Kohtulahend

1-20-5544 panka usaldama, varjates oma toime pandud rikkumisi ja jäädes seega edasi klientide vara üle otsustama, võttes aga vastu otsuseid, mis olid kahjulikud panga klientidest investoritele, kuid kasulikud pangale endale. Taotletud eesmärk saavutati 18. märtsil 2019, kui jõustus kohtuotsus tsiviilasjas nr X-XX-XXXX, milles tuvastati, et nõue W AS-i vastu kahju hüvitamiseks on aegunud ja investoritele kahju tekkinud. Otsuse jõustumisega täideti kaebaja hinnangul vältava kelmuse ja vältava usalduse kuritarvitamise kuriteokoosseisu element, s.o kokku enam kui 8 miljoni euro ulatuses kahju tekitamise fakt. Kaebuse kohaselt pani W AS kelmuse toime nende investorite suhtes, kes investeerisid (s.o tegid varakäsutuse) panga eksitamise tulemusena. Usalduse kuritarvitamine on toime pandud nende isikute suhtes, kes olid panga kliendid ja kelle eest otsustas raha investeerimise pank ise. Mõlemat tüüpi investorite raha paigutati W AS-i suunistel või W AS-i enda poolt OÜ P (hilisema nimega H OÜ (H)) poolt emiteeritud võlakirjadesse, mille eesmärgiks oli teenida passiivset tulu Rumeenia põllumaa väärtuse kasvust 3-4 aastase perioodi lõikes. Kuriteokaebuse esitaja oli seisukohal, et W AS on pannud toime pannud vältavad kuriteod. Nimelt on pank emissiooni alustamise otsustamisest kuni H pankroti väljakuulutamiseni tegutsenud aktiivselt investorite eksituses hoidmise nimel, vältimaks rikkumise ilmsiks tulekut ja nõuete esitamist. Tegemist on ühtsest tahtlusest kantud teoga, milles W AS esmalt eksitas investoreid selleks, et nad teostaksid esialgse investeeringu ja seejärel hoidis investoreid pidevas eksimuses ehk säilitas tekitatud olukorda selleks, et vältida nõuete maksmapanemist W AS-i vastu. Eksituses hoidmine seisnes kinnituste andmises, et W AS-i analüütikud hindavad pidevalt võlakirjade väärtust ja kinnisvaraturg on peatselt elavnemas, samuti võlakirjade pikendamise ettepaneku tegemises ja nende pikendamise kinnitamises, pidevates pöördumistes investorite poole lunastustähtaegade pikendamise palvetega jms. Kaebuses on rõhutatud, et tegemist ei ole jätkuva süüteoga, sest täiendavat kahju investoritele ei tekitatud, vaid lükati pidevalt edasi investoritele kahju tekkimist, sest neil oli kogu aeg kehtiv nõue. Sisuliselt samade tegevustega luges kaebaja vältavaks ka usalduse kuritarvitamise, kus pank investeeris talle varahalduslepinguga usaldatud klientide raha lootusetusse projekti ja säilitas klientide usalduse, kinnitades kogu eelkirjeldatud tegevuse vältel, et tegutseb klientide varalistes huvides. Kaebaja oli seisukohal, et kuivõrd nii kelmuse kui usalduse kuritarvitamise koosseisu puhul on tegemis tagajärjedeliktiga ning tagajärjedelikti koosseisu puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema teo lõpuleviimisest (alates 2015 jaanuaris kehtima hakanud redaktsiooni järgi) ehk aegumise tähtaeg hakkab kulgema kõikide koosseisu tunnuste realiseerimisest, siis hakkas süütegude aegumine kulgema kahju tekkimisest 18. märtsist 2019. Kelmuse koosseis näeb ühe tunnusena ette kahju tekkimist, usalduse kuritarvitamine suure varalise kahju tekkimist. Tulenevalt sellest, et õiguskirjanduses on leitud, et seni kuni isikutel on olemas nõue teise poole vastu, ei saa kahju tekkimist veel jaatada, siis olukorras, kus nõue puudub selle aegunuks tunnistamise tõttu, saab väita, et kahju on tekkinud ja kuriteokoosseis tagajärgede realiseerumise osas täidetud. Seega on W AS-i toimepandud teod investorite osas lõpuni viidud, kuna kohtuotsustega on tunnistatud nõue aegunuks.

