1.Jätta XX ja YY esindaja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmetsa kaebus rahuldamata ja Riigiprokuratuuri 21. septembri 2020 määrus muutmata.
Määrus on lõplik ega ole vaidlustatav
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kohtueelne menetlus ja selle lõpetamine
1.Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur alustas 6. märtsil 2020 N.S suhtes kriminaalmenetlust KarS § 120 lg 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel. KarS § 120 lg 1 järgi alustati menetlust selles, et N.S 26. veebruaril 2020 oma tütrele XX helistades ähvardas N.S tütre ja tema ema tappa. KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi alustati menetlust selles, et täpselt tuvastamata ajal ajavahemikus 2016. aastast kuni 2018. aasta suveni lõi N.S XX kolm korda rihmaga selja, käte ja jalgade piirkonda ning oma poega YY lahtise käega kuklapiirkonda.
2.
Kriminaalasjas koostati 19. mail 2020 kohtueelse menetluse kokkuvõte, milles asuti seisukohale, et N.S pani toime KarS § 121 lg 2 p-des 2 ja 3 kvalifitseeritud kuriteo.
3.Samal päeval koostas menetleja prokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseerutud tegu puudutavas osas. Riigiprokurör tühistas selle määruse 19. augustil 2020 ja kohustas politseid menetlust jätkama.
1-20-7583 Pärast täiendavaid menetlustoiminguid lõpetati menetlus KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritud episoodi osas taas 25. septembri 2020. Täiendavate menetlustoimingute tulemusel asus menetleja seisukohale, et väidetavat ähvarduskõnet ei toimunud ja menetlus tuleb KrMS § 199 lg 1 p-i 1 ja § 200 alusel lõpetada.
4.Kriminaalmenetlus KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas lõpetati 10. augustil 2020 Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrusega. Põhjenduste kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p-i 1 ja § 200 alusel seetõttu, et menetluses kogutud tõendite alusel ei olnud võimalik isiku süüs tõsikindlale veendumusele jõuda ning täiendavaid tõendeid prokuröri hinnangul koguda võimalik ei olnud.
4.1.Kuivõrd laste ütlustest ei nähtunud, kellele nad peale ema L.T sündmustest rääkisid ning kas ja kes neid võis veel pealt näha, oli prokuröri hinnangul vajalik hinnata laste ütluste usaldusväärsust. Selle puhul oli prokuröri hinnangul oluline roll muuhulgas tsiviilkohtus pooleli oleval vaidlusel. Sellest nähtuvalt olid lapsed pidanud rääkima Pirita Linnaosa Valitsuse lastekaitsespetsialistiga oma suhetest bioloogilise isaga juba 11. detsembril 2019. Tsiviilasja materjalides selgus ka, et samal teemal oli lastega kahel korral rääkinud nende esindaja Veljo Viilol. Seda, kuidas vestlusi lastega läbi viidi ja kui palju võis see mõjutada nende 6. märtsil 2020 antud ütlusi, ei olnud prokuröril võimalik enam hinnata. Prokurör märkis, et 6. märtsil 2020 võis neile juba selge olla, mida neilt oodatakse. Asjaolu, et XX ülekuulamisel ei selgita, kus oli väärkohtlemise ajal vend või isa elukaaslane, mis peale löömist edasi sai (nt millal vennaga koju läksid), millal valu üle läks, millal sinikad kadusid ja kas ta näitas kellelegi vigastusi, tekitab prokuröris tõsise kahtluse sündmuste sellises käigus, nagu seda on esitatud. Seejuures ei ole YY ülekuulamisel õe peksmisest ega reisidel käimisest midagi rääkinud, kuigi nii L.T kui N.Si elukaaslane XY kinnitasid, et üldjuhul käisid lapsed isa juures ja reisidel kahekesi. See tähendab, et XXi kirjeldatud rasket väärkohtlemist (üle kümne korra rihmaga löömine erinevatesse kehapiirkondadesse, mis tekitasid kehal jälgi ning mis oli valus ja ajas nutma), oleks igal juhul pidanud kuulma ja nägema ka vend. Kuna selline väärkohtlemine tekitab ka pealtnägijale, eriti vennale trauma, jääks see talle ilmselt ka meelde. Kuigi lapse kirjelduse kohaselt kasutas isa ta suhtes rasket vägivalda, ei ole ema, tema elukaaslane, vanavanemad ega kooliõpetajad märganud ühtegi XXi kirjeldatud tundemärki. Neist asjaoludest tulenevalt ei pidanud prokurör XXi ütlusi usaldusväärseteks. Prokuröri hinnangul oleks sellist füüsilist väärkohtlemist pidanud keegi igal juhul märkama, kuna selle tulemuseks on kehavigastused (hematoomid või marrastusted). Prokurör ei välistanud, et reisidel või isa juures võis olla pahandusi, riide, kurjustamist, kuid oli tõsine alus kahelda, et need päädisid sellise raske füüsilise väärkohtlemisega, nagu on kirjeldanud XX. Prokuröri hinnangul kinnitas kahtlust XXi ütlus: „Ma arvasin tol ajal, et see on normaalne“. Kuivõrd kogutud tõenditest oli võimalik järeldada, et tütart ema kodus füüsiliselt ei väärkohelnud, jäi arusaamatuks, mida ta normaalsuseks pidas. Kohtupraktika kohaselt
