A.L (ik xxxxxxxxxxx) esindaja vandeadvokaat Robert Sarv ([email protected]), määruskaebus
RESOLUTSIOON
Jätta Riigiprokuratuuri 2. juuni 2020. a määrus muutmata ning A.L esindaja vandeadvokaat Robert Sarve esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.08.05.2020. a registreeriti Lääne Ringkonnaprokuratuuris Veterinaar- ja Toiduameti vahendusel esitatud VTA Lääne regiooni Pärnumaa keskuse peaspetsialisti A.L ja tema esindaja vandeadvokaat Robert Sarve kuriteoavaldus selles, et 13.02.2020 Mätiku piimafarmis teostatud järelevalve järgselt esitas Lääneranna vallavanem M.P (on suguluses Mätiku piimafarmi omanikuga) A.L tegevuse kohta järelevalve ajal VTA-le valeinformatsiooni, mida peab A.L laimamiseks ja tema maine ning au ja väärikuse kahjustamiseks. Kuriteoavalduse kohaselt läks A.L 13.02.2020 kella 13:30 ajal järelevalve käigus Mätiku piimafarmi, et võtta järelevalveproov piimast. Kuivõrd ta ei olnud oma plaanist ette teada andnud, siis ettevõtjat teda ootamas ei olnud. Ta koputas piimafarmi kontori uksele, keegi ei vastanud. Kuna kontori uks oli lahti, astus ta sisse ja hõikas, mille peale samuti keegi ei vastanud. Seejärel paotas A.L ka farmi viivat ust, et hõigata, kuid kuna keegi ka seal ei vastanud, ei astunud ta sisse. Kontori seinal nägi ta kontaktisikute telefoninumbreid, millele ta ka helistas. Ühele numbritest vastas K.P. A.L selgitas talle, kes ta on ja palus piimaproovi, kui piima on pakkuda. K.P vastas, et piim on olemas ja jõuab peatselt farmi. Seepeale läks A.L kontorist välja. Peagi saabus telefonile vastanud K.P. A.L tutvustas ennast ja selgitas veelkord oma eesmärki võtta piimaproov. K.P avaldas pahameelt ette teatamata külastuse kohta ja heitis A.Lle ette sanitaarriietuse puudumist. A.L selgitas, et tal ei olnud kavatsust minna farmi, seda enam, et piimaruumi pääseb ka väljast. Pärast selgitusi olukord rahunes ja A.L sai piimaproovi. Proovivõtu protokoll vormistati farmi kontoris omaniku esindaja M.P juuresolekul. Kuna ka M.P avaldas rahulolematust ootamatu visiidi kohta, selgitas A.L võimalust esitada VTA-le pretensioon. Farmist lahkudes jäi A.Lle mulje, et pinged
1(6)
1-20-4169 seoses ootamatu visiidiga said lahendatud. 14.02.2020 teatas aga VTA Pärnumaa keskuse juhtivspetsialist R.M A.Lle, et M.P esitas telefoni teel tema tegevuse peale kaebuse. Selle kohaselt olevat A.L järelevalve käigus ülbitsenud, kontoris üksi viibides näppinud ja rikkunud piimalüpsi arvuti, sh käivitanud vale programmi ning varastanud kontorist 600 eurot sularaha. Kuriteoavalduses märgiti, et kuivõrd sellised väited ei ole tõesed, loovad need A.Lst ebaõige ja inetu pildi ning põhjustavad talle suurt ebamugavustunnet töökeskkonnas. Neil asjaoludel leiti kuriteoavalduses, et M.P võis sellise kaebuse esitamisega toime panna KarS § 2751 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võimuesindaja laimamise.
2.13.05.2020. a koostas Lääne Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise, mille kohaselt jäi kriminaalmenetluse alustamata selleks vajaliku aluse puudumise tõttu.
