1-20-7427/4 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1-20-7427 isikul on load olemas, kuid ta rikub tulirelva, selle olulise osa või laskemoona käitlemise nõudeid, siis vastutab isik Relvaseaduse §-s 891 sätestatud väärteo eest. Isegi kui YY rikuks tulirelvade hoidmise tingimusi, ei ole tema tegevuses KarS § 418 lg 1 järgi kuriteo tunnuseid, sest tal on relvaluba kõikide relvade osas, mida ta PPA andmetel valdab. Tulirelvade mittenõuetekohane hoidmine relvaloa olemasolul on väärtegu ning väärtegude lahendamine ei kuulu prokuratuuri pädevusse. XX väide, et YY hoiustab laskemoona koguses, mis ületab Relvaseaduse § 46 lg 5 p 1 koguse, on paljasõnaline. KarS § 278 järgi kvalifitseeritava teo (eritalituste vale väljakutsumine) puhul on tegemist väärteoga ja kuna väärtegude menetlemine ei kuulu prokuratuuri pädevusse, siis ei saa prokuratuur võtta seisukohta, kas YY käitumise osas on vajalik alustada väärteomenetlust. Kaebuses kirjeldatud YY käitumist tuleb analüüsida KarS § 319 lg 1 kontekstis kui võimalikku valekaebuse esitamist. KarS § 319 lg 1 sätestab kriminaalvastutuse teadvalt valekaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, kusjuures süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb valekaebuse esitamises isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud ning subjektiivsest küljest eeldab koosseis otsest tahtlust. Seega subjektiivsest küljest peab isik olema vähemalt teadlik, et esitab valekaebuse. YY poolt Häirekeskusele tehtud esimesest kõnest nähtub, et helistaja küsis nõu, kuna helistaja sõnade kohaselt on XX lasknud helistaja mägiveised lahti ning rikkunud elektrikarjuse. Samas kõnes ütles helistaja, et XX-l on relv ning politsei peaks tulema ja selle sündmuse fikseerima. YY poolt Häirekeskusele tehtud teises kõnes küsis helistaja, et mida ta tegema peab juhul, kui XX tuli helistaja territooriumile, võttis helistaja vara ja hakkas seda puutuma. Samas kõnes teatas YY, et XX ähvardab teda, mis seisneb selles, et isik käib ringi relvaga vööl. Kõnest nähtuvalt on YY abiprokuröri järelduse kohaselt aru saanud, et XX-l on relv vööl ja käes haamer, kusjuures YY palus politseil kohale tulla ja vaadata. Kõnedest ei nähtu, et YY oleks süüstanud XX kuriteo toimepanemises. XX on tunnistanud, et kandis relva ja ühtlasi on videosalvestiselt näha, et XX-l on käes haamrile sarnanev ese. Abiprokurör selgitas, et isikul on õigus kutsuda politsei, kui ta tunneb, et tema või ta vara on ohus ning kuna YY nägi, et XX-l on relv, on põhjendatud, et isik kutsus kohale politsei. Abiprokurör märgib, et isik on kasutanud sõna ähvardama, kuid on selle kõnes lahti kirjeldanud kui relva kandmise. Seega ei nähtu abiprokuröri arvates, et oleks toime pandud teadvalt vale kaebuse esitamine KarS § 319 mõttes.

