Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-20-2611 13. november 2020 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Velmar Brett ja Juhan Sarv Ü. K. taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2020. a määrus Ü. K. (K.) kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmann, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Teeli Mägi 14. oktoober 2020, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2020. a määrus osas, millega jäeti läbi vaatamata taotlus Ü. K-le vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
2.Tühistatud osas saata kohtuasi Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus uueks arutamiseks.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Määrata Advokaadibüroole Avo Pärmann makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ü. K-le Riigikohtu määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
6.Käesolev määrus saata teadmiseks Eesti Advokatuuri juhatusele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Varasem menetlus
Pärnu Maakohus andis 28. novembri 2019. a määrusega asjas nr 1-19-9448 loa Ü. K. vahistamiseks psühhiaatrilise sundravi menetluses. Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2019. a määrusega jäeti vahistamismäärus muutmata ning selle peale esitatud Ü. K. ja tema kaitsja vandeadvokaat Avo Pärmanni kaebused rahuldamata. Kaitsja esitas 27. detsembril 2019 ringkonnakohtu selle määruse peale määruskaebuse.
1-20-2611
Lääne Ringkonnaprokuratuuri 10. jaanuari 2020. a määrusega saadeti Ü. K. kriminaalasi kohtusse, kohaldamaks psühhiaatrilist sundravi.
Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2020. a määrusega asjas nr 1-20-206 kohaldati Ü. K-le sundravi. Muu hulgas tühistas kohus Ü. K. vahi all pidamise ja pööras määruse viivitamatult täitmisele.
Tallinna Ringkonnakohus võttis 4. märtsi 2020. a määrusega menetlusse Ü. K. ja kaitsja kaebused asjas nr 1-20-206. Lisaks peatas ringkonnakohus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 392 alusel Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2020. a määruse täitmise kuni kaebuste lahendamiseni ringkonnakohtus ning vabastas Ü. K. viivitamatult sundravilt.
Riigikohtu 13. märtsi 2020. a määrusega nr 1-19-9448/32 tunnistati Ü. K. vahistamise määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2019. a määrus õigusvastaseks. Kolleegium asus seisukohale, et Ü. K-le esitatud kuriteokahtlustus pole põhjendatud, sest talle etteheidetav käitumine ei vasta kuriteo tunnustele.
Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2020. a määrusega asjas nr 1-20-206 tühistati Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2020. a määrus sundravi kohaldamises. Ringkonnakohus tugines Riigikohtu 13. märtsi 2020. a määrusele, leides, et Ü. K. pole õigusvastast tegu toime pannud.
Taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks
Kaitsja esitas 6. aprillil 2020 ringkonnakohtule taotluse Ü. K-le vahistamise ja sundkorras raviasutusse paigutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Nõude õiguslik alus oli vahistamise puhul süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 1 ja raviasutusse sundpaigutamise puhul SKHS § 7 lg 4. Kaitsja täiendas hiljem taotlust, nimetades järgmised põhjused, miks ta ei esitanud taotlust ringkonnakohtu varasema menetluse ajal: Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2020. a määruse vaidlustamise ajal oli Ü. K. vahi all ega teadnud edasise menetluse käiku; Ü. K. ei mõista menetluslike õiguste ja kohustuste sisu; Ü. K. suhtlemine eestkostja ja asjaomaste asutustega on äärmiselt raskendatud.
Ringkonnakohtu määrus
Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2020. a määrusega jäeti taotlus vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata ja taotlus sundraviga tekitatud kahju hüvitamiseks edastati prokuratuurile. Ringkonnakohus leidis, et vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist tulnuks SKHS § 18 lg 1 kohaselt taotleda juba maakohtult enne kohtuliku uurimise lõppemist. Kuna seda õigel ajal ei tehtud, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata. Sundkorras raviasutusse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamist sai taotleda ringkonnakohtult varasemas menetluses. Ringkonnakohus peatas sundravi kohaldamise kohta tehtud maakohtu määruse täitmise juba kaitsja kaebuse menetlusse võtmisel. Nüüdseks on hüvitistaotluse lahendamise pädevus prokuratuuril (SKHS § 21 lg 4). Kaitsja loetletud põhjused hüvitistaotluse varem esitamata jätmiseks pole mõjuvad. Ü. K. õiguste kaitse oli tagatud talle riigi õigusabi korras kaitsja määramisega.
MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Ringkonnakohtu määruse vaidlustas kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja kahju hüvitamise taotluse rahuldamist või asja saatmist läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kaitsja leiab, et kahju 2(5)
1-20-2611 hüvitamise nõude alus raviasutusse sundpaigutamise eest (SKHS § 7 lg 4) selgus Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2020. a määrusega, mistõttu oli taotluse esitamine 6. aprillil 2020 õigeaegne. Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et taotluse võis esitada kuue kuu jooksul Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2020. a määrusest arvates (SKHS § 21 lg 3). Hüvitistaotlust ei saa esitada enne nõude aluseks olevat kohtulahendit, sest lahendi põhjal võivad ilmneda asjaolud, mis on kahju hüvitamise taotlemise seisukohalt olulised. Samuti ei saa jätta arvestamata Ü. K. isikulise eripäraga.
10.Määruskaebusele vastas prokuratuur, kelle esindaja väitel tulnuks ringkonnakohtul edastada kahju hüvitamise taotlus SKHS § 21 lg 4 alusel prokuratuurile lahendamiseks nii raviasutusse sundpaigutamisega kui ka vahistamisega tekitatud kahju puudutavas osas. Kuna kaitsja esitas taotluse vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks alles pärast ringkonnakohtu menetlust, ei saanud ringkonnakohus seda lahendada. Ülejäänud osas nõustub prokuratuur ringkonnakohtuga.
11.Prokuratuuri vastusele esitas seisukohad kaitsja, kes ei nõustu prokuratuuriga, olles arvamusel, et isegi kui hüvitistaotlus polnud õigeaegne, olid selle tagantjärele esitamiseks mõjuvad põhjused. Lisaks ei välista SKHS § 21 lg 4 taotluse läbivaatamist kohtus.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse õigustamatult läbi vaatamata. Ü. K-l oli mõjuv põhjus selle esitamiseks ringkonnakohtule, mistõttu tulnuks kohtul lahendada taotlus sisuliselt.
13.Isik võib nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses sätestatud alustel, ulatuses ja korras (SKHS § 4). Kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel (SKHS § 12 ls 1). Üldreeglina tuleb kohtumenetluse kestel esitada kahju hüvitamise taotlus maakohtule (SKHS § 18 lg 1). Erandjuhul võib hüvitistaotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates ringkonnakohtule, kui seda polnud mõjuval põhjusel võimalik maakohtule esitada (SKHS § 21 lg-d 1 ja 3), või kuue kuu jooksul ringkonnakohtu või Riigikohtu lahendi jõustumisest arvates prokuratuurile, kui isik jättis mõjuval põhjusel taotluse ringkonnakohtule esitamata või kui kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus alles kassatsioonimenetluses ning isik jättis mõjuval põhjusel taotluse Riigikohtule esitamata (SKHS § 21 lg 4).
14.SKHS § 21 lg-d 1 ja 4 võimaldavad hüvitistaotluse esitada tagantjärele ringkonnakohtule või prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Isik peab üldjuhul arvestama juba ette võimalusega, et tema suhtes võidakse teha selline otsustus, mis annab talle aluse nõuda süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda hiljem. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning puudub ka mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (SKHS § 13 lg 2 ls 2).
15.Tallinna Ringkonnakohtu 1. aprilli 2020. a määrusega asjas nr 1-20-206 tühistati Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2020. a määrus sundravi kohaldamise kohta. Ringkonnakohus leidis, et Ü. K. ei ole õigusvastast tegu toime pannud. See välistas psühhiaatrilise sundravi kohaldamise. Niisugune kriminaalmenetluse lõpptulemus andis Ü. K-le võimaluse nõuda SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel talle sama menetluse raames vahistamisega tekitatud kahju hüvitamist. Kuigi nõude aluseks olev asjaolu – Ü. K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine õigusvastase teo puudumise 3(5)
1-20-2611 tõttu – selgus alles ringkonnakohtu lahendis, pidanuks kaitsja SKHS § 18 lg 1 kohaselt taotlema kahju hüvitamist siiski juba esimese astme kohtu menetluse ajal. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kaitsja palus maakohtus jätta Ü. K. suhtes sundravi kohaldamata, järelikult pidi ta arvestama võimalusega, et taotlus rahuldatakse.