3.20.05.2020. a registreeriti Riigiprokuratuuris A.L esindaja vandeadvokaat R. Sarve kaebus Lääne Ringkonnaprokuratuuri 13.05.2020. a määrusele. Riigiprokuratuuri määrus
4.Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Vastuseks esitatud kaebusele märkis riigiprokurör, et nõustub täies ulatuses Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Elle Keemani poolt 13.05.2020 koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises avaldatuga. Riigiprokurör, tutvudes asja materjalidega, märkis sarnaselt ringkonnaprokuröriga, et A.L ja tema esindaja kuriteoavaldused ega ka hilisem kaebus ei sisalda endas kriminaalmenetluse alustamiseks vajalikku alust ehk puudub võimalus neis kirjeldatud asjaoludes sedastada M.P poolt KarS §-s 2751 kirjeldatud kuriteo toimepanemist. Asja materjalist nähtuvalt on kaebaja välja toonud M.P poolt A.L ametialase tegevuse kohta Mätiku farmis kolm faktiväidet, mille osas ta leiab, et need ei vasta tõele, on häbistava iseloomuga, halvendanud A.L mainet avalikkuse silmis ja on selliselt käsitletavad laimuna. Sellisteks väideteks on 14.02.2020 peetud telefonikõnes ja 30.03.2020 saadetud e-kirjas valed faktiväited seonduvalt sellega, et A.L kasutas ametikohustuste käigus omavoliliselt Mätiku piimafarmi kontoris arvutit (rikkus piimalüpsi arvuti), võttis kontori lauasahtlist 600 eurot ja rikkus ohutusnõudeid sanitaarriietuse puudumise tõttu. Riigiprokurör asus seisukohale, et ei telefonikõnest ega ka e-kirjast ole võimalik välja lugeda otsest fakti esitamist A.L poolt Mätiku farmi kontoris arvuti kasutamise ja raha võtmise kohta. Samas sanitaarriietuse puudumist on A.L ka ise kinnitanud, mistõttu selle asjaolu üle ei saa olla vaidlust ei vale- ega ka häbistava fakti kontekstis. Vaielda võib üksnes selle üle, kas sellise riietuse kandmine oli vajalik või mitte, kuid see küsimus väljub kuriteoavalduses esitatud laimamise koosseisu asjaoludest. Seega selgitas riigiprokurör täpsemalt üksnes laimamisena käsitletud arvuti „näppimise“ ja lauasahtlist raha võtmise etteheidetes kuriteotunnuste puudumist. 14.02.2020 M.P poolt VTA juhtivspetsialist R.M tehtud telefonikõnest nähtuvalt on M.P öelnud et: “Eile käis üks Teie töötaja A.L meil laudas ja tähendab mure on järgmine: inimene esiteks ette teatamata jalutab lauta sisse ilma igasuguste kaitseriieteta, ei tutvusta ennast alguses, on väga ülbe mu venna ja õe vastu, omavoliliselt on käinud meie kontoriruumis, arvutit on näpitud ja 600 eurot on raha kadunud.“ Kui juhtivspetsialist kinnitas, et nende töötajad küll kellegi juurest raha kaasa ei võta ning ka arvuteid ise ei näpi, ütles M.P, et: “...no vot, mina nüüd seda ei oska öelda, aga lihtsalt väga kummaline käitumine. Ei ole seni pidanud oma lauda uksi lukus hoidma ja ei ole meil mingit muret olnud, veel vähem on keegi käinud robotite arvutit näppimas. Keset päeva oli arvuti ekraan töös, kui mu vend sinna jõudis ja A.L oli kontoris. Ja teine, mis oli tegelikult veel suurem murekoht, ülejäänud asjad on nagu okei, ma saan aru, et need on kaheldavad, siis lihtsalt see käitumine, et kui
2(6)
1-20-4169 täna on mitmel pool farmides haigused levimas ja inimene tuleb midagi kontrollima jättes igasugused elementaarsed sissesõidu ohutusnõuded täitmata, siis ei saa seda kuidagi aktsepteerida. Tahaks saada selgitust selle kohta, et miks ja kuidas see nii saab olla.