiviilkostjal ja -hagejal oli seeläbi võimalus tõhusale õiguskaitsele, sest poolte põhilised väited ja vastuväited selgitas kohus välja

1-20-1651 eelmenetluses võimalusega esitada juurde tõendeid ja seda enne lühimenetluse määramist ning vaatamata varasemale võimalusele KrMS § 225 lg 1 alusel. Seega esitatud seisukohtade ja materjalide põhjal on võimalik tsiviilhaginõue kahtlusteta lahendada. Poolte võrdsed võimalused olid tagatud ja samuti on ka hagimenetlus võistlev menetlus. Süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad, seega ei ole vaja süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid tsiviilhagi tõendatuse juures täiendavalt analüüsida. Käesolevas asjas on kohtule esitatud tõenditega tõsikindlalt tõendamist leidnud, et U. Mändla on oma KarS § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritud teoga, s.o taara vastuvõtupunkti süütamisega, tekitanud OÜ-le X kahju ning kohtule on esitatud tõendid tekitatud kahju suuruse ja süüdistusega haakuvate asjaolude osas, mis võimaldavad luua U. Mändla tegevuse ja tekkinud kahju vahel põhjusliku seose. U. Mändla on teo toimepanemise ka omaks võtnud. Käesolevalt ei ole poolte vahel ka vaidlust selles, et U. Mändla oma tegevusega kahju tekitas. 03.02.2020 kannatanu täpsustas nõude suurust, esitades lõpliku täpsustatud tsiviilhaginõude suurusena 77 262 eurot. Kannatanu märgib hagiavalduse aluse ja eseme täpsustuses:“/.../ taarapunkti, taaraautomaatide, vastuvõetud taara ja plastkastide hävimist kinnitavad kriminaalasja materjalid, sh Päästeameti vastus hageja päringule. Taaraautomaatide hävimist tõendas ka nende hankija OÜ X, kelle järelduses on märgitud, et tuvastatud kahjustused ei võimalda taaraautomaate parandada. Seetõttu ei kuulu need taastamisele. Maha põlenud taarapunkti taastamise eest on hageja sunnitud kulutama 14 862 eurot, mida kinnitab OÜ X arve nr X 20 10.01.2020.“ Vaatamata sellele, et hävinud taaraautomaadid olid ostetud 2006.a, so umbes 13 aastat tagasi, olid need töökorras ja võisid töötada veel aastaid. Seetõttu ei ole nende väärtus võrreldes uute sama väärtusega taaraautomaatidega oluliselt vähenenud. Uute taaraautomaatide ostmiseks, transportimiseks ja paigaldamiseks on hageja sunnitud kulutama 62 400 eurot, mida kinnitab OÜ X arve nr 4291 15.01.2020. Hageja selgitas, et ta ei nõua kostjatelt: - kahju hävinud taara ja plastkastide eest. - saamata jäänud tulu ja tasutud tööjõumakse. Seoses taarapunkti ja taaraautomaatide tulekahjus hävimisega oli taarapunkti töö peatatud perioodil 29.10.2019-06.01.2020 ja sellel perioodil oli hageja sunnitud tasuma ka tööjõumakse. Hageja leiab, et hagejale tekitatud kahju on U. Mändla poolt sooritatud õigusvastase teo tagajärg ning solidaarselt vastutab selle eest ka eestkostja. Tsiviilhagi lahendamisel tuleb järgnevalt analüüsida tekitatud kahju suurust, milliseks kannatanu oma 03.02.2020 hagiavalduses märkis 77 262 eurot ning mille osas tsiviilkostjaks tunnistatud X vastuväiteid esitas.

1-20-1651 pakendite tagasivõtmist ja millega kannatanu juhul, kui pakendiautomaati ei paigaldata kaupluse hoonesse, vaid välitingimustesse, kohustub püstitama ehitise, mis on välja töötatud ja mõeldud kasutamiseks automaatide ekspluatatsiooniks ning kaitseks välitingimuste eest (spetsiaalne hoonekarp) (II kd tl 99-103) – tõendab kannatanu lepingujärgset kohustust taaraautomaatide võimaldamiseks AS X territooriumile; 2) OÜ X 10.01.2020 arve nr X taaraterminali X remondi eest summas 14 862 eurot koos käibemaksuga (I kd tl 188) – tõendab ja täpsustab taara vastuvõtupunkti taastamisele kulunud summat; 3) OÜ X 15.01.2020 arve nr X, mille kohaselt taaraautomaat X, taaraautomaat X ja eelnimetatud taaraautomaatide paigaldus ja transport maksid kokku 62 400 eurot koos käibemaksuga (I kd tl 189) – tõendab tules hävinenud taaraautomaatide asemele ostetud taaraautomaatide ja nende transpordi ning paigaldamise maksumust; 4) OÜ X 03.02.2020 järeldus taaraautomaatide seisundi kohta, mille kohaselt OÜ X kaks taaraautomaati X, mis asusid tulekahjuga kahjustatud taarapunktis aadressil X, Pärnu, olid tulekahju tagajärjel olulisel määral kahjustatud ja milliste tuvastatud kahjustused ei võimalda taaraautomaate parandada, mistõttu need ei kuulu taastamisele (I kd tl 186) – tõendab asjaolu, et taaraautomaadid hävinesid tules; 5) OÜ X 01.06.2020 pakkumine nr X, mille kohaselt uue taaraautomaadi X maksumus koos paigalduse ja häälestusega on 32 480 eurot ilma käibemaksuta (II kd tl 105-106) – tõendab uue taaraautomaadi maksumust ning asjaolu, et hagialusena nõutakse kasutatud, mitte uute automaatide maksumust. Kahju hüvitamise ulatuse kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta võlaõigusseaduse sätted, mis reguleerivad kahju hüvitamist (7. peatükk). VÕS § 127 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kannatanu on avaldanud, et taaraautomaadid olid ostetud 2006. aastal, st kahju tekkimise ajaks oli tegemist ca 13 aastat vanade automaatidega. OÜ X 15.01.2020 arve nr X kohaselt läks OÜle X uute taaraautomaatide tellimus maksma 62 400 eurot, viidatud arve pealt nähtuvalt oli ühe taaraautomaadi maksumus oli 22 000 eurot ning teise taaraautomaadi maksumus 27 000 eurot (I kd tl 189). Kannatanu oma 15.06.2020 seisukohas tsiviilkostja vastusele avaldab, et rahaliste vahendite puudumise tõttu telliti ja paigaldati kasutatud automaadid ning et samasuguse uue taaraautomaadi hind oleks olnud ca 32 000 eurot (II kd tl 95). Kannatanu esindaja kohtuistungil ka viitas, et endise olukorra kiire taastamine oli nende huvides, sest selleks kohustas neid ka koostööleping (II kd tl 99-103).

1-20-1651 taaraautomaatide väärtus võrreldes uute samaväärsete automaatide väärtusega oluliselt vähenenud ning seda tuleks ka kahju hüvitise suuruse puhul arvestada; - arvestada tuleb ka VÕS § 127 lõikes 5 väljendatud põhimõtet, mille kohaselt kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu rikastumiseni ehk olukorrani, kus kannatanu oleks pärast temale tekitatud kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitanud sündmuseta. Vaadeldaval juhul on kannatanu soetanud vanade taaraautomaatide asemele uued kaasaegsed automaadid. Nimetatud kulutuse oleks kannatanu oma majandustegevuses pidanud niikuinii mõne aja pärast tegema; - lisaks tuleb hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kannatanu enda osaga kahju tekitamisel (VÕS § 139). Vaadeldaval juhul oli taara vastuvõtupunkti uks väljaspool tööaega avatud, taara vastuvõtupunktis oli prügikastis kergesti süttivat prügi. Kannatanu ei olnud seega ise piisavalt hoolas oma vara suhtes ja tema tegevus (või õigemini tegevusetus) tingis kahju tekkimise. 25.05.2020 oma vastuses tsiviilhagile (II kd tl 79-89) märkis tsiviilkostja, et on 09.04.2020 kohtule esitatud seisukohas esitanud vastuväited kahju suurusele ning jääb kõigi esitatud seisukohtade juurde. Lisaks viidatud vastuväidetele leiab X, et tsiviilhageja esitatud väited ja tõendid, et ta on olnud sunnitud uute taaraautomaatide ostmiseks, transportimiseks ja paigaldamiseks kulutama 62 400 eurot, ei vasta tegelikkusele. Tsiviilhagi kohaselt on soetatud Pärnu linnas X asuvasse taarapunkti kaks uut taaraautomaati. Tegelikkuses on sinna paigaldatud vanad kasutatud automaadid, tsiviilkostja saab taaraautomaatide olukorda tõendada 20.05.2020 tehtud fotodega (käesolevale vastusele on fotod lisatud nii elektrooniliselt kui fototabelina). Fotodelt on näha, et automaadid on ilmselgete kulumis- ja kasutamisjälgedega. Uksepoolsel automaadil on kaks kleebist kirjadega „Eeskujulik tagastuspunkt 2015“ ja „Eeskujulik tagastuspunkt 2012“. Seega on see automaat kasutusel vähemalt aastast 2012. Tagumine automaat on välimuselt veel suuremate kulumisjälgedega kui uksepoolne automaat. Seega on X seisukohal, et tsiviilhageja on kahju tõendamiseks esitanud valeväiteid ning tema kahju on tõendamata. Kokkuvõttes leiab X, et kahju hüvitamine juhul, kui kohus peaks leidma, et eestkostja kannab VÕS § 1053 lg 5 kohaselt vastutust, ei ole põhjendatud hagis nõutud summas 77 262 eurot.