1-20-7583 kasutavad sellist väljendit ainult raskes intsestis kannatanud. Lisaks nentis prokurör, et XXi vanus võimaldab tal lugeda eakohast infot peresisesest väärkohtlemisest internetist. YY kirjeldas ülekuulamisel ainult enda suhtes toime pandud väärkohtlemist. Ta ei selgitanud, kas keegi viibis juures, nägi pealt või kas ta rääkis sellest kellelegi. Samuti jäid üldsõnaliseks tema väited armi kohta. Prokurör pidas YY ütlusi usaldusväärsuseks osas, milles ta rääkis karistamise põhjustest ja näitas enda peal, kuidas asi juhtus. Ka XX kinnitas, et vend pidi matemaatikat oskama ja kui ta eksis, siis isa lõi. YY matemaatilise üle keskmise võimekus nähtub ka kooli iseloomustusest. Seda möönis ka tunnistaja K.K. YY ja XXi vastuse suunatust löögist tekkinud valu kohta ei saanud prokuröri hinnangul aga välistada. Eluliselt usutavaks ei pidanud prokurör seejuures asjaolu, et selline löömine tekitas kuklapiirkonda arme, mida ema kahe aasta jooksul ei märganud. Prokurör leidis, et YY kirjeldatud isa „võmm kuklasse“ on löök, mis võib, kuid ei pruugi valu tekitada. Ses küsimuses on aga last ülekuulamisel liigselt suunatud, mis tekitas kahtlusi ütluste usaldusväärsuses. Nt küsis menetleja YYlt, kas tal oli valus, kui isa teda vastu kaela lõi, mispeale vastas laps, et tal oli väga valus. Sellest tulenevalt ei ole prokuröril võimalik objektiivselt hinnata, mida YY tegelikult tundis ehk kas ilma ette ütlemata oli tal oma tunde väljendamiseks omad sõnad või kasutas ta lihtsalt menetleja välja pakutut. See aga välistab prokuröri võimaluse tunnistaja ütlusi objektiivselt hinnata, sest laps ei ole juhtunust oma sõnadega rääkinud. Prokurör leidis, et kirjeldatud löömine võis last alavääristada, tekitada temas ebamugavust, kurbust, pettumust jne, kuid prokurör ei pidanud seda KarS § 121 kuriteokoosseisule vastavaks. Prokurör leidis, et lapsi enam uuesti üle kuulata ei saa, sest korduv ülekuulamine kahjustaks lapsi.
4.2.Prokurör leidis, et L.T ja K. K ütlused ei olnud laste väärkohtlemist puudutavas osas lubatav tõend ning tuli seetõttu tõendite kogumist välja jätta. Nende ütlused selle kohta, mida lapsed on neile rääkinud, on vahendlik tõendiallikas, mille lubatavusele seab seadus selged piirid. Nimelt on tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-i 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõend, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. L.T ütluste kohaselt lapsed enne 2018. aasta kevadet ei rääkinud talle vaidlusalustest juhtumistest. Tunnistaja on sõnastanud neid kui „erinevaid ebameeldivaid seiku“, kuid ütlustest ei nähtu, et need oleksid olnud seotud laste füüsilise väärkohtlemisega. 11. mail 2020 saatis L.T N.Sile sõnumi: „ [...] ja palun ära löö ja riidle lastega [...]“. Samas ei selgu sõnumist, keda löödi, millal ja kuidas L.T sellest teada sai. Seega, kui laste väärkohtlemine leidis aset aastatel 2016-2018 ja lapsed rääkisid sellest oluliselt hiljem, ei saanud nad rääkimise ajal olla tajutu mõju all. Sama kehtib ka K.K ütluste kohta: ei ole võimalik tuvastada, millal väidetav väärkohtlemine YY suhtes aset leidis ja kui palju aega hiljem ta sellest tunnistajale rääkis.
1-20-7583
4.3.Prokurör tõdes, et tõenditest nähtuvalt on lapsed mures, tunnevad isa ees hirmu ning nende vaimset heaolu ja turvatunnet on otseselt mõjutanud vanemate vaheline tsiviilvaidlus. Lastel on emaga väga lähedane suhe, kuid L.T ja N.Si suhted on äärmiselt pingelised. Nii kriminaal- kui tsiviilasja materjalidest nähtub, et lapsed on isa keerulise iseloomu tõttu otsustanud toetada oma ema. Veel pidas prokurör vajalikuks märkida, et järgmine uus vaidlus kriminaal- kui tsiviilkohtus mõjutab otseselt laste heaolu ja mõjub negatiivselt nende psüühikale.
5.Põhja Ringkonnaprokuratuuri 10. augusti 2020 määruse peale esitas kannatanute lepinguline esindaja Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles kriminaalmenetluse jätkamist ja menetlustoimingute tegemist.