1-20-7427 väitega, et YY olevat valekaebuse kuriteokoosseisu täitnud justkui XX-le ametlikult ähvardamist ette heites. Esimese häirekeskusele tehtud kõne puhul ei saa midagi sellist väita isegi parima tahtmise juures, sest kõne sisust nähtuvalt viibis helistaja sel ajal sündmuskohalt eemal ja ähvardamisest juttu ei olnud. Teise häirekeskusele tehtud kõne toimumise ajal viibis YY sündmuskohal. Kuna paralleelselt telefonikõnega toimus YY ja XX vaheline konflikt (kusjuures YY teadis, et XX on relvastatud), siis on arusaadav, et YY oli emotsionaalselt ärritatud olekus, kõnes kohati ebakonkreetne ega kontrollinud teadlikult kõike seda, mida telefonikõne käigus ütles. Selgelt ilmneb nimetatud asjaolu kõne osas, kus Häirekeskuse töötaja küsis helistajalt konkreetselt: „Kas ta on ähvardanud ka relvaga või?“ Nimetatud otsesele küsimusele vastas YY: „Ähvardab või nii, et relv on käes ... (kusjuures koheselt YY parandas ennast) ... vöö peal ja käib siin ringi.“ Kui häirekeskuse töötaja tahtis lõpuks teada, et millega siis helistajat ähvardatakse, vastas YY: „Haamer on käes.“ Riigiprokurör märkis, et XX oli konflikti ajal relvastatud – tulirelv oli kaasas kabuuris, samuti oli tal videofaililt nähtuvalt käes mingi ese (sarnanes haamrile). Konflikti teine pool YY sai aru, et XXel on konflikti ajal kaasas tulirelv (Kuriteoteates on märgitud: „/.../ Kandsin tulirelva Sig-Sauer P938, mis on väikesemõõtmeline hästi varjatav püstol. Kasutasin sisekabuuri ja relva paremaks varjamiseks T-särgi peal dressipluusi /.../ YY /.../ küsides, et kas tulid relvaga ähvardama – YY saades aru, et kannan varjatult relva, ütles – selge, tuleb politsei ja viib su ära /.../“.). On mõistetav, et kui konflikti üks osaline saab aru, et n-ö vastaspoolel on kaasas tulirelv, siis võib see konflikti esimene osaline tajuda, et ta on ohus, kusjuures seesugune ohu tajumine on täiesti mõistetav. On arusaadav, et YY võis XX-l tulirelva olemasolu võtta ähvardusena ja sellest ka Häirekeskusele ette kandis. Samas nähtub kõnest, et kui Häirekeskuse töötaja palus helistajal konkretiseerida relvaga ähvardamise osas, siis YY esimese emotsiooniga ütles, et relv on isikul käes, aga koheselt parandas ennast, et relv on vöö peal. Isegi, kui YY teatas korrakaitseametnikele (häirekeskusele, patrullpolitseinikele), et XX on YY tulirelvaga ähvardanud, ei ole see käsitletav valekaebusena, kuna selgelt puudub subjektiivne külg. Valekaebaja peab olema teadlik, et ta esitab valekaebuse, s.t kaebuse esitaja peab teadma, et isik, kelle kohta ta kaebuse esitab, ei ole kuritegu toime pannud. YY sai aru, et konflikti vastasosaline XX on relvastatud tulirelvaga, mistõttu ei saa talle ette heita, et ta tajus teda ohustava/ähvardava faktorina ja andis sellest teada korrakaitseametnikele.

1-20-7427 toimepanemise kohta ise välja toonud. Eelviidatud väidete kontrollimata jätmine alustatud menetluse raames tähendab menetlusõiguse olulist rikkumist (KrMS § 6). Tähelepanuta jäeti, et kui kiirreageerijad olid kohale jõudnud, ütles YY politseiametnikele, et kaebuse esitaja oli teda ähvardanud. Eeltoodud väidet on võimalik kontrollida läbi sündmuskohal viibinud politseiametnike kehakaamerate salvestuste ning politseiametnike ütluste. Välijuht AV mainis seda politseinike omavahelises vestluses, et kehakaamerad olid sisse lülitatud. Tegemata jäänud toiming seisneb selles, et uurimisasutus pole politseiametnikke üle kuulanud või nende kehakaamerate salvestisi uurinud – menetluse alustamata jätmise määruses puuduvad põhjendused; kaebuse rahuldamata jätmise määruses pole vastavatele tõenditele viidatud ega neid analüüsitud. Tegemist on uurimisasutuse olulise rikkumisega, kuna enne kriminaalmenetluse lõpetamist pole välja selgitatud olulisi asjaolusid, millele uurimisasutusel oleks juurdepääs olemas. Lisaks pole üle kuulatud tunnistaja KK, kes oleks saanud anda ütluseid toimunud sündmuste kohta. YY valetas, et XX on YY suhtes kuritegusid toime pannud. Ähvardus peab olema tõsiseltvõetav, kannatanu