1-20-5544

Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teade

1-20-5544 materjalidest nähtus, et 23. oktoobril 2010 valmis maade hindamise raport, mille tulemusel hinnati 31. detsembril 2010 H võlakirjad panga klientide portfellis 95 protsendi ulatuses alla ning 29. märtsil 2011 teavitati investoreid, et 31. detsembri 2010 seisuga oli portfelli väärtus 1,7 miljonit eurot. Menetleja oli seisukohal, et pärast eelnimetatud sündmusi ei saanud tõlgendada W AS-i käitumist investorite pettuses hoidmise või usalduse kuritarvitamisena. Kinnisvara väärtus sai investoritele teatavaks 2011. aastal, pärast mida said nad teada H maksejõuetusest. See tähendab, et 2011. aastal olid investoritel olemas kõik võimalused õiguskaitsevahendite kasutamiseks. Seega kelmuse ja usalduse kuritervitamise vältavusele tugineda ei saa. Teatises viidatakse karistusseadustiku kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt peab KarS § 209 puhul varalise kahju tekkimise hindamisel lähtuma varakäsutusest, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halveneb. Varaline kahju tõendatakse samasusnõudele kannatanu varakäsutuse eelse ja järgse varalise seisu võrdlemisega ning sellest tuleneb kahju tuvastamisel saldopõhimõte. Kahjuga on tegemist siis, kui lõppsaldo ehk kontojääk on negatiivne. H maksejõuetuse tekkimise ajaks peab Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-15-12076 2007. aasta lõppu, pank hindas nõuded alla 2011. aastal. Menetleja rõhutas Riigikohtu praktikale viidates, et segamini ei tohi ajada vältavat kuritegu ja lõpuleviidud kuriteo mõju (õigusvastane seisund) kestmist. Investoritele oli kahju tekkinud varakäsutuse hetkel, olenemata sellest, et nad omasid nõudeõigust võlakirjade näol H vastu. Kuna tegelikkuses ei oleks H suutnud juba 2011. aastal võlakirju lunastada, siis ei oma tsiviilõigusliku nõude aegumine kuriteo toimepanemise kontekstis kaalu – kahju oli tekkinud hiljemalt 2011. aastal. Menetleja märkis veel, et usalduse kuritarvitamise korral tekitab süüdlane kannatanule varalise kahju, kui koosseisu tegu kujutab endas pettust. Kui aga pettuslik tegu on toime pandud varalise kasu eesmärgil, see toob kaasa kannatanu varakäsutuse ning tal tekib varaline kahju, moodustub kelmuse koosseis ning ideaalkogum §-ga 2172 on välistatud. Ka ei nõustunud menetleja sellega, et 2011., 2013. ja 2015. aastal tehtud võlakirjade lunastustähtaja pikendamised olid vältavate kuritegude osaks. Menetleja hinnangul ei olnud need kuidagi seotud investeeringu tegemisega 2007. aastal, vaid tegemist oli äriühingu eluspüsimiseks tehtud varakäsutustega. Ehkki kaebaja väitel maksid raha äriühingusse investorid, ei ole investeeringute summasid ja nende tegemise aega välja toodud. Isegi, kui W AS palus äriühingu toimimiseks investoritelt uusi sissemakseid ja edastas investoritele valeinfot, jättes mulje nagu oleks äriühingut võimalik päästa (mis on siinkohal vaieldav, kuna portfell hinnati alla juba 2011 aastal), tuleks menetleja arvates nimetatud tegusid vaadata mitte investeerimiskelmuse vältava teona, vaid eraldiseisva kelmusena. Kui investoreid peteti, prognoosides, et äriühing võiks maatükkide müügi tulemusel uuesti maksejõuliseks muutuda, siis on ka 2011. ja 2013. aastal tehtud võlakirjade lunastused ja lisainvesteeringud praeguseks kuritegudena aegunud. Kuna 2015. aastal investorid lunastustähtaega ei pikendanud ja ka ettevõtte laenukoormist ei suurendanud, siis nimetatud ajal puudub koosseis, mida analüüsida. Veel leidis menetleja, et äriühingu laenukoormust suurendades võeti kohustusi äriühingule, mitte investoritele, mistõttu on see pigem kvalifitseeritav maksejõuetuse põhjustamise kui investorite vastase kelmusena. Kuna kohus on äriühingu juba 2007. aastast püsivalt maksejõuetuks lugenud, siis on ka pankrotikuritegu aegunud.

1-20-5544 Kirjeldatud kuritegude vältavana tõlgendamist pidas menetleja õiguskindluse põhimõtte eiramiseks ega pidanud aegunud kuritegude menetlemist võimalikuks.