Kaebaja pidas alusetuteks prokuratuuri kahtlusi XXi ütluste usaldusväärsuses.
Ülekuulamisel kinnitas XX, et mõistab tõe rääkimise ja valetamise vahet ning et võib uurijale rääkida vaid tõtt. Puuduvad ka muud asjaolud, mis seaksid kahtluse alla tüdruku aususe. Viimsi Kooli iseloomustuses ei heideta XXile ette valetamist. Seega on ebaõige ja tõendamata prokuröri seisukoht, et XX valetab vägivalla kohta, et mõjutada tsiviilkohtus pooleli olevaid menetlusi. Ka ei ole prokurör kogunud muud teavet, mis võimaldaks jõuda järeldusele, et XX on valetamisele kalduv ega rääkinud menetlejale tõtt. Põhjendamatuks pidas kaebaja prokuröri järeldust, et XXi suhtes toime pandud vägivallast jäänuks vigastused, mis oleks märgatavad olnud ka lapse lähikondsetele. XXi sõnul oli tal vägivalla ajal riided seljas, mis võib põhjendada jälgede puudumist. Samuti löödi XXi sõnul teda selga, kus olevad vigastused ei pruugigi kergelt märgatavad olla, eriti arvestades asjaolu, et XX ei vaja enam riietumisel, pesemisel ega muudes igapäevastest tegevustest kõrvalist abi. Lastel võivad sageli olla kehal verevalumeid (sinikaid) ning kui laps nendele ise ei osuta, võivad need jääda tähelepanuta, eriti kui need on riietega kaetud. Kaebaja pidas oletuslikuks ja meelevaldseks prokuröri seisukoht, et lapsed pidanuks juba varem avaldama emale N.Si juures toimuva vägivalla. Kaebuse esitaja leidis, et arvestamata on jäetud asjaolu, et kõik lahus elavate vanemate lapsed ei käitu ühte moodi. Paljud lapsed püüavad peale vanemate keerulist lahutust ja ärevas õhkkonnas nendega koos elavat vanemat ebameeldivatest pingetest säästa või ei soovi vanemate vahel lisapingeid tekitada. Eriti sage on see just vanemate laste puhul, kes hakkavad tundma vastutust nii nooremate laste kui vanemate ees. Kaebaja ei nõustunud ka sellega, et YY oleks igal juhul pidanud olema XXi suhtes kasutatud vägivalla tunnistajaks.. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et väljend „arvasin tol ajal, et see on normaalne“, ei ole n-ö reserveeritud kasutamiseks ainult intsesti ohvritele. Kaebaja hinnangul oli alusetu prokuröri viide sellele, nagu oleks XX end vastaval teemal internetist harinud. XXi sõnu tuli esindaja hinnangul tõlgendada nii, et talle oli isa käitumine vihahoos teada ja seega oli ka löömine isa juures viibides tavapärane ja oodatav. Kaebaja leidis, et prokurör hindas kannatanu sõnu ühekülgselt, jättes arvestamata N.Si äkilise iseloomu.
1-20-7583
5.2.Vastupidiselt prokuröri seisukohale, leidis kaebaja, et nn võmm kuklasse võib tekitada valu, eriti olukorras, kus löögi andjaks on täiskasvanu ja saajaks lasteaialaps.
5.3.Olukorras, kus prokuröril tekkis kahtlus, et YY andis vastuseid tulenevalt menetleja esitatud suunavatest küsimustest, tulnuks korraldada laste täiendav ja nõuetele vastav ülekuulamine.
5.4.Kannatanute esindaja oli seisukohal, et menetluses on võimalik koguda täiendavaid tõendeid: kuulata täiendavalt üle kannatanud, nende vanaema ja XXi koolipsühholoog L.J. Kaebuse kohaselt on kannatanute vanaema XX iga väga lähedane ja laps on talle usaldanud ka oma saladusi. Samuti saab vanaema selgitada, kas XX on valetaja ja manipulaator. Koolipsühholoogi ülekuulamise vajadust põhjendas kaebaja sellega, et ta võib osata neutraalse kolmanda osapoolena rääkida XXi läbielamistest ja hirmudest seoses isaga ning sellest, kas tüdruk on valetaja ja manipulaator. Kaebuse esitaja hinnangul võib lapse valetajana esitlemine mõjutada tema edasist suhtumist tõesse ja õigusesse. Lubamatu on kergekäeline suhtumine lapse räägitusse kui valesse, eriti, kui jutt on tema suhtes toimepandud vägivallast. Veel heitis kaebaja ette, et prokurör ei ole kogunud kannatanute väiteid ümberlükkavaid tõendeid. Asjakohaseid küsimusi ei ole esitatud ka kannatanute psühholoogile H.S, kes oleks saanud selgitada, milleks lapsed psühholoogi abi saavad, mida nad on teraapias avaldanud ja kas see langeb kokku kriminaalmenetluse asjaoludega. Samuti ei olnud menetluses tehtud kindlaks kannatanute lähedaste ringi, kellele lapsed võivad olla isa käitumisest rääkinud ja kes võivad anda infot kannatanute võimest valetada ja moonutada tõde. Samas on peetud vajalikuks N.Si uue elukaaslase ülekuulamist, kelle ütlustele oli prokurör kaebaja hinnangul andnud objektiivset tõde kajastava tõendi tähenduse. Kaebuse esitajale jäi arusaamatuks, miks prokurör on laste ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud põhjusel, et nad soovivad toetada tsiviilmenetluses oma ema, samas kui kahtlustatava elukaaslane võib soovida kriminaal- ja tsiviilmenetluse positiivseid tulemeid N.Sile.