“ 30.03.2020 on M.P VTA-le saadetud vastuskirjas täpsustavalt märkinud, et A.L sisenes ilma ette teavitamata ja omaniku, s.o H.P loata OÜ Mätiku talu farmi, käitus üleolevalt ega kandnud kaitseriietust viibides farmi ruumides (farmi loomapidamise osa, kontoriruum, koridor) ning puutus farmis olnud arvutit, mis oli töös, kuigi mitte ükski teine isik laudas ega lauda juures ei viibinud (K.Pa saabudes viibis ametnik arvuti juures ja oli asetanud oma dokumendid/kausta klaviatuuri kõrvale). Sularaha kadumise fakti kohta märgib, et selle kadumine ei ole seotud A.L viibimisega farmis ja rõhutab, et selles ei ole ka viimast süüdistatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole M.P 14.02.2020 telefonikõnes esitanud kindlat faktiväidet, et A.L on Mätiku farmi kontoris kasutanud nende arvutit ja võtnud kontori lauasahtlist 600 eurot. Ta on need asjaolud välja toonud, kui faktid, millised avastati A.L üksinda kontoris viibimise ajal ja peale tema lahkumist. Kuid nende faktide kohta ei ole olnud M.P teadmist, et A.L on need toime pannud ehk on arvutis sees käinud ja raha võtnud. Ta on ka oma teadmatust kinnitanud ning selgitanud oma järelduste kujunemist. Arvuti kasutamise kohta märkis ta, et A.L oli koti koos dokumentidega asetanud arvuti juurde/klaviatuuri kõrvale ja selle tõttu arvuti nö lahtiolek võis olla seotud A.L tegevusega. Telefonikõnes kasutas M.P nende asjaolude kirjeldamisel umbisikulist väljenduslaadi, samuti kahtles ta ka ise, et A.L võis sellised teod toime panna. 30.03.2020 e-kirjas on M.P konkreetselt rõhutanud, et ametnikku raha kadumises süüdistatud ei ole. Seega asus riigiprokurör seisukohale, et kuriteoavalduses ja kaebuses ei ole esitatud KarS § 2751 mõttes laimuna käsitletavaid fakte. Riigiprokurör märkis, et nõustub ringkonnaprokuröriga selles, et A.L kohta esitatud väiteid ei saa käsitleda KarS § 2751 mõttes laimuna ka seetõttu, et need ei ole esitatud tema häbistamiseks vms eesmärgil avalikkuse silmis. M.P on 14.02.2020 ja 30.03.2020 edastanud Mätiku farmi omanike nimel VTA-le kaebuse A.L kui veterinaarjärelevalveametniku tegevuse suhtes. Kaebuses on ta väljendanud ametniku tegevusest tekkinud rahulolematust, pahameelt. Selline õigus oli M.P VTA põhimääruse § 22 kohaselt olemas. Nimelt teostab VTA peadirektor teenistuslikku järelevalvet ametniku tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse üle õigusaktidega määratud ulatuses ja korras. Niisamuti võis M.P esitada kaebuse ka ametniku toimingu peale Veterinaarkorralduse seaduse § 36 alusel. Seega oli M.P õigus väljendada oma rahulolematust A.L tegevuse suhtes VTA-le, mida ei ole aga võimalik käsitleda A.L laimamisena avalikkuse silmis. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
5.12.06.2020. a esitas Riigiprokuratuuri määrusele kaebuse A.L esindaja R. Sarv, kes palub tühistada 13.05.2020. a ja 02.06.2020. a määrused kriminaalmenetluse lõpetamise kohta ja kohustada uurimisasutust kriminaalmenetlust jätkama. Kaebuse esitaja leiab, et M. P käitumises esinevad võimuesindaja laimamise tunnused ning seetõttu on prokuröride poolt menetluse alustamata jätmine materiaalselt ebaõige. Samuti pole uurimisasutus A.L ega teisi isikuid üle kuulanud, mistõttu pole võimalik väita, et asjas oleks tõsikindlalt sedastatav kuriteotunnuste puudumine. Kaebuse esitaja hinnangul pole uurimisasutus ega prokurör soovinud välja selgitada olulisi faktilisi asjaolusid ning tuginevad lõppastmes sellele, et M. P on hiljem kirjalikult väitnud, et tal puuduvad pretensioonid A.L tegevuse suhtes. Samas ei ole uurimise käigus tuvastatud ühegi väite tõele vastavust. M. P esitas A.L suhtes mitmeid valeväiteid nagu „inimene esiteks ette teatamata jalutab lauta sisse ilma igasuguste kaitseriieteta, ei tutvusta ennast alguses, on väga ülbe mu venna ja õe vastu, omavoliliselt on käinud meie kontoriruumis, arvutit on näpitud ja 600 eurot on raha kadunud.“ A.L pole kunagi selle farmi laudas
3(6)