16.Kuna kahju hüvitamist tulnuks taotleda juba esimese astme kohtus, oli taotluse esitamine ringkonnakohtule võimalik üksnes siis, kui see jäi õigel ajal maakohtule esitamata mõjuval põhjusel (SKHS § 21 lg 1). Ü. K. puhul tuleb niisuguse põhjuse olemasolu jaatada. See seisnes selles, et määratud kaitsja ei täitnud oma kohustusi piisava hoolega, kui jättis vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse õigel ajal maakohtule esitamata. Kaitsja hoolsa tegutsemise korral oleks ringkonnakohus lahendanud Ü. K. kahjuhüvitisnõude korrakohaselt 1. aprilli 2020. a määrusega asjas nr 1-20-206. Arvestades seda, et riik määras Ü. K-le riigi õigusabi korras kaitsja, pidi olema tagatud ka see, et tema õigused oleksid kaitsja määramisel tõhusalt kaitstud. Olukord, kus Ü. K. jääks ilma võimalusest taotleda riigilt kahjuhüvitist pelgalt riigi enda määratud kaitsja tegematajätmise tõttu, rikuks Ü. K. põhiseaduse § 15 lg 1 järgset õigust tõhusale ja lünkadeta kohtulikule kaitsele (vt ka Riigikohtu üldkogu 5. juuni 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-62-16, p 31).
17.Samuti oleks eelmises punktis kirjeldatud juhul põhjust rääkida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumisest. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kinnitanud konventsiooni selle sätte rikkumist mh olukorras, kus süüdistatav kaotas määratud kaitsja hoolsuskohustuse rikkumise tõttu kriminaalmenetlusliku õiguskaitsevahendi ja riigisisene õigus ei taganud süüdistatavale pärast kaitsja rikkumise tuvastamist võimalust kaotatud õiguskaitsevahendit uuesti kasutada (EIK 22. novembri 2011. a otsus asjas Andreyev vs. Eesti). Isegi kui Ü. K. kaitsja suhtes alustataks aukohtumenetlust ja advokatuuri aukohus teeks kindlaks, et kaitsja ei täitnud kaitseülesandeid nõuetekohaselt, poleks Ü. K. õigus esitada hüvitisnõue ikka piisavalt tagatud. Ehkki Ü. K-l võib olla õigus nõuda advokaadi tegematajätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist advokaadilt ja advokaadibüroo pidajalt advokatuuriseaduse § 47 alusel, oleks sellise nõude esitamine ja kaitsmine Ü. K. jaoks tema isikut arvestades ülemäära keeruline. Seega poleks tegemist tõhusa abinõuga Ü. K. õiguste kaitseks.
18.Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et Ü. K-l oli mõjuv põhjus esitada vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlus SKHS § 21 lg 1 alusel ringkonnakohtule. Sarnaselt on Riigikohtu praktikas varem leitud, et määratud kaitsja või Eesti Advokatuuri kohustuste vastane tegevus võib olla käsitatav mõjuva põhjusena kohtule mingi avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi 2013. a otsus asjas nr 3-1-2-3-13, p 15).
19.SKHS § 21 lg 3 järgi võis Ü. K. esitada vahistamisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse kuue kuu jooksul Pärnu Maakohtu 11. veebruari 2020. a määrusest arvates. Kuna kaitsja esitas taotluse ringkonnakohtule 6. aprillil 2020, oli see tähtaegne. Jättes taotluse vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks läbi vaatamata, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõistes. See tingib kohtumääruse tühistamise.
20.Küll aga nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et taotlus sundkorras raviasutusse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks (SKHS § 7 lg 4) tuli esitada prokuratuurile (SKHS § 21 lg 4). Kolleegium jagab kohtu seisukohti ega pea vajalikuks neid korrata.
21.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2020. a määruse osas, 4(5)
1-20-2611 millega jäeti läbi vaatamata kaitsja taotlus Ü. K-le vahistamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kolleegium saadab tühistatud osas kohtuasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
22.Riigi õigusabil on põhiõiguste tagamisel oluline roll. Riigi õigusabi korras osutatav õigusteenus ei tohi kujuneda illusoorseks ning riigi õigusabi osutavad advokaadid peavad olema piisavalt kvalifitseeritud ja hoolsad. Seetõttu saadab Riigikohus käesoleva määruse teadmiseks ja edasiste sammude vajalikkuse üle otsustamiseks Eesti Advokatuuri juhatusele.
23.Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks Advokaadibüroole Avo Pärmann summas 72 eurot (sh käibemaks 12 eurot). Kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-st 10 ja § 7 lg-st 1 rahuldada. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 märgitud lahendi, jääb see kulu KrMS § 187 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.