5.5.Kaebaja hinnangul on prokurör kriminaalmenetluse lõpetamisel juhindunud siseveendumusest, et kriminaalmenetlus on tingitud vaid L.T ja N.Si vahelisest tsiviilvaidlusest. Seejuures on tähelepanuta jäetud, et KarS § 121 järgi alustas menetleja menetlust omal algatusel, mitte kannatanute ema kuriteoteate alusel. L.T esitas politseile avalduses üksnes N.Si ähvardamisteoga seoses. Ka laste ütluste usaldusväärsuse hindamisel on prokurör liigselt lähtunud vanemate vahelisest tsiviilvaidlusest. Küsimust ei ole selles, et ema ei sooviks isa ja laste vahelist suhtlemist, vaid peamine probleem on selles, et lapsed kardavad isa, kes ei ole lastega kontakti saavutamiseks mingeid pingutusi teinud. Huvi hakkas N.S laste vastu tundma alles siis, kui laste ema esitas elatise hagi, mis täies ulatuses rahuldati. Seega, kui keegi on huvitatud tsiviilvaidluse mõjutamisest, on selleks N.S.
1-20-7583
Riigiprokuratuuri määrus
6.Riigiprokurör jättis 21. septembri 2020 määrusega XXi ja YY esindaja kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud.
6.1.Prokurör märkis esmalt, et süüdistuskohustusmenetluse käigus kriminaalmenetluse lõpetamise seaduslikkuse ja põhjendatuse hindamisel ei saa prokurörile ette kirjutada seisukohti tõendatuse osas. Prokurör on oma tööülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel ja siseveendumuse järgi. Seetõttu saab Riigiprokuratuur üksnes kontrollida, kas prokuröri koostatud lõpetamise määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel vastavad seadusele ning kohtupraktikale.
6.2.Kuigi kaebuses heideti ette XXi valetajaks ja manipulaatoriks pidamist, ei ole ringkonnaprokurör sellist seisukohta avaldanud. Asjaolu, et isiku ütlusi ei peeta usaldusväärseks, ei anna alust järelduseks, et teda peetakse valetajaks ja manipulaatoriks. Ütluste usaldusväärsust võivad mõjutada ka muud asjaolud. Muuhulgas mõjutavad eriti lapseealise isiku ütlusi ja seda, kuidas ta toimunud sündmusi mäletab, see, kuidas temalt on varem toimunu kohta küsitud ja kuidas on temaga sellest räägitud. Kui lapsele on juba esitatud suunavaid küsimusi, on alust arvata, et need võivad mõjutada tema hilisemal ülekuulamisel antavaid vastuseid. Seetõttu ei võimaldaks kannatanute korduv ülekuulamine nende ütlusi usaldusväärsemaks muuta. Pealegi on praeguseks möödunud toimunust veel rohkem aega, nad on sellest veel rääkinud ja nende mälestused erinevatest vestlustest mõjutatud. Põhjendatuks pidas riigiprokurör ka seisukohta, et korduv ülekuulamine võib lastele olla raske. See kehtib ka, kui last üle kuulav isik on parima ettevalmistusega.
Prokurör ei pidanud kannatanute vanaema T. M ülekuulamist põhjendatuks.
Asjaoludest ei nähtu, et ta oleks väidetavat füüsilist vägivalda pealt näinud või seda muul viisil vahetult tajunud. Ka siis, kui XX oleks toimunust vanaemale rääkinud, oleks tegemist vahendatud ütlustega, mis ei ole tõendina lubatavad. Ka ei ole põhjendatud vanaema ülekuulamine vaid selleks, et ta saaks kinnitada, et laps ei ole valetaja ja manipulaator. Puudub alus arvata, et T.M ütlused võimaldaksid XXi ja YY ütlustele antud hinnangut muuta sedavõrd, et kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused saaks kõrvaldatud. Ka ei ole alust arvata, et T.M oskaks avaldada tõendamiseseme asjaolude kohta midagi sellist, mis ei oleks juba teada või mis kõrvaldaks menetluses tekkinud kahtlused.
6.4.Seoses kaebuse seisukohaga, et üle tuleks kuulata lastega tegelenud psühholoogid, leidis prokurör, et psühholoogi tunnistajaks kutsumine peab olema eriliselt põhjendatud, kuivõrd talle avaldatu peaks jääma kliendi ja psühholoogi vaheliseks saladuseks. Vastupidisel juhul võib laps kaotada usalduse psühholoogide vastu ja tal võib tulevikus olla raskem vastavat abi saada.