1-20-5544 Kaebajate hinnangul oli panga motiiviks mainekahju vältimine ja selle nimel on ka pidevalt tegutsetud. Panga kasuks tuleb mh lugeda aastatepikkune krediidiasutusena teenuste osutamine ja tulu teenimine, mis oleks olemata, kui Finantsinspektsioon oleks pangalt litsentsi ära võtnud. Ka ei nõustu kaebajad, et investorid oleks pidanud 2011. aastal aru saama, milline oli kinnisvara tegelik väärtus. Aktsia- ja kinnisvaraturud on pidevas tõusus ja languses ning varade allahindamine iseenesest ei tähenda, et nende väärtus ei võiks hiljem uuesti tõusta. Seejuures on kinnisvara kaebajate hinnangul kõige stabiilsem vara ning kuna see oli praegusel juhul algusest peale väärtusetu, eksitasid emissiooni korraldajad ja W isikuid teadlikult hoidsid neid vältavalt pettuses. W AS ei teavitanud investoreid võlakirjade allahindamisest, vaid see kajastus lihtsalt nende väärtpaberikontodel. Ka maade hindamise raporti olemasolust, mis valmis 23. detsembril 2010, ei olnud investorid teadlikud, kuna see oli konfidentsiaalne. 2011. aasta alguses oleksid investorid saanud olla kahju tekkimisest teadlikud ainult siis, kui pank oleks neile teatanud, et langus on lõplik ja languse mõju alaline. Pank näitas pigem, et tegemist oli ajutise olukorraga ning väljendas seda läbi võlakirjade jätkuva hoidmise ja haldamise. Vältav eksimuses hoidmine väljendub kaebajate hinnangul ka selles, et pank teatas 2011. aastal pärast N 100% osaluse omandamist investoritele, et N-l ja H-l on uued juhid, sh W AS-i esindaja ning tegeletakse restruktureerimisega ja loodetakse maad müüa 2- 3 aasta pärast kõrge hinnaga. Samasugune kinnitus edastati investoritele 2012. aastal. Kaebajad leidsid, et võlakirjad on võrdsustatavad laenulepinguga, mida haldas ja hoidis W AS. Laenulepingu puhul ei saa kahju hinnata keset laenulepingu kehtivust, kui tagastamise tähtaeg ei ole veel saabunud, sest laenu saanud äriühing võib vahepeal sattuda majanduslikesse raskustesse, kuid seejärel jälle taastuda. Kuna panga poolt esitatud valeinformatsiooni tõttu pikendati lunastustähtaega, siis ei ole tegemist investeerimiskelmusega, vaid panga poolt toime pandud vältava kelmusega. Kaebajate hinnangul ei saa kahju tekkimist hinnata enne, kui on saabunud lunastustähtaeg, enne tagasimakse tähtaja saabumist ei ole laenuandjal võimalik asuda seisukohale, et kahju on tekkinud, v.a. juhul, kui kuulutatakse välja ettevõtte pankrot ja on kindel, et ettevõte ei saa nõudeid rahuldada. Lisaks rõhutatakse ka seda, et alates W AS-i juhtimise alla minekust ei olnud investoritele kättesaadavad ka emitendi majandusaasta aruanded, millest oleks saanud ettevõtte majanduslikku olukorda kontrollida. Investeerimiskelmuse kahjuks pidasid kaebajad seda, et investeeringud ei olnud lõpuks midagi väärt ning nendest saadud võlakirju ei saanud lunastustähtaja saabudes lunastada, kuna H-l puudus vara. W AS-i vastu suunatud nõude aegumisega tekkinud kahju on aga eraldiseisev ja eraldi hinnatav. Veel heitsid kaebajad ette, et Politsei- ja Piirivalveamet ei olnud võtnud seisukohta usalduse kuritarvitamise koosseisu kohta.