1-20-1651

Tsiviilkostja 09.11.2020 kohtuistungil antud seisukohas märkis, et: „Algselt väideti, et osteti uued automaadid, nüüd on küll end sellest taandatud ja öeldi, et osteti kastutatud automaadid pea uue automaadi hinnaga. Minu hinnangul ei ole need väited usutavad. Taarapunkti on paigutatud ilmselgelt kulumisjälgedega vanad automaadid, mille eest pea uue automaadi hinda maksta ei ole usutav.“ Kannatanu esindaja selgitas istungil, et on kogu aeg pidanud silmas, et on ostetud eelmiste asemele kasutatud taarautomaadid. Kannatanu esindaja selle täpsustuseks esitas ka tõendid, kui palju maksnuks uued automaadid. Kohus leiab, et kannatanu esitatud tõendeid nõude aluseks olevate taaraautomaatide maksumuse kohta saab pidada usaldusväärseteks, sest kannatanu on piisavalt tõendanud, et tegemist on kasutatud taaraautomaatidega ning tsiviilkostja ei ole ekslikult tähele pannud, et nõude esitamisel on lähtutud ka sellest. Üldteada asjaoluna on keeleliselt kerge ka eksida, kui kasutatakse sõnu ostis uued asjad, nt A ütles, et ostis uue auto, tegelikkuses on aga auto kasutatud ja kõnekeeles saavad kõik aru, et seda asjaolu tuleb aeg-ajalt üle täpsustada, mida silmas on peetud. Kannatanu on ka kohtus vajalikud täpsustused teinud nii suuliselt seletusena ehk seisukohana, kui ka kohtule tõendeid esitades. Käesolevas asjas puudub vaidlus, et hävisid kasutatud taaraautomaadid ja need oli 13 aastat vanad ning ilma tõendeid esitamata ei saa tuvastada, et seetõttu olid automaadid amortiseerunud. See tsiviilkostja väide on paljasõnaline. Kuivõrd taarapunkt oli aktiivselt töös ja täitis ka lepingulisi kohustusi (kohtule esitati kehtiv koostööleping II kd tl lk 99-103), siis selle kaudu on ka eluliselt usutavalt tõendatud, et automaadid ei olnud amortiseerunud ja olid vajalikul määral töökorras, et rangeid lepingunõudeid täita. Kohtule esitatud koostöölepingu p

1-20-1651 Viidatud paragrahvi lõike 1 kohaselt, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist ning lõike 2 kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Riigikohus on oma 08.06.2016 otsuses nr 3-2-1-42-16 p 23 öelnud, et kohus kohaldab nii VÕS § 139 kui ka § 140 ilma kohustatud isiku taotluseta ja hüvitise vähendamiseks piisab sellest, kui vähendamise asjaolud on kohtule esitatud. Samuti on kolleegium leidnud, et VÕS § 139 ja § 140 saab kohaldada ka korraga (Riigikohtu 17. juuni 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-15, p 13; Riigikohtu 25. mai 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 12). Kolleegium selgitab, et VÕS § 139 ja § 140 kohaldatakse ka deliktiõiguslike kahju hüvitamise nõuete lahendamisel. Seega maakohus analüüsib järgnevalt VÕS § 139 alusel kahju hüvitise vähendamise küsimust. Kohus viitab seoses lukustamata ukse väitega tunnistaja A. I. 04.11.2019 ütlustele (I kd tl 43), milles ta avaldab järgmist: „Pärast kella 15.00, kui operaator ära läheb, jääb eesruum avatuks. Taarat on võimalik ära anda kella 22.00-ni. Pärast seda läheb taaravastuvõtu aparaat lukku. Eesruumi välisuks jääb siiski avatuks. Käesoleval ajal seda ei lukustata. Seda ei saakski lukustada, sest ukse raam on kõver. Ma ei tea, mis ajast seda enam ei lukustata. /.../ taaravastuvõtu kaks aparaati asuvad eesruumis sissepääsust paremat kätt ja nende kõrval on kaks plastikust korvi, kus sees 200-l prügikotid, kuhu visatakse taarat, mida aparaat sisse ei võta (klaasist, metallist ja plastikust pudelid/purgid), kilekotte, millega taarat tuuakse ja muud prahti. Mõni kord tuuakse taarat ka papist kastides, mis jäetakse ka taarapunkti eesruumi.“ Asjaolu, et taara vastuvõtupunkti uks oli lukustamata, tõendab ka Päästeameti Lääne päästekeskuse ohutusjärelevalve büroo asjatundja G. E. arvamuses avaldatu (I kd tl 64), kahtlustatava ütlused (I kd tl 145), Päästeameti ohutusjärelevalve peainspektori R. M. vastus A. G. päringule (I kd tl 5). Asjatundja G. E. ja kannatanu poolt on mh avaldanud, et taara vastuvõtupunkti omanike sõnul võis olla uks lukustamata ka põhjendusel, et asotsiaalsed isikud lukku ära ei lõhuks. Kannatanu esindaja on esitanud ka OÜ X regioonijuhi ülevaate töö korraldusest, mille kohaselt on ettevõttes üldine reegel, et taarapunktis peavad olema uksed alates kella 22:00-st suletud ja lukus (II kd tl 104). Samas operaatori ütlustest nähtub, et lukustamine ei olnud võimalik kõvera raami tõttu ja polegi teada, mis ajast see selline juba on. Seega sisemine töökorralduslik reegel ei lähe kokku tegelikkusega ehk kohapeal olnud operaatori ütlustest tuleneva praktikaga, mille kohaselt on tõendatud, et uks oli lahti ja kannatanu on avaldanud ka, et põhjuseks oli see, et asotsiaalid lukku ära ei lõhuks. Hoolimata asjaolust, et taara vastuvõtupunkti sisenemine oli takistusteta, st uks oli lukust lahti, ei saa asuda seisukohale, et kannatanu ei püüdnud jätta ukse ja lukuga seotud kahju tekkimise ohtu tõrjumata – kannatanu hindas ohuks ukseluku lõhkumist ja püüdis seda vältida ukse

1-20-1651 lukustamata jätmisega. Ka see on heaperemehelik hoolsus, kui püütakse uksega vandaalitsemist vältida. Kohtu hinnangul ei saa kannatanule ette heita seda, et prügikastides leidus kergestisüttivat prügi – taara vastuvõtupunktis käib palju inimesi ning paratamatult tekib neil ka prügi, mille ladustamiseks on ette nähtud prügikastid. Seega sellisel juhul oleks süütamine võimalik ka siis, kui taarapunkt on avatud. Ka tänaval olevates linna prügikastides on kergesti süttivat prügi, mida linn kohe-viivitamatult mingi prügi tekkimisel ju ära ei vii, lähtudes mõistlikkuse kriteeriumist. Kuid heaperemehelik käitumine peaks mõistlikult võtma arvesse kogu vara ja selle väärtust. Puudub mõistlik eeldus, et vandaalitsemine on just välistatud öisel ajal avatud ruumis sees, kui lõhkumise vältimiseks ust lahti hoitakse. Taarapunkti asukohaga on kursis mitmekesine klientuur ja üldteada asjaoluna on öisel ajal võimalik tegutseda varjatumalt. Seega saab tsiviilkostja poolt tõstatatud puudust pidada ohuks, mis on teatud määral märkimisväärne probleem heaperemeheliku käitumise juures ohu mittetõrjumise seisukohast. Ilmselt puudus kannatanul igasugune indikatsioon, et ukse lukustamata jätmise läbi on võimalik üldse toime panna konkreetselt süütamist, küll aga pidi olema ohutunnetus, et see võib soodustada vara vastu süütegusid üldisemas mõttes. Tõepoolest, konkreetselt süütamise fakt oli erandlik olukord ja seda oli ohuna kannatanul keeruline ette näha. Põhjusel, et keskmine isik ei saa tavaolukorras sellist asjade käiku ka hoolsust rakendades ette näha, et keegi paneks selle antud ruumi just põlema. Süütamise kohta kannatanul varasemad kogemused puudusid. Eeskätt oli talle seetõttu eluliselt ettenähtavam just vandaalitsemise võimalus uksega, arvestades kannatanu varasemaid kogemusi. Kui asotsiaalsed isikud ei saa sooja tulla vm ja on üldteada, et nende isikute põhiline tuluallikas võib olla just taara müük, võib arusaadavalt esineda seetõttu pigem just sissemurdmisi. Samuti ei pruugi joobes isikud aru saada, et punkt on suletud. Kannatanu on eluliselt usutavalt ukse lukustamata jätmist põhjendanud asjaoluga, et nimetatud isikud lukku ära ei lõhuks ning selline põhjendus on osaliselt veenev, kuid mitte piisav kogu võimalikku ohtu arvestades. Samuti, kuivõrd U. Mändla on enne käesolevas kriminaalasjas süüdimõistmise aluseks oleva teo toimepanemist pannud väärteokorras süütamisi toime kolmel korral (I kd tl 163-167), oleks ta ka taarapunkti sisenemiseta ja väljastpoolt süütamisega kahtlusteta hakkama saanud. Nimetatud süütamine ei olnud küll ettenähtav kannatanule, kuid ohumärgid sellise tegevuse jätkumise osas pidid olema tsiviilkostjal, kes suhtus sellesse lubamatult passiivselt. Lisaks puudub kindel eeldus, et U. Mändla ei oleks lukku asunud lõhkuma ja ikkagi pannud süütamise hoone sees toime. Samuti ei oleks lukustatud uks ära hoidnud U. Mändla poolt tahtlikult toime pandud süütamist kui sellist kannatanu vara vastu, kuna U. Mändla läks taarapunkti juba kindla kavatsusega see süüdata, mida tõendavad U. Mändla enda poolt 27.11.2019 kahtlustatavana antud ütlused: „/.../tanklast läksin kaupluse X poole mõttega taarapunkt põlema panna“ (I kd tl 145).

