1-20-7136/5 - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

1-20-7136 Riigiprokurör leidis, et vaatamata läbiviidud menetlustoimingutele pole kogutud piisavalt YY süüstavaid tõendeid, tõendite kogumise võimalused on ammendatud ning käesoleval ajal ei esine sellist teavet, mis vajaks kontrollimist kriminaalmenetluslike vahenditega st tingiks menetluse jätkamise. Käesolevas menetluses on üle kuulatud võimalikud teadaolevad isikulised tõendiallikad ning uuritud dokumentaalseid tõendeid. KrMS § 61 näeb ette juhised, kuidas peab toimuma tõendite hindamine. Ka kohtueelses menetluses tuleb lähtuda kohustuslikest tõendite hindamise põhimõtetest, milleks on, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 „keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata“ (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.03.2007 otsus nr 3-1-1-127-06, p. 6). See tähendab muuhulgas seda, et kannatanu ütlused ei ole tema menetlusseisundi tõttu rohkem usaldusväärsed kui muud tõendid. Kaebaja pole esitanud ühtki argumenti, miks peaksid tema ütlused olema sedavõrd usaldusväärsed, et kaaluksid tingimusteta üle teised, vastupidist kinnitavad või kahtluse alla seadvad tõendid. Riigiprokurör selliseid asjaolusid ei näe. Kaebaja küll viitab menetluse pealiskaudsusele ja puudulikkusele ning vajadusele tunnistajaid üle kuulata, kuid ei märgi ühtegi konkreetset isikut (kaebaja töökaaslast), kes võiks juhtunu osas olulisi, menetlusotsust muuta võivaid ütlusi anda. Kuna tegemist on või oli tema töökaaslastega, on sellised isikud kaebajale nimeliselt teada ja need oleks tulnud esitada. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest, et kõige olulisema asjaolu – kas kaebajat löödi rusikaga või lahtise käega – osas ei saa keegi peale asjaosaliste endi ütlusi anda, kuna löömisel pealtnägijaid polnud. Ka on YY 08.07.2020 ülekuulamisel märkinud, et „...kõik välismaalased on sadamast töölt lahkunud ja minu teada neid enam Eestis ei ole üldse, sest sadamas lihtsalt ei ole enam tööd“. Vahemärkusena lisas riigiprokurör, et ka Moldova kodanikust XX töötas Eestis välismaalaste seaduse § 106 lg 1 alusel lühiajaliselt tähtajaga 22.04.2019- 20.04.2020. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Teise inimese tervist mittekahjustav kehaline väärkohtlemine moodustab KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseisu ainult juhul, kui see põhjustab tagajärjena valu, mida tuleb Riigikohtu praktikast nähtuvalt mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valu põhjustanud kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav (löömine, peksmine, käe väänamine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine jne). Valulävi on subjektiivne nähtus, mis on inimeste puhul erinev. Seetõttu tuleb KarS § 121 lg 1 koosseisu kontekstis piirsituatsioonides vastata küsimusele, kas kannatanu valuaistingu tekkimine on kahtlustatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt (RKKK 3-1-1-50-13). Ehk siis antud juhul lahtise käega näo piirkonda löömist valu põhjustamise KarS § 121 teise alternatiivi mõttes saab isikule omistada vaid juhul, kui selle põhjustamine tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. See võiks tulla kõne alla olukorras, kus löömine oli sedavõrd intensiivne, et põhjustas ka mingi objektiivselt tuvastatava tagajärje (punetuse, turse, hematoomi) mõjutatud piirkonnas. Antud juhul taolise olukorraga tegemist pole. Tegelikkusele ei vasta kaebuses esitatu, et kannatanu pöördus samal päeval politseisse ja esitas arstitõendi. Politseisse pöördus XX järgmisel päeval s.o 18.03.2020 ning ta kuulati kannatanuna üle kell 12-12.45. Ülekuulamise käigus tehtud fotodelt ei nähtu XX näol mingeid vigastusi. Ka pole ta ülekuulamisel rääkinud väidetavast peavalust.