1-20-4169 käinud. Järelikult on väide vale. A.L ei ole kunagi omavoliliselt kontoriruumis käinud, pole arvutit näppinud ega 600 eurot võtnud. Järelikult on ka need väited valed. Prokurör tsiteerib M.P sõnavõttu pärast konkreetsete faktiväidete esitamist R. M toimunud telefonivestluse salvestuse pinnalt. Kaebaja leiab, et M.P ütleb konkreetselt, et kuna ta varem pole pidanud laudauksi kinni hoidma ning A.L oli esimene, kes kirjeldatud moel farmis käis, on A.L toime pannud kõik etteheidetavad teod. Väide, et keegi oli käinud robotite arvuteid näppimas, kuna keset päeva oli arvuti ekraan töös on kaebaja hinnangul konkreetne valeväide. M.P jätab oma väidetega mulje, et tema etteheiteid tuleb kontrollida ehk neil on tõepõhi all. Samuti peab kaebaja valeväiteks seda, kui M.P ütles, et inimene tuleb midagi kontrollima jättes igasugused elementaarsed sissesõidu ohutusnõuded täitmata. Kaebaja selgitab, et A.L pole ühtegi ohutusnõuet rikkunud. M.P peab aga seda rikkumist nii oluliseks, et märgib, et seda ei saa mitte kuidagi aktsepteerida. M.P teksti põhjalik analüüs näitab kaebuse esitaja hinnangul, et M.P soovis igal juhul jätta R. M (VTA-le) mulje, et A.L rikkus seadust. Isegi kui jätta 30.03.2020 kirjast välja sularaha võtmise valesüüdistus, on juba ainuüksi kirjalikult tõendatud A.L kui võimuesindaja laimamine, sest samas kirjas korratakse üle R. M toimunud telefonivestluse valeväited nagu A.L sisenes ilma ette teavitamata farmi loomapidamise ossa (seega jäi M.P kehtiva õiguse nõuete rikkumise väite juurde), A.L puutus farmis olnud arvutit, mis oli töös (seega jäi M.P arvutisüsteemi rikkumise väite sisu juurde). A.L ei ole ilma ette teavitamata farmi loomapidamise ossa sisenenud ega farmis olnud arvutit puutunud. Ka need väited on valed. Kahjuks pole selles osas ühtegi tõendit kogutud ning prokurörid on jätnud need olulised väited tähelepanuta. Kaebaja toob välja näited kohtulahenditest, milles on käsitletud KarS § 2751 koosseisu (1-19-5123, 1-17-2112). Nende pinnalt leiab kaebaja, et ebaõige on riigiprokuröri väide, et KarS § 2751 eeldab koosseisutunnusena häbistamist. See säte ei eelda, et väidetel oleks häbistav iseloom. Ka kohtupraktikas ei ole seda nõutud. Järelikult on ka praegusel juhul käsitletav ebaõigete väidete avaldamine võimuesindaja laimamisena. Tegemist pole ainult nn vangide paragrahviga, vaid kohustus mitte võimuesindajaid laimata kehtib ka M.Ple. Teiseks pole senises kohtupraktikas välja kujunenud eeldust (paragrahvis pole see ka koosseisutunnusena kirjas), et ebaõiged väited peavad olema esitatud avalikkusele. Kui vaadelda kaebaja poolt loetletud juhtumeid, siis kõigi nende puhul toimus avaldamine äärmiselt marginaalsele isikute ringile kinnises asutuses. Seega on väär prokuröri väide, et laimamine peab toimuma avalikkuse ees. Kohtupraktika kohaselt piisab sellest, kui saata märgukiri ükskõik missugusele teisele inimesele. Kolmandaks on ka vangidel õigus avaldada enda märkusi ja esitada kaebuseid (analoogselt riigiprokuröri viidatud VTA põhimääruse §-ga 22 ja veterinaarkorralduse seaduse §-ga 36) näiteks vangistusseaduse § 11 lg 5 või § 251 lg 5 alusel või konkreetse kinnipidamisasutuse sisekorda reguleerivate aktide alusel. Seega ka selles osas on tegemist täpselt samasuguse olukorraga. KarS § 2751 sanktsioneerib muuhulgas ka ametlikes kaebustes ja dokumentides esitatud valeväiteid kaebuses viidatud selgelt välja kujunenud kohtupraktika kohaselt. Neljandaks tuleb eristada põhjendatud kaebust ja ilmselgelt pahatahtlikku ametniku kiusamist. Kui keegi tundis, et A.L rikkus kehtiva õiguse nõudeid, näeb asjaajamise kord ette, et isik pöördub asutuse poole kirjaliku kaebusega ning toob välja põhjendused väidetavate rikkumiste kohta. Praegusel juhul ei ole kaebust esitatud, küll on aga M.P soovinud külvata kahtlusi A.L pädevuses ja sobivuses ametnikuna jätkama ning õõnestanud sihilikult A.L pädevust. Seega pole olnud tegemist põhjendatud kaebusega, vaid sihiliku laimamisega A.L asutusesisese positsiooni kahjustamiseks ning talle n-ö koha kätte näitamiseks. Seda tõendab juba ainuüksi M.P omamehelik suhtlusstiil ning teadvalt alusetute valeväidete esitamine.