1-20-7583 Lisaks saaks psühholoog anda ütlusi vaid nende asjaolude kohta, mida laps on juba ülekuulamisel andnud, mis oleks aga nende vahendatuse tõttu lubamatud. Kuigi psühholoogi ülekuulamine võib anda infot lapse ütluste usaldusväärsuse kohta, ei ole alust arvata, et need aitaksid kõrvaldada kriminaalasjas tekkinud kahtlusi. Ainuüksi see, kui psühholoog kinnitaks, et laps ei ole valetaja ega manipulaator, ei lükkaks ümber lapse ütluste ebausaldusväärsust.
6.5.Prokurör märgib, et KrMS § 211 lg 2 kohaselt on uurimisasutusel ja prokuratuuril kohustus selgitada välja nii kahtlustatavat õigustavad kui ka süüstavad asjaolud. Sellest tuleneb muu hulgas, et kui uurija või prokurör leiavad, et isiku süü tõendamiseks ei ole piisavalt asjakohaseid tõendeid, lõpetatakse menetlus KrMS § 200 järgi. Praegusel juhul on kriminaalmenetluses kogutud kõik asjakohased tõendid. Nende tõendite põhjal tekkinud kahtlusi ei ole võimalik kõrvaldada, mistõttu tuleb need tõlgendada kahtlustatava kasuks ja kriminaalmenetlus lõpetada. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
7.Riigiprokuratuuri 21. septembri 2020 määruse peale esitas kaebuse XXi ja YY esindaja Maria Mägi-Rohtmets, kes taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja palub kohustada prokuratuuri kriminaalmenetlus jätkama.
7.1.Kaebaja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et võimalike tunnistajate ülekuulamine ei muuda laste ütlusi usaldusväärsemaks. Ta leiab jätkuvalt, et menetleja on põhjendamatult jätnud üle kuulamata T.M ning psühholoogid L. J ja H.S. Kaebaja peab kummastavaks, et menetleja keeldub üle kuulamast kannatanute ütlusi toetavaid tõendiallikaid, samas kui üle on kuulatud N.Si elukaaslane, kes on kannatanute jaoks võõras ja kelle ütlused saavad toetada vaid kahtlustatava positsiooni. Kannatanute esindaja leiab, et T.M ütlused võivad olla olulised laste ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Samuti võivad oluliseks osutuda psühholoogide tunnistused. Riigikohtu praktikas on jaatatud võimalust, et selliste tunnistajate ütlustele, kes on saanud kuriteost teada lapseealise kannatanu vahendusel, tuginevalt saab kontrollida kannatanu ütluste usaldusväärsust. T.M on lastega väga lähedane ja XX on talle usaldanud oma sügavamaid saladusi. Samuti oskaks T.M iseloomustada laste ja nende isa suhteid, avada nende käitumismustreid ning võimalik, et ka kinnitada, kas XX on isa vägivallast rääkinud.
7.2.Kaebuse esitaja on seisukohal, et lapse kirjeldatud tema suhtes toime pandud füüsilise vägivalla juhtum paneb menetlejale kohustuse kuulata üle lastega kokku puutunud psühholoogid. Vastavalt KrMS § 72 lg 1 p-le 3 on tervishoiutöötajal õigus keelduda kutse- või muus tegevuses teatavaks saanud asjaolude kohta ütluste andmisest, v.a, kui selleks on patsiendi nõusolek. Seega on otsustus, kas ütlusi anda, psühholoogide enda teha. Menetleja väide, et psühholoogide ülekuulamisega kaotaksid lapsed nende vastu usalduse, oletuslik – sama moodi võib väita vastupidiselt, et nende pakutava abi tõttu võib usaldus tõusta. Kõige enam kahjustab kaebaja hinnangul lapsi olukord, kus jääb välja selgitamata tõde ja kus lapsed jääksid valetajateks.
1-20-7583 L. J on tegelenud XXi koolis avaldunud probleemidega ning ta võib osata avaldada, millised on lapse hirmud ja läbielamised seoses isa vägivallategudega. Lisaks võib psühholoog välistada XXi ütluste ebausaldusväärsuse. H. S juures käivad teraapias nii XX kui YY. Muuhulgas arutatakse seal suhteid, hirme ja läbielamisi isaga. Seega on selge, et H. S võib olla toimunu kohta olulist teavet ning ta võib kinnitada laste ütluste usaldusväärsust.