1-20-1651 Kogu vara seisukohast tuleb kaaluda, et kaks taaraautomaati ja siseruumi remont on tunduvalt kallim kui uks või selle lukk, seega heaperemehelik käitumine väldiks eeskätt suuremate kahjude teket ja võtaks selle vastu ette mõistlikult toiminguid. Mõistlik toiming on ka takistuse loomine aja võitmiseks – ehk siis keegi jõuab märgata, jõuab politsei, tuletõrje jne. Kannatanu poolt esitatud kirja kohaselt ettevõtte sisemine korraldus tegelikkuses ka seda ette nägi, et ukse lukustamine peab olema tagatud. Kohus leiab, et sõltumata sisemisest reeglist on see ka mõistlik ja piisav heaperemehelik hool, et uksed on suurema kahju vältimiseks siiski suletud. Taarapunkti pidaja peab ju tagama ka klientide teenindamise igapäevaselt vastavalt enda esitatud koostöölepingule. Selles osas on põhjendatud kahjusumma vähendamine, kuid minimaalselt, arvestades kogunõude suurust. Eelnevat toetab asjaolu, et asjaoludest nähtuvalt tekkis U. Mändlal viha ja soov süüdata just konkreetset taarapunkti ning arvestades, et U. Mändla on kogenud süütaja ning see avaldus enim just sel ajal ja tagajärjel, mil eestkostja oli põhjendamatult passiivne, siis on põhjendatud üksnes minimaalselt kahjuhüvitise vähendamine. Kahju teket ei oleks ära hoidnud ka kindlustuse omamine, sest ka kindlustusfirmal on tagasinõudeõigus ja kahju teket see kuidagi ei muuda. Ei saa kindlalt väita, et lukustatud uks oleks hoidnud ära taarapunkti süütamist, vaid teatud tõenäosus oleks esinenud kahju tekitamise takistamiseks ja võimalus kahju vähendamiseks. Kohus leiab, et mõistlik ja heaperemehelik hool eeldanuks meetmete tarvitusele võttu süütegude vastu üldisemalt (isegi kui konkreetne süütamine ei olnud ettenähtav), et välistada ruumis sees vandaalitsemine jms. Lisaks, arvestades mõistlikult näiteks mitmekesiste joobes isikute öist võimalikku käitumist, mis ise võib olla juba ettearvamatu. Mõistlik oleks seda igaühel ette näha, tõrjudes ukse lukustamisega ohte, mis võib olla vajalik toiming kahju vältimiseks või ka vähendamiseks. Kuivõrd kohus on seisukohal, et arvestades U. Mändla kindlat plaani taarapunkti süüdata, ei saa välistada, et lukustatud uks oleks kahju välistanud, kuid lukus uks kui heaperemehelik hool võib üldjuhul kahju suurust mõnevõrra vähendada. Seetõttu on kohus seisukohal, et tsiviilkostja vastuväide on teatud ulatuses põhjendatud. Eeltoodud kaalutlustel on kohtu õiglasel äranägemisel põhjendatud sellise vastuväite puhul kahjuhüvitist 77 262 eurot vähendada 10 000 euro võrra ehk kahju põhjustaja kanda tuleb jätta 67 262 eurot. Maakohus leiab, et enamaks ei oleks kohtu hinnangul vähendamine õiglane, sest konkreetselt süütamise süütegude jätkumise suurt tõenäosust sai erinevalt juhuslikust kannatanust paremini ette näha just eestkostja, kes suhtus sellisesse ohtu aga passiivselt (vt kohtu põhjendusi tsiviilkostja vastutuse osas). Igal kodanikul ja riigis tegutseval maksumaksjast kannatanul peab aga säilima usk toimivasse õiguskorda, mille kohaselt peavad nad saama eeldada, et avalikke ülesandeid täitvad isikud (ka X, kes täidab eestkostja ülesandeid) ka tegelikkuses on oma ülesannete ja vastutuse kõrgusel.

1-20-1651

-

Eestkostja eelviidatud määruse kohaselt kohustatud: kaitsma eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve, samuti hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja sotsiaalteenuseid (PKS § 206 lg 1);

mutatis mutandis T. Tampuu. Lepinguvälised Võlasuhted. 2017, p 6.6.4., lk 318

1-20-1651 -

-

-

-

-

teatama kohtule, kui ta saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada või eestkostja ülesandeid piirata või laiendada (PKS § 206 lg 2); esitama kohtule kirjaliku nimekirja eestkostetava vara kohta hiljemalt 01.12.2015. Nimekirjas esitatakse teave kuni nimekirja koostamiseni vara koosseisus toimunud muutuste kohta (PKS § 202, § 184); esitama eestkostetava vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta kohtule iga-aastase kirjaliku aruande iga aasta 01. novembriks (esimene aruanne esitada 01.11.2016.a). Aruandes tuuakse eraldi välja tehtud kulutused ning lisatakse neid tõendavad dokumendid. Igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta näidatakse aruandes ära igas kuus keskmiselt kuluva summa suurus ja neid tõendavaid dokumente ei lisata (PKS § 202, § 194 lg 2, TsMS § 4772 lg 1). kui X saab teada, et täisealisele on võimalik määrata füüsilisest isikust eestkostja, peab ta sellest viivitamata teatama kohtule. Viidatud kohtumääruse asjaoludes on kajastatud X poolt toonases menetluses avaldatu, mille kohaselt: U. Mändla oma tervisliku seisundi tõttu /.../, mistõttu on vajalik tema üle eestkoste seadmine ja talle eestkostja määramine; U. Mändla kasutab alates 2007. aastast /.../ Pärnu X-is. Pärnu X on esitanud X sotsiaalosakonnale taotluse, milles palub kaaluda /.../ kliendile, U. Mändlale, eestkoste seadmise vajalikkust, sest tulenevalt /.../ ei allu U. Mändla /.../. U. Mändla /.../ tõttu on tekkinud olukorrad (näiteks tulekahjueelse olukorra tekitamine), mis on nii tema enda kui teiste teenuselviibijate tervisele ohtlikud; U. Mändlal esineb /.../. U. Mändla toimetuleku tagamisel on eesmärkideks tema /.../, /.../ leidmine. Maakohus märgib, et eeltoodud asjaoludes ei ole midagi uut võrreldes ka kriminaalasjas koostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiaktiga nr 171 (tl 127-129), milles on leitud: U. Mändla vajab /.../ tõttu /.../; ta on /.../5; tal esineb /.../ ravita jätmisel /.../ temal esineva /.../ tõttu. Seega on antud ka ohuprognoos. Kuivõrd ekspertiisiakt haakub eestkoste menetluses avaldatud asjaoludega, siis maakohus tuvastab, et eestkostjale olid eeltoodud asjaolud ja eestkostja kohustused teada.

/.../ - väliste stiimulitega nõrgalt või mitte seotud, ootamatud ja kiired muutused emotsionaalses toonis; emotsionaalse reaktiivsuse kõrgenemine. Nt kõrgenenud ärrituvus ja vihapursked tühistel põhjustel https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/00psyhhopatol.htm

1-20-1651 kahju tekitamise eest vastutab ka eestkostetav ise, eeldatakse, et nende omavahelises suhtes on vastutavaks eestkostja. VÕS § 7 lg 1 kohaselt võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. VÕS § 7 lg 2 kohaselt mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Kuivõrd eestkostjaks on X, siis on viimasele ka teada sotsiaalhoolekande põhimõtted, mida tuleb töös arvestada. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) § 3 lg 1 kohaselt sotsiaalhoolekandelise abi andmisel: 1) lähtutakse esmajärjekorras isiku vajadusest; 2) eelistatakse abimeetmeid, mis on suunatud võimaluste leidmisele ja isiku suutlikkuse suurendamisele korraldada oma elu võimalikult iseseisvalt; 3) nõustatakse isikut abimeetme valikul ja kohandamisel ning vajaduse korral abi kasutamisel vastava erialase ettevalmistusega spetsialisti poolt; 4) lähtutakse abimeetme rakendamise tulemuslikkusest abi vajava isiku ning vajaduse korral pere ja kogukonna seisukohast; 5) kaasatakse abi andmise kõikidel etappidel abi vajavat isikut ning vajaduse korral ka tema perekonnaliikmeid, kui isik on selleks nõusoleku andnud; 6) tagatakse abimeetmed isikule võimalikult kättesaadaval moel. SHS § 3 lg 2 kohaselt sotsiaalteenuse osutaja peab sotsiaalteenuse osutamisel lähtuma üldtunnustatud kvaliteedipõhimõtetest: isikukesksus, teenuse võimestav iseloom, tulemustele orienteeritus, vajaduspõhine lähenemine, terviklik lähenemine, isiku õiguste kaitse, kaasamine, töötaja pädevus ja eetika ning organisatsiooni hea töökorraldus ja kvaliteetne juhtimine.

1-20-1651 5) U. Mändlale /.../ lõpetati 01.11.2019, kuna U. Mändla ei olnud kasutanud teenust kauem kui kaks kuud järjest (II kd tl 80); 6) X eestkostjana oli korraldanud U. Mändlale alates 01.01.2017 üürile antud eluruumi asukohaga X, Pärnu, mille puhul lisaks eluruumi üürimisele osutati üürnikule ka /.../. X esindaja oli alates 2019. aasta augustist teadlik, et U. Mändla ei ole kasutanud talle võimaldatud /.../ (II kd tl 80), sh on kohtule teadmata, mis ajast juba enam ei ole kasutatud. Kokkuvõtvalt ei olnud /.../ U. Mändla enam kasutanud vähemalt enam kui kaks kuud kuriteo toimepanemise aja seisuga 29.10.2020. Sealjuures sisaldas antud /.../ väidetavalt /.../ (II kd tl 80), sh /.../.