Riigiprokuratuuri 26. mai 2020 määrus

1-20-5544 Prokurör moodustas kaebuses toodud etteheidete hindamiseks kuriteokaebuse ja selle lisade alusel ajatelje olulisematest sündmustest, mis algavad 9. märtsil 2006 N ja W AS-i vahel sõlmitud investeeringute vahendamise ja info edastamise kokkuleppega ning lõpevad 18. märtsil 2019 Harju Maakohtu 1. juuni 2017 otsuse jõustumisega tsiviilasjas, mille loeti investorite nõuded W AS-i vastu aegunuks. Esmalt juhtis prokurör tähelepanu asjaolule, et kuriteokaebuses puudusid tõendid selle kohta, kui palju võlakirju on konkreetsetele kannatanutele vahendatud või soetatud. See info tuleneb ainult kuriteokaebusest ega ole seetõttu kontrollitav. Seega ei ole prokuröri hinnangul võimalik kinnitada ka mingisuguse pangapoolse kasu saamist, kuna võlakirjade haldamiseks võetavat teenustasu ja investorite portfellis olevate võlakirjade mahtu ei ole võimalik tuvastada. Need asjaolud on aga otseselt kaebaja taotletud kuriteokoosseisudega seotud, kuna nii KarS § 209 kui ka § 2172 eeldavad varalise kahju saamist. Seejuures nõustus prokurör menetlejaga, et investeerimiskelmuse kahju ei saa võrdsustada kelmuse ega usalduse kuritarvitamisega tekkinud kahjuga. Ka kaebajate enda sõnul seisnes kahju ebarahuldava teenuse osutamises, kuid nad on jätnud konkretiseerimata kahju suuruse. Praegusi fondihaldustasusid ei saa tagasiulatuvalt 2006-2015 aastatel toimunule. Veel leidis prokurör, et isegi kui jaatada kelmuse või usalduse kuritarvitamise tunnuseid panga 2011. ja 2013. aasta tegudes, ei ole kriminaalasja algatamine võimalik ka seetõttu, et kaebajad ei ole ära näidanud, milles seisnes neile nende kuritegudega tekitatud kahju. Kuriteokaebusele lisatud hagiavaldused võrdsustavad tekkinud kahju investeeringu summaga, mis on aga põhjuslikus seoses investeerimiskelmusega ega saa lugeda teiste kuritegudega seotud kahjuks. Usalduse kuritarvitamisega seoses kuriteokaebusele lisatud lisast ei selgu, kellega ja millal varahaldusleping sõlmitud on. Varahalduslepingu näidise lisast 3 nähtub, et pangale olid siduvad kliendi suunised, mille alusel võis pank varakäsutusi teha. Seega ei ole võimalik väita, et pank on 2006-2007 või hiljem varakäsutusi tehes kohustusi rikkunud ja klientide usaldust kuritarvitanud. Samuti ei võimalda leping võtta seisukohta, millised olid panga kohustused konkreetsete klientide ees, mistõttu ei ole usalduse kuritarvitamine ka kuidagi tõendatud. Määruses märgitakse, et nii kuriteokaebuse esitajad, kui menetlejad on nõus, et investeeringute kaasamisel pandi toime investeerimiskelmus ning panga osalus investeeringute vahendamisel ja investorite kaasamisel on tõendatud. Seega põhjustati kaheksa miljoni suurune kahju investeerimiskelmusega ning samadel faktilistel asjaoludel kelmuse ja usalduse kuritarvitamise kuritegu paralleelselt menetleda ei ole võimalik. Ehkki kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisel on kaebajad leidnud, et investoritele põhjustatud kahju tuleneb kahjuhüvitisnõude esitamata jätmisest, sh nõude aeguda laskmisest ja lunastustähtaegade pikendamisest, on täpsustamata, milline see kahju summaliselt on ja kuidas sellise kahjuni on jõutud. Kuivõrd kuriteoteatele ei olnud lisatud AS C ega XX pangaga sõlmitud lepinguid, ei olnud prokuröri hinnangul võimalik ka hinnata, kas W AS on usalduse kuritarvitamise pannud toime seoses sellega, et ta on investeerinud võlakirjadesse, millesse klient ei ole soovinud investeerida või on rikutud muid, lepingu lisas 3 olevaid nõudeid. Kaebajate subjektiivse hinnangu pinnalt usalduse kuritarvitamist jaatada ei saa. Prokurör rõhutas, et näidisena kuriteoteatele lisatud