4(6)
1-20-4169 Viiendaks saab laimamist sisustada ka kaudse mulje loomise kaudu. Kui laimamise mõiste sisustatakse just tsiviilõiguse reeglite kohaselt, tundub õiglane, et ka kriminaalasjade juures saab kasutada välja kujunenud Riigikohtu praktikat. Kui Riigikohus peab laimamiseks ka kaudse mulje jätmist, tuleb sellest ka siinses asjas lähtuda. Vaidlustatud määruses ei ole vastust A.L põhjendustele, et ka kaudse mulje jätmine on käsitletav laimamisena. Kuuendaks ei selgu vaidlustatud prokuröride määrustest see, mis erinevus on praegusel juhtumil A.L viidatud kohtupraktikas käsitletud juhtumitega. Prokurörid märgivad üldsõnaliselt, et nad ei näe kuriteo tunnuseid, kuid ei selgita, miks teadlikult valeväidete esitamine ei ole käsitletav võimuesindaja laimamisena. A.L esindaja märgib, et kuigi see pole määrava tähtsusega, siis kehtiva õiguse kohaselt ei pea kontrollist ette teatama. Artikkel 9 p 4 sätestab, et ametlikke kontrolle tehakse ette teatamata, välja arvatud siis, kui etteteatamine on vajalik ja piisavalt õigustatud ametliku kontrolli tegemiseks. Ettevõtja taotlusel tehtavate ametlike kontrollide puhul võib pädev asutus otsustada, kas ametlik kontroll tehakse ette teatades või ette teatamata. Ette teatatud ametlikud kontrollid ei välista ette teatamata ametlike kontrollide tegemist.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise ja riigiprokuröri määrusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 2. juuni 2020. a määruse tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks.
7.Esmalt tuleb märkida ka juba riigiprokuröri määruses väljatoodut, et kaebuse esitaja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist olukorras, kus tegelikkuses on kriminaalmenetlus jäetud alustamata. Sellest tulenevalt on asjakohatud ka kõik kaebuse etteheited seoses menetlustoimingute tegemata jätmisega. Lisaks märgib ringkonnakohus sedagi, et tulenevalt KrMS §-st 208 saab ringkonnakohus anda hinnangu vaid Riigiprokuratuuri 02.06.2020. a määrusele, mistõttu jääb kaebuse taotlus Lääne Ringkonnaprokuratuuri 13.05.2020. a määruse tühistamiseks tagajärjetuks. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks.
8.Kaebaja leiab, et ebaõige on riigiprokuröri väide, et KarS § 2751 eeldab koosseisutunnusena häbistamist ning märgib, et säte ei eelda, et väidetel oleks häbistav iseloom ja ka kohtupraktikas pole seda nõutud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Laimamine on sellise faktiväite (st mitte väärtushinnangu) esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis. Laimamisega ei ole tegemist, kui levitatav faktiväide on küll häbistav, kuid tõene, või vale, kuid ei ole häbistav (vt KarS kommenteeritud väljaanne, 2015, lk 658). Kaebaja on oma seisukoha toetuseks toonud välja kolm kohtulahendit ja viitab, et nt olukorras, kus vang kirjutas sisuliselt absurdi, mille kohta saab iga inimene aru, et sellist asja aset ei leidnud, leidis kohus, et tegemist on süüteo toimepanemisega. Kaebaja ei viita konkreetsele kohtuasjale, kuid ringkonnakohtu hinnangul on kõikides viidatud lahendites toodud väited oma olemuselt ilmselgelt häbistava iseloomuga. Nagu kaebaja ise märgib, on aru saada, et tegemist on valeväitega. Kuivõrd tegemist on nii valeväitega kui ka häbistava loomuga väitega, ongi viidatud lahendite puhul tegemist laimamisega. Ringkonnakohus nõustub aga Riigiprokuratuuri seisukohaga, et käesoleval juhul ei saa pidada M.Pa poolt A.L suhtes esitatud väiteid viimast häbistavaks. Seega kuigi käesoleval juhul on vaidlus selles, kas tegemist on õigete või valede väidetega, siis isegi juhul, kui
5(6)
1-20-4169 tegemist oleks valeväidetega, ei ole need häbistavad, mistõttu ei täida M.Pa tegevus KarS § 2751 koosseisu.