1-20-1651 otsustada, kuidas tema toimetulekut toetada, millist abi osutada, korraldas X augustis võrgustikukohtumise, kus osalesid X spetsialistid, X esindaja, U. Mändla tugiisik ning tugiteenuse osutaja. Kohtumisele oli kutsutud ka U. Mändla, kes aga kohale ei ilmunud. Kuna ka varasematel aastatel oli U. Mändla suvisel ajal viibinud sageli oma elukohast eemal, olnud liikuvam ja nö iseseisvam, ei peetud vajalikuks kohest sekkumist. X esindaja oli kursis, et U. Mändlat oli nähtud Pärnus peamiselt jõe ääres, ta oli küll alkoholijoobes, ent teda näinute hinnangul ei olnud ta endale või teistele ohtlik (II kd tl 80).“ Väide n-ö iseseisvamaks olemisest. Tagamaks eestkostetava heaolu ning huvide kaitse, peaks eestkostja võimaldama eestkostetaval oma elu vastavalt selle soovidele ja ettekujutustele korraldada nii palju, kui see inimene suudab seda ise teha ja see ei ole vastuolus tema huvidega.6 Maakohus leiab, et X seisukoht läheb vastuollu eestkoste seadmise määruse ja konkreetselt U. Mändla huvidega. Selline seisukoht näitab kohtule seda, et juba 2019.a suvest saadik oli eestkostetav eestkostja jaoks sisuliselt kadunud ja vajalik abi on nö laialivalgunud, sest vahetu kontakt temaga puudus. Iseseisvuse soodustamine on põhjendatud eesmärk, kui see on tema huvides, vajaduspõhine ja eestkostetava olukorra parendamisele kui tulemuslikkusele isiku seisukohast ka orienteeritud. Sellel peavad olema sisulised põhjendused, mida antud juhul kuidagi asjaoludest ei nähtu. Eestkosteasutuse organisatsioonil peab olema hea töökorraldus ja kvaliteetne juhtimine, mille tulemus peab jõudma iga eestkostetavani, sõltumata aastaajast nii formaalselt kui sisuliselt. Eestkoste korral korraldab üldjuhul /.../ inimese elu tema asemel lõppastmes keegi teine, juhindudes selle inimese hüpoteetilistest huvidest. Inimese enda soovi ja tahet saab küll arvestada, kuid sellel ei ole määravat tähtsust.7 Antud eestkostetava puhul aga maakohtu jaoks selline „iseseisvumise“ väide suveperioodiks pigem viitab isikule vajaliku abi korraldamatusele puhkuste perioodil ja seega on see otsitud põhjus, sest ta /.../ jne, s.t seda, et nii avarat „iseseisvust“ ei olnud mõistlik eestkostjal eestkostetavalt antud juhtumil ja sellisest isikust eeldada. Seda kasvõi põhjusel, et kohtu jaoks ei ole selge, kuidas oli seeläbi maandatud risk, et /.../ oli kontrolli all, lisaks ei nähtu, et oli olemas vajalik ravi, et ta ei muutuks /.../. Ka eestkoste seadmise määruses on eestkostja jaoks märgitud, et eestkostja peab kohtule teatama, kui ta saab teada asjaoludest, mis võimaldavad eestkoste lõpetada või eestkostja ülesandeid piirata või laiendada (PKS § 206 lg 2). Seega nn puhkuste hooajal passiivseks jäämise tõttu on eestkostjal oma sisulised kohustused jäänud täitmata. Pideva juhendamise lakkamine ja sisulise kontakti kaotamine eestkostetavaga suveperioodil tõi kaasa eestkostja jaoks isegi väidetava teadmise alkoholipruukimise suurenemise kohta, seega on see eestkostja omavoliline ilmsete kaalutlusvigadega otsustus ehk eestkostja kohustuste rikkumine, kuna piirati praktikas seadusliku aluseta ebaseaduslikult eestkostetava õigust ette nähtud vajalikule abile. /.../ soodustamine ei olnud U. Mändla tervise ja stabiilse elukeskkonna huvides, iseäranis, kui juba pärast 08. jaanuarit ei olnud ka tema raviga enam tegeletud. J. Gernhuber, D. Coester-Waltjen. Familienrecht. 6., neubearb. Aufl. Mündchen 2010, lk 983; F. Schneider (10) äärenr 8 enne BGB §-i 896 (viidatud Liis Arrak, Triin Uusen-Nacke. Piiratud arusaamisvõimega täisealise isiku eneseteostusvabadus ja kaitse: kas piiratud teovõime ja eestkoste regulatsioon vajab ümberhindamist? – Juridica, 2020, nr 6, lk 485).

Liis Arrak, Triin Uusen-Nacke. Piiratud arusaamisvõimega täisealise isiku eneseteostusvabadus ja kaitse: kas piiratud teovõime ja eestkoste regulatsioon vajab ümberhindamist? – Juridica, 2020, nr 6, lk 491.

1-20-1651

TsÜS § 8 lg 3 kohaselt kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Tugiteenuste sisulise külje pealt on tsiviilkostja sisuliselt suutnud kannatanu vastuväidete alusel kohtu jaoks tõendada üksnes seda, et n-ö tugiteenuste nime all on U. Mändlale alates 2019.a suvest osutatud üksnes /.../8, nt /.../ eestkostja aruande järgi (I kd tl 200 jj) – ehk /.../ korraldamise küsimuses. Kuid mitte varaliste huvide eest seismine (U. Mändla kohta sai eestkostjale ju teatavaks süstemaatiliste süütamiste jada septembris tuhandete eurode suurustes kahjudes), samuti /.../ korraldamisega tegelemine, mis lakkas. Asjaolu, et isik ühel hetkel ei kasuta mingit teenust ja selle fakti üksnes konstateerimine ei ole ilmselgelt sisuline ja terviklik isiku hoolduse korraldamine. Seega ilmselt U. Mändlale oli vajalik /.../ teenus koos sobiva /.../, mida ta reaalselt enda huvides ka kasutaks. Antud juhul on eestkostja isik eestkostjana ja ühtlasi X organina enda poolt korraldatavate teenuste osutaja rollis, /.../ – väga mitmes rollis üheaegselt. Seega on eestkostja tegevuse hindamisel mõistlikkuse kriteeriumist lähtudes kõrgendatud nõudmised lähtuvalt tema enda kompetentsist. Eestkoste määrusest lähtuvalt oli isikule vajalik /.../ mõistele. Kohus on seisukohal, et need teenused, mis talle tegelikult alates 2019.a suvest osutati, ei vastanud /.../ seaduse mõttes. Sellega jäid ka eestkoste seadmise määruses toodud eesmärgid täitmata. SHS §-s 23 sätestatakse tugiisikuteenuse eesmärk ja sisu. SHS § 23 lg 1 kohaselt tugiisikuteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on iseseisva toimetuleku toetamine olukordades, kus isik vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste või tervislike probleemide tõttu oma kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel olulisel määral kõrvalabi. Kõrvalabi seisneb juhendamises, motiveerimises ning isiku suurema iseseisvuse ja omavastutuse võime arendamises. Käesoleval juhul on maakohtu hinnangul aga selgelt tegemist eestkostja kaalutlusvigadega otsustusega, kui iseseisvust suurendatakse selliselt, mis läheb vastuollu eestkoste seadmise eesmärkidega, polnud vajaduspõhine isikust lähtuvalt ehk antud juhul ei arvestatud isiku tegelikku olukorda. Suvel puhkuste perioodil eestkostja ülesannete lõdvendamine eestkostja enda vajadustest lähtuvalt, ei ole kooskõlas eestkostja ülesannetega. Kellegi tugiisikuks nimetamine ei tähenda veel seda, et ka sisuliselt isik sellist teenust sai. SHS § 24 lg 1 kohaselt on KOVi kohustus, et kõrvalabi vajaduse määra hinnatakse ja täpsustatakse iga isiku puhul eraldi. SHS § 25 lg 1 kohaselt teenuse osutamisel lähtub teenust vahetult osutav isik teenuse osutamise haldusaktist või halduslepingust. Kohus märgib, et ka

SHS § 27. Isikliku abistaja teenuse eesmärk ja sisu (1) Isikliku abistaja teenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on suurendada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puude tõttu füüsilist kõrvalabi vajava täisealise isiku iseseisvat toimetulekut ja osalemist kõigis eluvaldkondades, vähendades teenust saava isiku seadusjärgsete hooldajate hoolduskoormust. (2) Teenuse osutamisel abistatakse teenuse saajat tegevustes, mille sooritamiseks vajab isik puude tõttu füüsilist kõrvalabi. Isiklik abistaja aitab isikut tema igapäevaelu tegevustes, nagu liikumisel, söömisel, toidu valmistamisel, riietumisel, hügieenitoimingutes, majapidamistöödes ja muudes toimingutes, milles isik vajab juhendamist või kõrvalabi.

1-20-1651 eelnimetatud dokumendid peavad lähtuma eestkoste määruse nõuetest ja isegi kui need nähtuvad, ei saa need nõuded jääda enamuses üksnes konstateerimiseks paberil ja üksnes nende osaline täitmine ei ole kõigi nõuete täitmine ja ilmselt ei ole see ka siis mõistlikult vajaliku kvaliteediga täitmine. Tsiviilkostja esindaja märkis istungil antud seisukohas, et „Tugiisiku või teenuse osutaja funktsioon ongi olla isikule olemas, saada temaga kontakt, püüda teda hoida nii-öelda õigel rajal ja tegevuses.“. Kohus nõustub kannatanuga, et see on üldsõnaline, mitte sisuline ja esitatud tõenditest ei ole võimalik seda kuskilt välja lugeda alates 2019.a suvest, mistõttu tsiviilkostja esindaja seletus on paljasõnaline. Tsiviilkostja esindaja märkis istungil samuti, et toimiti nii, nagu see oli võimalik, kuid kohtuliku uurimise seisukohast omab tähtsust mitte kuidas oli võimalik, vaid kuidas seaduse kohaselt pidi toimima, et väärpraktikate rakendamine eestkostetava suhtes oleks tõenditega välistatud ja see oli tsiviilkostja tõendamiskoormis. Tõepoolest, alates 01.01.2017.a oli eestkostetavale antud üürile /.../. Tsiviilkostja on kohtule vastanud, et tugiteenused sisaldasid muuhulgas koostöös kliendiga /.../ (II kd tl 80). Kuid juba 2019.a augustis sai eestkostjale teatavaks, et isik ei kasuta ka seda ainsatki /.../, mis tal oli. Raviküsimused, -vajadused ja ülevaade sellest, kui suurest riskiküsimusest, on üldse teadmata. Asjaolu, et 2019.a jaanuaris käidi /.../ juures (II kd tl 81), ei anna kohtule piisavat teavet 2019.a suve ja sügise kohta. Asjasse puutumatu on tsiviilkostja väide, et 2017.a U. Mändla keeldus /.../ – see ei näita sugugi piisavat raviga tegelemist 2019.a teises pooles. Miks katkes /.../ 2018. ja 2019.a, jääb vastuseta. Kohtu jaoks jäävad vastamata ka küsimused seoses sellega, et kui samas kohtumääruses eestkoste kohta on märgitud, et isik vajab /.../, on eestkostjale eeldatavalt teada, et eestkostetaval esinev /.../, siis kuidas sai antud tugiteenuse mittekasutamisel U. Mändla käekäiguga kursis olla, kuid seejuures omamata otsest sidet selle kohta isiku endaga, kes enda eest ise /.../, ning võtta otsused tema suhtes vastu tagaselja. Öiste süütamiste narratiiv algas 2019.a suvel. Seetõttu tuleb kohtul tõenditele tuginedes asuda seisukohale, et alates vähemalt 2019. aasta augustist, mil X sai teada asjaolust, et U. Mändla ei kasuta talle võimaldatud tugiteenuseid, puudus eestkostjal sisuliselt vajalik sisuline kontakt U. Mändlaga ka edaspidi, et hoida ära probleemide eskaleerumist. X on avaldanud: „X esindaja oli kursis, et U. Mändlat oli nähtud Pärnus peamiselt jõe ääres, ta oli küll alkoholijoobes, ent teda näinute hinnangul /.../; ka sel korral loodeti teda pakutava töötamise teenusega tegevuses hoida, ent kahjuks U. Mändla tööle ei ilmunud ning teenus lõpetati.“ (II kd tl 80). Seega umbisikuliselt keegi nägi ja keegi teadis, kuid muu kohta eestkostjal kohtule ülevaadet tõendina esitada ei ole. Vaidlust ei ole selles, et kas ja kes temaga ka tegelikult sisuliselt tegeles alates augustist 2019.a. Selline eestkostjast tsiviilkostja vastusest nähtuv umbkaudne teadmine seda teadmist üksnes kinnitab. Eelnevale tuginedes on loogiline eeldada, et kui eestkostja eestkostetava profiili arvestades sellise teabe mis tahes vormis saab, eeldaks see siiski enda ülesannete hoolsaks täitmiseks asjaolude täpset selgeks tegemist. Hoolas saab siiski olla konkreetsete faktide pinnalt ja laekunud kahtlusi ja indikatsioone tuleb sisuliselt püüda kontrollida, mitte ohutegureid eirata. Mõistlikult hoolsa suhtumise korral ei ole võimalik kahtlustest ja kõhklustest kujundada