7.3.Kokkuvõttes oli kaebaja seisukohal, et kuivõrd kuriteo ainsateks tunnistajateks on olnud kahtlustatav ja kannatanud ning kannatanute ütlusi on menetleja pidanud ebausaldusväärseteks, on asjas tõe välja selgitamiseks tunnistajate ülekuulamine vältimatult vajalik. Menetlus on lõpetatud liiga kergekäeliselt ega ole kasutanud võimalust täiendavate tunnistajate ülekuulamiseks. Lisaks jääb kaebuse esitajale mulje, et osaliselt on laste ütlused hinnatud ebausaldusväärseks pelgalt põhjusel, et laste ema ja isa vahel toimub tsiviilõiguslik kohtuvaidlus laste hooldusõiguse küsimuses ning et lapsed püüavad selles oma ema toetada. See, et mõnedes sellistes menetlustes on kahetsusväärselt lastega manipuleeritud, ei õigusta menetleja üldistavat suhtumist kõigisse sellistesse juhtumitesse. Praegusel juhul ei ole isa laste vastu huvi tundud kaks aastat ning huvi oma õiguste vastu tekitas temas laste ema esitatud elatise nõue. Kaebaja hinnangul on tegemist asjaoluga, mis avab N.Si käitumismustrit ning omab mõju tõendite kogumile.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kriminaalmenetluse jätkamise kohustamiseks ei ole alust.
9.Tulenevalt KrMS § 223 lg-st 1 on kriminaaltoimiku saanud prokuröril õigus otsustada, kas tunnistada menetlus lõpuleviiduks, teha lisatoiminguid või menetlus hoopis lõpetada. See tähendab, et kriminaaltoimiku saanud prokuröril on õigus hinnata, kas kogutud tõendite abil saadud info on selline, et menetlusega edasi minna (esitada süüdistus). See annab sisuliselt prokurörile õiguse prognoosida, kas kogutud tõendite kogum on piisav, veenmaks kohut isiku süüs. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tähendab viidatud õigus otsustada menetluse jätkamise või selle lõpetamise üle, et lisaks sellele, kas tõenditest nähtuvad asjaolud annavad kokku süüteokoosseisu, on prokuröril õigus hinnata ka tõendite veenvust ja rünnatavust. Teisisõnu mõjutab hinnangut seegi, kui tervikliku, vastuoluvaba ja usaldatava pildi tõendid annavad ning kuivõrd palju jääb nende puhul üles ebamäärasusi, vastuolusid või muid küsitavusi, mis võimaldavad tõendite usaldusväärsust kahtluse alla seada. Kui prokurör oma senisele kogemusele ja valitsevale kohtupraktikale tuginedes leiab, et tõendid jätavad õhku nii palju kahtlusi või küsimusi, et kohtu veenmine oleks ebatõenäoline, on tal õigus menetlus lõpetada. Kuivõrd prokurör teostab prokuratuuri volitusi KrMS § 30 lg 2 kohaselt sõltumatult, on tal tõendite hindamisel hindamisruum, mida tuleb KrMS § 207 – § 208
1-20-7583 sätestatud menetluses aktsepteerida. See tähendab, et kui prokuröri hinnang ei ole ilmselgelt põhjendamatu, ei ole kohtul alust sekkuda.
9.1 Ringkonnaprokurör on toonud menetluse lõpetamisel välja seni kogutud tõendite nõrkused ning leidnud, et uusi tõendeid, millega probleeme kõrvaldada, pole võimalik koguda. Määruses on toodud välja, et laste ütlused on üldsõnalised ja jätavad nende kohta antud selgituste järel endiselt üles mitmeid küsimusi. Samuti on prokurör toonud välja selle, et kriminaalmenetluse ajal oli käimas ka vaidlus laste hooldusõiguse üle. Selle menetlusega seoses oli samuti lastega vesteldud nende suhetest isaga, mis võis mõjutada laste ütlusi. Prokuröri hinnangul oli laste ülekuulamisel küsitletud neid liialt suunavalt. Sellest tulenevalt leidis prokurör, et laste ütlusi tuleb pidada ebausaldusväärseiks. Sellest hinnangust tulenevalt leiab kannatanute esindaja, et oleks vaja koguda täiendavaid tõendeid selle kohta, et lastel ei ole kalduvust valetada. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri määruses märgituga, et ringkonnaprokuröri seisukoht ei tähenda laste valetajaks pidamist. Kuigi ütluste ebausaldusväärseks lugemine võib selliselt kõlada, ei tähenda see ütluste andja valetajaks pidamist. Tõendi usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks piisab juba sellest, et tõendi puhul ilmnenud küsitavusi pole võimalik kõrvaldada. Kuna info selle kohta, et N.S on oma lapsi löönud, pärinebki üksnes laste ütlustest, on nende ütluste puhul eriti oluline hinnata, kuivõrd oleks nende ütlustega võimalik kohut veenda. Nimelt tuleneb Riigikohtu praktikast, et kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017 otsus kriminaalasjas nr 1-15-10967, p 9). Riigikohtu praktika kohaselt tuleb menetlejal – eriti alaealise ütluste puhul – võtta nende usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. veebruari 2019 otsus asjas nr 1-18-1247, p 37). Prokurör ongi toonud määruses välja asjaolud, mille tõttu on laste ütlused rünnatavad, st millele tuginedes oleks võimalik need kohtus kahtluse alla seada.