1-20-5544 lepingu p 6.3 kohaselt on lepingule allakirjutanud klient kinnitanud, et teda on investeerimisega kaasnevatest riskidest teavitatud ja pank selle kahjumlikkuse eest ei vastuta. Lepingu p 10.3 järgi ei vastutanud pank ka emiteerija maksevõime vähenemise eest. Prokuröri hinnangul ei saa pangale oma vara käsutamiseks täisvolituse andnud investor hiljem turuolukorra halvenedes või emitendi väärtusetuks muutumise korral tugineda pangapoolsele rikkumisele, kui ta ei näita ära temaga sõlmitud lepingu rikkumisi. Need isikud, kes tegid investeerimisotsuse iseseisvalt, võtsid ise ka teadliku riski, et turuolukorra halvenedes võivad nad oma investeeringu kaotada. Iseseisvalt investeerides lasus emitendi tausta kontrollimine investoril endal, mitte pangal. Väide, et pank ei edastanud investoritele teavet kinnisvara väärtuse ja tagatise kohta, on prokuröri hinnangul ümber lükatud nii kuriteokaebuse väidete, kui Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas tuvastatuga: 2011. aasta alguses hindas W AS maade väärtuse klientide portfellides 95% alla. Prokurör leidis, et see ei ole juhuslik langemine, vaid sisuliselt võlakirjade väärtusetuks muutumine. Asjaolu, et investorite arvates oli tegemist tavapärase kehva turuolukorraga ja loodeti panga edastatud infole tuginedes turuolukorra paranemist, ei muuda olematuks fakti, et alates 2011. aastast olid investorid allahindamisest teadlikud ja pidid arvestama riskiga, et nad kaotavad oma investeeringu. Prokurör nõustus menetleja seisukohaga, et kahju tekkimist ei saa siduda tsiviilõigusliku nõude aegumisega ning kuriteo aegumise alguse hetkeks tuleb lugeda 2011. ja 2013. aastat. Investorid pidid oma väärtpaberiportfelli kaudu olema kursis ka väärtpaberite väärtuse hetkeseisuga ning on ainetu väita, nagu oleks pank hoidnud neid vältavas pettuses või vältavalt usaldust kuritarvitanud eesmärgiga vältida mainekahju. Osutades Riigikohtu praktikale, selgitab prokurör, et vältavaks nimetatakse selliseid süütegusid, mille puhul süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises ehk taastootmises (nt pantvangi võtmine (KarS § 135), vabaduse võtmine seadusliku aluseta (KarS § 136) ja mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis (KarS § 424)). Seega sõltub delikti vältavus teo lõppemisest. Seda ei tohi aga segamini ajada lõpetatud teo mõju (õigusvastase seisundi) kestmisega. Vältavana ei saa prokuröri hinnangul arvestada ka valeandmete esitamist võlakirjade lunastustähtaegade pikendamisel, sest investorite otsus ei olnud pangale ega H-le teada ning igakordselt esitatud info oli sisult uus ja tahtlus selleks tekkis vahetult enne lunastustähtaegade saabumist. St, et need võiks olla vaadeldavad eraldiseisvate tegudena. Eluliselt usutavaks ei pidanud prokurör kaebajate väiteid, et neil ei olnud enne pankrotimenetlust nõudeõiguse esitamise võimalus teada: H ja tema ettevõte olid Eesti äriregistrisse kantud äriühingud ning ärilise struktuuri väljaselgitamine oleks olnud võimalik sõltumata sellest, et H emaettevõtte aktsiate haldajana tegutses advokaadibüroo. Kaebaja seisukoht, et võlakiri on võrdsustatav laenuga ja laenulepingu kehtivuse ajal ei olegi võimalik kahju tekkimist hinnata, ei ole prokuröri hinnangul kooskõlas karistusõigusliku kahju mõistega. Juhul, kui võlakirja lunastusperioodi jooksul (või ka laenulepingu kestvuse jooksul) muutub investori/võlausaldaja nõue sisutühjaks ja mõistlikule kõrvaltvaatajale on asusaadav, et vara väärtus ei saa aja jooksul nimetatud mahus kasvada (sisuliselt on tegemist äriühingu

1-20-5544 pankrotiga), siis ei ole nõude lunastamise lõpptähtajal ega ka tsiviilõigusliku nõude aegumisel karistusõigusliku kahju tekkimise ja kuriteo lõpuleviimise ajaga mitte mingisugust seost. Vastupidise jaatamine viiks olukorda, kus kahju on faktiliselt ammu tekkinud, aga kriminaalõigusliku vastutuse jaatamine eeldaks ka tsiviilnõuete aegumise ära ootamist, mis ei ole kuidagi kooskõlas KarS § 209 ja § 2172 loogikaga. Eelnevat kinnitab ka tsiviilkohtu poolt tuvastatu, et H oli maksejõuetu juba enne 2011. aastat ja 2011 hinnati võlakirjad 95% alla, mistõttu ei saanud investorid panga fondi haldamise teenust edasi kasutades olla eksitusse viidud, mistõttu ei saa lugeda fondihaldustasusid investorite kahjuks. Prokuröri hinnangul näitavad ka edasised laenu võtmised ja 2015. aastal investoritele saadetud teatis üheselt, et H halvast majanduslikust olukorrast pidid investorid teadlikud olema. Kindlaks signaaliks pidi aga olema 2015. aastal alustatud pankrotimenetlus, mille järgselt oli investoritel võimalik neile väidetavalt varem kättesaamatu info ja andmetega tutvuda. See, et kannatanud otsustasid ise loota majanduse taastumisele, oli nende endi võetud investeerimisega kaasas käiv risk. Sel hetkel ei saanud panga esitatud lootust andev valeinfo ja lunastustähtaegade pikendamine enam realiseeruda, mistõttu ei saa nõustuda, et tegemist oli vältava kelmuse ja usalduse kuritarvitamisega, mis lõppes 2019. aastal. Kokkuvõttes leidis prokurör, et vältavat kelmust ja usalduse kuritarvitamist ei ole toime pandud. See on välistatud juba seetõttu, et alates võlakirjade allahindamisest 2011. aastal ei ole pank kordagi näidanud investoritele neid tegelikkusest kõrgemat väätust omavatena. Seega oli isikute otsus hoida võlakirju investeeringu äratasumise lootuses nende enda otsus ning pank ei ole kliente teadlikult ja tahtlikult nende usaldust murdnud. Panga poolt 2011. ja 2013. aastal eksliku info edastamist tuleb prokuröri hinnangul lugeda aga eraldiseisvateks tegudeks, mille aegumise alguseks tuleb lugeda nende toimepanemine. Kuivõrd 2015. aastal enam lunastustähtaega ei pikendatud, oli prokuröri arvates õige menetleja märkus, et kahju ei saanud tekkida kuna lunastustähtaja saabumisel puudus vajadus ka edasiste pangapoolsete teenuste kasutamiseks. Eeltoodust tulenevalt luges prokurör kuriteod aegunuks.