1-20-1651 veendumust mittetegutsemiseks. Selliste oletuslike asjaolude puhul kohus tuvastab, et eestkostjal puudus ülevaade ja seega ta oma kohustusi sisuliselt ei täitnud. Maakohus ei pea sellist suhtumist mõistlikuks pingutuseks passiivse eestkostetava korral. Samuti kui X märkis, et eestkostetavaga tehti juhtumiplaan, jääb arusaamatuks, miks selle koostamisel või täitmisel ei arvestatud eestkostetava profiili, täpsemalt ohtutegureid ja – stsenaariume, mida võis eeldada juba eestkoste seadmisel olnud info alusel. X oli eestkoste seadmise avalduses 2015. aastal kohtule mh ka ise avaldanud, et U. Mändla oli tekitanud tulekahjueelse olukorra toonase /.../ elukohas, samuti oli X juba eestkoste seadmise avalduses märkinud, et U. Mändla /.../. Siiski ei pidanud X vajalikuks võtta kasutusele meetmeid, kui selgus, et juba kuid pole /.../ eestkostetav tugiteenuseid kasutanud ning teda olevat nähtud peamiselt jõe ääres alkoholijoobe tunnustega. Septembris sai eestkostja ka teada, et öösiti paneb ta toime süütamisi. Järelikult eestkostjal olid andmed ohuteguritest, kuid eestkostjale määrusega pandud ülesannete täitmise osas ülevaade eestkostetava kohta tegelikkuses puudus. Maakohtu hinnangul hakkas lisaks sisulise kontakti katkemisele ilmnema järjest ka muid viiteid selle kohta, et mõistlikult hoolsa eestkostja sekkumine mingil viisil võib olla vajalik – kõige hiljem oleks pidanud X U. Mändla eestkostjana võtma tarvitusele meetmed siis, kui eestkostjale said 06.09.2020 ja 08.09.2020 teatavaks esimesed öised süütamised (II kd tl 81), ehk oli realiseerunud risk, mida juba eestkoste seadmise määruses oli X ohuna välja toonud. Juhtumikäsitluses ja selle kiiruses ei muutunud aga mitte midagi ka siis. Eestkostja enda poolt kohtule avaldatu kohaselt oli eestkostja 2019. aasta septembri lõpuks saanud kogu info U. Mändla poolt toimepandud väärtegudest, kuid sisuliselt X ei reageerinud – eeldati vaid, et kuna politsei ei olnud pidanud vajalikuks eestkostjat nendest väärtegudest teavitada, ei ole viivitamatu sekkumine vajalik ka hiljem eestkostja poolt, kuna ei ole alust eeldada, et U. Mändla võiks olla ohtlik endale või teistele. Sellega ühtlasi läheb eestkostja vastuollu ka ise enda poolt väidetuga (tl 80), kui ta väidetavalt piisavalt teab, et ta suvel on alkoholijoobes ja ei kasuta pakutavaid teenuseid ning lisaks puuduvad tõendid sellega kohta, et ta saaks ravi või tegeletaks ravi või muu talle sobiva abi küsimustega. Seega oli 2019.a septembris eestkostjale teada, et eestkostetav võis olla toime pannud rohkem kui ühe süütamise öösel ning ta tarvitab alkoholi (üldteadaolevalt /.../), kuid seejuures ülevaade tal eestkostetava tegemistest faktiliselt puudus, sest oli vaid umbkaudne teave, mis kohtu hinnangul viitas samuti konkreetselt ohule. Kohus on seisukohal, et süütamine on üldohtlik süütegu ning kui sellist süütegu on juba korduvalt toime pandud, esineb kahtlusteta oht, et selliste süütegude toimepanemine jätkub ning sellise tegevusega võidakse ohtu seada nii teiste inimeste tervis ja elu kui ka vara. Lisaks selliste tegevustega kahjustab eestkostetav ise enda varalist olukorda, sest tema vastu võidakse esitada põhjendatult tsiviilnõudeid. Eestkostja on kohustused määratud tsiviilkohtu poolt ja eestkostjal on vastutus ka sellisel juhul, kui eestkostetav on abi suhtes passiivne. Lisaks ei saa eestkostetav juba eestkoste kui instituudi olemusest tulenevalt enda abivajaduse kohta ise otsustusi vastu võtta.

1-20-1651

Maakohus peab antud juhul hindama, kas eestkostja oli mõistlikult minimaliseerinud eestkostetavaga seotud ohud või mitte, kui nendest teada sai või vähemalt siis kui sai teada, et olukord on hakanud kontrolli alt väljuma süstemaatiliste süütamiste tõttu. Maakohtule ei ole tsiviilkostja antud juhul, vaatamata kohtu poolt antud võimalustele, esitanud sisulisi andmeid, millest nähtuks teada olnud asjaolude baasilt minimaalne – et eestkostja on teinud vähemalt kõik mõistliku selleks, mida temalt võiks oodata ohutegurite teadasaamisel. Asjaolu, et eestkostja on seadusest tulenevalt esitanud kohtule üks kord aastas aruandeid, mis on esitatud ka asja materjalide juurde, ei võta eestkostjalt kohustust reageerida korduvatele ohuteguritele, kui see on talle vahetult teatavaks tehtud. TsMS § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. TsMS § 5 lg 2 alusel pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Maakohus selgitas enne eelistungil laekunud lühimenetluse taotluse rahuldamist õiguslikku olukorda ja andis pooltele võimaluse esitada kõik tsiviilhagiga seotud taotlused tähtaegselt, et kõigi õigused oleksid tagatud ka lühimenetluse korral samaselt asja arutamisega võistlevas üldmenetluses. Tähtaja pikendamiseks keegi taotlusi samuti ei esitanud ja alles seejärel kohus otsustas asja lühimenetlusse määramise. VÕS § 1053 lg 5 ja VÕS § 7 lg 2 alusel mõistlikkuse kriteeriumi juures tuleb arvestada ka seda, et antud juhul on eestkostjaks X (edaspidi X), seega tuleb kohtul ka eeldada, et viimasel peab seaduse järgi olema kõrge teoreetiline ja praktiline kompetents antud eestkoste ülesannete õige täitmise küsimustes. Sealjuures tegelemiseks ka äärmuslike juhtumitega, mil tuleb tegutseda tavapäraselt kiiremalt ja efektiivsemalt, s.o kuni TsMS § 533 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel taotluse esitamiseni psüühiliselt haige isiku paigutamiseks tema tahteta või tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi kohaldamiseks, kui isik on ohtlik endale või teistele. Tsiviilkolleegium on leidnud, et kui puudutatud isiku /.../, siis tuleks kohtutel esmajoones hinnata võimalusi motiveerida isikut /.../. Ka alkoholile ligipääsu on võimalik piirata ning alkoholist võõrutamise ravi pakkuda väljaspool kinnist asutust. Üksnes põhjusel, et riik ei ole loonud piisavalt tõhusat süsteemi /.../ probleemide lahendamiseks ning nende toimetuleku toetamiseks, ei saa /.../.9 Jällegi ei tähenda see seda, et probleemiga ei saaks ega peaks ka sellisel juhul eestkostja tegelema, kui isikul haiguskriitika puudub ja antud juhul ei saa eestkostetava passiivsusega kuidagi põhjendada abistamisest sisuliselt loobumist. Kui ka juba aastaid on proovitud erinevaid lahendusi formaalselt dokumentide järgi ellu viia, ei tähenda see veel seda, et õige abivajadus oleks juba välja selgitatud. Kui probleemid jätkuvad ja süvenevad, ei lange veel

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 14.02.2018, 2-15-3662, p 15.2

1-20-1651 kuidagi eestkoste vajadus ja eestkostja vastutus ära. Eestkostjal tuleb õige abivajadus välja selgitada sotsiaalhoolekande põhimõtete alusel (SHS § 3). Riigikohus on sedastanud, et asjaolu, et ööpäevaringsel hooldusteenusel viibimise korral ei ole sotsiaalhoolekande süsteemis vastavad teenused ettenähtavad ning isik saab selliseid teenuseid riiklikul rahastamisel üksnes kinnises asutuses, ei ole kinnisesse asutusse paigutamise aluseks.10 Samas eestkostja ei saa ka a priori eeldada, et kinnisesse asutusse paigutamise alus kindlasti puudub, kui isik paneb süstemaatiliselt toime öiseid süütamisi ja alkoholi tarbimine on sagenenud, ekspertiisiakti kohaselt on neil asjaoludel omavaheline seos ning lisaks /.../ tegelemiseks. Lisaks on kohus tuvastanud eestkostjal ka sisulise kontakti puudumise isikuga alates augustist 2019.a. Ohutegurite ilmnemisel on mõistlik, et see paneb eestkostjale veelgi suurema vastutuse eestkostetava vajaduste eest hoolitsemiseks, sest eestkostjal tuleb eeldada, et eestkostetaval ekspertiisiga tuvastatud probleemid, mis on omakorda tuvastatud kohtumääruses, ei kao passiivseks jäämisel iseenesest. Kohtupraktikaski on tõdetud, et esmajoones tuleb alternatiivse abimeetmena proovida isikule vajaliku ravi ja teenuste osutamist väljaspool kinnist asutust. Samas ei ole eestkostja sõnagagi maininud kohtule esitatud 31.10.2019 eestkostja aruandes (punkt 6, I kd lk 198), et eestkostja ülesannete täitmisel isiku hooldusel esineks mingeidki probleeme, et U. Mändla ei ole kasutanud /.../, öösiti paneb toime süütamisi ja ei ole koostööaldis. Samuti pole aruandes viiteid, et raviga oleks tegeletud enam kui üks visiit 8. jaanuaril – see pole aga raviga tegelemine aastalõikes. Aruandes pole ka märgitud, et isik keeldub vajalikust arstiabist või on tervenenud. Käesolevas kohtuasjas on aga eestkostja enda poolt kohtule esitatud väidete alusel selgunud, et tal oli ikkagi suuri probleeme eestkostetava passiivsuse tõttu, millega ta ei tegelenud ja eestkostjana järelevalvet teostava maakohtu eest ka varjas, jättes need asjaolud aruandesse esitamata. Ka eeltoodu kinnitab, et eestkostja ei ole teinud mõistlikke pingutusi kahju ära hoidmiseks. Arusaadav on, et isikule /.../. Aga olukorda ei saagi eestkostja oma ülesannete laiendamiseks või kitsendamiseks vm avaldusi kohtule ilma sisulise eeltööta kunagi motiveerida, kui ta hoiab lubamatult pikalt isikut sotsiaalsetel teenustel kunstlikult, ehkki isik neid ei kasuta, kasutegur seega puudub ja ta ilmselt vajab muud abi. Teenuseid on ju erinevaid11, mida valida ka sotsiaalkindlustusametist või saab koostada, täpsustada või muuta juhtimisplaani selliselt, et isik saab individuaalse lähenemisega teenused. Antud juhul eestkostja on ka juhtumiplaani12