9.Puutuvalt kaebuse väidetega seoses sellega, et laimamine ei pea toimuma avalikkuse ees, märgib ringkonnakohus, et nagu eelnevas punktis selgitatud on laimamise puhul tegemist, kui esitatakse faktiväide, mis võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis. Seega eeldab KarS § 2751 koosseis väite levitamist. See saab toimuda aga mingile isikute ringile. Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et Eesti kohtupraktikas ei ole selle sätte osas kujunenud välja piisavalt praktikat, mis annaks aluse hinnata, kui suurele ringile inimestele levitamist peetakse taunitavaks. Kuivõrd käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga selles, et esitatud väiteid ei olnud häbistava iseloomuga, ei oma küsimus sellest, kui suurele isikute ringile nende väidete esitamist saab pidada piisavaks, et täita KarS § 2751 koosseisu, asjas sisulist tähendust. Tulenevalt eelnevas punktis märgitust ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga ka selles, et KarS § 2751 sanktsioneerib muuhulgas ka ametlikes kaebustes ja dokumentides esitatud valeväiteid. Ringkonnakohus selgitas, et vaid valeväidete esitamine ei ole KarS § 2751 alusel karistatav, vaid need peavad olema lisaks ka häbistava iseloomuga.
10.Asjas esitatud andmete pinnalt puudub igasugune alus nõustuda kaebajaga selles, et tegemist on pahatahtlikku ametniku kiusamisega. See on kaebaja poolt antud subjektiivne hinnang, mis aga ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. On eluliselt usutav, et tekkinud olukorras olid mõlemad osapooled üksteise käitumisest häiritud, kuid see ei anna alust arvata, et M.P A.L pahatahtlikult kiusata soovis. Kuivõrd A.L ise teavitas võimalusest esitada pretensioon, ei saa M.P ette heita, et ta seda võimalust ka kasutas. Kaebuse esitamist ei saa pidada pahatahtlikuks kiusamiseks, seda enam, et asjaoludest nähtuvalt on M.P hiljem osadest etteheidetest A.L suhtes loobunud (600 euro kadumine kontorist), milline käitumine ringkonnakohtu hinnangul näitab eelkõige M.P soovi tekkinud olukorras lahenduse leidmisele, mitte kellegi kiusamisele. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et laimamist saab sisustada ka kaudse mulje loomise kaudu, kuivõrd Riigikohtu praktikas tsiviilasjades on peetud laimamiseks ka kaudse mulje jätmist. Kuivõrd kriminaalmenetluses otsustatakse isiku süüküsimuse üle ja sellega kaasneb isiku süüdimõistmisel tema karistamine, tuleb lähtuda kitsendavast tõlgendamisest ja asuda seisukohale, et karistatav on siiski vaid ametniku otsene laimamine, mitte kaudse mulje jätmine.
11.Kaebaja asub seisukohale, et pole selgitatud, mis viisil erinevad A.L juhtum kaebuses viidatud kohtupraktikas käsitletud juhtumitega. Ringkonnakohus leiab, et viidatud kohtuasjades on tegemist ilmselgelt ametnikku häbistava iseloomuga väidetega, käesoleval juhul on aga on vaidlus väidete õigsuse üle ning need ei ole oma olemuselt ilmselgelt häbistavad. Nõustuda tuleb kaebuse väitega sellest, et määrava tähtsusega pole ka asjaolu, et kehtiva õiguse kohaselt ei pea kontrollist ette teatama, mistõttu jätab ringkonnakohus selle asjaolu tähelepanuta.
12.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga nõustuvalt, et alust kriminaalmenetluse alustamiseks käesoleval juhul ei ole ning jätab Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.