1-20-5544 Tõendite puudumisele viitamine oli kaebaja hinnangul otsitud põhjus menetluse alustamata jätmiseks. Kõik asjakohased tõendid on lisatud kuriteokaebuse juurde ning pankrotimenetluses on kõik võlakirjaomanikud ja nende nõuded täpselt tuvastatud. Ka oli kuriteokaebuses ja alustamata jätmise peale esitatud kaebuses selgitatud, et W AS-i varaline kasu oli kahju hüvitamise nõuete ära hoidmine ja olulise reputatsiooniriski vältimine. Kaebuse esitajate esindajad rõhutavad, et kelmuse koosseisu ohvrite varaline kahju tuleneb W AS-i tegevusest pärast investeerimiskelmuse toimepanemist ning see kahju on tekitatud väärtpaberite hoidmise ja haldamise teenuse raames. Lisaks on kaebaja hinnangul kriminaalmenetluses võimalik vajalikke tõendeid koguda, viidates panga teenuste tasu suuruse puudumisele. Ühtlasi sõltub kahju võlakirjade väärtusest, kuivõrd selle osas ongi pank eksitavat teavet esitanud. Ebaõigeks peab kaebaja prokuratuuri seisukohta, et majanduskriisi ajal kinnisvara turu passiivsuse tõttu võlakirjade väärtuse vähendamine pidi olema investoritele selge teave kahju tekkimisest. Eluvõõras on seejuures prokuratuuri arusaam, et igale mõistlikule kõrvaltvaatajale pidi olema kõikide Eesti turul tegutsevate pankade selgitustest hoolimata ja vastupidiselt üldiste majanduse toimivuse reeglitele selge, et pärast 2011. aasta võlakirjade hinnalangust võlakirjade väärtus enam ei tõuse. Investeerimisteenuse tarbija võtja lähtub mõistetavalt teenuse osutaja eeldatavast kõrgendatud asjatundlikkusest. Väär on kaebaja hinnangul ka prokuratuuri järeldus, et panga klientidele W AS enda poolt ostetud võlakirjadega tekkinud kahju on põhjuslikus seoses investeerimiskelmusega. Need kannatanud investeerimiskelmuses osalised ei olnud ja pank tegi otsuseid klientidega konsulteerimata. Vastupidiselt prokuratuurile, on kaebaja seisukohal, et investeerimiskelmuse asjaolud ei ole kattuvad usalduse kuritarvitamisega. Investeerimiskelmus ei ole usalduse kuritarvitamise erikoosseis, mis välistaks viimase tuvastamise. KarS § 2172 koosseis on kehtestatud karistatavuslünga vältimiseks. Kuivõrd panga kliendid investeeringut ega varakäsutust ise ei teinud, ei vasta tegevus kelmuse ega omastamise koosseisule, mistõttu oli tegemist usalduse kuritarvitamisega. Ekslik on ka prokuratuuri ja menetleja seisukoht, et pärast lunastustähtaja saabumist lõppes edasiste pangateenuste kasutamise vajadus. Lunastustähtaja saabumisega algab tagasimakse tähtaeg ning enne seda investorid võlakirjade eest oma summasid nõuda ei saa. Veel selgitatakse, et erinevalt prokuröri järeldustest, ei olnud kannatanutel võimalik välja selgitada, kes H omanik on: selle emaettevõtte aktsiaid hallanud advokaadibürool ei olnud kohustust oma klienti avaldada, W AS teatas avalikult veel 31. augustil 2015, et ei ole kunagi H-d ega selle Rumeenia kinnisvaraportfelli juhtinud ning osalus piirdus ettevõtte nõukogus ühe häälega. Prokuratuuri etteheitele, et kuriteokaebuses ei ole välja toodud konkreetseid kahjusummasid, selgitatakse kaebuses, et on kelmuse ja usalduse kuritarvitamisega tekitatud kahjusumma välja toodud kaebuse sisulises osas p-des 100 ja 132.