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 14.02.2018, 2-15-3662, p 15.4 https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/erihoolekandeteenused#teenuseosutajad

SHS § 9. Abi andmine juhtumikorralduse põhimõttel (1) Kui isik vajab iseseisva toimetuleku parandamiseks pikaajalist ja mitmekülgset abi, mis hõlmab ka vajadust koordineerida mitme organisatsiooni koostööd abi andmisel, kasutatakse juhtumikorralduse põhimõtet. (2) Abi andmine hõlmab muu hulgas: 1) juhtumiplaani koostamist ja osapoolte üksteisega seotud tegevuste ajakava kooskõlastamist; 2) juhtumi koordineerija määramist; 3) vastastikuse teabevahetuse korras kokku leppimist.

1-20-1651 koostaja, kes pidi mõistliku ajajooksul probleemide eskaleerumisel koordineerima Sotsiaalkindlustusameti ja KOVi vajalike teenuste hankimise. Asjaoludest ei nähtu, et U. Mändla ümber oleks moodustatud grupp spetsialiste, kes oleks probleemide eskaleerumisel mõistliku aja vältel reaalselt ellu kutsunud lahendusi, püüdes muuta U. Mändla ellusuhtumist, lõpetada öiseid ringihulkumisi, õigusvastaseid tegevusi jne – s.o vastavalt U. Mändla tegelikele probleemidele ja vajadustele. Antud juhul maakohus tuvastab, et esmajoones ettenähtud alternatiivseid abimeetmeid käesolevas asjas ühel hetkel tegelikkuses enam ei kasutatud ning mõistliku aja jooksul ka uusi ei otsitud. Mingil põhjusel pärast 2019.a algust /.../ enam ei pöördutud, puudub mõistlik eeldus, et /.../ kadus iseenesest, lisaks eestkostja aga hilisemalt teadis, et isik ilmselt /.../, lastes tal samal ajal olla „iseseisvam“ ehk kaotada vahetu ülevaate temast. Selle tagajärjel algasid öised süütamised, mille eest sisuliselt juba ka algne ekspertiisiakt oli hoiatanud, kui /.../ ei tegeleta. U. Mändlale pakutavad teenused ja lähemine oli liialt laialivalguv ning mitte lähtuv tema isikust. Kokkuvõttes väljus olukord täielikult kontrolli alt ja eestkostetava poolt pandi toime rea süütamisi, neist viimane kuriteona. Eestkostja vastusest saab järeldada üksnes suhtumist, et kui passiivse suhtumisega eestkostetav aktiivselt ise ei küsi ega otsi lahendusi, siis eestkostja ka midagi enda huvides ei tee. See ei olnud aga eestkoste eesmärk ning maakohus ei saa nõustuda, et see on mõistlik. Sisuliste tegevustega otsustati lõputult oodata ja sisuliselt mitte midagi ette võtta. Muud ei ole tõendatud. Eestkostja oli võimalik ka veenda eestkostetavat asuma mõnele teenusele /.../ ja kui ta vajalikku ravi vastu ei võta ning öösiti jätkab ringi käimist võõra vara ohustamisega, on võimalik eestkostja kohustuste täitmise tagamiseks pöörduda ka avaldusega kohtu poole.13 Eestkostja pidi ette nägema, et mitte midagi ette võttes jäävad ta kohustused täitmata ja probleem võib eskaleeruda taas kellelegi kahju põhjustamisega. Maakohus ei saa käesoleva kriminaalasja menetluses hinnata, kas U. Mändla suhtes oleks SHS § 105 ja TsMS § 533 alusel kinnisesse asutusse paigutamine üldse proportsionaalne ja vajalik meede olnud, põhjusel, et eestkostja on jätnud oma kohustused täitmata, sest asjaolusid vahetult ei selgitatud välja ja lakati üldse talle mõistliku aja vältel otsima talle sobivaid alternatiivseid meetmeid. Analoogne kohtupraktika on olemas samase diagnoosi kohta nagu on U. Mändlal, mille kohaselt kui eestkostja jätab eestkostetava ilma põhiõigusi vähem piiravast võimalusest ravi ja hoolduse osas, ei saa ta n-ö üle hüpata ja põhistada isiku kinnisesse asutusse paigutamist.14 Käesoleval juhul võibki eestkostjale ette heita, et ta jättis eestkostja kohustused täitmata, loobuti asjaolude väljaselgitamisest - seda vaatamata kahju tekitamist prognoosivatele ohutegurite suurele hulgale - ning see võimalus oli eestkostjal olemas nii õiguslikult kui sisuliselt. Sellist ebamõistlikku tegevust ei saa seega kuidagi õigustavaks pidada ning sellise

mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 11.03.2020, 2-13-70131 p 15, 16 mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 14.02.2018, 2-15-3662

1-20-1651 tegevuse oodatavaks eestkostetavaga.

tagajärjeks

saabki

olla

üksnes

probleemide

eskaleerumine

Kui näiteks otsustati mitte taotleda kinnisesse asutusse paigutamist, ei tohtinud eestkostetava huvides olla mõistlikuks alternatiiviks ka loobuda muu sobilikuma abi väljaselgitamisest, sest ainult läbi selle on võimalik anda abi eestkostetavale ning selle ebaõnnestumisel ka jõuda ja põhjendada kohtu jaoks ultima ratio’t SHS § 105 kohaldamiseks. Sealjuures on võimalik isiku kinnisese asutusse paigutamine ka koheselt, või mõne aja pärast see vajalikel tingimustel peatada ja alustada tema resotsialiseerimisega vabaduses, näiteks kui eestkostetav ise kinnitab, et ei lahku hooldekodust, tarvitab talle määratud ravimeid ega tarvita alkoholi vms (samane nn ambulatoorse sundraviga kriminaalmenetluses). 15

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus 14.02.2018, 2-15-3662, p 15.5, 15.6, 15.7

1-20-1651 seisukohtadele määruses, millega eestkoste seati ja eestkostjale vastutus määrati, ei ole selline formalism ehk mittesisuline suhtumine eestkostetavasse põhjendatav. Käesoleval juhul saab X-le heita ette, et puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et nad oleksid mingilgi viisil eestkostjana piisavalt adekvaatselt reageerinud kuriteole eelnenud öistele süütamistega seotud korduvatele väärteoteadetele (II kd tl 81) alates 06.09.2020 ja 08.09.2020 (väärteokorras süütamises kannatanute pöördumistele tuginedes) või oleksid midagi aktiivselt olukorda parandavalt sellise infoga ette võtnud. Mõislikuks tegevuseks ei saa pidada pelgalt 23.09.2019 päringu saatmist politseile. Pealegi politseilt laekunud info põhjal pidi olema selge, et tegemist on olnud juba süstemaatiliste süütamistega ja mitte väikese varalise kahjudega küsimustega. Ka sellele järgnes passiivsus. Muuhulgas puudub igasugune tõend selle kohta, et tugiisik või X esindaja oleks U. Mändla endaga teatavaks saanud probleemidest kas või vestelnud. Tõendamata on, kas tehti sisulist mõistlikku tegevust öiste süütamiste kui probleemi vastu. Tsiviilkostja vastuses esitatud viited, et teda oli suvel nähtud ja tema suviste tegemiste kohta on kelleltki midagi kuuldud, näitab seda, et tegelik inimlik kontakt puudus ja muud tsiviilkostja poolt toodud asjaolud on üksnes trafaretsed. U. Mändla üle ei pidanud olema järelevalvekohustus täitmist eestkostja poolt, vaid täita oleks olnud vaja eestkoste määruses toodud eesmärke ja kohustusi. Selline kohustus info on eestkostjal mitte politseil. Mõistlike tegevuste hindamise eelduseks on see, et oleks esmalt mingid tegevused või nende kogum, mida hinnata. Kohus ei pea ka mõistlikuks olukorda, et kui juhtum muutus kriitiliseks, siis ei ole kohtule esitada taasesitatavas vormis selgeid tõendeid vaatamata kannatanu vastuväidetele. Mõistliku tegevuse tõendamiseks ei ole kohtule vaatamata kohtu selgitustele eelmenetluses piisavaid vastuseid antud ega tõendeid esitatud. Septembris 2019 selliste tegude toimepanemise kohta info saamisel oleks sobiv meede võinud olla ka /.../ (mh on vajalikul määral raviteenuse võimaldamine eestkostetavale ka eestkostja kohustus varasemalt viidatud eestkoste seadmise määruse kohaselt).