9.2 Argumente, millele tuginedes nägi ringkonnaprokurör põhjust kahelda laste ütluste usaldusväärsuses peab ringkonnakohus asjakohasteks. Ütluste üldsõnalisust ning asjaolude fragmentaarset mäletamist peetakse kohtupraktikas asjaoludeks, mis seavad isiku ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla. See on põhjendatav nii sellega, et ütluste üldsõnalisuse puhul pole lihtsalt võimalik nende usaldusväärsust kontrollida, kui ka sellega, et kui ütluste andja osasid asjaolusid ei mäleta, tekib küsimus, kuivõrd kindel võib olla, et isik mäletab õigesti neid asjaolusid, mille kohta ta ütlusi annab. Nii ringkonna- kui riigiprokurör on põhjendatult viidanud ütluste usaldusväärsust mõjutava asjaoluna laste ülekuulamisel kasutatud suunavatele küsimustele ning sellele, et lastega on peetud nende ja isa vaheliste suhete teemalisi vestlusi kriminaalmenetlusega samal ajal toimunud tsiviilkohtumenetlusega seoses. Mälupsühholoogias valitseva seisukoha järgi ei püsi
1-20-7583 mälujäljed muutumatuna, vaid iga meenutamine muudab mõnevõrra mälestust. Ka on üldaktsepteeritud seisukoht, et mälestusi saavad kujundada või isegi valemälestusi tekitada ka kõrvalseisjate arvamused, hinnangud jmt, kusjuures valemälestused on sama ehedad kui päris mälestused. Seega, mida rohkem lapsega menetluse esemeks olevate sündmuste üle arutletakse, seda suurem on oht, et lapse mälestus on neist vestlustest mõjutatud. Ka argument, et kriminaalmenetlusega samaaegselt toimus vanemate vahel vaidlus laste hooldusõiguse üle, on põhjendatud. Eelnevalt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15.veebruari 2019 otsuse kohaselt kuulub ütluste usaldusväärsust mõjutavate asjaolude hulka ka õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käik. See tähendab, et paratamatult mõjutab hinnangut laste ütluste usaldusväärsusele see, et väide mitu aastat tagasi aset leidnud vägivalla kohta esitati hooldusõiguse üle käiva vaidluse ajal ning siis, kui XX emale sellest rääkis, et isa teda lõi, selle kohta kaebust ei esitatud. 9.3 Nii ringkonnaprokurör kui riigiprokurör on selgitanud sedagi, miks nad leiavad, et laste ütlustega seotud küsitavusi ei ole võimalik laste uue ülekuulamisega kõrvaldada ning laste endi uut ülekuulamist ei ole taotletud ka kaebuses.
10.Kaebuse esitaja leiab, et laste ütlustega seotud kahtluste kummutamiseks tuleks kuulata üle veel tunnistajaid. Kuigi ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kõiki Riigiprokuratuuri argumente, peab ringkonnakohus riigiprokuröri seisukohta, et kaebuses nimetatud tunnistajate ülekuulamine ei ole põhjendatud, lõppkokkuvõttes õigeks.
10.1 Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks riigiprokuröri seisukohta, et psühholoogi tunnistajaks kutsumine peaks olema eriliselt põhjendatud, kuivõrd psühholoogile avaldatu peaks eelduste kohaselt jääma lapse ja psühholoogi vaheliseks saladuseks. Ringkonnakohus leiab, et kohtueelses menetluses tuleks teha kõik võimalik tõendite kogumiseks ning menetleja ei peaks endale ise seadma piiranguid, mida seadus talle ei kehtesta. Selle üle otsustamine, kelle konfidentsiaalsuskohustus on piisavalt oluline, on seadusandja pädevuses, kes on vastavat küsimust reguleerinud KrMS §-des 71–73. Ka sellisel juhul on jäetud otsustus, kas anda ütlusi, ülekuulatava enda teha. Ühtlasi peab ringkonnakohus nentima, et psühholoogi seadusandja nende isikute hulka, kellel oleks õigus ütluste andmisest keelduda, arvanud ei ole. Psühholoog ei ole tervishoiutöötaja KrMS § 72 lg 1 p 3 tähenduses. Seda, keda loetakse tervishoiutöötajaks, reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 1. Selle kohaselt on tervishoiutöötajad Terviseametis registreeritud arst, hambaarst, õde ja ämmaemand. Sellest määratlusest tulenevalt on tervishoiutöötaja vaid psühhiaater, mitte aga psühholoog. Psühholoogi konfidentsiaalsuskohustus on sätestatud Eesti Psühholoogide Liidu eetikakoodeksis, kuid ühtegi psühholoogi tööd reguleerivat seadust, millest tuleneks psühholoogi konfidentsiaalsuskohustus, ringkonnakohus ei leidnud. Seega ei kuulu psühholoog ka KrMS § 72 lg 1 p-s 4 nimetatud isikute hulka, kellele on seadusega pandud ameti- või kutsesaladuse hoidmise kohustus.