Riigiprokuratuuri 3. juuli 2020 määrus

1-20-5544

Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

1-20-5544

1-20-5544 võimaluse osas. Tänu sellisele aastatepikkusele veenmistööle, eksitava teabe esitamisele või tegeliku teabe varjamise tulemusel nõustusid investorid lunastustähtaegade pikendamisega. Seejuures ei saa 2007. aastal toime pandud investeerimiskelmus varjutada panga kogu hilisemat tegevust, mille eesmärgiks oli kahjunõude olemasolu varjamine ja W AS-i mainekahju ärahoidmine. Kahjunõude varjamine valeinfo andmisega kestvusteenuse osutamisel täidab kaebaja hinnangul kelmuse koosseisu, sest selle eesmärgiks on varalise kasu saamine. Viimane realiseerus kahjunõuete aegumise tuvastamisel. Selle tulemusel õnnestus pangal omakorda vältida mainekahju. Varakäsutuseks kelmuse koosseisus on kahjunõude aeguda laskmine, mitte investeering iseenesest. Kuna nõuded aegusid W AS-i esitatud eksitava teabe tulemusena, on olemas ka põhjuslik seos eksitamise ja varakäsutuse vahel. Täielikult on juhtiv riigiprokurör aga arvestamata jätnud, et nõuete esitamise ajal oli H täielikult panga juhtimise all. Veel heidab kaebaja ette, et prokuratuur ei ole arvestanud 8. juuni 2020 kaebuse asjaolusid, kaebaja esitatud ajajoont ning hinnatud ei ole vältava kelmuse süüteokoosseisu, vaid sedastatud investeerimiskelmuse aegumist.

1-20-5544 Seejärel heidetakse kaebuses ette, et prokurör on täielikult tähelepanuta jätnud kaebuse seisukoha, et ka usalduse kuritarvitamine oli toime pandud vältavalt. Seda oleks pidanud lihtsustama kaebuses toodud ajatelg, milles W AS-i tegevused välja toodi. Kaebaja kordab kelmuse juures toodut, et neid ei ole võimalik käsitada eraldiseisvate tegudena, kuna kandsid ühte eesmärki. Veelgi enam, ehkki prokurör on möönnud, et usalduse kuritarvitamise koosseisu võis täita

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-20-5544 ohvriks, esitada kaebust selle kohta, et kellegi teise suhtes on pandud toime usalduse kuritarvitamine. Arvestades aga seda, et Riigiprokuratuur on esitatud kaebuse sisuliselt läbi vaadanud, ei näe ka ringkonnakohus enam võimalust sellest keeldumiseks.

11.2 Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et kui kelmus seisnes kannatanute eksitamises eesmärgiga saavutada kahjunõuete aegumine, oli kuritegu lõpule viidud 18. märtsil 2019 Harju Maakohtu otsuse jõustumisega. Ringkonnakohtu hinnangul oleks sellisel juhul, kui lugeda varakäsutuseks nõude õigeaegselt esitamata jätmist, tegu lõpule viidud ajast, mil seaduses sätestatud aegumistähtaeg oli mööda lastud ja kostjal tekkis võimalus taotleda aegumise kohaldamist.

1-20-5544 Investorite kahju hüvitamise nõuete aegumise küsimust lahendas Harju Maakohus 28. oktoobril 2019 kohtuasjas nr 2-17-1935 tehtud otsuses. Kohus leidis, et kahju hüvitamise nõue oleks tulnud esitada hiljemalt 2. mail 2014. Nii tol ajal kehtinud kui praegu kehtiva kuriteo aegumise regulatsioonist tulenevalt, st sõltumata sellest, kas lähtuda teo toime panemise ajast või teo lõpuleviimisest, oleks seega väidetav kelmus praeguseks aegunud.

11.3 Ringkonnakohus leiab aga ühtlasi, et W AS-i tegevus, millega on pank pannud kaebuse kohaselt toime kelmuse, ei ole käsitatav investeerimiskelmusest eraldiseisva kelmusena.