1-20-1651

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (edaspidi SÜS) § 1 lg 1 kohaselt reguleerib sotsiaalseadustik sotsiaalkaitse korraldust ja sotsiaalkaitse tagamist avaliku võimu poolt. Teise lõike kohaselt sätestatakse seaduses muuhulgas sotsiaalkaitse põhimõtted ja korralduse alused, isiku õigused, kohustused ja vastutus sotsiaalkaitse kohaldamisel, sotsiaalkaitse menetlused jm. Kui abi vajav isik ei pöördu X-i poole sotsiaalabi või teenuste saamiseks või keeldub sellest, on see tõesti seaduse järgi eeskätt selle füüsilise isiku enda vastutus. SÜS-is on toodud ka sotsiaalkaitse põhimõtted, mille § 5 lg 1 kohaselt on nt isikul endal esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega toimetulekul, § 9 kohaselt sotsiaalkaitse paremaks korraldamiseks on hüvitisi andvatel asutustel ja isikutel kohustus teha koostööd jne. Eestkoste määrati aga isikule just seetõttu, et tal endal /.../ ning seetõttu tema isikuomadusi arvestades peab tema eest vajalikke otsustusi vastu võtma eestkostja. Üks sotsiaalkaitse ja sotsiaalhoolduse printsiipe on ka see, et isikuga tuleb arvestada temaga seotud menetluses avaliku võimu poolt teostatava eestkoste korral. Ilma eestkostja vajaliku tegevuseta jääksidki isiku huvid ja õigused kaitseta. See eeldab isiksusekeskset ja vajaduspõhist lähenemist ning kui olukord muutub, tuleb uusi asjaolusid pidevalt välja selgitada. Ilma eestkostetava igepäevaelu kohta tervikliku informatsioonita, selle kogumiseta ehk eestkostetavat ennast otseselt kaasamata, s.t üldse terviklikult lähenemiseta ei saa ilmselt ka tagada teenuste jätkuvust ja sujuvat üleminekut ühelt teenuselt teisele probleemse eestkostetava korral. Lahendus olnuks ka see, et isikul oleks ka sisuliselt mõttes olnud pidevalt toimiv /.../. Eestkostja asutusel peab olema kvaliteetselt juhitud töökorraldus ja kvaliteetne juhtimine – eelduslikult peavad olema vajalikud töötingimused, sätestatud töötajate vastutused, kohustused ja rollid ning järelevalve. Mingidki puudused eeltoodus ei saa kuidagi kujuneda eestkostetava probleemiks. Eestkostja on vastutus ka sellisel juhul, kui eestkostetav on abi suhtes passiivne - ka see on isiku üks abivajadus väljaselgitamiseks ja reaalselt mõistliku aja vältel ka lahenduse leidmiseks kasvõi kuni kohtu loal isiku huvides tema tahtevastaste meetmeteni välja - , sest isik ei saa enda abivajaduse kohta ise otsustusi vastu võtta ja lahendusi leida. Põhjusel, et tsiviilkohus juba tuvastas, et isik /.../ ja selleks ju määratigi eestkostja. Seega eestkostjast tsiviilkostja selline viide on eksitav ja asjakohatu. Samuti märgib kohus eelnevale tuginedes, et kui eestkostjale on kohtule antud vastuse kohaselt saanud juba 2019.a septembris teatavaks kolmel korral süütamise toimepanemised ning seejuures ei ole oluline, et väärteokorras, oli vajalik sekkumine mis tahes isiku toimetuleku kontrollimise eesmärgil ja seda juba ennekõike eestkostetava täpsema ja tervikliku abivajaduse, s.h tema tervise kui ka kõigi teiste elu, tervise ja vara kaitseks. Nimetatud asjaolusid ei käsitletud aga eestkostja poolt kriitilisena, sest mingeid lahendusi ei asutud 2019.a septembris kiiremini otsima. Tegelikkuses toimiti selliselt nagu poleks neid süütamisi olnudki ehk justkui oleks tegu tavapärase eestkoste juhtumiga, kus probleeme ja silmatorkavaid väljakutseid-ohte ühiskonnale ei ole. Oluline on seejuures välja tuua ka ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktis nr. 171 järeldused, mis haakuvad juba eestkoste seadmisel määruses avaldatuga:

1-20-1651 „3. Uuritaval esinev /.../ on ravitav, kasutades medikamentoosset ravi ning psühhosotsiaalseid meetmeid. Uuritaval esinev /.../.

mutatis mutandis Tampuu, T. Deliktiõiguslik vastutus teise isiku tekitatud kahju eest - Juridica 2003/VII, 467

1-20-1651 Septembris saadud info põhjal ei ole võimalik sellise põhjendamatu viivitamisega kuidagi tekkinud olukorda vabandada. Üksnes tagantjärele asjaolude formaalsele konstateerimisele lootmine ei ole vajalik ja aktiivne tegevus, mis eestkostetavat ennast kuidagi abistaks ja olukorrast välja aitaks tõmmata. Ja kui 30.09.2019 politsei ei teatanud mingist reageerimist vajavast ohuolukorrast, siis leitigi eestkostja poolt, et kõik on justkui korras. Arusaadavalt U. Mändlat ei tabatud süütamistelt vahetult ja ka tema teo toimepanemisel olnud seisundit, sh sellest tulenevalt permanentset ohtu teiste isikute varale, ei saanud politsei ka seetõttu hinnata ja vastavalt sellele tegutseda. Ilmselt politsei ei kuulanud hiljem üle menetlusalust isikut ka seisundis, mis seda ei võimaldanud. Seega politsei ei saanudki võtta meetmeid, et isikut nt /.../ juurde. Kohtu arvates on lubamatu üritada antud olukorras vastutust veeretada politseile, sest eeskätt eestkostjal on siiski kogu teave eestkoste asjaolude kohta, sh spetsiifilise diagnoosi, ravi vajaduse ja selle mittejärgmisest tulenevate ohtude kohta kohta ning eestkostja peab omama piisavat ülevaadet seetõttu eestkostetava igapäeva elu kohta. Politsei ülesanded piirdusid üksikute väärteoepisoodidega ja korrakaitselisest seisukohast üldiselt, mitte eestkostetava eest hoolitsemisega vastavalt kohtu määrusele, millega eestkoste seati. Politseid ei saa kuidagi samastada eestkostja spetsiifiliste ülesannetega. Lisaks, kui süüdistuse järgi pandi kuritegu toime 29.10.2019, siis politsei 30.09.2019 vastus (II kd tl 81) viitab juba eestkostjale, et U. Mändla suhtes on alustatud väärteomenetlusi 13.05.2019, 14.05.2019, 17.05.2019, 09.07.2019, 08.08.2019 ja 01.09.2019. Ehkki väidetavalt ei olnud eestkostja varem nendest sündmustest teadlik (v.a. teated 06.09. ja 08.09.2019), ei nähtu eestkostja aktiivseid mõistlikke samme olukorra kontrolli alla saamiseks ka pärast sellisel hulgal väärteomenetlustest teadasaamistest. Igal juhul jäävad eestkostja tegevuses sisustamata mõistlikkusest ja hoolest kantavad asjaolud: miks eestkostetavaga ei tegeletud eestkostja poolt vahetult pärast väärteoasjade järgi süütamistest teadasaamist: a) ei vesteldud abivajaduse veenvaks selgitamises jms b) ja lõpuks 1. novembril 2019 lõpetati ka viimane, s.o /.../ teenus, kuna seda ei olnud ta ammu kasutanud vähemalt alates 2019.a augustist (U. Mändla peeti aga kahtlustatavana kinni alles 27.11.2019) – ka see oleks ilma süütamistetagi indikatsioon, sest sellised isikud ei tervene üleöö ja abivajadus ei lange imeväel ära, vähemasti nii võiks olla mõistlik ja hoolas eeldada. Ei ole ka eluliselt usutav, et eestkostja vestlused U. Mändlaga ei oleks viinud kuhugi ja ei oleks saanud muutusi ellu kutsuda. Ka toimikus sisalduvates ülekuulamistes on läbivalt näha U. Mändla igakülgne ausus ja avatus oma tegevuste ja nende motiivide kohta. Eestkostja poolt vajalikku kohustuste täitmist ohutegurite ilmnemisel ei tõenda ka tsiviilkostja poolt esitatud alljärgmised tõendid: 1) eestkostja aruanne. Asjaolust, et eestkostja täitis seadusest tulenevat kohustust esitada iga-aastane eestkostja aruanne tsiviilkohtule (I kd tll 197-198). Sellest ei nähtu probleeme, ehkki need olid eestkostjale teada. Nõnda käsitlebki aruanne vaid seda, et U. Mändal on tugiisik, kes on /.../;

1-20-1651 2) 23.09.2019 X korraldus (I kd tl 199), milles määratakse vastutavad isikud, kes tegelevad eestkoste määruse täitmisega. Tegemist on formaalse korraldusliku ja ka vajaliku aktiga, kuid see ei saa vastata tegelikele tehtud mõistlike pingutustele kui sisuküsimustele. Sama on ka U. Mändla pangakonto väljavõttega (I kd tl 200 jj), 19.03.2019 puude raskuse määramise otsusega (I kd lt 219 pöördel), 18.03.2019 töövõime hindamise otsusega (I kd tl 220); 3) 02.09.2019 tehtud otsus /.../ teenusele suunamine (I kd tl 224-225) ja 16.09.2019 otsus antud teenusele suunamise lõpetamine, sest isik ei jõudnud tööle (I kd tl 226). Samas eestkostjal U. Mändla kohta on juba alates augustist teave ja see pole vahetu, sest tema tegemistest räägitakse umbisikulises (vt ülal tsiviilkostja seisukoht kohtule) vormis; 4) viimati käidi arsti juures 08.01.2019 septembris, lisatud on eriarsti esmase vastuvõtu visiiditasu (I kd tl 219), selle kohta miks visiit jäigi esmaseks ei ole asjaolusid esitatud. Kui oli teada, et isiku /.../ on suvel süvenenud ja vajaliku ülevaate mitteomamine isiku kohta on ilmselt viinud juba süstemaatiliselt süütamiste väärtegudeni, siis ei tehtud ühtegi mõistlikku pingutust, et olukorda kontrolli alla saada, kasvõi vahetu tegeliku ülevaate saamiseks isiku tegelikust käekäigust. Adekvaatne tegevus pidevalt sellise informatsiooni täienemise ja kinnituste saamise olukorras ei saa olla ka viimase tugiteenuse lõpetamine, kui sedagi ei olnud kasutatud juba kuid. See ei saa olla piisav ja mõistlik tegevus, mida eestkostjalt sellises olukorras oodata. 28.10.2019 lõpetati /.../ teenusena /.../ teenuse osutamine X alates 01.11.2019, põhjusel, et U. Mändla ei ole teenust kauem kui 2 kuud kasutanud (I kd tl 223) ja tegelikkuses ju mitmeid kuid. Kui eestkostja sai väärteomenetlustest teada septembris 2019, siis kohtu hinnangul on kõnekas ka teave isikult endalt selle perioodi kohta oma tegevuste osas, sest eestkostjal selline teave puudus, sest kohtule ei ole esitatud tõendeid, et temaga oleks kasvõi vähemalt eestkostja ametnik vestelnud sel ajal või info saamise järgselt sisuliselt. 04.09.2019 menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist (165-166) nähtub tema arusaam, miks ta pani põlema 08.08.2019 X papipressi - kahju 3650 eurot (I kd tl 164). U. Mändla ütluste kohaselt pani ta selle põlema, kuna tal oli igav ja ta oli tarvitanud alkoholi. Sama on ta ütlustes märkinud ka muude süütamiste kohta, sealhulgas alates juunist 2019, mil enne jaanipäeva süütas põlema auto kahju 2000 eurot (I kd tl 163). Kokku andis U. Mändla 04.09.2019 menetlejale ütlusi kolme süütamise kohta alustatud väärteomenetluse kohta. Seega nähtus U. Mändla tegevuse motiividest ka igavus, mitte üksnes /.../, mis suurendab tema puhul /.../. Kui 2019.a augustis toimus võrgustiku kohtumine, kuna probleemiks oli see, et U. Mändla ei kasuta tugiteenuseid, ei olnud sellel formaalsel kohtumisel selgeid tagajärgi, see ei olnud arusaadavalt tulemusele orienteeritud ja U.Mändla vajadustest lähtuv. Mingeid sisulisi positiivseid muutusi U. Mändla jaoks selle võrgustiku kohtumisega ellu ei kutsutud. Milline oli eestkostja mõistlik ja aktiivne plaan probleemi lahendamiseks, jääb vastuseta. Põhjus, miks U. Mändla ei ilmunud võrgustiku kohtumisele, on samuti teadmata. Hea halduse põhimõttel kohtumenetlustes teadlikult praktiseeritakse /.../ isikute ärakuulamist tema enda koduses keskkonnas, sest reeglina need inimesed ei ilmukski muidu kohtuistungile ja tuleb lähtuda isiku vajadustest. Kohtu jaoks jääb arusaamatuks, et kui U. Mändla tegemiste kohta suvel on teave eestkostjal umbisikulises vormis, kuidas siis on võimalik täita eestkoste