1-20-7583 10.2 Eelnevast hoolimata ei näe ringkonnakohus alust kaebuses nimetatud psühholoogide ega laste vanaema T.M ülekuulamiseks. Nende isikute ülekuulamine, kellele laps on rääkinud tema vastu väidetavalt toime pandud kuriteost, on küll kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks lubatud, kuid vajadus selliseid isikuid üle kuulata sõltub asjaolust, mis lapse ütluse usaldusväärsuse kahtluse alla seab. Eelkõige on sellistest ütlustest kasu juhul, kui tunnistaja saab kinnitada, et neid asjaolusid, mida laps kirjeldas ülekuulamisel, oli ta varem kirjeldanud ka tunnistajale. Seevastu nende asjaolude puhul, mis on toodud välja menetluse lõpetamise määruses, ei näe ringkonnakohus võimalust, et tunnistajate ütlustega saaks kahtlusi laste ütluste usaldusväärsuses kõrvaldada. Tunnistajate ütlused selle kohta, mida lapsed on neile rääkinud, ei aita kõrvaldada kahtlusi laste ütluste usaldusväärsuses, kui ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla nende pealiskaudsus või lünklikkus. Lapse kriminaalmenetluses antud ütluste lünklikkuse tõttu ei ole asjaolude kirjelduses selliseid detaile, mida tunnistaja ütlustes kirjeldatuga võrrelda. Tunnistajate ütlustega selle kohta, mida laps talle rääkinud on, ei saa täita lünki lapse enda ütlustes. Psühholoogide ütlused selle kohta, mida lapsed neile on rääkinud, ei saa kõrvaldada ka kahtlust, et laste mälestused on mõjutatud juhtunu korduvast meenutamisest ning selle arutamisest teiste inimestega. Ka psühholoogidele said lapsed rääkida juhtunust nii, nagu nad seda sel ajal mäletasid, sõltumata sellest, kas see mälestus tegelikult juhtunule vastas. Märkida tuleb, et L. J on menetlejale kinnitanud, et XX on talle isa vägivaldsest käitumisest rääkinud, kuid selgitanud ise, et ei saa ainult XXi räägitu alusel võtta seisukohta, kas need on sellisel kujul ka aset leidnud. Seoses taotlusega kuulata tunnistajana üle T.M tuleb nentida veel seda, et kaebuse esitaja väide selle kohta, et T.M võiks teada kriminaalmenetluse seisukohalt olulisi asjaolusid, on oletuslik. Kaebuse esitaja leiab, et kuna XX on T.Mga väga lähedane, võib ta olla T.Mle juhtunust rääkinud. XXi ja tema ema ütluste kohaselt rääkis tütar juhtunust oma emale, aga kumbki ei maini seda, XX oleks juhtunust rääkinud ka oma vanaemale. Seetõttu ei ole T.M ülekuulamiseks alust.
11.Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, justkui tähendaks see, et tema nimetatud isikuid ei peeta vajalikuks tunnistajana üle kuulata, seda, nagu eelistanuks menetleja tõendite kogumisel kahtlustatava positsiooni toetavaid tõendeid. Ebavõrdset kohtlemist näeb kaebuse esitaja selles, et kuigi tema taotletud isikute tunnistajana ülekuulamisest menetleja keeldus, on menetluses on tunnistajana üle kuulatud N.Si elukaaslane XY, kelle ütlused toetavad pigem kahtlustatava positsiooni. Kriitika XX ülekuulamise kohta ei ole põhjendatud. Vastavalt KrMS § 66 lg-le 1 kuulatakse tunnistajana üle isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Kuna laste väitel leidis väärkohtlemine aset isa kodus ja temaga koos toimunud välisreisidel, oli põhjust arvata, et koos N.Siga elav XY võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Alusetu on kaebuse esitaja seisukoht, nagu saaksid N.Si elukaaslase XY ütlused toetada vaid kahtlustatava positsiooni. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei või menetleja lähtuda eeldusest, et võimaliku tunnistaja ütlused oleks mõjutatud tema suhetest
1-20-7583 menetlussubjektiga. Seetõttu ei või menetleja jätta võimalikku tunnistajat üle kuulamata tema suhete tõttu kahtlustatava või kannatanuga. Kannatanute esindaja nimetatud isikuist eristab XYt just see, et ta võis olla koos laste ja N.S iga neil kordadel, kui N.S laste väitel nende suhtes vägivalda tarvitas. St XY sai anda ütlusi vahetult tema enda tajutu kohta. Kannatanute esindaja loetletud isikud said seevastu vahendada vaid seda, mida lapsed võisid olla neile rääkinud. Nagu prokuratuuri määrustes selgitatud, ei oleks nende sellekohased ütlused KrMS § 66 lg-st 21 tulenevalt tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks kasutatavad.
12.Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et prokuröri otsustus lõpetada kriminaalmenetlus selles tekkinud kõrvaldamata kahtluse tõttu on põhjendatud. Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 21. septembri 2020 määruse muutmata ning XXi ja YY esindaja Maria Mägi-Rohtmetsa kaebuse rahuldamata.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.