hirmutunne ei saa üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast (vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1. ja 9.2). Arvestades politsei reageerimist, on tõendatud, et YY ei esitanud XX suhtes suvalist teksti, vaid esitas valekaebuse, justkui XX ähvardas YY KarS § 120 tähenduses. YY avaldas korduvalt uurimisasutusele, et XX „relv käes ähvardas“ teda. Riigiprokuröri väide, et relva olemasolu võib tunduda ähvardavana, võib olla teisel juhul õige. YY avaldas korduvalt, et XX ähvardas teda relvaga. Sellest väljendusest nähtub, et XX kasutas relva ähvardamiseks, ohuolukorra lõi just relva kasutamine (YY suunas suunamine), mitte relva olemasolu. Riigiprokurör ei analüüsinud situatsiooni, mida kirjeldatud kuriteokaebuses. Riigiprokurör käsitles hüpoteetilist olukorda. Kõige ilmekamalt tõendabki valekaebuse esitamist politsei reageerimise ulatus. Politsei selgitas kohapeal välja, et ohtu ei esinenud – nii saadeti kiirreageerijad, politseiametnikud ja kiirabiauto välja niisama. Seda poleks juhtunud, kui tegemist poleks olnud objektiivselt usutava ähvardamise valekaebusega kaebuse esitaja suhtes. Alustamata jätmise teates on viidatud, et väljakutses ütles YY, et sündmusega on seotud relv. Uurija märkis veel, et väljakutsest tulenevalt oli alust arvata, et esineb otsene oht inimelule, tervisele või varale. Kuna YY väljakutsele reageeriti suure võimekusega, on selge, et ta pidi telefonikõnes esitama teadvalt valet. Kaebusele on lisatud KK allkirjastatud selgitus, mis kinnitab, et mingit ohtu ei olnud, aga YY jättis politseile mulje surmaohust. Samuti on kaebusele lisatud video, mille põhjal kaebuse esitaja toonitab, et sealt on kuulda, kuidas YY kinnitab, et XX võttis relva välja.

1-20-7427 tegevus, n-ö mõistaandmine (vt nt J. Sootak, P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 2015, Tallinn: Juura, lk 382). Kaebuses pööratakse suurt rõhku äranäitamisele, et XX relva YY suunas ei tõstnud, käes ei hoidnud. Sündmuste kirjeldus viitab, et YY tundis tegelikkuses ohtu XX poolt. See nähtub ka XX esitatud videosalvestisest. YY oli XX-st häiritud, närviline, kartlik. Vaidlust ei ole, et YY seesuguse seisundi ajendiks oli XX poolt relva näitamine ja mõista andmine, et tal on konflikti eskaleerumise korral YY ees ülekaal. See tekitas YY hirmu ja ajendas kutsuma kujunenud pingeolukorda lahendama korrakaitsjaid. Kui käsitleda YY käitumist, siis oli korrakaitsjate kutsumise aluseks soov lõpetada tekkinud pingeolukord, mille olemasolus vaidlust pole. Samas, väljakutsele reageerimine ei sõltunud mitte sellest, nagu kaebaja väidab, et kedagi oli ähvardatud, vaid sellest, et sündmusega oli seotud relv. Seda asjaolu on abiprokurör oma määruses käsitlenud. Lisaks, nagu abiprokurör määruses asjakohaselt selgitas, ei saa üheltki inimeselt võtta õigust, kui ta tunneb ohtu enda elule, tervisele, varale, pöörduda abi saamiseks õiguskaitseorganite poole. See, et korrakaitsjate saabumisel pinged maandati, ei tähenda, et YY kartus oli täielikult alusetu ja ta tegutses teadlikult sooviga esitada politseile tegelikkusele mittevastavaid stsenaariumeid. Hakata pooltevahelise emotsionaalse tüli pinnalt sõna-sõnaliselt analüüsima üksnes seda, mida YY ühel või teisel sekundil ütles või võis öelda, on kontekstist välja rebitud. Seetõttu ei ole kaebuse esitaja käsitlus sellest, kuidas ta konstrueerib YY tahtlikku käitumist politseile tehtud avalduste osas, asjakohane. Kuriteoteate sisu viitab, et XX soovib leida YY käitumises vähemalt midagigi teda inkrimineerivat, mis tooks YY-le negatiivseid õigusjärelmeid. XX järgnevad kaebused süüdistuskohustusmenetluses lähtuvad samast loogikast, mille iseloomulikuks näiteks on keskendumine sõna sõnalt sellele, mida konflikti teine pool emotsionaalse sündmuse ajal ütles. Eelkirjeldatu annab alust arvamuseks, et käimasolev süüdistuskohustusmenetlus on kaebaja poolt kantud soovist omalt poolt politsei väljakutsumise eest YY-le nüüd koht kätte näidata, vastu reageerida vaenulikes suhetes.