1-20-7136 Kriminaalasja materjalidega sh XX enda ütlustega on vastuolus kaebuses XX suhtes kasutatud vägivalla kirjeldus „...lööks teda näkku ja peksaks edasi läbi“. XX on menetluses maininud vaid enda näkku löömist, mitte „edasist läbi peksmist“. Mille alusel kaebaja esindaja seda väidab, on arusaamatu. Kaebaja ütluste usaldusväärsust kahandab asjaolu, et oma ütlustes märgib ta väidetava rusikalöögi tagajärjel valu tundmist, mistõttu haaras käega löögikohast ja hoidis kätt seal ruumist väljumisel. Samas videosalvestiselt nähtuvalt ei hoia XX kätt näol ega pea juures. Pole ka eluliselt usutav, et täisjõus mehe poolt löödud rusikahoop näkku (mida võiks käsitleda löömisena KarS § 121 mõttes), mis järgmisel päeval tekitab sellist peavalu, et sunnib arstile pöörduma, ei jätnud löögikohale ühtki visuaalselt tuvastatavat jälge – punetust, turset, hematoomi. Kuna tervisekaardil märgitud vigastus on tuletatud vaid XX anamneesi põhjal ning seda ei kinnita objektiivne leid arsti poolt ega politseis tehtud fotodel, tuleb asuda seisukohale, et tervisekahjustust XX-le tekitatud pole. Kaudselt kinnitab seda ka asjaolu, et XX jätkas tavapärast tööpäeva ega teavitanud juhtunust koheselt politseid, kes oleks vigastuste olemasolul need operatiivselt fikseerinud. Rõhutada tuleb, et ka XX käitumine ning reaktsioon videosalvestiselt nähtuvalt pärast löögiliigitust ei viita sellele, et löök oleks olnud tugev ning et tal on valus (nt löögikoha katsumine/hõõrumine). Kusjuures löögi tabamus ei tähenda, et selle löögi jõud täielikult või suures ulatuses löögist tabatu kehasse ka üle kandus. Kõike ülal märgitut arvestades puuduvad tõendid (ja neid ei tekiks ka kaebaja soovitud täiendava menetluse käigus) selles, et kaebajat oleks rusikaga näkku löödud ning hinnata tuleb vaid seda, kas vähimatki jälge mitte jätnud, kuid kaebaja väitel valu põhjustanud löök lahtise käega täidab antud juhul KarS § 121 koosseisu. Riigiprokurör nõustus eelnevate menetlejatega, et mitte. Vastuseks kaebuses esitatud väitele nagu oleks kahtlustatav üle kuulatud formaalselt ning „menetleja vaid annab kahtlustatavale võimaluse enda õigustamiseks“, selgitas riigiprokurör kaebuse esitajale kahtlustatava ülekuulamise kui menetlustoimingu olemust. Nimelt on kahtlustataval ehk isikul, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises (YY selliseks isikuks tulenevalt XX ütlustest kahtlemata oli), õigus muuhulgas anda ütlusi kahtlustuse sisu kohta. Seda ei saa teha muul viisil kui isikut kahtlustatavana üle kuulata. Milles kaebaja antud juhul formaalsust näeb, on selgusetu. Ühtlasi tuleb märkida, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub õigus ja võimalus muuta ülekuulatava isiku ütlusi endale või teistele menetlusosalistele meelepäraseks. Isiku ütlused protokollitakse sellistena, nagu isik neid avaldab ning hinnatakse menetlusotsuse vastuvõtmisel kogumis teiste tõenditega. Ka jääb arusaamatuks kaebaja mõttekäik tunnistajate välja selgitamise ja ülekuulamise vajadusest selleks, et „enne kahtlustatava ülekuulamist oleks võimalus esitada kahtlustatavale täpsustavad küsimused“. Kõik küsimused, mis menetlejal on isikule enne ülekuulamist, esitatakse ülekuulatavale ülekuulamise käigus, mitte enne seda. Vastasel juhul puuduks üldse vajadus isikut kahtlustatavana üle kuulata, võikski piirduda menetlustoimingu väliselt „täpsustavate küsimuste“ esitamisega, kuid siinjuures tekib probleem taolise toimingu tõendina käsitlemises. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1-20-7136 Pärast 15.06.2020. a lõpetamise määruse tühistamist pole menetleja jätkuvalt süvenenud tõe väljaselgitamisele, vaid kuulas formaalselt üle kahtlustatavana YY, millega piirdus tõendite kogumine objektiivse uurimise läbiviimiseks. Lähtudes põhistatud määruse sisust, tekib mulje, et menetleja vaid annab kahtlustatavale võimaluse enda õigustamiseks. Enne kahtlustatava ülekuulamiseni ei olnud menetleja poolt tuvastatud tunnistajate isikud ega neid üle kuulatud, selleks, et enne kahtlustatava ülekuulamist oleks võimalus esitada kahtlustatavale täpsustavad küsimused ja/või tuvastada kahtlustatava poolt kannatanu peksmise eesmärk. Kaebaja leiab, et isegi praegusel menetlusetapil, kui menetlus uuendatakse, on võimalik üle kuulata tunnistajad ning tuvastada need faktid, millised on tõesti vajalikud reaalsete asjaolude väljaselgitamiseks ja vastavate järelduste tegemiseks. Vastavalt viimasele lõpetamise määrusele ei ole võimalik teha järeldust, et menetlus on täielik ja asjaolud põhjalikult uuritud. Uurimise käigus on jätkuvalt jäänud tähelepanekuta YY agressiivne ja vägivaldne käitumine. Kahtlustatava sõnade järgi oli kannatanu käitumine enne nn väljas käimist provokatiivne ja teda kui vahetusülemat alandatav. Võttes arvesse, et menetluse käigus ei ole tunnistajaid tuvastatud ega ülekuulatud ei saa kahtlustatava väiteid arvesse võtta. Siiani jääb ja on tõendatud ainult see fakt, et YY lõi kannatanut näkku ja pärast jooksis tema järgi, et jätkata kannatanu peksmist. Siinkohal on jätkuvalt analüüsimata võimalik süüteokatse koosseis YY tegevuses. Samas isegi siis, kui kannatanu käitumine oleks olnud provokatiivne, ei olnud YY-l õigust kasutada oma alluva suhtes füüsilist jõudu temale valu tekitamiseks. Uurimise käigus ei ole menetleja poolt jätkuvalt analüüsitud YY eelnevat käitumist ega tuvastatud ja ülekuulatud tunnistajaid, kes nägid konflikti algust ja lõppu, tunnevad selle konflikti iseloomu, võivad anda ütlusi nii ründaja kui ka kannatanu käitumise kohta, samas ka kannatanu tervisliku seisundi kohta enne ja pärast YY-ga nn väljas käimist. Menetluse käigus ei pidanud menetleja jätkuvalt ja põhjendamatult vajalikuks tuvastada asjas olemasolevate asjaolude kontrollimiseks tunnistajaid, seega ei saa olla veendunud, et menetlus oli läbiviidud objektiivselt ja täielikult.