11.3.1 Esmalt nendib ringkonnakohus, et kaebuse esitajate etteheide, et Riigiprokuratuur pole arvestanud sellega, et tegemist oli vältava kelmusega. See, kas kuritegu saab olla vältav, sõltub kuriteokoosseisu teokirjeldusest: vältav saab olla kuritegu juhul, kui süüteokoosseisus kirjeldatud tegu seisneb mitte üksnes õigusvastase olukorra loomises, vaid ka selle säilitamises või taastootmises. Sellised teod on nt mootorsõiduki juhtimine joobes olles ja vabaduse võtmine RK kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-117-05, p 13). Kelmuse puhul piirdub koosseisus kirjeldatud tegu teise isiku eksitusse viimisega. Tegemist on mitte vältava, vaid seisundideliktiga. Tõsi küll, eelnev ei välista, et eksitamine ei võiks seisneda tegevuses, mille eesmärk on varasemast eksimuses olevat kannatanut ka selles eksimuses hoida, et kannatanu teeks varakäsutuse. See eeldab aga, et eksimus ei oleks tekkinud kannatanut eksimuses hoidva isiku tegevuse tulemusel (nt oleks kelmusega tegemist, kui isik, kes peab kellelegi teisele mingi asja üle andma, peab ekslikult kedagi kolmandat isikuks, kellele asi üle anda, ning viimane, avastades, et tal on võimalik kannatanu eksimuse tõttu vara saada, kinnitab, et tema ongi see, kellele see asi anda tuleb ). Praegu on aga olukord see, et kannatanuid hoiti edasi eksimuses, mille oli neid eksimuses hoidev isik ise loonud. Sellises olukorras tuleks kõne alla just jätkuv kelmus, kui juba tekitatud eksimust säilitades viidaks kannatanu(d) uute varakäsutusteni. Uute jätkuva kelmuse tegudena ei ole aga käsitatav tegevus, mis on suunatud sellele, et kannatanult juba saadut mitte tagastada.

11.3.2 Välistada ei saa, et kelmuse koosseisu võib täita ka kannatanu eksitamine, mille tulemusel jääb kannatanu tegevusetuks (jätab nõude esitamata) ja saab nii varalist kahju. Olukorras, kus kahjunõue, mis esitamata jäetakse, tuleneb omakorda eelnevalt kannatanu suhtes toime pandud kuriteost, tekib aga kuritegude konkurentsi küsimus. Kaebuse kohaselt tulenes kahjunõue, mille kannatanud jätsid õigeaegselt esitamata, neist samadest asjaoludest, mida PPA ja prokuratuur pidasid investeerimiskelmuse tunnusteks: kinnisvara, millesse investeeriti, oli probleemne ja väheväärtuslik ning see oli ostetud turuhinnast palju kordi kallimalt. Ka pärast investeerimiskelmuse toimepanemist eksitas W AS kaebuse kohaselt investoreid H soetatud maatükkide väärtuse ja nende müügiperspektiivi osas ning sellest tulenevalt küsimuses, kas ettevõte võiks varade müügi arvelt suuta võlakirjad lunastada.

1-20-5544 Sisuliselt tähendab eeltoodu, et W AS tegutses pärast investeerimiskelmuse toimepanemist eesmärgiga vältida selle väljatulekut, et ta oli pannud investorid võlakirju soetama neid võlakirjade omaduste osas eksitades. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et investorite eksitamine või info varjamine, mida kaebuses käsitatakse investorite suhtes toime pandud eraldi kelmusena, on investeerimiskelmuse järeldelikt, mille ebaõigus neeldub täielikult investeerimiskelmuses, ega ole kvalifitseeritav iseseisva kelmusena. Kuriteod, mille koosseisuline tagajärg on teo toimepanija rikastumine kannatanu arvel, tähendavadki kannatanu tema varast püsivat ilmajätmist. Seega kujutavad selle seisundi säilitamisele suunatud teod endast toimepandud kuriteo mittekaristatavaid järeldelikte: kui varguse toime pannud isik väidab vaidluse tekkides asja tegelikule omanikule, et tegemist on talle kuuluva asjaga, ei pane ta lisaks vargusele toime kelmust; samuti ei pane lisaks omastamisele kelmust toime isik, kes on tema kätte hoiule antud asja maha müünud, kuid kinnitab asja hoiule andnule järjepidevalt, et asi on jätkuvalt kenasti hoiul. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebuse väited ei anna alust järelduseks, et lisaks investeerimiskelmusele on W AS-i tegevuses kelmuse tunnused.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.