Kohtulahend

1-20-4350 Prokurör märkis esmalt, et J.R on prokuröri T. Tamme 18. detsembril 2015 esitatud süüdistuse alusel Tartu Maakohtu 10. juuni 2016 otsusega KarS § 182 lg 2 p-i 2 järgi süüdi mõistetud. J.R süüditunnistamise ja karistamise osas ei muutnud maakohtu otsust ka ringkonnakohus (täpsustusi tehti karistuse aja arvestamise ja ühe tunnistaja ütluste osas) ning Riigikohus J.R kaitsja kassatsioonikaebust menetlusse ei võtnud, mistõttu jõustus J.R suhtes tehtud süüdimõistev otsus 28. veebruaril 2017. Ka 29. jaanuaril 2020 J.R kaitsja esitatud teistmisavalduse jättis Riigikohus 6. aprilli 2020 määrusega menetlusse võtmata. Riigiprokurör leidis, et eeltoodust tulenevalt puudub alus rääkida J.R suhtes ebaseadusliku süüdistuse esitamisest ja kokkuleppe sõlmimisest. Vaidlusaluses kriminaalasja kohtueelses menetluses leidis ringkonnaprokurör, et uurimisel kogutud tõendid on J.Rle KarS § 182 lg 2 pi 2 järgi süüdistuse esitamiseks piisavad ning koostas KrMS § 226 lg-le 1 ja §-le 154 tuginevalt süüdistusakti. Seda, et prokuröri süüdistus pidas paika, kinnitasid ka kohtumenetlus maa- ja ringkonnakohtus, kus prokuröri esitatud süüdistust ja tõendeid hinnati ja mille tulemusel J.R talle etteheidetud kuriteos süüdi mõisteti ning Riigikohtu määrused, mille kohaselt puudus alus asja läbivaatamiseks nii kassatsiooni- kui teistmismenetluse korras. Riigiprokuröri hinnangul andnuks alust KarS § 310 järgi kvalifitseeritava kuriteokoosseisu esinemise kaalumiseks see, kui kriminaalasja arutanud kohtud ei oleks ringkonnaprokuröri poolt tõenditele antud hinnanguga nõustunud. Täiesti alusetuks pidas riigiprokurör kaebaja taotlust kriminaalmenetluse alustamiseks prokuröri J. Pajuse suhtes. Kriminaalmenetluses kokkuleppemenetluse läbirääkimiste pidamine on kriminaalmenetluse tulemusest nähtuvalt olnud õiguspärane. Lisaks ei sõlmitud J.Rga kokkulepet, vaid peeti üksnes läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks.

1-20-4350 kaebaja täiesti alusetult ja ebaseaduslikult KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ilma, et sellele oleks eelnenud narkootilise aine tegeliku koguse kindlaksmääramine. Sellise käitumisega on prokurörid ja kohtunikud rikkunud neile seadusest tulenevaid kohustusi ning piiranud ilma igasuguse aluseta kaebaja õigust vabadusele. Riigiprokuratuuri määrus

sätestatud ebaseadusliku süüdistuse esitamise ning kokkuleppemenetluses ebaseadusliku kokkuleppe sõlmimise kuriteokoosseisu tunnuseid. Riigiprokurör kordab, et süüdistus esitati ja J.R mõisteti süüdi prokuröride ja kohtu jagatud veendumuse pinnal, et kaebaja on talle etteheidetud kuriteo toime pannud. Sellele veendumuse tuginedes peeti J.Rga kriminaalmenetluses ka kokkuleppemenetluse läbirääkimisi. Süüdimõistev otsus jäi ringkonnakohtus muutmata ning Riigikohus J.R kaitsja kassatsioonikaebust ega teistmisavaldust menetlusse ei võtnud. Seega on J.Rle KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuse osas jõutud ühesele seisukohale. Ühtlasi on juhtiva riigiprokuröri hinnangul J.R kaebuse väide, et tema süüdimõistmine ei olnud narkootilise aine tegeliku koguse kindlaksmääramata jätmise tõttu õigusvastane, täielikult ümberlükatav kriminaalasjas nr 15260100052 kohtulikul uurimisel kohtule esitatud tõenditega. Nimelt on Tartu Ringkonnakohus oma 18. oktoobri 2016 kohtuotsuse punktis 15 märkinud, et prokuröri poolt kohtule esitatud 24. augustil 2015 koostatud ja kriminaalasjas nr 14250101906 teostatud arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti nr 15E-LÕX0154 alusel on RIMI kotis üle 3 kilogrammi narkootilise aine osas KarS §-s 184 sätestatud suur kogus objektiivse koosseisutunnusena tuvastatud. Kohus leidis, et vaidlusaluse aine puhul ei ole ilmtingimata vajalik puhta aine koguse kindlaksmääramine, kuivõrd narkootilise aine kogust on võimalik kindlaks määrata ka ainuüksi AB-CHMINACA-t sisaldavast taimsest purust endast. Nii on ka Riigikohus 27. märtsil 2020 kriminaalasjas nr 1-19-2627 tehtud kohtuotsuse punktides 22-26 selgitanud, et nõue, mille kohaselt on narkojoobe tekitamiseks vajaliku puhta aine koguse tuvastamiseks vaja tingimata teha ekspertiis, ei ole absoluutne ega iga üksikjuhtumi puhul ilmtingimata vajalik ja nõutav. Seega on ka käesolevas kriminaalasjas K. R kätte saadud 3137,11 grammi narkootiline aine suure koguse tuvastamine leidnud aset igati õiguspäraselt, olles kooskõlas nii seaduse kui ka kohtupraktikaga, mistõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, justkui puhta narkootilise aine tegeliku koguse tuvastamata jätmine oleks rikkunud J.R õiguseid ning toonud kaasa J.R suhtes ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. Eelnevast tulenevalt oli riigiprokurör seisukohal, et J.R ei ole kaebuses esitanud argumente, mis võimaldaksid ümber hinnata riigiprokuröri 9. aprilli 2020 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise seisukohti, mistõttu jättis prokurör kaebuse rahuldamata. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale

1-20-4350

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1-20-4350 narkootilise aine protsentuaalset sisaldust ei määratud sertifitseeritud etalonaine puudumise tõttu (kriminaalasja nr 1-15-10692 kohtutoimiku I kd; tl. 29–31). Selline ekspertiisitulemus ei tähenda aga, et J.Rle ei oleks tohtinud esitada süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi. Juba Tartu Maakohtu 10. juuni 2016 otsuses, millega J.R tunnistati KarS § 184 lg 2 p 1 järgi süüdi, on Riigikohtu praktikale tuginedes selgitatud, et KarS § 184 lg 2 p-s 1 nimetatud süüteo tunnuse tuvastamine isiku käitumises on võimalik ka juhul, kui aine kontsentratsiooniastet ei ole õnnestunud kindlaks teha. Prokuröride tegevuse ebaseaduslikkust ei näita kaebusele lisatud EKEI kiri, mille kohaselt sai EKEI vajaliku etalonaine 7. juulil 2015, st enne süüdistuse esitamist, kuid pärast ekspertiiside tegemist. Süüdistuse esitamisel oli prokuröril alust lähtuda menetluse käigus kogutud tõendist saadud infost.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.