1-20-1651 eesmärke, suunata teda ja võtta vastu vajalikke otsustusi. Kui isik on n-ö suvel iseseisvam, eestkostjale teadaolevalt tarvitab alkoholi ja ei kasuta talle antud teenuseid, on see juba iseenesest ohumärk. 01.11.2019 lõpetatud teenusest nähtuvalt sisaldas see teenus ka abi ja tugiteenust kliendile. Sellest kohus eeldab, et vähemalt alates 2019.a augustist puudus U. Mändlal ka sisuline kontakt tugiisikuga või üldse sisuliselt seaduse mõttes tugiisiku ülesandeid täitva isikuga ning vähemalt 01.11.2019 peeti kindlasti vajalikuks ka seda, et isikul ei ole vaja tugiisikut, sest lõpetatud teenust ei asendatud millegi muuga ja U. Mändla isikust ning asjaoludest nähtuvalt ei saa kohus eeldada, et tal igasugune abivajadus kogu teadaoleva info põhjal puudus. Seega sisuliselt oli U. Mändla tugiteenusteta vähemalt 2019.a augustist ja alates 01.11.2019 ilma igasuguse tugiteenuse mõistes abivajadusest lähtuva teenuseta. Süüdistuses toodud kuritegu pandi toime 29.10.2019, s.o teenuste sisulise puudumise n-ö vaakumperioodil eestkostetava seisukohast. Maakohtu jaoks probleem on nende eestkostja tegevuste ebamõistlikkuses ja ebapiisavuses täpsemalt isegi sisuliste lahenduste otsimisega põhjendamatus viivitamises ilma, et üldse oleks olukorda arvestades lahendusteni jõutud.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus, 3-4-1-7-03, punkt 14; vt ka 5. mai 2014. a otsus, 3-4-1-67-13, punktid 31 ja 49.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09. detsembri 2019 otsus, 5-18-7, p 121

1-20-1651 et eestkostetav isik ka reaalselt saab enda abivajadusest lähtuva abi. Ei piisaks ka üksnes sellest, et abivajadus on välja selgitatud, vaid selle kättesaamine ei saa olla kuidagi ebamõistlikult piiratud väärpraktika, s.h puhkuste perioodil aset leidnud korraldamatuse vms tõttu. Arvestada tuleb eelkõige sotsiaalhoolekande seaduse üldpõhimõtteid (eelkõige SHS §-d 3, 5, 14, 15 ja 16), samuti iga teenuse kohta seaduses sätestatud nõudeid, lisaks sellele sotsiaalseadustiku üldosa seaduses ning teistes seadustes sätestatut. Eestkostjast X ei tohi haldussuutmatuse tõttu seada eestkostetava õigustele piiranguid, mis välistavad abi andmise kui seadus kohustab abi osutama või anda abi seaduses sätestatust vähem. Sotsiaalteenused, mille osutamist X peavad korraldama, on seotud põhiõiguste ja vabadustega ning juhul, kui X ei suuda osutada teenuseid piisaval tasemel, võivad põhiõigused jääda kaitseta.19 Avalikul võimul on põhiseadusest tulenev kohustus aidata abivajajat siis, kui inimene ise ei suuda seda tagada, iseäranis X-st eestkostjal. VÕS § 1053 lg 5 alusel vaimse puude tõttu eestkoste alla antud piiratud teovõimega isiku poolt teisele isikule õigusvastaselt tekitatud kahju eest vastutab isiku eestkostja, kui ta ei tõenda, et ta on teinud kõik, mida temalt saab mõistlikult oodata, et ära hoida eestkostetava poolt kahju tekitamist. Kui kahju tekitamise eest vastutab ka eestkostetav ise, eeldatakse, et nende omavahelises suhtes on vastutavaks eestkostja. Kuivõrd antud juhul on eestkostjaks X, siis viimasel on kõrge kompetents erinevate hoolekandeteenuste osas, seeläbi ka eestkostetava toimetulekut toetavate teenuste tagamisel või vähemalt järjepidevalt nende eestkostetavale pakkumisel ja võimaldamisel. Eelnevale tuginedes on kohus seisukohal, et X U. Mändla eestkostjana ei teinud kahju ärahoidmiseks seda, mida temalt saab VÕS § 7 lg 2 alusel mõistlikult oodata. X U. Mändla eestkostjana oleks pidanud juba esimestest signaalidest kolme öise süütamise toimepanemise kohta asuma tegutsema lahenduste otsimiseks, kas isiku ravile suunamiseks, talle tegevuse ja sobiva teenuse leidmiseks või üldse alustades vestlemistest, millega eestkostetav ööpäeva sisustab, kuidas üldse hakkama saab ja mis on tinginud tema öised süütamas käimised. Sellise mõistliku huvi puudumise tõttu on eestkostja oma kohustused seega jätnud vajalikul määral täitmata ning selline tegevusetus ja U. Mändla tegeliku abivajaduse, liikumiste ning tegevuste osas ülevaate mitteomamine ja /.../ mittetegelemine võimaldas U. Mändlal vabalt /.../ olles öisel ajal linnas ringi liikuda ning tekitada süütamisega juba suure varalise kahju, mille eest peab nüüd vastutust kandma X U. Mändla eestkostjana VÕS § 1053 lg 5 alusel. Seega on eestkosteasutus objektiivselt realiseerinud kahjukoosseisu tegevusetusega – passiivselt hooletusega, millel on kohtu hinnangul põhjuslik seos U. Mändla poolt tekitatud teo ja tagajärjega, millel tsiviilhagi nõue põhineb. Õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Samuti ei ole tsiviilkostja tõendanud süü puudumist.

mutatis mutandis, ibidem p 125; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus, 3-4-1-3-16, punkt 118

1-20-1651 Eelnevale tuginedes tuleb VÕS § 1043 ja 1045 p 5 alusel lugeda tõendatuks U. Mändla poolt kannatanule X OÜ tekitatud kahju summas 67 262 eurot ning see tuleb välja mõista kannatanu kasuks VÕS § 1053 lg 5 alusel eestkostjalt X.

IV. Menetluskulud Käesoleva kriminaalasja menetlemisega tekkinud kulud on olnud järgmised: 1) KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel riiklikul ekspertiisiasutusel põlevvedeliku ekspertiisi tegemisega seotud kulu 193 eurot (I kd tl 122); 2) U. Mändla ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemisega seotud kulu 255 eurot (I kd tl 130); 3) KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel riigi õigusabi korras määratud kaitsja kulu kohtueelses- ja kohtumenetluses kokku summas 1280,40 eurot (I kd tl 147-148, tl 227-229, II kd tl 3335, tl 68-71, tl 151-152); 4) II astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 876 eurot. Menetluskulude hüvitamise taotluse on esitanud kaitsja, kannatanu ja tsiviilkostja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud.

1-20-1651 Samuti tuleb psühhiaatrilise abi seaduse § 1 lg-s 3 ja § 19 sätestatud põhimõtteid arvesse võttes jätta riigi kanda ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemisega seotud kulu 255 eurot. Seega tuleb eelnevale tuginedes riigi kanda jätta kokku 924 euro suurune kulu. Seejuures peab kohus põhjendatuks jätta KrMS § 180 lg 1 ja lg 3 arvesse võttes U. Mändla kanda süüdistusega seotud kaitsjakulud summas 384,12 eurot ja osa sundrahast, s.o 400 eurot. Arvestades U. Mändla varalist seisundit peab kohus põhjendatuks U. Mändlalt väljamõistetava menetluskulu kogusummas 784,12 eurot tasumiseks maksegraafiku koostamist üheks aastaks, mille kohaselt tuleb U. Mändlal tasuda igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuu viimaseks päevaks menetluskulude katteks 65,30 eurot ning viimasel kuul 65,82 eurot. Seejuures tuleb maksegraafiku mittetäitmisel lugeda kõigi makseosade tähtaeg saabunuks ning kogu nõude võib suunata täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega tuleb osa süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevast sundrahast, s.o 476 eurot, põlevvedeliku ekspertiisi tegemisega seotud kulu ja ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemisega seotud kulu kogusummas 924 eurot jätta riigi kanda ning U. Mändlal tuleb seoses süüdimõistva otsusega tasuda kaitsjatasu ning osa sundrahast, s.o 400 eurot, kokku 784,12 eurot, millise tasumine võimaldada maksegraafiku alusel ühe aasta pikkuse perioodi jooksul.

V. Muud menetluslikud küsimused Tõkend – vahistamine – tuleb tühistada kohtuotsuse jõustumisel või karistuse ärakandmisel. Asitõendid pakendites 2, 3, 4, 5 ja 6 tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaalasja materjalide juurde, asitõend pakendis nr 1 tuleb KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitada. (allkirjastatud digitaalselt)

1-20-1651

Indrek Nummert kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.